KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 19.02.2025, Tallinn Haldusasja number 3-24-1534 Haldusasi JMV Real Estate s.r.o kaebus M

§ 19

lõikele 3, mille kohaselt tekib Eestis püsivat tegevuskohta mitteomaval välisriigi isikul maksukohustuslaseks registreerimise kohustus, kui tal tekib Eestis maksustatav käive, kuid mida maksukohustuslase poolt kauba soetamisel või teenuse saajal Eestis ei maksustata (st Eestis ei rakendata kauba või teenuse saaja pöördkäibemaksu). Kaebuse põhiväide tuginebki sellele, et kuivõrd käesoleval juhul rakendasid nii sõidukite renditeenuse saajad kui sõidukid hilisemalt soetanud JMV Motors OÜ Eestis pöördkäibemaksu, ei tekkinud kaebajal käibemaksukohustust, sest MTA ei ole tuvastanud, et kaebajal tekkis Eestis püsiv tegevuskoht käibemaksuseaduse mõttes ja seda ei ole ka senini tekkinud. 24. Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et vaidlustatud otsuse õigusliku alusena on MTA märkinud

§ 19

lõike 1 ning § 20 lõiked 1 ja 10.

§ 19

lg 1 kohaselt tekib isikul käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustus, kui tema Eestis tekkinud käive ületab kalendriaasta algusest alates 40 000 eurot. Sellisel juhul tekib isikul käibemaksukohustuslaseks registreerimise kohustus eelpoolnimetatud suuruses käibe tekkimise päevast arvates ning tal 6

§ 20lg 1).

Kui isik ise avaldust ei esita, registreerib MTA isiku käibemaksukohustuslaseks oma otsusega (

§ 20lg 10).

25. Seega ei ole MTA kaebaja käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse tekkimise aja tuvastamisel lähtunud

§ 19

lg-st 3, vaid on leidnud, et kaebajal on tekkinud Eestis käibemaksukohustus

§ 19

lg 1 alusel seetõttu, et tal on tekkinud Eestis käive, mis on ületanud kalendriaasta algusest 40 000 eurot.

§-le 19 lg-le 3 on otsuses MTA viidanud vaid osas, kus on kirjeldanud kaebaja esindajatega 2018.a. toimunud kohtumisi ja antud selgitusi seoses kaebaja võimalike tehingutega, kus tehingu pooleks on mittekäibemaksukohustuslasest isikud (vt dtl 1981-1983). Otsuses sisalduv viide

§ 19

lgle 3 võib esmapilgul tekitada küll eksliku mulje maksukohustuse tuvastamise õigusliku aluse kohta, kuid otsuse tervikliku analüüsi ning MTA poolt kohtule esitatud dokumentide ja seisukohade põhjal on arusaadav, et MTA ei ole sellele sättele kaebaja käibemaksukohustuslasena registreerimise tekkimise aja tuvastamisel tuginenud. 26.

§ 1

lg 1 p-i 1 kohaselt on käibemaksu objekt käive, välja arvatud maksuvaba käive, mille tekkimise koht on Eesti. Käive tähendab

§ 4

lg 1 p 1 kohaselt kauba võõrandamist või teenuse osutamist ettevõtluse käigus.

§ 2

lg 2 kohaselt on ettevõtlus isiku (sh välisriigi juriidilise isiku vt ka

§ 3

lg 1) iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest. Teenuse käibe tekkimise kohaks loetakse Eesti, kui teenust osutatakse Eestis registreeritud maksukohustuslasele (

§ 10

lg 1) ning kauba käive tekkimise kohaks on Eesti kui kaup toimetatakse saajale või tehakse talle muul viisil kättesaadavaks Eestis (

§ 9lg 1 p 1).

1. MTA on 22.03.2024 korralduses ja akt-teatises (dtl 650-670) ning vaidlustatavas otsuses ja vastuses kohtule kirjeldanud, et MTA hinnangul on kaebaja aktiivne majandustegevus tegelikult toimunud täiel määral Eestis ja sellest tulenevalt on kaebajal tekkinud käive Eestis, mille maksukohustuslaseks tekkimise piirmäär on täitunud
2. aastal juunikuus. MTA tugineb seejuures sellele, et kaebajal puudu Tšehhis reaalne tegevuskoht, kaebaja aktiivne majandustegevus toimub Eestis JMV Motors OÜ-ga samas tegevuskohas, sõidukid antakse klienditele üle Eestis, kaebaja juhatuse liikmed ja osanikud on Eesti Vabariigi residendid, kaebaja kliendid on Eesti juriidilised ja füüsilised isikud, kaebaja kliendilepingud on eestikeelsed ja nendes on JMV Motors OÜ kontaktid, majandustegevuses osaleb aktiivselt ka JMV Motors OÜ töötajaskond, kaebajal on kasutusel pangakonto Eestis. Kaebaja ei ole iseenesest neile faktilistele asjaoludele ka vastu vaielnud vaid on üksnes selgitanud, miks selline tehingute skeem tuli ette võtta, viidates, et Tšehhi automüüjatele sõidukite tootjate poolt seotud tingimuste kohaselt pidid sõidukid esialgu jääma Tšehhi registrisse, sest neid ei tohtinud teatud aja jooksul välisriiki müüa (vt ka kaebaja esindajate selgitused kohtuistungil, helisalvestus al 00:28:03). See aga viitab veelkord asjaolule, et kaebaja äriplaaniks oli algusest peale soetada sõidukid Eesti klientide tarbeks, sõidukite registreering Tšehhi registris oli vaid näilik ning edaspidi oli kaebajal plaan muutagi oma ärimudelit selliselt, et sõidukid võõrandatakse koheselt lõppklientidele Eestis ja kaebaja tegutseb sisuliselt vahendajana (vt ka MTA 2018.a kirjavahetus kaebaja juhatuse liikmega dtl 1981-1983) Kaebaja tegelik majandustegevus toimus Eestis ja seega tekkis kaebaja majandustegevusest ka käive Eestis. Kaebaja majandustegevuse olemasolu Eestis on Tallinna Halduskohus analüüsinud ka haldusasjas nr 3-23-2760 tehtud kohtuotsuses. Siinses asjas ei ole kaebaja esitanud tõendeid, mis tingiksid vajaduse asuda teistsugusele seisukohale.
3. Lähtudes eelpoolviidatud käibemaksuseaduse sätetest ning MTA poolt kaebaja maksukohustuse kontrollimisel tuvastatud asjaoludest, leian, et MTA on põhjendatult leidnud, et kaebajal tekkis Eestis käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustus, sest kaebaja majandustegevus toimus Eestis, kaebaja osutas esialgu Eesti isikutele sõidukite renditeenust 7

§ 19

lg 1 alusel ning selles tulenevalt ei ole vajalik, et MTA tuvastaks kaebajal eraldi püsiva tegevuskoha olemasolu käibemaksuseaduse mõttes.

1. MTA ei ole seejuures kaebaja käivemaksukohustuse tuvastamisel tuginenud sellele, et on varaemalt tuvastanud kaebajal püsiva tegevuskoha olemasolu tulumaksuseaduse mõttes vaid on sellele otsuses viidanud üksnes asjaolude kirjendamise kontekstis kui kaebajaga seoses eelnevalt toimunud menetlusele, milles leidis kinnitust, et kaebaja aktiivne majandustegevus toimus tegelikult Eestis. Sellest tulenevalt ei nõustu ma kaebajaga ka selles, et MTA otsus on õigusvastane, sest MTA on kaebaja maksukohustuse määratlemisel tuginenud tulumaksuseaduse ja Tšehhi Vabariigiga sõlmitud tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimiseks sõlmitud maksulepingu sätetele.
2. Eeltoodut kokkuvõttes ei ole asjakohased ka kaebaja viited käibemaksudirektiivi artiklile 44 ja rakendusmääruse nr 282/2011 artikli 11 lõikele 1 ning nende kohaldamisega seotud Euroopa Kohtu praktikale. Puudub ka vajadus eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult.
3. Siiski, isegi kui kaebaja maksukohustuslasena registreerimise kohustuse tuvastamisel vajaks eelnevalt määratlemist, kas kaebajal on tekkinud püsiv tegevuskoht käibemaksuseaduse mõttes, nähtub MTA poolt viidatud tõenditest, et püsiva tegevuskoha tekkimise kriteeriumid oleks siinsel juhul täidetud. Kaebaja viitab, et „püsiv tegevuskoht“ käibemaksudirektiivi artikli 44 ja rakendusmääruse nr 282/2011 artikli 11 kohaselt tähistab mis tahes üksust, välja arvatud ettevõtte asukoht, mida iseloomustab inimeste ja tehniliste vahendite poolest piisavalt püsiv ning sobiv struktuur, mis võimaldab sellel tegevuskohal saada ja seal kasutada sellele tegevuskohale vajalikke teenuseid. MTA on kontrolli käigus veenvalt tuvastanud, et ehkki vormiliselt toimus kaebaja tegevus nii, et kaebajale ostutas teenust JMV Motors OÜ, tuleb nende kahe äriühingu tegevust käsitleda sisuliselt siiski ühtsena. Seega saab asuda seisukohale, et kaebaja poolt viidatud püsiva tegevuskoha kriteeriumi saab lugeda täidetuks, sest kebaja tegevus omas Eestis selgelt püsivat iseloomu ning kaebajal kasutas enda tegevuses püsivalt JMV Motots OÜ personali- ja muid ressursse. Kaebaja tegevust Eestis ei saa pidada üksnes haldusülesannete täitmiseks ja JMV Motors OÜ-d ei saa pidada üksnes kaebaja agendina tegutsejaks nagu väidab kaebaja. Sisuliselt tegutsesid kaebaja ja JMV Motors OÜ Eestis ühtse majandusüksusena, sest nende tegevuskohad langesid kokku, kaebaja kasuks tegutsesid JMV Motors OÜ töötajaid ja kaebaja kasutas lepingutes klientidega ka JMV Motoers OÜ kontaktandmeid..
4. Ma ei nõustu kaebajaga, et kuivõrd väidetavalt on Eestis kõik tehingud pöördmaksustatud Eesti tehingupoolte poolt, on sellega seoses kõik maksukohustused täidetud (st maksukhju ei ole), ning kaebajal puudus kohustus ennast käibemaksukohustuslaseks registreerida. Pealgalt asjaolu, et kaebaja on nihutanud käibemaksu deklareerimiskohustuse oma tehingupartneritele, ei saa vabastada kaebajat Eestis käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustusest, kui seadus seda selgesõnaliselt ette näeb. Kaebajal on küll õigus oma ettevõtluse läbi viimiseks valida sobiv ärimudel, kuid sellise ärimudeli valikul peab kaebaja arvestama asjaomases riigis kehtivate (maksu)reeglitega. Nii nagu tuleneb ka kaebaja poolt viidatud Euroopa Kohtu lahendist nr C-227/9 võib kaebaja ärimudeli valikut piirata siis, kui tehtavad tehingud on näilikud. Just kõnealuse olukorraga on käesoleval juhul tegemist.
5. MTA otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebuse väited sellest, et MTA on maksumenetlust läbi viies rikkunud õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtteid, sest MTA on korduvalt kontrollinud JMV Motors OÜ tegevust Eestis ning MTA ei ole kordagi kontrollide raames teinud maksuotsuseid või otsuseid muuta klientidega sõlmitud lepingute käibemaksuga maksustamise korda. Esiteks on kaebaja sellekohane väide vastuolus tema poolt menetluse käigus esitatud seisukohaga, et kaebaja ja JMV Motors OÜ-d tuleb käsitleda eraldiseisvate 8