MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2026. a, Tallinn Haldusasja number 3-26-79 Haldusasi P.Bi kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 13.11.2025 o
) § 15 lg 1). Aukohus algatab aukohtumenetluse mh huvitatud isiku algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused (
§ 16lg 2).
Aukohus võib määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui advokaat eiras advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusakte või kutseeetika nõudeid ning kui distsiplinaarsüütegu ei ole aegunud (
§ 19lg 1).
Kui huvitatud isik ei ole aukohtu otsusega nõus, on tal õigus esitada kaebus halduskohtule (
§ 18lg 1).
Halduskohtumenetluses ei ole vaidluse esemeks advokaadi tegevus, vaid Eesti Advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel. Advokaadi distsiplinaarsüüteo tuvastamise pädevus on aukohtul, mistõttu ei saa halduskohus ise seda õiguslikku küsimust lahendada. Halduskohtusse võib kaebusega pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine tähendab seda, et kaebuse rahuldamisel kaebaja saaks mõne õiguse, hüve, asja, hüvitise vms; või vabaneks mõnest talle seatud kohustusest, keelust vms. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kaebajal aukohtu otsuse vaidlustamiseks kaebeõigust. Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste muutmist ega lõpetamist ega oma seetõttu mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele. 3
(6)Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485 p 7). Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud. Halduskohus saab kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-161148, p-d 8–10). Huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2019 määrus nr 3-18-1863, p 7; 05.02.2019 määrus nr 3-18-2282, p 11; 20.04.2017 määrus nr 3-17-559, p 5; 29.12.2015 määrus nr 3-14-51678, p 9; 24.09.2015 otsus nr 3-14-50174, p 10; 07.05.2015 otsus nr 3-14-51414, p 9; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6; samuti 03.03.2023 määruses nr 3-22-2528 ja 13.09.2023 määruses nr 3-23-797). Halduskohtumenetluse esemeks saab seega olla advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel, mitte advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda muu hulgas selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata selliselt, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata; aukohus ei ole järginud otsuse tegemisel muid menetlusreegleid, nt kui otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata vms.
- Advokatuuri vastuse kohaselt on kaebaja saanud oma algset kaebust (dtl 178-180) täiendada (dtl 183-211). Aukohus on ka selgitanud välja, kas kaebaja soovib esitada kaebust (dtl 181), ning on võimaldanud
- augustil esitatud kaebust täiendada kuni
- oktoobrini (dtl 183-184). Aukohtu otsuse kohaselt on aukohus küsinud kaebuse kohta advokaadilt selgitust ning kaebust on 13.11.2025 istungil arutatud (dtl 34-39). Seega ei nähtu kohtule, et advokatuur oleks rikkunud kaebaja õigust menetlusreeglite järgimisele. Kui aukohtule esitatud avalduses kajastatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmeid saada, siis puudub sisuline vajadus anda võimalus esitada täiendavaid seisukohti (vrd haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2). Advokatuuriseadus ei nõua, et lisaks kaebuse esitamisele tuli aukohtul anda kaebajale veel täiendav võimalus esitada enda seisukohad aukohtu otsuse projekti kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-252485 p 9).
- Tallinna Ringkonnakohus on 27.05.2025 määruses nr 3-25-232 selgitanud, et huvitatud isiku taotluse sisuliselt lahendamisena (st isik saab esitatud taotlusele põhjendatud vastuse) tuleb käsitleda ka olukordi, kui aukohus lõpetab aukohtumenetluse või teeb aukohtumenetluse algatamata jätmise kohta motiveeritud otsuse. Sellisel juhul ei ole alust väita, et asi oleks otsustatud huvitatud isiku kahjuks (p 10).
- Aukohus on järeldanud, et vähemalt osa kaebaja etteheited puudutavad advokaadi tegevust tsiviilasjas nr x-xx-xxxx, milles jõustus lõplik kohtulahend 27.02.2024, mistõttu on kaebus aukohtule esitatud kaebetähtaega ületades (
§ 16lg 1).
Kaebaja ei ole kaebuses toonud, et aukohtu otsustus oleks nimetatud osas ekslik. Sealjuures ei ole kaebajal subjektiivset õigust kaebetähtaega ületanud kaebuse menetlemiseks ka sellest tulenevalt, kui intensiivse riive olemasolu kaebaja väidab. 10. Aukohus on samuti toonud, et kaebaja samadele etteheidetele on juba vastatud aukohtumenetluses nr 2-15/25/313 (05.06.2025 istungi otsus). Osas, milles aukohus on varem juba 4
(6)huvitatud isiku avalduse lahendanud, ei pea aukohus uue avalduse esitamisel uuesti vastama. Kaebajal oli võimalik kasutada aukohtu varasema otsuse saamisel õiguskaitsevahendeid (vt edasikaebekord, dtl 227), kuid nende kasutamine ei nähtu ka kohtute infosüsteemist. Kohus on täiendavalt kontrollinud, et kaebaja 23.04.2025 kaebus aukohtule koos selle täiendustega (dtl 213-222) puudutas sama tsiviilasja, mille tõttu esitas kaebaja aukohtule 12.08.2025 uue kaebuse. Aukohus kontrollis 05.06.2025 otsuses (põhjendustega otsus allkirjastatud 11.07.2025, dtl 226 jj) advokaadi tegutsemist üksnes kliendi huvides, viisakat käitumist ja tunnistajate mõjutamise väidet (dtl 230). Aukohus leidis, et tsiviilasja nr x-xx-xxxx puudutavad väited on esitatud kaebetähtaega ületades. Aukohus leidis, et advokaat on esindanud oma kliendi huvisid (p 9), kohatu käitumine ei ole põhistatud ega tõendatud (p 10), puudub huvide konflikt (p 13) ning 21.04.2025 ettepaneku osas puuduvad viited, mis annaksid alust kahelda advokaadi kutse-eetika põhimõtetest kinni pidamisest (p 14). Seega on aukohus olulises osas kaebaja varasemaid väiteid varasemas otsuses analüüsinud ning aukohtul oli õigus jätta uues avalduses toodud samasisulised väited analüüsimata.
- Aukohus on vaidlustatud, 13.11.2025 otsuses andnud samas hinnangu, et advokaadile ei ole etteheidetav erieestkostjana taganemisavalduse ja hagiavalduse heaks kiitmine (p 13). Aukohus selgitas samuti, et hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Samuti ei ole advokaadi ülesandeks tagada poolte menetluslikku võrdsust või olla erapooletu (p-d 14-16). Samuti on aukohus vastanud kaebaja väidetele, et menetluskulude jaotus ja väljamõistmine sõltub kohtust (p 17). Sellega on aukohus vastanud ammendavalt kaebaja väidetele, et advokaat on kohtumenetluse käigus jätnud oma kohustused täitmata. Kaebaja on tuginenud kaebuses halduskohtule, et advokaat on talle avaldanud 21.04.2025 ettepanekuga menetluslikku ja varalist survet (dtl 4 ja 160-161). Kaebaja ei ole vastavat etteheidet 12.08.2025 kaebuses aukohtule esitanud, mistõttu ei saanud aukohus sellele ka vastata. Aukohus on kaebaja sellele väitele vastanud aga varem, 05.06.2025 otsuses (p 14, dtl 233).
- Asjaolust, et kaebaja ja aukohus on eri meelt küsimuses, kas aukohtumenetluse alustamiseks advokaadi suhtes oli alust, ei saa järeldada kaebaja menetluslike õiguste rikkumist (Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2025 määruse nr 3-25-232 p 11). Kokkuvõttes ei tulene isikule kaebeõigust sellest, kui aukohus ei ole temaga nõustunud ja/või kaebaja soovitud viisil ja rangusega advokaadi käitumisele hinnangut andnud ja/või käitumist hukka mõistnud. Olukorras, kus aukohus taotluse esitajaga ei nõustu, st lõppjäreldusena karistust ei määra, ei pruugi mistahes põhjendused näida piisavad ja ammendavad. Seejuures pole aukohtu otsus haldusakt, millele kohalduksid HMS §-s 56 sätestatud ranged põhjendamise nõuded (vt ka RKHKo 3-20-1214, p 11). Kaebeõigust ei tulene võimalikust tagajärjest, et juhul kui aukohus leiaks, et toime on pandud süütegu, võiks karistuseks olla ka meede, mis ei võimaldaks advokaadil enam kutsetegevusega (
§ 19lg 2 p-d 3 ja 4) jätkata.
Kaebajal ei ole subjektiivset õigust advokaadi karistamiseks ega ka sellele eelnevalt distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks. 13. Kaebusest on järeldatav kaebaja pettumus kohtuasja nr x-xx-xxxx tulemuses. Samas on kaebaja ekslikul arusaamal nii advokaadi rolli kohta kohtumenetluses kui ka aukohtumenetluse võimaliku mõju suhtes. Halduskohtule nähtub, et kaebaja soovib sisuliselt omistada advokaadile kohustusi, mis on asja lahendaval kohtul või mida võiks oodata juhul, kui tegemist oleks kaebajat esindanud advokaadiga (ennekõike p 16). 5
(6)Aukohtumenetluses on põhjalikult selgitatud, et vastaspoole advokaat ei pidanudki tagama kaebaja menetluslikke või materiaalseid õiguseid. Juhul kui kaebaja ei olnud vastaspoole (advokaadi poolt) esitatud seisukohtadega nõus, oli tal võimalik neile menetlusreegleid järgides vastu vaielda ning samuti kohtulahendeid edasi kaevata. Kaebaja vara on vähenenud kohtu tegevuse tulemusel, sest vastava otsustuse on teinud kohus. Ka aukohtu poolt distsiplinaarsüüteo tuvastamine ja/või karistuse mõistmine ei võimaldaks kaebaja õiguseid kaitsta. Jõustunud kohtulahendi vaidlustamise ehk teistmise alused on toodud TsMS § 702 lg-s 2 ning ükski neist ei võimaldaks kohtulahendi teistmist ka juhul, kui kaebaja saavutaks vastaspoole advokaadile distsiplinaarkaristuse määramise. Ka juhul, kui tuvastataks, et advokaadi positsioon rajanes valedel faktidel ning oli vastuolus kohtule esitatud tõenditega, on väidete ja tõendite hindajaks kohus, mistõttu ei saaks kaebaja soovitud aukohtu otsus olla teistmise aluseks seetõttu, et selline asjaolu ei oleks mõjutanud kohtulahendi tegemist (TsMS § 702 lg 3). 14. Aukohus on ka kaebajale selgitanud asjakohaseid õiguskaitsevahendeid ehk kohtuotsusega mitte nõustumisel oli kaebaja võimalik see edasi kaevata (p 9). Samuti on kaebajal on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda (p 14). Aukohtumenetluse eesmärgiks ei ole sellise vaidluse kohtuväline või -eelne lahendamine, vaid advokaatide üle järelevalve teostamine. Aukohtu otsus ei ole ka sellise võimaliku kohtumenetluse eelduseks ega kohustuslikuks või ainuvõimalikuks tõendiks. Seega on kaebajal võimalik oma õiguseid kaitsta ennekõike tsiviilkohtumenetluses. Kohtumenetluse tagamine, sh asja õige, kiire ja võimalikult väikeste kuludega menetlemise korraldamine ning menetlusosaliste inimväärikuse tagamine on kohtu ülesanne (TsMS § 45 ja selles loetletud meetmed). Küll aga ei ulatu ühe menetlusosalise õigused selleni, et tal oleks kujundusõigus, kas ja kes teist menetlusosalist esindab. Tsiviilasjas tehtud lahendite osas saab kaebaja oma väited esitada tsiviilasjas ja vajadusel esitada kaebuse kõrgema astme kohtule (Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2023 määrus nr 3-23-2357). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 6
(6)