3-24-99/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 22.04.2026, Tallinn Haldusasja number 3-24-99 Haldusasi L.E kaebus Tallinna Vangla tekitatud 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja L.E (ik XXX) Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Agu Rillo Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 31.01.2025 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus L.E apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1.

Rahuldada L.E apellatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.01.2025 otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada L.E kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt L.E kasuks välja 100 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

Mõista Tallinna Vanglalt L.E kasuks välja 6 eurot esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulude katteks. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulu nende endi kanda.

Pärast kohtuotsuse jõustumist tagastada L.E-le enam tasutud riigilõiv 260 eurot.

Kaebajal tuleb ringkonnakohtule teatada, millisele kontole see summa kanda.

Jõustunud kohtuotsuse avaldamisel tähemärgiga. asendada kaebaja nimi ja isikukood Selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.05.2026 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-24-99 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kinnipeetav L.E (kaebaja) esitas 15.10.2023 Tallinna Vanglale taotluse hüvitada 5000 euro suurune mittevaraline kahju. Taotluse kohaselt olid kaebaja ravimipinalisse pandud 02.10.2023 hommikuks ja õhtuks ning 03.10.2023 hommikuks lisaks kolm tundmatut tabletti.

Kaebaja võttis need sisse 02.10.2023 hommikul, kuid 02.10.2023 õhtul ja 03.10.2023 keeldus seda tegemast. Kui kaebaja rääkis 03.10.2023 hommikul telefonis oma emaga, ütles viimane, et kaebaja ajab juba teist päeva segast juttu, naerab imelikult, on ülierutatud seisundis ja õhinas. Vangla ei teinud midagi selleks, et välja selgitada, mis tablette kaebajale anti. Vangla kahjustas kaebaja närvisüsteemi. Samuti tundis kaebaja ebainimlikku alandust. Kaebaja ei tea siiani, kuidas manustatud tabletid tema organismi ja tervist mõjutavad.

2.Tallinna Vangla jättis 05.01.2024 kaebaja kahjunõude rahuldamata.

Vangla märkis, et ravimipinaleid täidetakse vastavalt patsientide raviskeemidele ning iga pinali täitmist eraldi ei dokumenteerita. Ravimipinalit täitval tervishoiutöötajal ei ole mingit põhjust lisada patsiendi pinalisse ravimeid, mida talle ordineeritud ei ole. Siiski tuleb möönda, et eksimusi võib esineda. Kuigi vale ravimi manustamine võib tuua kaasa kahju tekkimise, ei tee seda üldjuhul ühekordne ravimi manustamine. Ravimeid, mis tooksid kaasa kohese meeleolumuutuse või mõjutaksid silmanähtavalt käitumist (narkootilised ja psühhotroopsed ravimid), jagatakse vanglas üldjuhul meditsiinitöötajate poolt. Kuna kahju tekkimise kohta ei ole tõendeid esitatud, jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Vangla tunnistab siiski, et vale ravimi jõudmine patsiendile ei ole aktsepteeritav ning palub juhtunu pärast vabandust.

3.L.E esitas 10.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot.

02.10.2023 andis valvur kaebajale lisaks hommikustele ravimitele veel 3 kaebajale tundmatut tabletti, mille kaebaja eksikombel alla neelas. Sama päeva õhtul tõi valvur kaebajale veel 3 tabletti, millest kaebaja keeldus. 03.10.2023 andis valvur kaebajale lisaks hommikustele ravimitele 3 tundmatut tabletti, millest kaebaja keeldus. Valvur näitas, et kaebaja ravimipinalisse on pandud igaks päevaks 6 tundmatut tabletti: 3 hommikuks ja 3 õhtuks.

Samal päeval palus kaebaja meedikul asja uurida ja vestles telefoni teel oma emaga. Ema ütles kaebajale, et ta ajab juba teist päeva segast juttu ning naerab imelikult. Seejärel helistas ema inspektor-kontaktisikule ja tundmatud ravimid eemaldati pinalist. 04.10.2023 küsis kaebaja meedikult, mis tabletid need olid, kuid meedik ei teadnud ja ei ole siiani vastanud.

Kaebaja esitas meedikule palve võtta temalt vereanalüüs, et selgitada välja, mis ravimeid talle manustati. Talle vastati, et vereanalüüsi ei võeta. Kuna juhtunu eest lasub vastutus vanglal, siis pidanuks vangla välja selgitama, kuidas ravimid kaebajale mõjusid, ning kõrvaldama tagajärjed. Selle asemel vangla ignoreerib kaebaja olukorda. Kaebaja ei tea siiani, kuidas manustatud tabletid tema organismi ja tervist mõjutavad. Vangla antud ravimite manustamine on kohustuslik ja kaebaja peab selles täielikult vanglat usaldama. Kaebajal puudub seega võimalus esitada ise tõendeid talle manustatud ravimite kohta. Kaebaja palus teha vereanalüüsi, narkootiliste ainete testi ja perearsti vastuvõttu, kuid vangla keeldus nendest.

Seega tegi kaebaja kõik võimaliku, et välja selgitada talle tekitatud terviserike ja kahju 2(8) 3-24-99 tervisele. Vangla väide, et kaebajale antud ravimi manustamine ei tekita mingit kahju, on paljasõnaline. Nagu nähtub kaebaja esitatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast, jagab valvur ka surmavaid ravimeid. Vangla, üritades kaebajale korduvalt manustada tundmatuid ravimeid, on rikkunud Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-i 18, mille järgi ei tohi kedagi allutada vaba tahte vastaselt meditsiini- ja teadusuuringutele. Sellele viitab asjaolu, et vangla keeldub avaldamast ja välja selgitamast, mis ravimiga on tegemist. Vangla on kahjustanud kaebaja tervist ja kaebaja koges ebainimlikku alandust.

4.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

Tervishoiuteenusest tõusetunud vaidluse puhul lasub esmane tõendamiskoormus patsiendil.

Tõendiks ei saa olla patsiendi subjektiivne arvamus. Tervishoiuteenuse vigade puhul saab olulise info selle kohta, kas patsiendile on kahju tekkinud, patsiendi terviseandmetest. Vangla kontrollis kahjunõude lahendamise käigus kaebaja terviseandmetes kajastatud terviseseisundi dünaamikat ning nentis, et terviseseisundis ei ole võimalik sedastada tervisekahju tekkimist ega muid üleelamisi, mis võinuks tekkida vale ravimi ühekordse manustamisega. Nagu nähtub meditsiiniosakonna juhataja selgitusest, ei jagata pinalites tugevatoimelisi narkootilisi ja psühhotroopseid ravimeid, mille ühekordne manustamine oleks tervist ohustav. Seega ei ole kahju tekkimine tõendatud. Juhtunu oli kahetsusväärne ja vangla palub veel kord vabandust. Põhjendatud ei ole aga kaebaja etteheide, et vangla suhtus juhtunusse ükskõikselt.

Nagu nähtub kohtule esitatud dokumentidest, püüdis vangla selgeks teha, mis ja miks juhtus.

Arvestades aga juhtumi lühikest kestust, ei olnud võimalik enam tuvastada, mis ravimid võisid kaebaja pinalisse sattuda.

5.Tallinna Halduskohus jättis 31.01.2025 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt on kannatanul võimalik nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist järgmiste õigushüvede rikkumise korral: väärikuse alandamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumine, au või hea nime teotamine. Mittevaralise kahju nõude esitamisel tuleb kannatanul tõendada, millist eelloetletud õigushüve on rikutud ja milles seisneb selle tagajärjel tekitatud mittevaraline kahju.

Puudub vaidlus, et 02.10.–03.10.2023 sisaldas kaebaja ravimipinal eksituse tõttu tema raviskeemi mittekuuluvaid ja talle tundmatuid tablette, millest kolm neelas kaebaja 02.10.2023 alla, ülejäänud aga eemaldati 03.10.2023 pinalist. Asjas puuduvad objektiivsed andmed, et kaebaja allaneelatud tabletid oleksid toonud kaasa tervisekahjustuse. See kaebuse väide on paljasõnaline. Asja juurde võetud kaebaja tervisekaardilt ei nähtu, et vale ravimi ühekordne manustamine oleks kaasa toonud muutuse kaebaja terviseseisundis (dtl 37–53).

Tõele ei saa vastata ka kaebuse väide tundmatust ravimist põhjustatud meeleolumuutuse kohta, kuna vangla meditsiiniosakonna juhataja kirjaliku seletuse kohaselt meeleolumuutust tekitavaid ravimeid pinalitesse ei panda, vaid neid jagab meedik koos valvuriga (dtl 56). Ka kaebaja emaga vestelnud ametniku ettekandest ei nähtu, et kaebaja ema oleks kaevanud oma tütre meeleolumuutuse üle (dtl 19). Seega pole kaebaja tervist kahjustatud. Kaebuses väidetud kaebaja ebainimliku kohtlemise ning meditsiini- ja teaduskatsetele allutamise kohta puuduvad asjas andmed. Seega pole tuvastatud ühegi RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õigushüve rikkumist, mistõttu on kaebaja nõue alusetu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. L.E palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

3(8) 3-24-99 Halduskohus on jätnud täielikult tähelepanuta kaebaja esile toodud asjaolud ja tõendi (dtl 66) ja tuginenud kohtuotsuses üksnes vangla esitatule. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja tegi kõik võimaliku, et ta saaks oma väidet objektiivse tõendusmaterjaliga toetada. Kaebaja tegi kõik endast oleneva, et selgitada välja, mis ravimeid talle manustati. Vangla aga ei andnud talle sellekohast teavet. Kaebaja palus teha testi, vereanalüüsi ja tervisekontrolli, et selgitada välja talle tekitatud tervisekahjustus ning mida talle manustati, kuid vangla keeldus sellest.

Kohtu järeldus, et kaebajale ei ole tervisekahjustust tekitatud, ei ole ka jälgitav. Kohus viitab kaebaja tervisekaardile, kuid sellest nähtuvalt ei olnud kaebajal pärast vaidlusalust juhtumit arsti vastuvõttu ja kaebajale pole tehtud tema palutud analüüsi. Tervisekaarti pole isegi märgitud, et kaebajale manustati tundmatuid ravimeid, ning sellest ei nähtu, et kaebaja tervist oleks kontrollitud. Samas on vangla tunnistanud, et peab tervisekahjustuse tekitamist võimalikuks. Kaebajale manustati korraga suures koguses (3 tabletti) tundmatuid ravimeid.

Kuna vangla ei oska öelda, mis ravimeid kaebajale anti, pole täielikult välistatud ka see, et pinalisse võisid sattuda meeleolumuutusi tekitavad ravimid. Ei nähtu, et vanglas oleks kasutusel mingid erilised meetmed, et teatud ravimid kindlasti pinalisse ei satuks. Ka vangla on oma 05.01.2024 vastuses kinnitanud, et ravimipinalisse ravimite lisamisel võib eksimusi esineda. Kaebaja esitatud lisast (dtl 66) nähtub, et vanglas jagab ainuisikuliselt valvur ilma meedikuta ravimeid, mida vangla peab ohtlikuks elule ja tervisele. Samuti toimus vanglas intsident, kus vangla manustas kinnipeetavale valuvaigisti asemel tugevaid psühhotroopseid rahusteid (haldusasi nr 3-24-2703).

Kohus asus seisukohale, et kaebaja emaga vestelnud ametniku ettekandest ei nähtu, et kaebaja ema oleks kaevanud oma tütre meeleolu muutuse üle. Ametniku ettekanne ei kajasta vestlust kaebaja emaga ammendavalt. Kuna kohus hindas kaebaja ema öeldut kaebajast erinevalt, oleks kohus pidanud kõigepealt andma kaebajale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid kaebaja ema tähelepanekute tõendamiseks. Kohus leidis otsuses, et kaebaja väidetud ebainimliku kohtlemise ning meditsiini- ja teaduskatsetele allutamise kohta puuduvad asjas andmed. Kaebaja oli vaidlusaluse juhtumi ajal üksi, ebaadekvaatne, hirmunud ega saanud aru oma seisundist. Kaebaja oli mures oma elu ja tervise pärast, samuti oli suures mures kaebaja ema. Vangla ignoreeris kaebaja korduvaid palveid ja lasi kaebajal lihtsalt kannatada. Vangla keeldus kaebajale testi tegemast. Kaebaja oli täielikult vangla tahtele allutatud. Kaebaja on praeguseks täheldanud mälu nõrgenemist, silmanägemise langust, kiiret väsimist ja peavalusid.

7.Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus on õigesti jõudnud järeldusele, et kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu.

Kaebaja peab ise tõendama, et vangla viga tervishoiuteenuse osutamisel tõi kaasa tervisekahju. Selliseid tõendeid esitatud ei ole ning pole ka äratuntav, et neid võiks olemas olla. Ebaõige on kaebaja väide, et haldusasjas nr 3-24-2703 leidis tõendamist, et valvurid jagavad „tugevaid psühhotroopseid rahusteid“. Kõnealuses asjas olid ekslikult ravimipinalisse pandud ravimid tuvastatud, kuid neist ühtki ei kvalifitseerita psühhotroopseks. Praeguses asjas ei ole kordagi tõusetunud küsimus, et kaebaja terviseseisundit on dokumenteeritud valesti või puudulikult. Seega võttis halduskohus tervisekahju hindamisel õigesti aluseks tervisekaardi andmed, kust kaebaja väidetud kahju ei nähtu. Kaebaja soovitud uuringud oleksid võinud hüpoteetiliselt viia ravimi tuvastamiseni, kuid tõendamiseseme seisukohalt oleks olnud tegemist vähetähtsa infoga. Tervisekahju on terviseseisundi objektiivselt hinnatav muutus ning seda tuvastatud ei ole. Vastustaja ei ole kinnitanud, et tervisekahju tekib, vaid möönis, et selline võimalus on olemas, kuid iga kord tuleb hinnata, kas kahju ka tegelikult saabus.

Praegusel juhul sellist kahju tuvastatud ei ole. Asjaolu, et kaebaja pinalis oli ravim, mis sinna ei kuulunud, oli kahetsusväärne.

4(8) 3-24-99 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud.

9.Vaidlusaluse juhtumi ajal kehtinud vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 v.r sätestas, et tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa ning tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) alusel. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et kinnipeetavale tervishoiuteenuste osutamist rahastatakse riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. Tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele (VangS v.r § 52 lg 1 esimene lause). Eeltoodud normidega seoses on Riigikohus selgitanud, et kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis.

Tervishoiuteenuse osutamise raames tekib kinnipeetaval õigussuhe üksnes vanglaga ning kahju hüvitamise nõue tuleb seega lahendada RVastS-i alusel (vt RKÜKm 3-21-30/19, p-d 25, 29; vt ka RKEKm 3-21-924/12, p-d 12 ja 16). Samas saab kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid (vt VÕS 41. ptk), kuigi lepinguga iseenesest tegu ei ole. Nii tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (RKÜKm 3-21-30/19, p-d 25– 26). Seega tekib vanglas tervishoiuteenuse osutamisel vangla ja kinnipeetava vahel lepingulaadne õigussuhe, millele kohalduvad VÕS-i tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted.

10.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on mittevaraline kahju hüvitatav järgmistel tingimustel: avaliku võimu kandja peab olema tegutsenud õigusvastaselt ja sellega rikkunud isiku õigusi avalikõiguslikus suhtes; isikul peab olema tekkinud kahju; avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; isik peab olema eelnevalt ammendanud RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahendid; avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus oli süüline (nt RKHKo 3-22-1384/55, p 13). Kui mittevaralise kahju hüvitamise mõni eeldus puudub, tuleb nõue jätta rahuldamata (RKHKo 3-20-1449/54, p 28). Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguste rikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13; vt RKHKo 3-19-2061/47, p 18).

11.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole praeguses asjas vaidlust selles, et kaebaja ravimipinalis olid 02.10 ja 03.10.2023 tundmatud tabletid. Samuti pole vaidlust selles, et kaebaja neelas neist kolm 02.10.2023 hommikul alla, kuid 02.10.2023 õhtul ja 03.10.2023 hommikul keeldus ta tundmatuid tablette võtmast ja need eemaldati 03.10.2023 pinalist.

12.TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (määrus nr 330) § 3 lg 2 järgi 5(8) 3-24-99 otsustab tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja, kes valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ning raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Eelnevast tuleneb, et ravimite määramine ja määratud ravimitega ravimipinali komplekteerimine on kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamine. Ka Tallina Vangla 15.10.2023 otsuses on selgitatud, et ravimipinalit täidab tervishoiutöötaja (dtl

24).

13.VÕS § 762 esimese lause kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Ringkonnakohtu hinnangul pole kahtlust, et tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatav hool eeldab, et patsiendile ei manustata ravimeid, mida tema raviskeem ette ei näe. Seega on vastustaja kaebajale tema raviskeemi mittekuulunud ravimeid manustamiseks andes tegutsenud õigusvastaselt ja rikkunud sellega kaebaja õigusi avalikõiguslikus suhtes. Tegemist on ühtlasi vastustaja süülise tegevusega (vt VÕS § 104 lg 2).

14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebajale ei ole tekkinud tervisekahju. Kaebaja väitel tekitas tundmatute tablettide manustamine meeleolumuutuse.

Nagu halduskohus osutas, ei panda meditsiiniosakonna juhataja kirjaliku seletuse kohaselt meeleolumuutust tekitavaid ravimeid ravimipinalitesse, vaid neid jagab meedik koos valvuriga (dtl 56). Ka vaidlusaluse juhtumi ajal kehtinud Tallinna Vangla kodukord sätestas, et ravimeid annavad kinnipeetavatele vangla ette nähtud aegadel osakonna valvurid (p 19.7 esimene lause), kuid narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite nimekirja kuuluvaid ravimeid annab purustatud või lahustatud kujul õde ning kinnipeetav manustab ravimi õe juuresolekul (p 19.9). Samuti on vastustaja õigesti osutanud, et haldusasjas nr 3-24-2703 vaidluse all olevas juhtumis ei antud kinnipeetavale ravimeid, mis kuuluvad narkootiliste ja psühhotroopsete ainete hulka (vt Tallinna Halduskohtu 08.10.2025 otsus nr 3-24-2703 (jõustumata), p 27). Seega pole alust arvata, et valvuri jagatavasse kaebaja ravimipinalisse oleks sattunud sellised tabletid, mis kaebaja meeleolu, kontrollivõimet vms oleks oluliselt mõjutanud. Meelevaldne on kaebaja väide, mille kohaselt tema halduskohtus esitatud teisele kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nähtub, et valvur jagab vanglas ka surmavaid ravimeid (vt dtl 64). Kõnealuses käskkirjas on selgitatud (vt dtl 66), et kinnipeetava poolt ettenähtud ajal arsti poolt määratud ravimite võtmata jätmine ja nende kontrollimatu kasutamine ohustab mh kinnipeetava tervist (üledoseerimine võib kaasa tuua surma, pöördumatu ajukahjustuse vms). Seega on käskkirjas selgitatud üldiselt, et kinnipeetava tervist võib ohustada see, kui ta ei võta ravimeid ettenähtud koguses ja ajal, vaid nt kogub ja seejärel manustab neid ettenähtust suuremas koguses. On üldteada asjaolu, et ravimite korraga väga suures koguses manustamine võib olla (elu)ohtlik. Sellest aga ei järeldu, et vanglas jagataks kinnipeetavatele ravimeid, mis arsti poolt ette nähtud koguses manustatuna oleks surmavad.

15.Isegi kui kaebaja käitus 02.10.2023 tablettide sissevõtmise järel tavapärasest mõnevõrra erinevalt, nagu tema ema olevat talle 03.10.2023 telefonivestluses öelnud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul siiski alust pidada seda tervise kahjustamiseks RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks tablettide võtmise järel mingit valu või füüsilist ebamugavust tundnud. Asja materjalidest nähtub, et kuigi kaebaja võttis sisse 02.10 hommikul talle antud tundmatud tabletid, suutis ta selgelt väljendada oma tahet nendest keelduda 02.10 õhtul ja 03.10 hommikul (vt vastustaja 09.02.2024 vastuse lisad, dtl 17, 22).

Seega võib pidada liialdatuks kaebaja apellatsioonkaebuses väidetut, et ta oli vaidlusaluse juhtumi ajal ebaadekvaatne. Lisaks tuleb märkida, et apellatsioonkaebuses nimetatud tunnete tekkimist ei ole kaebaja varem esile toonud. Nii on kaebaja nt apellatsioonkaebuses väitnud, et oli hirmunud olekus. Vanglale esitatud taotluses ja kaebuses selgitas kaebaja, et tema ema 6(8) 3-24-99 sõnade kohaselt oli kaebaja hoopis mh naernud imelikult, olnud ülierutatud ja õhinas (vt dtl 3,

26). Kokkuvõttes on kaebaja selgitused oma seisundi kohta vastuolulised, mis vähendab nende usaldusväärsust.

16.Kaebajale tervisekahju tekkimist ei kinnita ka apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja on praeguseks täheldanud mälu nõrgenemist, silmanägemise langust, kiiret väsimist ja peavalusid. Kaebaja ei ole oma väite kinnitamiseks esitanud mingeid tõendeid. Isegi kui tõele vastab kaebaja öeldu, et talle ei võimaldatud vereanalüüsi tegemist ja arsti külastust vahetult pärast tablettide manustamist, ei ole ta samas väitnud, et ta poleks pärast vaidlusalust juhtumit üldse arsti vastuvõtule pääsenud. Ka asjas esitatud kaebaja tervisekaardist nähtub, et kaebaja on käinud arsti vastuvõtul nt 25.11.2023 (vt dtl 53). Seega ei ole kaebajal oma väite kinnitamiseks tõendite esitamine takistatud. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et 25.11.2023 vastuvõtul ei ole kaebaja esitanud ühtegi kaebust tundmatute tablettide manustamisega seoses ega kurtnud ka ühtegi apellatsioonkaebuses väidetud sümptomit.

17.Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et vastustaja on vaidlusaluse juhtumi käigus siiski rikkunud kaebaja põhiõigusi. Riigikohus on selgitanud, et olukord, kus kinnipeetavale pakutakse ekslikult talle mitte määratud ravimit, õõnestab kinnipeetava turvatunnet ja usaldust talle osutatava tervishoiuteenuse vastu, arvestades seejuures, et kinnipeetaval ei ole võimalik valida, kes talle tervishoiuteenust osutab, ja ta peab sama tervishoiuteenuse osutajat kasutama ka edaspidi. Selline olukord võib isikule põhjustada rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega VangS § 41 lg 1 mõistes (vt RKHKm 3-25-144/21, p 17). See tähendab, et sellises olukorras võib olla rikutud isiku õigust inimväärikust austavale kohtlemisele ja ka eraelu puutumatust (PS § 26). Eraelu puutumatus hõlmab mh õigust, et meditsiini valdkonnas tehtavatele toimingutele eelneks isiku vaba ja teadlik nõusolek (vt nt Ü.

Madise (peatoim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Iuridicum 2020, § 26 kommentaar nr 22). Ringkonnakohtu hinnangul on vangla rikkunud kaebaja sellekohast õigust, asetades ta olukorda, kus ta pidi manustama vangla antud teadmata ravimit. Seejuures tuleb silmas pidada, et kaebaja ei ole ka tagantjärele teada saanud, mis ravimiga oli tegemist. Sellega on vangla põhjustanud kaebajale rohkem ängistust jm kannatusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega, ja tekitanud kaebajale mittevaralise kahju. Kaebaja selgitustest nähtub, et ta keeldus tundmatute ravimite võtmisest nii pea, kui tal tekkis kahtlus, et talle ei ole selliseid ravimeid määratud. Seega ei saa kaebajale ette heita RVastS-s sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist.

18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja ei ole samas tegutsenud vastuolus PS § 18 lg-ga 2, mille kohaselt ei tohi kedagi allutada vaba tahte vastaselt meditsiini- ja teadusuuringutele. Õiguskirjanduses on selgitatud, et PS § 18 lg 2 eesmärgiks on pakkuda kaitset inimestele, kes osalevad nii meditsiinivaldkonna uuringutes (nt ravimiuuringud) kui ka muude teadusvaldkondade uuringutes, kus uuringu käigus mõjutatakse kaitsealuse inimese füüsilist või vaimset seisundit (Ü. Madise (peatoim). Eesti Vabariigi põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Iuridicum 2020, § 18 kommentaar nr 46). Kuna vastustaja on tunnistanud, et tundmatud ravimid sattusid kaebaja ravimipinalisse ekslikult, on ilmselge, et tegemist ei olnud meditsiini- vm valdkonna uuringutega.

19.Ringkonnakohus leiab, et kaebajale tekitatud mittevaraline kahju tema eraelu puutumatuse rikkumise näol tuleb hüvitada rahas. Arvestades et kaebaja võttis talle antud teadmata ravimeid üksnes ühel korral ja vastustaja ei tegutsenud tahtlikult, vaid hooletusest, tuleb ringkonnakohtu hinnangul vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 100 eurot.

7(8) 3-24-99 20. Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus halduskohtu 31.01.2025 otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt.

21.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust.

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).

Kaebaja on tasunud riigilõivu halduskohtus 170 eurot ja ringkonnakohtus 150 eurot.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 20 euro ja mitte üle 1050 euro. RLS § 22 lg 1 p 12 sätestab, et riigilõivu ei võeta kehavigastuse või muu terviserikkega kaebuse läbivaatamise eest. Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust (RLS § 60 lg 7).

Kaebaja on siinses asjas taotlenud kahju hüvitamist mh seoses väidetava tervisekahju tekitamisega. Seega on kaebaja esitatud kaebus osaliselt riigilõivuvaba. Ringkonnakohtu hinnangul saab kaebaja seisukohtadest järeldada, et kaebaja on talle väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju all valdavas osas pidanud silmas tervisekahju. Ringkonnakohus hindab, et kaebaja kaebus puudutab 4/5 ulatuses tervisekahju ja 1/5 ulatuses väärikuse alandamisega tekitatud kahju. Kuna kaebaja taotles kokku 5000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist, on seega kaebus 4000 euro suuruse hüvitise väljamõistmise osas riigilõivuvaba. Kaebajal tuli seega tasuda riigilõivu 1000 euro suuruse kahju hüvitamise nõudelt. Järelikult pidi kaebaja tasuma esimeses ja teises kohtuastmes riigilõivu kokku 60 eurot. Kuna ringkonnakohus mõistab välja väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju 100 eurot, rahuldab ringkonnakohus selles osas kahju hüvitamise kaebuse 10% ulatuses. Seega tuleb vastustajalt mõista kaebaja kasuks esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja riigilõiv 6 eurot. Kaebaja poolt enam tasutud riigilõivu 260 eurot tagastab ringkonnakohus HKMS § 104 lg 8 alusel kaebajale.

22.Avaldatavas jõustunud otsuses tuleb kaebaja nimi ja isikukood asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 8(8)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.