KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 08. aprill 2024; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-22-2312 Haldusasi X.X kaebu

„Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 10 lg 3 suhtes kontrollimaks selle vastavust põhiseadusega, et tuvastada vastuolu 2 Põhiseaduse (PS) § 14 (seadusandja kohustuseks on luua seadused) kooskõlas PS § 9 (välisriigi kodanikul samad õigused EV kodanikuga), § 10 (puudub õigustus kohelda teisiti või seadusega vastuolus ja PS mõte on kaitsta ka perekonda) ja § 27 (Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest) normidega.

1. Kaebaja esitas 13.03.2024 täiendava tõendina ka Eesti Töötukassa töövõime hindamise otsuse.
2. Politsei- ja Piirivalveamet esitas oma täiendava seisukoha 22.03.
3. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
4. Kaebaja leiab, et PPA 18.10.2022.a otsus ei ole põhjendatud, on motiveerimata ning sellega rikutakse kaebaja põhi- ja inimõiguseid.
5. Politsei- ja Piirivalveameti väidetest jääb mulje justkui abivajadus saab seisneda üksnes ja ainult siis, kui isik on kas voodihaige või muul moel liikumisvõimetu ja kodust lahkuda ei saa, või et puuetega inimesed ei või sotsiaalset elu üleüldse elada. Selline suhtumine haigetesse ja puuetega inimestesse on diskrimineeriv ning äärmiselt ebaeetiline ning riigi sotsiaalpoliitiliste suunistega vastuolus. Kaebaja selgituste kohaselt saab ta kõrvalise abiga võtta osa kultuuriüritustest, käia reisil vms, kuid oluline on see, et tema kõrval oleks inimene, kes on teadlik tema haigusest ja oskab vajadusel talle kohest abi anda. Teadmatud haigushood ei muuda haigust olematuks, kuid samas ei saa olla õigustus, et kuna kaebaja on reisil käinud ja postituse teinud siis tal abivajadus puudub – selline õigustus on silmakirjalik, pahatahtlik ja eetiliselt lubamatu, mis muuhulgas ei ole ka kooskõlas ühiskonna moraalitundega. Asjaolu, et kaebaja ei ole viisat taotledes 11.02.2022 ravi ega kõrvalabi või hooldusvajaduse kohta midagi kirjutanud, ei ole piisavaks põhjenduseks (ega osaks sellest), miks keelduda kaebajale elamisloa andmisest.
6. Kaebaja suhtes on meditsiinilise diagnoosi järgi tuvastatud osaline töövõime ja soovitus mitte üksinda elada, kuid PPA 18.10.2022 otsusest nähtub, et Politsei- ja Piirivalveamet paneb rõhku üksnes sellele, et Venemaa arstide poolt sellist soovitust ei ole kaebajale antud. Sellega hindab PPA tõendeid valikuliselt ning vähendab Eestis töötava vastava ala spetsialisti ehk neuroloogi antud hinnangut kaebaja tervise seisundile.
7. Politsei- ja Piirivalveamet on jõudnud vastuolulisele järeldusele märkides 18.10.2022 otsuses, et 13.05.2022 OÜ Algoritm poolt väljastatud tõendis on toodud küll, et X.X-il ei ole soovitav üksinda elada, kuid hooldusvajadust või kõrvalabivajadust seal dokumendis kirjas ei ole. Kaebaja hinnangul on kõrvalabivajadus ja hooldusvajadus otseselt ja vahetult seotud sellega, et isikul ei ole soovitatud üskinda elada.
8. Kaebaja hinnangul puudub PPA-l pädevus hinnata meditsiinilisi haigusi ning teha diagnooside suhtes järeldusi vastavalt enda subjektiivsele siseveendumusele. Kaebaja selgitab, et on järginud raviskeemi ning teda on ümbritsenud inimesed, kes on kaebajat abistanud igapäevasel toimetulekul. Nimetatud asjaolu ei välista aga seda, et kaebaja on täisealine abivajav laps välismaalaste seaduse § 150 lg 1 p 2 tähenduses.
9. Põhjendamatu on PPA väide, et kuivõrd kaebaja isa viibib elamisloa alusel Eestis alates
10. aastast ning ema alates
11. aastast, siis on selge, et kaebaja tuleb iseseisvalt toime ja seega ei ole ka kaebaja elamisloa taotlus põhjendatud. Kaebaja on esitanud hulganisti tõendeid, mida kogumis hinnates on selge, et kaebaja vajab igapäevaseks toimetulekuks kõrvalist abi, st teda peavad 3 ümbritsema isikud, kes saavad talle pakkuda kohest ja õiget abi. Kaebajal on olemas ülenejad sugulased, kes perekonnaseaduse sätete järgi on kohustatud tema eest hoolitsema ja talle ülalpidamist andma. Asjaolu, et kaebajal on ülenejad sugulased perekonnaseaduse tähenduses, puudub kaebajal vajadus riigipoolse abi saamiseks ning kaebaja ei kujuta endas ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule ega avalikule korrale. PPA 18.10.2022 tehtud otsus kaebaja elamisloa taotlusest keeldumise kohta riivab intensiivselt kaebaja õigust saada enda vanematelt ülalpidamist ja hoolitsust, kui ka sellega sekkutakse oluliselt kaebaja pereautonoomiasse. PPA 18.10.2022 otsusega nr 15.3-3.2/860-1 tekitatud perekonnaelu raske riive ei ole põhjendatud ega kooskõlas põhiseadusega ega taga välismaalaste seadusega sätestatud eesmärgi täitmist.
12. Täiendavas 22.02.2024 seisukohas toob kaebaja välja, et tema tervislik seisund ei ole paranenud. Kaebaja on käinud 20.11.2023 erialaarsti vastuvõtul. Anamneesi väljavõttest nähtub, et kaebajal on diagnoositud epilepsia alates
13. aastast. Viimased registreeritud hood olid märtsis 2023 ja 06.10.2023, millega kaasnesid krambid ja teadvuse kaotus. Kaebaja on järjepidevalt olnud arstliku järelevalve all. Kohus on enda 17.02.2023 määruse punktis 15 juhtinud tähelepanu siseministri 12.01.

§ 10

lg-le 3, mille kohaselt lisatakse taotlusdokumentidele pädeva asutuse välja antud dokument, mis tõendab, et taotleja ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Kaebaja on arvamusel, et elamisloa andmisest ei ole põhjendatud keelduda viidatud määruse § 10 lg-le 3 tuginedes olukorras, kus vastavat dokumenti taotlejal ei pruugi üldse olla võimalik esitada. Viidatud määrusega ei ole täpsustatud sättes nimetatud dokumendi saamise, väljaandmise ega ka pädeva asutuse kohta ega muid suunavaid viiteid. Ilma selgete juhisteta on määruse rakendamine subjektiivne, tuues kaasa elamisloa taotleja õiguste näiliku tagamise. Kaebaja leiab, et siseministri 12.01.2017 määrus nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 10 lg 3 võib olla vastuolus kaebaja põhiõigustega. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et käesoleval juhul võib olla põhjust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus siseministri 12.01.

§ 10lg 3 suhtes.

22.

1. Kaebajal on kindel elukoht Eestis, mida tõendavad nii rahvastikuregistri väljavõte kui üürileping. Stabiilne ja kindel elukoht võimaldavad planeerida tulevikku ning tunda stabiilsust ja kindlust igapäevaelus. Kaebaja saabus Eestisse esmakordselt koos perekonnaliikmetega 04.03.
2. See näitab selgelt, et nad peavad pere oluliseks ning sidemed on tihedad. Kaebajal on ka kindel töökoht. Ta töötab alates 26.09.2022 ettevõttes MTÜ YYY. Kaebajale omistatakse kõrgetasemelisi teoreetilisi ja praktilisi teadmisi, mis on olulised hea õpetaja ja pedagoogi jaoks. Tema pädevus ja professionaalsus aitavad kaasa laste hariduse kvaliteedi tõstmisele ning annavad kindlustunde õppimisprotsessis. Tööandja on kinnitanud, et enne tööle asumist teavitas kaebaja YYY juhtkonda oma tervislikust seisundist. Tööplaani planeerimisel on võetud arvesse X.X tervislikke vajadusi. Vaatamata oma haigusele on X.X hinnatud töötaja ja organisatsioonile kasulik. 22.
3. Kaebaja perekonnaliikmetel on Eesti Vabariigis tähtajaline elamisluba kuni märtsini
4. Kaebaja vajab meditsiinilise abi tagamiseks vanemate toetust ja abi. See asjaolu on leidnud kinnitust viimati veel 12.02.2024 haigushoo esinemise ajal. Haigushoogude ajal võib kaebaja tervis ja turvalisus olla ohus. Ta võib kukkudes end ohtlikult vigastada ning vajab seetõttu kõrvalist abi ja tuge, et vältida võimalikke õnnetusi ja tagada tema ohutus ja heaolu. Seetõttu on tema puhul väga oluline, et tema vanemad oleksid läheduses ja saaksid talle vajadusel kiiresti abi osutada. Kaebajal ei ole Venemaal ühtegi sellist lähedast isikut, kes saaks talle igapäevaseks toimetulekuks abi anda, kuna tema kõige lähedasemad isikud – ema, isa ja vend elavad Eestis. Kaebaja arvates tegeletakse kaebaja tagakiusamisega tema vene rahvuse tõttu. Kaebaja arvates võiks PPA kaaluda vaidluse lõpetamiseks talle elamisloa andmist välismaalaste seaduse § 150 lg 1 p 2 alusel. Kaebaja arvates on võimalik 4 käesoleva vaidlus selliselt lõpetada ning kaebaja ei nõua sellisel juhul ka menetluskulude hüvitamist, kuna tema eesmärk ei ole mitte vaielda, vaid elada koos oma perega. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu leides, et vaidlustatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
6. Vastustaja on seisukohal, et pelgalt diagnoosi olemasolu ei tähenda automaatselt, et kaebaja ei tule iseseisvalt toime ja vajaks oma ema hooldust.
7. PPA otsuses on selgelt arvesse võetud kaebajaga seotud olukorda kogumis ning põhjendatult järeldatud, et kaebaja olukord ei ole selline, mis vastaks VMS § 150 lõike 1 punktis 2 kirjeldatule. PPA ei ole oma seisukoha kujundamisel tuginenud ainuüksi arstitõenditele, vaid arvestanud ka kaebaja senist iseseisvat toimetulekut ja elukorraldust. Kaebaja on töötanud Venemaal elades ning on asunud tööle ka Eestis. Eelnev näitab selgelt kaebaja iseseisvat toimetulekut ning hakkama saamist. Kusjuures oluline on siinkohal ka eriala, millel kaebaja on töötanud (õpetajana) ning kellega ta on töötanud (nt autismispektrihäirega lastega). See, et kõrvalolevad isikud peaksid teadma kaebaja haigusest, et vajadusel abi anda, ei tähenda, et kaebaja ei ole võimeline iseseisvalt toime tulema. Kaebaja on seni iseseisvalt toimetanud ning tulenevalt asjaolust, et kaebaja lühiajaline töötamine Eestis on registreeritud, siis järelikult toimetab kaebaja ka käesoleval ajal iseseisvalt. Sellest saab üheselt järeldada, et kaebaja on suuteline iseseisvalt toime tulema olenemata oma terviseseisundist. Haldusmenetluses esitatud selgitustest lähtuvalt on selge, et kaebaja ema ei viibi igal sammul kaebaja kõrval. Vastustaja hinnangul näitab ainuüksi juba see, kellena ja kus kaebaja on töötanud siis, kui tal oli juba diagnoositud epilepsia, et ta on võimeline iseseisvalt toime tulema ning ei vasta VMS-s sätestatud tingimusele. PPA on selgelt ja põhjendatult oma otsuse punktis 17 (otsuse lk 10) asunud seisukohale, et kaebaja poolt esitatavad väited kõrvalise abi või hoolduse kohta ei ole tõsiseltvõetavad.
8. PPA ei ole pannud rõhku ainult ühele või paarile konkreetsele tõendile või kaebajaga seotud asjaolule, vaid on kaebajaga seonduvaid erinevaid asjaolusid arvestanud kogumis kujundamaks oma järeldust kaebaja abivajaduse kohta seoses oma terviseseisundiga. Nõustuda ei saa kaebaja hinnanguga, et kõrvalabi- ja hooldusvajadus on otseselt ja vahetult seotud sellega, et isikul ei ole soovitatud üksinda elada. Soovitus üksinda mitte elada on sisutühi, kui puudub selgitus, et millist kõrvalabi või hooldust arsti hinnangul isikule tagada on vaja või miks arst leiab, et patsiendil ei ole soovitatav üksinda elada.
9. Politsei- ja Piirivalveamet ei ole teinud diagnooside suhtes järeldusi vastavalt enda subjektiivsele siseveendumusele ning sellele on PPA viidanud ka oma otsuses (punktis 17, lk 10). Nagu PPA on oma otsuses ka esile toonud, siis Politsei- ja Piirivalveamet on tuginenud meditsiinilisele haigusele hinnangu andmisel arstide väljaõppes kasutatavale kirjandusele (Üldarsti käsiraamat 2; Epilepsia. Eesti ravijuhend.; ajakirja Eesti Arst 200, 82

§ 10lõige 3 osas.

Seadusandja on taotluslikult määratlenud, et tegemist peab olema pädeva asutuse välja antud dokumendiga, mitte ei ole piiranud, et see peab olema nt arstliku komisjoni või mingi spetsiifilise asutuse oma. Täisealise lapse puhul, et ta oleks õigustatud saama luba vanema juurde elama asumiseks, on ette nähtud VMS § 150 lg 1 p-s 2 toodud tingimused. Emotsionaalset ja psühholoogilist tuge, lisaks majanduslikule, on täisealine laps õigustatud saama üksnes siis, kui on täidetud vastavad tingimused. 29.

1. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et erinevalt kaebaja emast ja isast, käib kaebaja viimasel ajal küllaltki tihedalt ka Venemaa Föderatsioonis ning seda ilma vanemateta. Vastustajale jääb arusaamatuks, et kui kaebaja elab oma ema ja isaga koos, sest ta oma terviseseisundi ei ole võimeline ise hakkama saama, siis käib kaebaja üksi Venemaal ning viibib seal ka pikemat aega. 29.
2. Seoses menetluskulude nimekirjaga peab vastustaja vajalikuks välja tuua, et kaebaja on esitanud kohtule ka arve nr 2022/0071, mis pärineb ajast, mil PPA ei olnud kaebaja suhtes teinud vaidlustatud otsust (PPA koostas otsuse 18.10.2022) ning kohtumenetlust ei toimunud (kaebus võeti menetlusse 17.11.2022). Arve nr 2024/0010 osas on vastustaja seisukohal, et nimetatud arvel on ajaline maht üle paisutatud. 29.
3. Kaebaja on esitanud 13.03.2024 (pärast määratud tähtaega) Eesti Töötukassa 11.03.2024 töövõime hindamise tõendi nr TVH/24/
4. Vastustaja ei nõustu, et kaebajal ei olnud võimalik nimetatud tõendit varem taotleda ning PPA-le esitada. See, et kaebaja sai selle alles nüüd, s.o 11.03.2024 ei tähenda, et ta ei oleks seda saanud varem, kui ta oleks pöördunud oma sooviga Eesti Töötukassa poole. PPA ei pea põhjendatuks antud tõendit käesoleval hetkel võtta asja juurde. PPA otsuse õiguspärasust hinnatakse selle tegemise aja seisuga ning PPA-l ei ole võimalik kohtumenetluse käigus anda sisulist hinnangut tõendile, mida varasemalt ei olnud esitatud. Vastustaja leiab, et kaebaja terviseseisund ei ole halvenenud ja sümptomite esinemine intensiivistunud. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 18.10.2022 otsust nr 15.33.2/860-1, millega keelduti X.X-ile tähtajalise elamisloa andmisest ja taotletud selle tühistamist, samuti 17.02.2022 elamisloa taotluse uuesti läbi vaatamise kohustamist. Taoliselt on kaebus Tallinna 6 Halduskohtu 17.11.2022 määrusega menetlusse võetud. Seonduvalt nõude fikseerimisega ei ole vastuväiteid esitatud.
6. Vaidlustatud otsusega nr 15.3-3.2/860-1 keelduti tähtajalise elamisloa andmisest elama asumiseks lähedase sugulase juurde, kui täisealine laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Elamisloa andmisest keeldumisel osundati välismaalaste seaduse (edaspidi ka – VMS) paragrahvi 123 punktidele 2 ja 3, samuti paragrahvile 16 ning paragrahvi 211 lõikele
7. Välismaalaste seaduse §-s 123 on sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise üldised alused ning lähtuvalt eelnimetatud paragrahvi punktidest 2 ja 3 keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ja kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Välismaalaste seaduse § 16 ja § 211 lg 1 seostuvad Politsei- ja Piirivalveameti kui haldusorgani ametnike pädevusega tähtajalise elamisloa andmisel, andmisest keeldumisel, pikendamisel või pikendamisest keeldumisel, kuid selles osas vaidlust ei ole.
8. Vaidlustatud haldusakti õiguslikke põhjendusi puudutavas alajaotuses on viidatud veel välismaalaste seaduse erinevatele sätetele, kuid esmajärjekorras peaks tähtajalise elamisloa taotluse aktsepteerimise korral olema vastavalt VMS § 117 lg 2 täidetud tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused ja kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele, siis võib sellest ka keelduda viitega VMS § 123 punktile
10. Nähtuvalt vaidlustatud haldusakti punktist 2 oli kaebaja esitanud tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse § 118 punkti 2 alusel elama asumiseks lähedase sugulase juurde. Vastavalt välismaalaste seaduse § 150 lg 1 p 2 võib anda välismaalasele tähtajalise elamisloa elama asumiseks Eesti kodanikust või Eestis elava ja elamisluba omava välismaalasest lähedase sugulase juurde kui täisealine laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Vastustaja asus seonduvalt eelnimetuga seisukohale, et VMS § 150 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus ei olnud täidetud, sest kaebaja hooldus- ja kõrvalise abi vajadus ei ole dokumentaalselt tõendatud, vaid tugineb subjektiivsetele seisukohtadele ehk et X.X on suuteline iseseisvalt toime tulema. Vastavad põhjendused sisalduvad eelkõige vaidlustatud haldusakti punktis
11. Kaebaja vaidleb sellele küll vastu, pidades põhjendusi pealiskaudseteks, osaliselt vastuolulisteks ning pereautonoomiasse sekkuvateks, kuid samas ei nähtu haldusasja materjalist, et vaidlustatud haldusakti punktis 17 kajastatud faktiliste asjaolude osas võiks olla sisulist vaidlust. Samas ilmneb eelnimetatud punktist 17, et Politsei- ja Piirivalveamet on läbiviidud haldusmenetluse raames küsimust põhjalikult kaalunud ning kohtul ei ole alust nende kaalutlustega mitte nõustuda. Siinkohal tugineb kohus ka halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikele 2 ja ei pea vajalikuks selles osas midagi pikemalt üle korrata. Sisuliselt ja ka kokkuvõtlikult baseerub vastustaja põhiseisukoht sellel, et kaebaja hooldus- ja kõrvalise abi vajadus ei ole tõendatud. Siseministri 12.01.

kümnenda paragrahvi kolmanda lõike kohaselt esitatakse elamisloa taotlemisel täisealisele lapsele ka pädeva asutuse välja antud dokument, mis tõendab, et taotleja ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Sellist tõendit vastustaja hinnangul asja materjalide juures aga ei ole. Kaebaja on märkinud, et vastavat dokumenti ei pruugigi olla võimalik esitada, kuid see väide kuigi veenev ei ole. Haldusasja materjalist ei nähtu, et kaebaja oleks küsinud vastustajalt seda, milline tõend võiks olla eeldatavalt aktsepteeritav või mida ta on ise teinud või kuhu pöördunud, et vastavat tõendit saada.

1. Vastustaja on keeldunud tähtajalise elamisloa andmisest veel ka viitega välismaalaste seaduse § 123 punktile 3, mis võimaldab sellest keelduda kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Seonduvalt eelnimetatuga on vaidlustatud haldusakti punktis 18 märgitud muu hulgas, et kaebaja toimetab iseseisvalt ehk töötab, reisib ja tegeleb matkamisega, mis annab alust arvata, et ta saab iseseisvalt hakkama. Mõningate sarnaste vaidluste puhul on VMS § 123 punktides 2 ja 3 nimetatud alused sisuliselt kokkulangevad, sest kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise 7 tingimustele, siis ei saa taotlust ka põhjendatuks lugeda. Samas ei ole see haldusorganile etteheidetav kui viidatakse mitmele võimalikule keeldumise alusele.
2. Tähtajalise elamisloa andmine ja ka tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on vastustaja kaalutlusotsus ning vastustaja pädevuses. Kohtu roll taoliste spetsiifilist hinnangut vajavate vaidluste lahendamisel on üldse mingil määral piiratud. Vastavalt välismaalaste seaduse § 12 lg 1 kohaldatakse eelnimetatud seaduses sätestatud haldusmenetlusele ka haldusmenetluse seaduse nõudeid. Haldusakti õiguspärasuse põhilised eeldused on välja toodud haldusmenetluse seaduse §-s 54, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Elamisloa andmise või selle andmisest või pikendamisest keeldumisega seonduvate vaidluste puhul on põhirõhk üldjuhul kaalutlemise küsimusel. Vaidlustatud haldusaktis on vastustaja kaalutlused küllalt põhjalikult välja toodud ja isegi sel juhul kui asuda seisukohale, et detailsel tasandil võiks mõnda seisukohta või järeldust vaieldavaks pidada, siis kokkuvõttes ei saa vastustaja käsitust ning motiive ka ilmselgelt põhjendamatuks lugeda. Haldusakti õiguspärasuse küsimust hinnatakse haldusakti andmise ajahetke seisuga ning haldusaktis ei või olla ilmselgeid või olulisi kaalutlusvigu ning antud juhul neid täheldada ei saa. Kaebaja on esitanud 13.03.2024 haldusasdja materjalide juurde veel ka Eesti Töötukassa 11.03.2024 otsuse, millega on tal tuvastatud osaline töövõime. Vastsutaja leiab, et see esitati hilinenult ja et seda ei peaks haldusasja materjali juurde võtma. Olenemata eelnimitatud protsessuaalsest küsimusest, on antud juhul võimalik asuda seisukohale, et osalise töövõime tuvastamine ei lükka ümber vastustaja põhipositsiooni, mille kohaselt ei ole kaebaja hooldus- ja kõrvalise abi vajadus tõendatud. Nähtuvalt nimetatud otsusest on taotlejal lähtuvalt epilepsia diagnoosist mõõdukad tegutsemispiirangud, kusjuures piirangud väljaskäimisel ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust ning samuti ei leidnud kinnitust kirjeldatud piirangud õppimise ja tegevuste sooritamise ning suhtlemise valdkondades ega ka ravimite kõrvaltoimete osas. Lisalehel, mis töövõime hindamise otsuse juurde on esitatud, märgitaksegi, et osaline töövõime, mille puhul makstakse töövõimetoetust, eeldabki aktiivsust. Peale osalise töövõime tuvastamise otsuse esitamist on vastustaja omakorda esitanud väljavõtte kaebaja piiriületustest, mis on võrreldes vanemate piiriületustega tunduvalt aktiivsem olnud ja mis peaks viitama samuti sellele, et kaebaja saab ise hakkama.
3. Antud juhul põhimõttelisi kaalutlusvigu vaidlustatud haldusaktist ei nähtu ning ka muus osas mingisugust vastuolu haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatuga täheldada ei saa. Seega ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Olukorras, kus vaidlustatud haldusakt osutub õiguspäraseks, ei ole alust ka sellega seonduvat, kuid vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebaja tõstatas 22.02.2024 menetlusdokumendis küsimuse siseministri 12.01.

kümnenda paragrahvi kolmanda lõike põhiseaduspärasusest ja taotles selle kohaldamata jätmist vastuolu tõttu põhiseaduse erinevate sätetega. Siseministri 12.01.

kümnenda paragrahvi kolmanda lõike kohaselt esitatakse elamisloa taotlemisel täisealisele lapsele ka pädeva asutuse välja antud dokument, mis tõendab, et taotleja ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Kaebaja sellekohane taotlus jääb rahuldamata, sest siseministri 12.01.2017 määrus on antud välismaalaste seaduse § 224 lõikes 1 sisalduva selge volitusnormi alusel ning tähtajalise elamisloa taotlusele lisatavate tõendite loetelu kehtestamise on seadusandja jätnud ministri pädevusse, kusjuures VMS § 150 lg 1 p 2 alusel antav elamisluba lähedase sugulase juurde põhjusel, et ta ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema, eeldabki nimetatud asjaolu tõendamist. 8

1. Arvestades asjaolu, et kaebus jääb rahuldamata, on vaja lahendada ka varasemalt kohaldatud esialgse õiguskaitsega seonduv küsimus. 38.
2. Tallinna Ringkonnakohus on 17.02.2023 määrusega rahuldanud kaebaja vastavasisulise määruskaebuse, tühistades Tallinna Halduskohtu 14.02.2023 määruse ja tehes uue määruse, millega ringkonnakohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning kohustas Politsei- ja Piirivalveametit andma X.X-ile tähtajaline elamisluba kuni kohtumenetluse lõpuni käesolevas haldusasjas. Halduskohtumenetluse seadustiku § 253 kolmanda lõike kohaselt tühistatakse esialgne õiguskaitse kohtuotsusega kui kaebus jääb rahuldamata, kusjuures kohus tühistab esialgse õiguskaitse ka siis kui esialgse õiguskaitse kohaldamise on otsustanud teine kohus ja kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seega peab antud juhul Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2023 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistama, sest kaebuse rahuldamiseks ei olnud alust. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 253 kolmanda lõike kolmandale lausele jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine koos kohtuotsuse või menetlust lõpetava määrusega.
3. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on see kaebuse esitaja kahjuks, kuid Politsei- ja Piirivalveamet vastustajana ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kohtupraktika käigus on asutud tegelikult seisukohale, et haldusorganite menetluskulud üldjuhul väljamõistmisele ei kuulu. Seega jäävad ka antud juhul protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 9