← Eesti

3-24-1534/27

Obsah (9)§ 19§ 1§ 4§ 2§ 3§ 10§ 9§ 24§ 20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 22.04.2026, Tallinn Haldusasja number 3-24-153

§ 19lg 1 ning § 20 lg-d 1 ja 10.

MTA ei ole lähtunud

§ 19

lg-st 3, vaid on leidnud, et kaebajal on tekkinud Eestis käibemaksukohustus

§ 19

lg 1 alusel seetõttu, et tal on tekkinud Eestis käive, mis on ületanud kalendriaasta algusest 40 000 eurot.

§ 1

lg 1 p 1 kohaselt on käibemaksu objekt käive, välja arvatud maksuvaba käive, mille tekkimise koht on Eesti. Käive tähendab

§ 4

lg 1 p 1 kohaselt kauba võõrandamist või teenuse osutamist ettevõtluse käigus.

§ 2

lg 2 kohaselt on ettevõtlus isiku (sh välisriigi juriidilise isiku vt ka

§ 3

lg 1) iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest. Teenuse käibe tekkimise kohaks loetakse Eesti, kui teenust osutatakse Eestis registreeritud maksukohustuslasele (

§ 10lg 1).

Kauba käibe tekkimise kohaks on Eesti, kui kaup toimetatakse saajale või tehakse talle muul viisil kättesaadavaks Eestis (

§ 9lg 1 p 1).

MTA on 22.03.2024 korralduses ja akt-teatises (dtl 650–670) ning vaidlustatavas otsuses ja vastuses kohtule kirjeldanud, et MTA hinnangul on kaebaja aktiivne majandustegevus tegelikult toimunud täiel määral Eestis ja sellest tulenevalt on kaebajal tekkinud käive Eestis, mille maksukohustuslaseks registreerimise piirmäär on täitunud

  1. aastal juunikuus. MTA tugineb seejuures sellele, et kaebajal puudus Tšehhis reaalne tegevuskoht, kaebaja aktiivne majandustegevus toimub Eestis JMV Motors OÜ-ga samas tegevuskohas, sõidukid antakse klientidele üle Eestis, kaebaja juhatuse liikmed ja osanikud on Eesti residendid, kaebaja kliendid on Eesti juriidilised ja füüsilised isikud, kaebaja kliendilepingud on eestikeelsed ja nendes on JMV Motors OÜ kontaktid, majandustegevuses osaleb aktiivselt ka JMV Motors OÜ töötajaskond, kaebajal on kasutusel pangakonto Eestis. Kaebaja äriplaaniks oli algusest peale soetada sõidukid Eesti klientide tarbeks, sõidukite registreering Tšehhi registris oli vaid näilik ning edaspidi oli kaebajal plaan muuta oma ärimudelit selliselt, et sõidukid võõrandatakse kohe lõppklientidele Eestis ning kaebaja tegutseb sisuliselt vahendajana (vt ka MTA
  2. a kirjavahetus kaebaja juhatuse liikmega, dtl 1981–1983). Kaebaja tegelik majandustegevus toimus Eestis ning järelikult tekkis kaebaja majandustegevusest ka käive Eestis. Kaebaja majandustegevuse olemasolu Eestis on halduskohus analüüsinud ka haldusasjas nr 3-23-2760 tehtud kohtuotsuses. Siinses asjas ei ole kaebaja esitanud tõendeid, mis tingiksid vajaduse asuda teistsugusele seisukohale. MTA on põhjendatult leidnud, et kaebajal tekkis Eestis käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustus, sest kaebaja majandustegevus toimus Eestis, kaebaja osutas esialgu Eesti isikutele sõidukite renditeenust ning hiljem võõrandas juba Eestis olevad sõidukid Eesti isikutele. Kaebajal tekkis seega käibemaksukohustuslaseks registreerimise kohustus

§ 19

lg 1 alusel ning sellest tulenevalt ei ole vajalik, et MTA tuvastaks kaebajal eraldi püsiva tegevuskoha olemasolu

-i mõttes. MTA ei ole seejuures kaebaja käibemaksukohustuse tuvastamisel tuginenud sellele, et on varasemalt tuvastanud kaebajal püsiva tegevuskoha olemasolu tulumaksuseaduse mõttes, vaid on sellele otsuses viidanud üksnes asjaolude kirjeldamise kontekstis kui kaebajaga seoses 4

(8)3-24-1534 eelnevalt toimunud menetlusele, milles leidis kinnitust, et kaebaja aktiivne majandustegevus toimus tegelikult Eestis. Seega pole asjakohased ka kaebaja viited käibemaksudirektiivi artiklile 44 ja rakendusmääruse nr 282/2011 artikli 11 lõikele 1 ning nende kohaldamisega seotud Euroopa Kohtu praktikale. Puudub ka vajadus küsida eelotsust Euroopa Kohtult. Isegi kui kaebaja maksukohustuslasena registreerimise kohustuse tuvastamisel vajaks eelnevalt määratlemist, kas kaebajal on tekkinud püsiv tegevuskoht käibemaksuseaduse mõttes, nähtub MTA viidatud tõenditest, et püsiva tegevuskoha tekkimise kriteeriumid on täidetud. MTA on kontrolli käigus veenvalt tuvastanud, et ehkki vormiliselt toimus kaebaja tegevus nõnda, et kaebajale osutas teenust JMV Motors OÜ, tuleb nende kahe äriühingu tegevust käsitleda sisuliselt siiski ühtsena. Kaebaja viidatud püsiva tegevuskoha kriteeriumi saab lugeda täidetuks, sest selgelt oli kaebaja tegevusel Eestis püsiv iseloom ning kaebaja kasutas enda tegevuses püsivalt JMV Motors OÜ personali- ja muid ressursse. Kaebaja tegevust Eestis ei saa pidada üksnes haldusülesannete täitmiseks ja JMV Motors OÜ-d ei saa pidada üksnes kaebaja agendina tegutsejaks, nagu väidab kaebaja. Sisuliselt tegutsesid kaebaja ja JMV Motors OÜ Eestis ühtse majandusüksusena, sest nende tegevuskohad langesid kokku, kaebaja kasuks tegutsesid JMV Motors OÜ töötajaid ning kaebaja kasutas lepingutes klientidega ka JMV Motors OÜ kontaktandmeid. Nõustuda ei saa kaebajaga, et kuivõrd väidetavalt on Eestis kõik tehingud pöördmaksustatud Eesti tehingupoolte poolt, on sellega seoses kõik maksukohustused täidetud (st maksukahju ei ole), ning kaebajal puudus kohustus ennast käibemaksukohustuslaseks registreerida. Pelgalt asjaolu, et kaebaja on nihutanud käibemaksu deklareerimiskohustuse oma tehingupartneritele, ei saa vabastada kaebajat Eestis käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustusest, kui seadus seda selge sõnaga ette näeb. Nagu tuleneb ka kaebaja viidatud Euroopa Kohtu otsusest, võib kaebaja ärimudeli valikut piirata siis, kui tehtavad tehingud on näilikud. Just sellise olukorraga on siinsel juhul tegemist. MTA poolt JMV Motors OÜ tegevuse korduv kontrollimine Eestis ei riku õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtet. Asjaolu, et MTA ei ole varem JMV Motors OÜ kontrollimisel „läbi hammustanud“ kaebaja kasutatud tegelikku tehingute jada, ei tekitanud kaebajale õiguspärast ootust, et tulevikus kaebaja osas MTA maksukohustust ei tuvasta. MTA on taganud kaebajale õiguse olla ära kuulatud. Kaebaja käibemaksukohustuse kontroll on välja kasvanud varem algatatud püsiva tegevuskoha tekkimisega seotud kontrollist ning selle ja siinse menetluse käigus on MTA kaebajale korduvalt võimaldanud anda selgitusi. MTA on kaebaja taotlusel lükanud vastuväidete esitamise tähtaega ka korduvalt edasi. Kaebaja ei ole kohtumenetluse käigus viidanud, millised on need argumendid või tõendid, mis jäid väidetava ärakuulamiskohustuse rikkumise tõttu esitamata ja mis võinuks tuua kaasa vaidlustatud otsusest erinevad seisukohad. Puudub vastuolu selles, et MTA on teinud kaebaja tagasiulatavalt maksukohustuslaseks registreerimise otsuse olukorras, kus senini on lõpule viimata kaebaja maksukohustuste kontrollimiseks algatatud menetlus ja maksuotsust ei ole tehtud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES JMV Real Estate s.r.o palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 19.02.2025 otsus, uue otsusega kaebus rahuldada ning küsida Euroopa Kohtult eelotsust kohalduvate EL õigusnormide asjakohasuse ja eelduste kohta. 8. Halduskohus on jõudnud ekslikule seisukohale, et kaebaja käibemaksuõigusliku püsiva tegevuskoha tuvastamine pole olnud asjas vajalik ja on põhistanud käibemaksukohustuslaseks 5
(8)3-24-1534 registreerimist

§ 19

lg-ga 1, väites, et kaebaja käive on ületanud 40 000 eurot.

§ 19

lg 1 näeb vältimatu eeldusena ette püsiva tegevuskoha olemasolu (

§ 24

lg 2) – enne kui pole tuvastatud püsiva tegevuskoha olemasolu, ei saa lugeda kaebaja käivet

§ 19lgst 1 tuleneva piirmäära ületavaks.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et püsiva tegevuskoha puudumisel oleks kohalduvaks normiks välisriigi isiku poolt Eestis osutatava teenuse ja kauba müügi puhul

§ 3

lg 4 p-d 2 ja 5, mis näevad ette pöördmaksustamise kohustuse teenuse saaja või kauba ostja poolt, ilma et teenuse osutajal või kauba müüjal tekiks registreerimiskohustus. See tähendab, et esmajärgus tuleb eeldada, et maksustamisel kohalduvad kaebaja majandustegevusele

§ 3lg 4 p-d 2 ja 5.

Kui kaebajal on Eestis käibemaksuõiguslik püsiv tegevuskoht, siis esiteks ei kohaldu

§ 3

lg 4 p-d 2 ja 5, kuna püsiva tegevuskoha olemasolu välistab nende kohaldamise ning teiseks tuleb vaadata püsiva tegevuskoha käivet

§ 19lg 1 alusel.

Kohus on eksinud, et EL õigus asjas ei kohaldu. Rakendusmäärus nr 282/2011 on otsekohalduv ning asjakohane, kuna

näeb selge sõnaga ette käibemaksuõigusliku püsiva tegevuskoha olemasolu ühe eeldusena

§ 19

lg 1 kohaldamisel.

ei näe ette käibemaksuõigusliku püsiva tegevuskoha reegleid, seega tuleb sätete kohaldamisel lähtuda EL õiguse kooskõlalisest tõlgendamisest koos

-i normidega, võttes arvesse ka Euroopa Kohtu asjaomast kohtupraktikat. Eesti õiguses puudub norm, mis on käibemaksuõiguslik püsiv tegevuskoht ja kuidas see tekib. Halduskohtu otsuse põhjendused on vastuolus seadusega. Halduskohus leidis, et tehtud tehingud on näilised ning seetõttu on EL õiguse kohaselt kaebaja tegevuse piiramine lubatav. Halduskohus pole kontrollinud Euroopa Kohtu praktikas väljakujunenud kaheastmelist testi. Siinses olukorras kuritarvituse põhimõte ei rakendu. Vaidlustatav haldusakt on õigusvastane, kuna rikutud on maksustamise aegumistähtaega. MKS näeb ette 3-aastase aegumistähtaja. Erandkorras on aegumistähtaeg 5 aastat, kuid selleks tuleb tuvastada tahtlus, seda siinses asjas pole tehtud. 9. Maksu- ja Tolliamet palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. MTA 22.04.2024 otsuses on põhjalikult välja toodud faktilised asjaolud, mis kinnitavad kaebaja majandustegevuse toimumist Eestis ning vajadust registreerida kaebaja alates 30.06.2020 käibemaksukohustuslasena.

§ 3

lg 4 p-e 2 ja 5 saab kohaldada ainult siis, kui teenust ei osutata püsiva tegevuskoha kaudu. Siinsel juhul osutas kaebaja teenuseid ning müüs sõidukeid Eestis püsiva tegevuskoha kaudu. See välistab pöördmaksustamise kohaldamise, sest tehingud on riigisisesed tehingud Eestis püsiva tegevuskoha kaudu ning tegemist ei ole piiriüleste tehingutega. Halduskohus on õigesti leidnud, et pöördmaksustamise normistik ei ole rakendatav, kuna tehingud ei olnud kahe erineva liikmesriigi isikute vahelised piiriülesed tehingud, vaid Eestis toimunud tehingud kohaliku püsiva tegevuskoha kaudu. MTA ei nõustu kaebaja väitega, et pöördmaksustamine välistab registreerimiskohustuse.

§ 19

lg 1 kohaselt on registreerimise kohustuse aluseks Eestis ületatud maksustatava käibe künnis. Halduskohus leidis õigesti, et isegi kui pöördmaksustamist rakendati, ei vabasta see isikut registreerimiskohustusest, kui seadusest tulenevad tingimused on täidetud. Apellandi väide, mille kohaselt MTA otsus rikub MKS § 98 lg-s 1 toodud aegumistähtaega, ei ole põhjendatud. Maksuhalduri otsus registreerimise kohta ei ole maksusumma määramise otsus. Maksu määramise aegumistähtaega hinnatakse vajadusel eraldi maksuotsuse tegemisel. 6

(8)3-24-1534 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4). 10. 11. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Asjas käib vaidlus selle üle, kas MTA-l oli

§ 19

lg 1 (kuni 31.12.2024 kehtinud redaktsioonis) alusel õigus registreerida kaebaja käibemaksukohustuslaseks tagasiulatuvalt alates 30.06.2020. 12.

§ 19

lg 1 sätestas, et kui isiku tehtavate

§ 1

lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud tehingute, välja arvatud põhivara võõrandamine ning ühendusesisene kaugmüük teisest liikmesriigist Eestisse, maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 40 000 eurot, tekib tal nimetatud suuruses käibe tekkimise päevast kohustus end maksukohustuslasena registreerida. Kui isik ise avaldust ei esita, registreerib MTA isiku käibemaksukohustuslaseks oma otsusega (

§ 20lg 10).

13. MTA on veenvalt näidanud, et kaebajal puudus Tšehhis reaalne tegevuskoht, tema aktiivne majandustegevus toimus Eestis JMV Motors OÜ-ga samas tegevuskohas, sõidukid anti klientidele üle Eestis, kaebaja juhatuse liikmed ja osanikud olid Eesti residendid, kaebaja kliendid olid Eesti juriidilised ja füüsilised isikud, kaebaja kliendilepingud olid eestikeelsed ja nendes on JMV Motors OÜ kontaktid, majandustegevuses osales aktiivselt ka JMV Motors OÜ töötajaskond ja kaebajal on kasutusel pangakonto Eestis. Kaebaja osutas esialgu Eesti isikutele sõidukite renditeenust ja hiljem võõrandas juba Eestis olevad sõidukid Eesti isikutele. Kaebaja majandustegevus toimus seega Eestis. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajal tekkis käibemaksukohustuslaseks registreerimise kohustus

§ 19

lg 1 alusel ning sellest tulenevalt ei ole üldjuhul vältimatult vajalik, et MTA tuvastaks kaebajal eraldi püsiva tegevuskoha olemasolu

-i mõttes. Kaebaja viidatud

-i kommentaarid selgitavad pigem

§ 19

lg-te 1 ja 3 omavahelist suhet, mitte ei väida, et püsiv tegevuskoht on käibemaksukohustuslaseks registreerimise eeltingimus. Püsiv tegevuskoht on oluline eeskätt selleks, et otsustada, kas kohaldub

§ 19lg 1 või lg 3.

Käibemaksudirektiivi art 214, mis reguleerib käibemaksukohustuslaseks registreerimist, ei sea eeltingimuseks püsivat tegevuskohta. Euroopa Kohtu praktika käsitleb püsiva tegevuskoha rolli üksnes teenuse maksustamiskoha määramisel (vt nt C-605/12, p-d 42–43; käibemaksudirektiivi art 44). Seega ei ole püsiva tegevuskoha olemasolu käibemaksukohustuslaseks registreerimise eeldus, aga selguse huvides ja ebaõige maksustamiskoha kasutamise vältimiseks oli püsiva tegevuskoha tuvastamine, nagu halduskohuski leidis, praegusel juhul kokkuvõttes siiski põhjendatud. MTA viidatud asjaolud näitavad veenvalt, et kaebaja püsivaks tegevuskohaks oli Eesti. Ringkonnakohus nõustub MTA ja halduskohtu põhjendustega neid kordamata. 14. Kuna vaidlus ettevõtlusega tegelemise ja püsiva tegevuskoha üle on fakti küsimus ning puudutab eeskätt riigisisest õigust ja samas on direktiivi sätete tõlgendus kaebajaga seonduvates küsimustes ilmselge ning riigisisest õigust seoses isiku maksukohustuslasena registreerimisega on võimalik tõlgendada kooskõlas EL-i õigusega, puudub vajadus küsida selle kohta Euroopa Kohtult eelotsust. 15. Kui maksumaksja maksukohustuslasena registreerimise tingimused on täidetud (

§ 19

lg 1), siis kaebaja ei saa tugineda pöördmaksustamisele ega maksukahju puudumisele, et vältida maksukohustuslasena registreerimise kohustust. Kuritarvituse puudumisega seonduvaid väiteid saab kaebaja esitada maksu määramise menetluses. 16. 7

(8)3-24-1534 Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et maksukohustuslasena registreerimine on seotud MKS § 98 lg-s 1 sätestatud aegumistähtajaga. Vaidlustatud MTA otsusega registreeriti kaebaja maksukohustuslasena alates 30.06.
  1. Menetluse eesmärgiks ei olnud kontrollida kaebaja maksude arvestamise ja tasumise õigsusest ega määrata kindlaks tema maksukohustust. Kuna MTA otsusega ei määratud ning sellega ei kaasne kaebajale vahetult maksukohustusi (vt selle kohta ka Tallinna Ringkonnakohtu 22.07.2024 määrus asjas nr 3-241534, p 11), siis ei ole praegusel juhtumil MKS § 98 normistik asjassepuutuv.
  2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1) ning MTA ei ole menetluskulu nimekirja esitanud, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 menetlusosaliste endi kanda.
  3. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.