novembril 2025 üldmenetluses tehtud otsus Apellant kaitsja Mark Davõdov Süüdistatav isikukood: 36803190275; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel vene keel; elukoht: XXX; kahtlustatavana kinni peetud 21.12.2023–22.12.2023; tõkendit ei ole kohaldatud Kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Prokurör vanemprokurör Arika Lepp RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB: Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu
lg 2 p 6 järgi ja
Süüdistuse kohaselt astus ta XXX hooldajana, kasutades ära hoolekodu hoolealuste seisundit, milles nad ei olnud võimelised toimunust aru saama ega vastupanu osutama, korduvalt hoolekodu hoolealustega suguühtesse ning pani nendega toime muid sugulise iseloomuga tegusid. 1.1
lg 2 p 6 järgi esitatud süüdistuse kohaselt astus ta täpselt tuvastamata kuupäevadel
Davõdovile esitatud süüdistus selles, et ta täpselt tuvastamata kuupäevadel ajavahemikul
lg 2 p 6 ja § 1411 lg 2 p 6 järgi süüdi ning mõistis talle
lg 2 p 6 järgi 2 karistuseks 10 aastat 6 kuud vangistust ja
Liitkaristuseks mõistis kohus 11 aastat vangistust. Sellest karistusest luges kohus kantuks kaks päeva. Kohus luges süüdistuse nii
Karistuse mõistmist põhjendades märkis kohus, et M. Davõdovi süü on suur. Kohus tõi välja, et M. Davõdov on toime pannud kuue kannatanu vägistamise sarnastel asjaoludel. Ta pani teo toime kõrges eas kannatanute suhtes, kelle hooldamine oli tema ülesanne. Tema ohvrid olid valdavas osas dementsed vanainimesed, kes kas üldse ei rääkinud või ei olnud võimelised pidama sisulist vestlust, mõistma küsimusi ega väljendama omi soove ja tahtmisi. Davõdovi kannatanute puhul pea võimatu öelda, mida tundsid või tajusid abitusseisundis olevad kannatanud hetkedel, kui M. Davõdov neid ühel või teisel moel seksuaalselt väärkohtles, kuid selge on üks – igal inimesel on põhjendatud ootus ja õigus, et teda koheldakse väärikalt ka tema elu lõppfaasis. M. Davõdov kasutas ära väga kõrges eas olevaid vanainimesi, kes olid nende lähedaste poolt usaldatud hooldekodu töötajate, ka M. Davõdovi hoole ja kaitse alla, seda üldinimlikku põhimõtet küüniliselt ja õõvastust tekitaval kombel eirates. Kohus leidis, et
lg 1 p 3 alusel tuleb kergendavate asjaoludena arvestada aktiivset kaasaaitamist süüteo avastamisele ning puhtsüdamlikku kahetsust. Erinevalt kaitsjast asus kohus seisukohale, et tuvastatav pole, et M. Davõdov oleks ilmunud süü ülestunnistamisele. Raskendavaks asjaoluks luges kohus süüteo toimepanemise kõrges eas isikute suhtes. Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et põhjendatud oleks
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist Mark Davõdovi
lg 2 p 6 järgi süüdi tunnistamise osas ning Mark Davõdovi selles osas õigeksmõistmist. Ühtlasi taotleb kaitsja Mark Davõdovile mõistetud karistuse kergendamist ja/või karistuse mõistmist alla seaduses sätestatud alammäära.
Seejuures ei loeta sugulise iseloomuga teoks
tähenduses igasugust seksuaalse tähendusega käitumist, vaid üksnes sellist, milles on seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline. Teo
lg 2 p 6 järgi kvalifitseerimisel peab kohus andma hinnangu, miks ta peab seksuaalse enesemääramisõiguse riivet selliseks, mis ületab sellise intensiivsuse piiri, et tegu vastaks
Kaitsja leiab, et puuduvad „ülekaalukad tõendid“, mis näitaks, et süüdistatav on
Kaitsja märgib, et tõstatas W suhtes toime pandud tegude osas süütegude konkurentsi küsimuse, kuid maakohus ei ole seda küsimust otsuses põhjalikult analüüsinud, rikkudes nii oluliselt kriminaalõigust. Apellatsiooni kohaselt esitas kaitsja maakohtus seisukoha, et „kuna M. Davõdovile on esitatud süüdistus W osas nii
kui ka § 141 1 järgi, ei teki käesoleval juhul ideaalkogumit ja muus sugulise iseloomuga tegevus W suhtes tuleks subsumeerida
Seejärel on apellatsioonis tsiteeritud kriminaalasjas nr 3-1-1-97-12 tehtud Riigikohtu otsuses öeldut, et kuritegude ideaal- ja reaalkogumi piiritlemine on oluline süüdistatavale karistuse mõistmisel, ning Riigikohtu selgitust, millal on 3 tegemist ühe, millal teisega. Veel on apellatsioonis öeldud, et ka kriminaalasjas nr 1-22-1657 analüüsiti küsimust, kas etteheidetav tegevus on õigesti kvalifitseeritud nii
kui ka § 1411 alusel (apellatsioonis pole märgitud, mis astme kohtu otsust käsitletakse). Apellatsioonis on märgitud, et ses asjas seadis kaitsja kahtluse alla, kas need teod on reaalkogumis, kuid kohus kaitsja seisukohta ei jaganud. Apellant nendib, et kohtuotsusest ei selgu, mis konstruktsioonile tuginedes kaitsja leidis, et tegemist pole reaalkogumiga. Kokkuvõttes märgib kaitsja, et „seega ka olukorras, kus on tõstatatud küsimus teoühtsusest, lähtus kogus selgelt hoopis üksikepisoodide korduvusest, kaalumata jätkuvust“. R suhtes sugulise iseloomuga teo toimepanemise kohta on apellatsioonis märgitud, et peale süüdistavava puudulike ütluste puuduvad kriminaalmenetluses tõendid, et selline tegu oleks R suhtes üldse toime pandud. N suhtes toime pandud teo kohta märgib kaitsja, et maakohus ei ole piisavalt põhistanud, miks toime pandud teos on seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline, et ületaks sellist intensiivsuse piiri, et tegu vastaks
§-le 1411. Apellatsiooni kohaselt on maakohus teinud karistuse mõistmisel M. Davõdovi süü suuruse hindamisel kaalutlus- ja põhjendamisvea. Kaitsja leiab, et maakohus oleks pidanud kohaldamata
§-e 60 ja 61. Kaitsja leiab, et esinevad karistust kergendavad asjaolud. M. Davõdov aitas menetlusele kaasa, mis on karistust kergendav asjaolu vastavalt
Menetlust alustati vaid ühe episoodi suhtes. Teistest episoodidest sai menetleja teada just süüdistava ütluste ja puhtsüdamliku tunnistuse alusel. Kaitsja leiab, et maakohus eksis, kui leidis, et M. Davõdov ei ilmunud süü ülestunnistamisele (
Kohus leidis, et M. Davõdov ei pöördunud menetleja poole omal initsiatiivil, vaid tunnistas rohkemate kannatanute väärkohtlemist pärast seda, kui tunnistajatena oli üle kuulatud kaks hooldekodu töötajat. Kohus arvestas M. Davõdovi ütlusi kaasaaitamisena süüteo avastamisel. Kaitsja vaidleb maakohtule vastu väitega, et M. Davõdov ei teadnud hooldekodu töötajate ülekuulamisest ega nende ütluste sisust. Kaitsja leiab, et sisuliselt ei olnud ilma süüdistatava ütlusteta asjas ainsatki tõendit. Süüdistatava telefonist leitud pildid ning videosalvestised on kaudsed tõendid, miks kindlasti ei toonud menetlusse piisavalt selgust. Kui poleks olnud süüdistatava enda ülestunnistust, oleks edasine menetlus ja tõe väljaselgitamine olnud küsimärgi all. Apellatsiooni kohaselt nähtub materjalidest omaenda nõrkusest ja teatavast sõltuvusest väsinud süüdistatava piin ja hirm. Ta ei piirdunud üksnes sellega, et tunnistas üles selle, mida töökaaslane nägi, vaid rääkis ka sellest, millest ei olnud varem teada. Kaitsja leiab, et need karistust kergendavad asjaolud annavad aluse
Samuti tuleb kõne alla
, mis võimaldab erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. 4 Kuigi vägistamine on väga taunitav kuritegu, ei tähenda see seda, et kõik vägistamised oleksid raskuselt võrdsed. Käesoleval juhul süüdistatava tegevus ei olnud intensiivne ehk süüdistatav ei ole kasutanud vägivalda, samuti on süüdistatav kriminaalkorras karistamata. 4. Prokurör leiab esitatud kirjalikus vastuses, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu poleks kohus ära näidanud, et kannatanute seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline, ületamaks sellist intensiivsuse piiri, mis annaks aluse M. Davõdovi
Maakohus on otsuse punktides 114–117 selgitanud, milles seisneb
järgi kvalifitseeritav kuritegu, ning analüüsinud iga kannatanu puhul eraldi, milles seisnes tahtevastase sugulise iseloomuga tegevuse toimepanemine. Senine kohtupraktika on suguühtest erineva sugulise iseloomuga teona käsitanud näiteks suguelundite ja muude erogeensete kehapiirkondade silitamist ja puudutamist (RKKKo 3-1-1-111-10). Prokuröri hinnangul oli Mark Davõdovi tegevus täiesti ühemõtteline ja piisavalt intensiivne – jutt ei ole säärega vastu säärt hõõrumisest või käe põlvele panemisest, vaid Mark Davõdov lasi kannatanu Wl vähemalt kahel korral katsuda oma peenist, kannatanu Nl vähemalt neljal korral katsuda ja ühel korral lakkuda oma paljast peenist ning kannatanu Rl vähemalt ühel korral katsuda oma paljast peenist. Vastuseks kaitsja seisukohale, et kuna Mark Davõdovile on esitatud W suhtes toime pandud tegude eest süüdistus nii
kui ka § 141 1 järgi, ei saanud tekkida ideaalkogumit ning kõik teod oleks tulnud kvalifitseerida
järgi, märgib prokurör, et nii tema kui ka Harju Maakohus hinnanud, et tegemist on reaalkonkurentsiga. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud otsuse punktides 118–121. Prokurör ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et mõistetud karistus on liiga karm. Prokurör möönis, et Mark Davõdov tunnistas oma süüd, kahetses puhtsüdamlikult ning aitas aktiivselt menetlusele kaasa. Kõike seda on maakohus prokuröri hinnangul otsust tehes ka arvestanud ning põhjendanud, millises ulatuses need karistuse määramisel rolli mängivad. Süü ülestunnistamisele ilmumise on kohus aga põhjendatult arvestamata jätnud. Samuti on kohus karistuse mõistmisel piisavalt põhjendanud, miks ei ole võimalik Mark Davõdovi puhul
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
1 lg 2 p 6 6.1 Apellatsiooni seisukoht, et
lg 2 p-le 6 vastab vaid selline sugulise iseloomuga tegu, mis ületab teatava intensiivsusläve, on iseenesest õige (kergemad teise isiku suhtes tema tahte vastaselt toime pandud seksuaalse tähendusega teod on karistatavad 5 väärteona
Seda on tõdenud maakohuski (otsuse p 115). Seejuures on kohus toonud välja, et hinnates teo vastavust
§-le 141 1, tuleb Riigikohtu praktika kohaselt arvesse võtta näiteks teo laadi (nt kas katsuti kannatanu suguelundit või muud erogeenset kehapiirkonda), intensiivsust (nt kas kannatanut puudutati riivamisi või oli tegu nö käperdamisega), kestust ja muid teo toimepanemise asjaolusid, sh poolte omavahelisi suhteid. Tuleb möönda, et kohtukolleegium ei täheldanud, et maakohus oleks otsuses otsesõnu selgitanud, miks ta leiab, et Mark Davõdovi teod on nii seksuaalse iseloomu poolest nii tõsised, et vastavad
Mingi asjaolu puudutavate põhjenduste puudumine vaidlustatud kohtuotsuses ei kujuta endast aga asjaolu, mis iseenesest annaks alust süüdistatava õigeksmõistmiseks või vähemalt kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtul on õigus puudulikku põhjendust täiendada. Maakohtu otsuse tühistamiseks ja Mark Davõdovi
lg 2 p 6 alusel õigeksmõistmiseks oleks alust vaid siis, kui ringkonnakohtul olekski põhjust järelduseks, et sugulise iseloomuga tegu iseloomustavad asjaolud ei ületaks piiri, millest alates vastaks tegu
§-le 1411. Praegusel juhul sellise olukorraga ilmselgelt tegemist ei ole. Mark Davõdovile heideti ette seda, et ta lasi kolmel kannatanul katsuda oma paljastatud peenist ning neist ühel seda ka lakkuda. Eespool viidatud Riigikohtu praktika kohaselt on suguelundi katsumist nimetatud asjaoluna, mis näitab kannatanu seksuaalse enesemääramise õiguse riive suuremat intensiivsust; kuigi Riigikohus on näitena nimetanud kannatanu suguelundi katsumist, on ringkonnakohtu hinnangul teo intensiivsuse hinnangul oluline suguelundi katsumise fakt ning tähtsust ei oma, kas süüdistatav katsub kannatanu suguelundit või mõjutab kannatanut katsuma süüdistatava oma. Ringkonnakohus on seisukohal, et see, kui süüdistatav pani arusaamisvõimetud kannatanud oma paljastatud peenist katsuma, riivab oluliselt kannatanute seksuaalset enesemääramisõigust ja ületab ilmselgelt läve, millest alates vastab tegu 1
§-le 141 . Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid argumente, mis annaks alust asuda teistsugusele seisukohale. 6.2 Kuigi apellatsiooni üldine väide
lg 2 p-i 6 puutuvalt on see, et tegemist ei olnud piisavalt intensiivse sugulise iseloomuga teoga, et see vastaks
§-le 141 1, on apellatsioonis vähemalt osaliselt vaieldud vastu ka teo tõendatusele. Nii on apellatsioonis avaldatud seisukohta, et puuduvad „ülekaalukad tõendid“, mis näitaks Mark Davõdovi süüd selles kuriteos. Lisaks on Ri suhtes toime pandud teo kohta märgitud, et see on tõendatud ainult süüdistatava puudulike ütlustega. Need üldsõnalised etteheited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Tõendite hindamist reguleerib KrMS § 61 lg 2, mis ütleb, et kohus hindab tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Sellest ei tulene, et süüdimõistva otsuse tegemiseks peavad süüstavad tõendid olema ülekaalukad. Tõendid peavad kogumis olema piisavad järeldamaks, et süüdistatav on talle etteheidetavas teos süüdi. Teistsugust tõendamisstandardit ei tulene ka KrMS § 7 lg-st 3, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellatsioonis ei ole viidatud mingile konkreetsele kahtlusele, mis oleks maakohtu otsuses käsitletud tõendite valguses kõrvaldamata jäänud. Seda ei ole apellatsioonis tehtud ka Ri suhtes toime pandud teosse puutuvalt, kuigi apellatsiooni kohaselt tõendavad Ri suhtes toime pandud tegu vaid süüdistatava enda puudulikud ütlused. Apellatsioonis pole selgitatud, milles kaitsja hinnangul ütluste puudulikkus seisneb. Seega on väited, et
1 lg 2 p-le 6 vastav tegu pole 6 tõendatud, paljasõnalised, ja neist ei nähtu, et maakohus oleks teinud tõendite hindamisel mingisuguse vea. 6.3 Apellatsioonis kordab kaitsja maakohtus väljendatud seisukohta, et kuna M. Davõdovile on W suhtes toime pandud tegude eest esitatud süüdistus nii
kui ka § 1411 järgi, tuleks ka W suhtes toime pandud muu sugulise iseloomuga tegevus kvalifitseerida
Ringkonnakohus peab märkima, et apellatsiooni argumentatsioon ei toeta kuidagi esitatud seisukohta, õigemini ei haaku sellele seisukohale järgnev käsitlus esitatud seisukohaga. Kuigi kaitsja leiab, et nii kannatanuga suguühtesse astumine kui ka tema suhtes toime pandud muu sugulise iseloomuga tegu tuleks kvalifitseerida ainult
järgi, viitab kaitsja järgnevalt ideaal- ja reaalkonkurentsi piiritlemist puudutavale kohtupraktikale ja räägib lõpuks hoopis korduvusest ja jätkuvusest. Korduvus ja jätkuvus on sama süüteokoosseisu mitmele täitmisele antav õiguslik hinnang ega määra seda, kas tegu tuleks kvalifitseerida ühe või mitme karistusseadustiku eriosa sätte järgi. Mis puutub
§-s 63 reguleeritud reaal- ja ideaalkonkurentsi, siis nende mõlema puhul kvalifitseeritakse tegu mitme karistusseadustiku eriosa sätte järgi, ideaalkonkurentsi puhul mõistetakse aga vaid üks karistus. Seega ei saa reaal- ja ideaalkonkurentsi piiritlemist reguleeriv Riigikohtu praktika kuidagi toetada kaitsja seisukohta, et isegi, kui M. Davõdov pani W suhtes toime nii vägistamise kui ka muu sugulise iseloomuga teo, tuleks kogu tema tegevus kvalifitseerida vaid
Mis puutub apellatsioonis viidatud kriminaalasja nr 1-22-1657, siis jääb arusaamatuks, kuidas see peaks apellatsioonis esitatud seisukohta toetama, sest – nagu on apellatsiooniski märgitud – leidis kohus ses asjas, et
ja § 141 1 moodustavad reaalkonkurentsi, st viidatud kohtuasjas jõudis kohus samale seisukohale, nagu maakohus vaidlustatud kohtuotsuses. Kohtukolleegium märgib, et erinevalt apellatsioonis väidetust on maakohus ka praegusel juhul põhjendanud, miks ta leiab, et tegemist on reaalkogumiga: kohus on osutanud, et muud sugulise iseloomuga teod ja vägistamine leidsid aset eri aegadel (otsuse p 120). St maakohus on viidanud sellele, et nendel eri kuriteokoosseisudele vastavatel tegudel polnud ajalisruumilist seost. Apellatsioonis maakohtu seisukohale, et tegemist oli reaalkonkurentsiga, mingeid sisulisi vastuväiteid esitatud pole. Samuti pole esitatud argumente, millest tulenevalt oleks olnud õigustatud kõigi W suhtes toime pandud tegude kvalifitseerimine
Ringkonnakohus nendib, et kui mingi tegu vastab iseenesest mitme süüteokoosseisu tunnustele, tuleb teo kvalifitseerimine ainult ühe karistusõiguse eriosa sätte järgi kõne alla juhul, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega – spetsiaalsuse, subsidiaarsuse või konsumeerimisega. Kaitsja ühelegi neist viidanud ei ole. Ringkonnakohus nendib, et
ja § 1411 vahel on subsidiaarsussuhe:
lg 1 kohaselt kvalifitseeritakse inimese tahte vastaselt tema suhtes sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või tema seisundit ära kasutades
1 järgi, kui puudub
§-s 141 sätestatud süüteokoosseis. Niisiis on
Sellest tulenevalt kvalifitseeritakse aga vägistamine ja muu sugulise iseloomuga tegu ainult
järgi vaid juhul, kui need on toime pandud samal korral, samast tahtlusest kantuna (st välistatud on
Kui sama isiku suhtes on pandud vägistamine ja muu sugulise iseloomuga tegu eri aegadel, ei ole tegemist olukorraga, kus
Kuna maakohus leidis, et vägistamine ja muu sugulise iseloomuga tegu olid W suhtes toime pandud eri aegadel ja seega moodustasid reaalkogumi, on maakohus mõistnud M. Davõdovi õigustatult süüdi nii
lg 2 p 6 kui ka
II
Süü suurust näitavad konkreetset tegu iseloomustavad asjaolud. Maakohus on toonud otsuses välja tegude hulga, teo toimepanemise mitme kannatanu suhtes, kannatanute erilise abituse ning selle, et hooldekodu töötajana pidi M. Davõdov seisma just nende heaolu eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et neist asjaoludest tulenevalt on M. Davõdovi süü nii
Kaitsja on toonud välja ka selle, et M. Davõdov on varem karistamata. See on küll asjaolu, mida preventiivsete kaalutluste kontekstis arvesse võtta, kuid see ei anna alust karistust süüle vastava määraga võrreldes märkimisväärselt kergendada. Selle kaal, et isik on varem karistamata, on seda väiksem, et M. Davõdov mõisteti süüdi mitme aasta jooksul pandud korduvates kuritegudes.
Süü ülestunnistamisele ilmumist ei välista ka see, et M. Davõdov oli kinni peetud – ülestunnistamisele ilmumise puhul on oluline, et kahtlustatav ise ilmutaks initsiatiivi süü ülestunnistamiseks, see tähendab, kahtlustatavana kinnipeetu puhul saab rääkida süü ülestunnistamisele ilmumisest, kui ta ise 9 omal initsiatiivil annab menetlejale teada soovist tunnistada üles mingi kuritegu. See, kas tegemist on süü ülestunnistamisele ilmumisega, ei sõltu sellest, mis motiivil isik oma süü üles tunnistab (vt nt J. Sootak. § 57 komm. 4.1. – Sootak/Pikamäe (toim.):
. Kommenteeritud väljaanne. 5. v.a: 2021). Seetõttu ei oma tähtsust see, kas M. Davõdov tunnistas need teod üles hirmust, et need võiks ka muul moel välja tulla. Seega nõustub ringkonnakohus kaitsjaga, et maakohus on alusetult asunud seisukohale, et süü ülestunnistamisele ilmumist
Kõigest hoolimata ei tähenda eelnev, et maakohus oleks jätnud karistust kergendava asjaolu arvestamata. Kuigi maakohus leidis, et tegemist polnud süü ülestunnistamisele ilmumisega, möönis maakohus, et ilma M. Davõdovi panuseta „ei oleks õiguskaitseasutused saanud teada mitte sugugi kõikidest kannatanutest“. Sellest tulenevalt luges maakohus
lg 1 p 3 alusel karistust kergendavaks asjaoluks süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise. Seega on maakohus arvestanud
Davõdovi tegevust, mille arvestamist süü ülestunnistamisele ilmumisena kaitsja taotleb – nii maakohtu kui ka kaitsja jaoks on karistust kergendav asjaolu see, et M. Davõdov andis teavet oma tegudest kannatanute vastu, milles teda veel ei kahtlustatud. Ühte ja sama käitumist ei ole alust lugeda karistust kergendavaks asjaoluks kahel alusel. Nii süü ülestunnistamisele ilmumise kui ka süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise kergendava asjaoluna arvesse võtmiseks ei anna alust ka see, et M. Davõdovi enda ütlused olidki peamiseks süüstavaks tõendiks. Süü ülestunnistamine eeldab ka toimepandud teo kirjeldamist, st sisuliselt menetlusele kaasaaitamist ning selle info andmise eest karistuse kergendamine ka süüteo avastamisele kaasaaitamisena tähendaks sama asjaolu topelt arvestamist. Seetõttu tähendab seisukoht, et M. Davõdovi puhtsüdamlik ülestunnistus ja sellele järgnevalt antud süüd tunnistavad ütlused tähendavad süü ülestunnistamisele ilmumist, seda, et see õiguslik hinnang astub maakohtu antud hinnangu (tegemist oli süüteo avastamisele kaasaaitamisega) asemele, mitte ei lisandu sellele. Küll on maakohus põhjendatult arvestanud karistust kergendava asjaluna kolmandat
Süü ülestunnistamine ei eelda ühtlasi süü kahetsemist, seega ei hõlma süü ülestunnistamisele ilmuma puhtsüdamlikku kahetsust ja selle tuvastamisel tuleb arvestada mõlemat kergendavat asjaolu. 10.
lg 1 p 3 ei ütle, kui palju mingil ses nimetatud alusel tuleb karistust kergendada ega aseta ka alternatiive omavahel hierarhiasse. Seega ei tähenda see, et ringkonnakohtu hinnangul vastab M. Davõdovi tegu süü ülestunnistamisele ilmumise tunnustele, et maakohtu mõistetud karistust tuleb muuta. Maakohus pidas M. Davõdovi süüd suureks, lisaks sellele tuvastas kohus ka
Sellest hoolimata mõistis kohus
lg 2 p 6 järgi täpselt sanktsiooni keskmisele määrale vastava karistuse (
lg 2 näeb ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse, kohus mõistis karistuseks 10,5 aastat vangistust),
1 lg 2 p 6 järgi lausa sanktsiooni alammäära lähedase karistuse (
lg 2 näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse, kohus mõistis karistuseks 3 aastat 10 kuud vangistust). Seega on kohus ilmselgelt võtnud arvesse ka karistust kergendavaid asjaolusid. 10 11. Kaitsja taotles maakohtus ja taotleb apellatsioonis
Sarnaselt maakohtuga ringkonnakohus kummagi paragrahvi kohaldamiseks alust ei näe.
Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud ühelegi karistusseadustiku üldosa sättele, mis annaks praegusel juhul alust
Maakohtus on kaitsja kohtuvaidluses avaldanud seisukohta, et
See seisukoht on ekslik.
alusel saab karistust kergendada ainult karistusseadustiku üldosa sätetes otsesõnu nimetatud juhtudel (vt nt
lg 5 ja § 25 lg 6).
, mis sätestab karistust kergendavad asjaolud, ei ütle, et nende esinemisel võiks kohus kohaldada
.
lg 1 lubab kohtul erandlikke asjaolusid arvestades kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära. Ringkonnakohus ei pea seda, et M. Davõdov tunnistas üles süü tegudes, milles talle ei olnud kahtlustust esitatud, ja andis nende tegude kohta ütlusi, selliseks asjaoluks, mis annaks põhjust mõista M. Davõdovile karistuse alla sanktsiooni alammäära. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on M. Davõdovi süü tulenevalt talle
lg 2 p 6 ja § 1411 lg 2 p 6 järgi etteheidetavate tegude hulgast ja iseloomust suur. Kuna süü on
lg 1 kohaselt karistuse mõistmise aluseks, ei saa isik eeldada, et toimepandud kuritegude ülestunnistamisel mõistetakse talle karistus, mis süü suurusele ei vasta. Maakohtu hinnang, et M. Davõdovi süü on suur, tähendab, et süüle vastav karistus oleks üle sanktsiooni keskmise määra. See omakorda tähendab, et karistuse mõistmine alla sanktsiooni alammäära kalduks olulisel määral süüle vastavast karistusest kõrvale. III 12. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-le 1 vastava otsuse, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad seetõttu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 süüdistatava kanda ja kaitsja taotlus hüvitada süüdistatavale tema apellatsioonimenetluse õigusabikulud jääb rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.