KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (tagaseljaotsus) Kohus Kohtunik Harju Maakohus Kaija Koik Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-25-836 Tsiviilasi Aktiva Finance Gro

) § 317 lg-te 1, 12 ja 5 alusel kostjale kätte avalikult 11.10.

2. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg saabus 27.10.
3. Kostja vastust hagiavaldusele ei esitanud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 8.

§ 407

lg 1 kohaselt võib kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. 9.

§ 407

lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Sellisel juhul on tegemist kohtuotsusega, millega jäetakse hagi ilma tõendeid hindamata rahuldamata hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu (V. Kõve jt.

II. Komm vlj § 407 p 3.17). 10.

§ 444lg 3 kohaselt võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata.

11. Hageja on taotlenud, et kohus teeks tagaseljaotsuse ja tunnistaks selle tagatiseta viivitamata täidetavaks (dtl 11). Kohus leiab, et

§ 407

lg-s 1 sätestatud tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud.

§ 407

lg-tes 4 ja 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid tingimusi ei esine. 3/9 12. Kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud hageja põhinõude, sissenõutavaks muutunud viivisenõude ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivisenõude osas ning selles osas rahuldab kohus hagi tagaseljaotsusega

§ 407lg 1 alusel.

1. Hageja esile toodud asjaolude kohaselt andis krediidiandja lepingu alusel kostja käsutusse rahasumma, mille kostja kohustus tagastama igakuiste osamaksetena ning mille kasutamise eest kostja kohustus tasuma intressi. Kostja on füüsiline isik. Füüsilise isiku puhul võib eeldada, et ta sõlmis lepingu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust, st tarbijana (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 p 22). Hageja esile toodud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks lepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses. Hageja on hagiavalduses märkinud, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Hageja esile toodud asjaolusid arvestades vastab leping kohtu hinnangul tarbijakrediidilepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt.
2. Euroopa Kohtu praktikast johtub, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel hindama, kas direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane, ja sel moel tasandama tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahelist ebavõrdsust, ning seda peab tegema kohe, kui kohtu käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud (EKo 17.05.2022, C600/19, p 37 ja seal viidatud varasem kohtupraktika, aga ka EKo 20.09.2018, C-448/17, p 45, EKo 14.06.2012, C-618/10, p 57, EKo 18.02.2016, C-49/14, p 55, EKo 13.09.2018, C-176/17, p 71). Kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijalepingus sisalduvad teatavad tingimused on ebaõiglased, on kohtutele siduv menetlusnorm (EKo 09.04.2024, C-582/21, p 66). Menetluste erisused ei saa kujutada endast tegurit, mis võib mõjutada õiguskaitset, mis peab olema tagatud tarbijatele direktiivi 93/13 sätete alusel (EKo 24.06.2022, C-725/19, p 45).
3. Seejuures on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisese õigusnormi tõlgendus, mis takistaks kohtul, kellele müüja või teenuse osutaja on esitanud tarbija vastu hagi, mis kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse, ja kes teeb tagaseljaotsuse, sest tarbija ei ole ilmunud kohtuistungile, kuhu teda kutsuti, võtmast menetlust korraldavaid meetmeid, mis on vajalikud, et hinnata omal algatusel, kas müüja või teenuse osutaja esitatud nõude aluseks olevad lepingutingimused on ebaõiglased, kui sel kohtul on kahtlusi nende lepingutingimuste ebaõigluse osas kõnesoleva direktiivi tähenduses (EKo 04.06.2020, C-495/19, p-d 45, 46 ja 52).
4. Euroopa Kohtu praktikast johtub ka, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel kontrollima, kohe kui talle on teada selleks vajalikud asjaolud, kas krediidiandja on täitnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
5. aprilli 2008 direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (edaspidi direktiiv 2008/48) artiklis 8 sätestatud kohustuse ja kui ta tuvastab selle kohustuse rikkumise, siis peab ta ilma tarbija vastavat taotlust ootamata toimima nii, nagu riigisisene õigus sellise rikkumise korral ette näeb, austades sealjuures võistlevuse põhimõtet (EKo 05.03.2020, C-679/18, p 18-24, 34).
6. Euroopa Kohtu praktikast johtub ühtlasi, et direktiivi 2008/48 artikkel 10 lg 2 paneb siseriiklikule kohtule, kes lahendab nimetatud direktiivi tähenduses krediidilepingust tulenevaid nõudeid käsitlevat vaidlust, kohustuse oma algatusel kontrollida kõnealuses sättes ette nähtud teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest, tingimusel, et karistused vastavad nimetatud direktiivi artiklis 23 esitatud nõuetele (EKo 21.04.2016, C-377/14, p 74). 4/9
7. Kohtu hinnangul järeldub ülalkäsitletud Euroopa Kohtu praktikast kogumis piisava selgusega, et direktiivi 93/13 artiklitega 6

§ 407

lg 1 direktiiviga kooskõlas tõlgendamist, mis on riigisisese kohtu kohustuseks (P. Kalamees, K. Saare. Kohtulahendi õigusjõu piirangud tarbija(krediidi) lepingute näitel: Euroopa Liidu õiguse mõju Eesti menetlusõiguse normidele. Juridica 8-9/2025, p 2.2, lk 537-538). 21. Kohtu hinnangul tuleb

§ 407

lg 1 seega tõlgendada kooskõlas eelviidatud direktiivide eelviidatud sätetega selliselt, et see ei välista kohtu kohustust omal algatusel kontrollida nõude aluseks oleva tarbijakrediidi tunnustele vastava lepingu kehtivust.

1. Kohtule esitatud lepingudokumendist nähtub, et leping on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud, sisaldab VÕS § 404 lg-tes 2, 21 sätestatud andmeid, ning et tegemist ei ole VÕS § 404 lg-s 23 või §-s 405 sätestatud lepinguga, mistõttu ei pea leping sisaldama ka vastavaid andmeid. Seetõttu ei ole alust pidada lepingut VÕS § 408 lg 1 alusel tühiseks.
2. Hageja tõi esile, et krediidi kulukuse määr on 15,05% ning on arvutatud krediidisumma 14 000 eurot, intressimäära 13,90% aastas, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 15.09.2026 ja osamaksete arvu 59 alusel.
3. Finantsinspektsiooni hallatava minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on krediidi kulukuse määr lepingus märgitud korrektselt. Seetõttu ei esine VÕS § 408 lg-s 9 sätestatud alust intressimäära alanemiseks.
4. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 31.05.2021 seisuga krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,68% (kohaldus alates 01.07.2022 väljastatud laenudele). Seega ei ületanud krediidi kulukuse määr 15,05% lepingu sõlmimise ajal 08.10.2021 kehtinud VÕS § 406 2 lg 1 5/9 esimeses lauses kehtestatud piirmäära (56,04%) ning lepingut ei ole alust pidada osutatud sätte alusel tühiseks.
5. Hageja tõi esile, et krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta kostja laenutaotluselt. Krediidiandja kontrollis kostja sissetulekuid ja väljaminekuid kostja arvelduskonto väljavõtte alusel perioodi 11.03.2021–07.10.2021 kohta ning tuvastas, et kostja regulaarseks sissetulekuks oli töötasu 1720 eurot, kostjal ei olnud lepingu sõlmimise ajal teisi varalisi kohustusi ning kostja igakuised kohustused olid väiksemad kui kostja sissetulekud. Krediidiandja tegi päringud maksehäireregistritesse ja tuvastas maksehäirete puudumise krediiditaotluse esitamise ajal.
6. Hageja selgitas, et kuivõrd krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Arvestades laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, pidas krediidiandja lepinguga võetava kohustuse täitmist kostjale jõukohaseks.
7. Arvestades hageja esile toodud asjaolusid ja kohtule esitatud kostja krediiditaotlusest, kostja arvelduskonto väljavõttest ja selle analüüsist nähtuvaid asjaolusid kostja krediidivõimelisuse kohta kogutud teabe, selle kontrollimise ja analüüsi kohta, on krediidiandja kohtu hinnangul omandanud teabe, mis võimaldab hinnata kostja krediidivõimelisust ja hinnanud kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Kohtu hinnangul ei pidanud krediidiandjal kogutud andmete analüüsi alusel tekkima kahtlust, et kostja ei suuda lepinguga võetud kohustusi täita. Seetõttu ei ole krediidiandja kohtu hinnangul rikkunud VÕS § 4034 lgs 6 sätestatut.
8. Kohus loeb kooskõlas

§ 407

lg-ga 1 hageja esitatud faktilised väited lepingu sõlmimise tahteavalduste tegemise, lepingu tingimuste, lepingu alusel laenu väljamaksmise, kostja poolse laenu tagastamise ja intressi tasumise kohustuse rikkumise, lepingu ülesütlemise hoiatuse ja lepingu ülesütlemise avalduse esitamise ning lepingust tulenevate nõuete loovutamise kohta kostja poolt omaksvõetuks.

1. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 14 000 eurot, intressi 703,30 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 5683,39 eurot ja viivise alates 17.01.2025 kuni põhinõude täitmiseni intressimääraga võrdses viivisemääras 13,90% aastas.
2. Kohtu hinnangul on hageja esile toodud ja kostja poolt omaksvõetuks loetud asjaolusid arvestades hageja põhinõue 14 000 eurot põhjendatud ning kohust mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja.
3. Kohtu hinnangul on hageja esile toodud ja kostja poolt omaksvõetuks loetud asjaolusid arvestades hageja intressinõue põhjendatud ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi perioodi 8.10.2021–14.02.2022 eest 703,30 eurot.
4. Kohtu hinnangul on hageja esile toodud ja kostja poolt omaksvõetuks loetud asjaolusid arvestades hageja viivisenõue põhjendatud.
5. Hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 5683,39 eurot, mida hageja on arvestanud põhivõlgnevuselt perioodi 15.02.2022–16.01.2025 eest VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel intressimärale vastava määraga 13,9% aastas, ja viivise alates 6/9 17.01.2025 kuni põhinõude täitmiseni kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega intressimäärale vastavas määras 13,9% aastas.
6. Viivisemäär on kooskõlas VÕS § 415 lg-s 1 sätestatuga.
7. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 15.02.2022–31.03.2026 eest 8023,92 eurot (põhivõlgnevus 14 000 eurot, viivisemäär 13,9% aastas, viivitatud päevade arv 1506).
8. Kohus mõistab seega kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise 8023,92 eurot ja viivise alates 01.04.2026 kuni põhinõude täitmiseni intressimäärale vastavas määras 13,9% aastas.
9. Ülejäänud osas jätab kohus

§ 444lg 3 alusel tagaseljaotsusest välja põhjendava osa.

39. Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulude nõue ei ole hageja esitatud asjaoludest lähtudes õiguslikult põhjendatud ning selles osas jätab kohus hagi

§ 407lg 6 alusel rahuldamata.

1. Hageja nõuab pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulude väljamõistmist.
2. Hageja sissenõudmiskulude nõue tugineb sellele, et hageja on peale lepingu lõppemist saatnud kostjale kolm tasulist meeldetuletuskirja. Lisaks on hagejal tekkinud muud makseviivitusega seotud kulud.
3. Võlaõigusseaduse VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro, võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot.
4. VÕS § 1132 lg-s 2 on sätestatud sissenõudmiskulude hüvitise ülempiirid, mitte fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär ning see ei ole iseseisev alus sissenõudmiskulude hüvitise nõudmiseks.
5. Sissenõudmiskulude hüvitamiseks peab seega olema kas poolte vaheline kokkulepe sissenõudmiskulude suuruse osas või saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (VÕS §-d 115, 127-140) alusel.
6. Kohus on hagejale selgitanud, millised asjaolud peab hageja esile tooma selleks, et sissenõudmiskulude nõue oleks perspektiivikas. Samuti on kohus hagejale selgitanud, et tagaseljaotsuse saab teha üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning juhul, kui hagiavalduses ei ole asjakohaseid asjaolusid märgitud, mh piisavalt selgelt ja konkreetselt välja toodud, või need ei ole õiguslikult põhjendatud, ei saa kohus selles osas hagi rahuldada. Hageja ei ole siiski esitanud piisavalt selgeid asjaolusid selleks, et sissenõudmiskulude nõuet oleks võimalik rahuldada.
7. Hageja on välja toonud, et tal on õigus nõuda sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lähtudes VÕS 1132 lg 1 ja lg 2 ja lepingu tingimuste punktis 9.1 sätestatust. Seega on hageja selgitanud üksnes, et lepingust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist.
8. Hageja ei ole hagiavalduses ega hagiavalduse täienduses välja toonud, kas hageja ja kostja vahel oli kokkulepe sissenõudmiskulude hüvitise suuruse osas. Samuti ei ole hageja selgitanud, millised ja millises suuruses kulud on hagejal tekkinud seoses kostjale meeldetuletuskirjade saatmisega. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mille alusel saaks 7/9 kohus asuda seisukohale, et hageja on kandnud muid makseviivitusest tingitud kulusid 15 euro ulatuses.
9. Kohus on seega seisukohal, et hageja sissenõudmiskulude nõue ei ole hageja esitatud asjaoludega õiguslikult põhjendatud.
10. Kohus jätab seetõttu hageja sissenõudmiskulude nõude 50 eurot rahuldamata. Menetluskulud, kohtulahendi täitmine ja kätte toimetamine 50.

§ 162

lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

1. Kohus rahuldab hagi ligikaudu 99,99% ulatuses, mistõttu jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
2. Kohus määrab kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse (

§ 174lg 1, lg 2).

1. Koos hagiavaldusega esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejal tekkinud menetluskulud summas 1598 eurot, mis koosnevad tasutud riigilõivust 1260 eurot ja lepingulise esindaja tasust 338 eurot. Hageja lepinguline esindaja osutas hagejale teenust tunnitasuga 169 eurot ilma käibemaksuta.
2. Kohus määras 04.07.2025 määruses hagejale menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja 14 päeva määruse kättetoimetamisest. Määrus on hagejale kätte toimetatud avalikus e-toimikus 04.07.
3. Otsuse tegemise ajaks ei ole hageja kohtule täiendavat menetluskulude nimekirja esitanud. 55.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

§ 139

lg 2 kohaselt tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses (RLS) sätestatud riigilõiv. RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli hagejal tasuda riigilõivu 1260 eurot, hageja on riigilõivu tasunud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõivu 1260 eurot väljamõistmine kostjalt. 56. Kohtuväliseks kuluks on

§ 144

p 1 järgi ka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (RKTKm 06.05.2016, 3-2-1-4-15, p 14).

1. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu summas 169 eurot ilma käibemaksuta on ülemäära suur võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga (vt nt TlnRnKm 11.07.2025, 2-254726, p 24, TlnRnKm 12.05.2025, 2-21-10516, p 15.11). Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni, ja et tegemist ei ole keerulise ega mahuka kohtumenetlusega, on kohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta.
2. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal kohtumenetluses tehtud toimingutele, s.o alusdokumentidega tutvumisele ja nende analüüsile, hagiavalduse 8/9 ettevalmistamisele ja koostamine, lisade kogumisele ja komplekteerimisele ning dokumentide esitamine kohtule, 2 tundi.
3. Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja ajakulu kogu ulatuses põhjendatud ja vajalik.
4. Eeltoodust tulenevalt on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu 2 tundi. Lepingulise esindaja tasu on põhjendatud ja vajalik 240 euro ulatuses.
5. Kohus mõistab kostjalt välja hageja menetluskulud 1500 eurot, sh riigilõiv 1260 eurot ja lepingulise esindaja kulud 240 eurot.
6. Hageja on teatanud, et ta on käibemaksukohustuslane. Kohus määrab seega lepingulise esindaja kulud kindlaks ilma käibemaksuta (

§ 174lg-st 10).

63. Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177

lg-le 4 märgib kohus määruse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab tasuma viivist. 64. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (

§ 178lg 1).

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg 2).

65.

§ 468

lg 1 punkti 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel ilma tagatiseta viivitamata täidetavaks. 66. Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu, kuivõrd hagimaterjalide kättetoimetamine avaliku etoimiku kaudu, e-posti teel ning rahvastikuregistrijärgsele lisa-aadressitele tähtsaadetisena saatmisega ei õnnestunud. Kostja faktiline elukoht on teadmata. Kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole asjaolud muutunud, kostja menetluses ei osale ning läbi proovimata kontaktandmed puuduvad. Kohus on seisukohal, et

§ 317lg 1 p 1 eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemusteta.

Seetõttu toimetab kohus tagaseljaotsuse kostjale kätte avalikult

§ 317lg-te 1 ja 5 alusel.

67. Otsus loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast (

§ 317lg 5).

(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Koik kohtunik 9/9