← Eesti

2-25-7/35

Obsah (6)§ 407§ 481§ 484§ 485§ 486§ 4891

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-25-7 Määruse kuupäev Tartu, 27. mai 2026 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kai Kullerkupp, Villu Kõve, VahurPeeter Liin, Kalev Saa

) § 356 lg 3 alusel.

  1. Määruskaebuse lahendamiseks tuleb muu hulgas vastata küsimusele, kas pankrotihalduril oli õigus esitada vastuväide tarbijakrediidilepingust tulenevale nõudele, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga ja mille põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud, kas krediidiandja on enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist nõuetekohaselt hinnanud tarbija krediidivõimelisust, ning kas maakohtul oli õigus jätta selline nõue tunnustamata ja võlausaldajate nimekirja kandmata.
  2. Kolleegium esitab esmalt ülevaate vaidlusaluseid küsimusi puudutavast Eesti riigisisesest õigusraamistikust ja asjakohase direktiivi sätetest (I), käsitleb seejärel lühidalt varasemaid Euroopa Kohtu seisukohti sarnastes asjades (II) ning lõpetuseks menetlusosaliste väiteid ja Riigikohtul tekkinud küsimusi (III). I
  3. Direktiivi 2008/48/EÜ art 8 lg 1 järgi tagavad liikmesriigid, et enne krediidilepingu sõlmimist hindab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust vajaduse korral tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajadusel asjakohaseid andmebaase. Eesti seadusandja on kehtestanud krediidiandjatele 5

(9)2-25-7 kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust VÕS §-s
  1. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Eesti kohtupraktikas on arvukatel juhtudel tuvastatud, et krediidiandja on rikkunud tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust.
  2. Direktiivi 2008/48/EÜ art 23 sätestab, et liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse sama direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Eesti seadusandja on tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumise puhuks kehtestanud lisaks avalik-õiguslikele karistustele ja meetmetele (nt krediidiandjate- ja vahendajate seaduse §-s 99 ette nähtud rahatrahv või tegevusloa kehtetuks tunnistamine sama seaduse § 18 lg 2 p 8 alusel, kui krediidiandja või -vahendaja on rikkunud tarbija krediidivõimelisuse hindamise nõuet) ka tsiviilõiguslikud tagajärjed. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub oma kohustust sõlmida tarbijakrediidileping üksnes sellise tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta on veendunud, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
  3. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
  4. jaanuari ja
  5. juulit. See tähendab, et võlausaldaja kaotab rikkumise korral enamasti osa sellest tasust, mida ta saaks tarbijakrediidilepingu sõlmimisest teenida, sest üldjuhul on tarbijakrediidilepingutes kokku lepitud intressimäärad kõrgemad.
  6. Riigikohus on tõlgendanud VÕS § 4034 lg-t 7 selliselt, et seadus toob krediidiandja poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumise korral kaasa intressikokkuleppe tühisuse ja tühisus on selline asjaolu, mida kohus peab hindama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (ex officio) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13). Sellest tulenevalt ei pea tarbija kohtumenetluses krediidiandja rikkumisele tuginema, vaid kohus kontrollib sõltumata menetlusliigist omal algatusel, kas krediidiandja on kontrollinud nõuetekohaselt tarbija krediidivõimelisust (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 25). Sealjuures on oma kohustuste täitmise tõendamise koormis krediidiandjal (VÕS § 4034 lg 13). 20.

§ 407

sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse, et kostja on hageja esitatud faktilised väited omaks võtnud. Kuigi Riigikohtu praktika kohaselt ei või kohus teha tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude puhul tagaseljaotsust, kontrollimata enne intressikokkuleppe kehtivust (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 26), on tagaseljaotsus jõustudes täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 p 1 mõttes täitedokument ka siis, kui kohus jätab selle kontrollimata. 21.

§-d 481 jj sätestavad maksekäsu kiirmenetluse korra.

§ 481

lg 1 järgi lahendab kohus teise isiku vastu esitatud eraõigussuhtest tuleneva kindla rahasumma maksmise nõude avalduse alusel maksekäsu kiirmenetluses. Maksekäsu kiirmenetlust ei toimu nõuete puhul, mis ületavad 8000 eurot (

§ 481lg 22).

Nõuetele vastava avalduse korral teeb kohus määrusega makseettepaneku, milles sisalduvad mh avalduse andmed; selgitus, et kohus ei ole põhjalikult kontrollinud, kas avaldaja võib nõude esitada; ettepanek tasuda väidetav võlg koos viivise ja makseettepanekus nimetatud menetluskuludega; selgitus, et kohus võib makseettepaneku alusel koostada täitedokumendina maksekäsu, kui võlgnik ettenähtud tähtaja jooksul makseettepanekule vastuväidet ei esita 6

(9)2-25-7 (

§ 484lg-d 1 ja 2).

Makseettepanekule võib võlgnik esitada 15 päeva jooksul alates selle kättetoimetamisest põhjendamist mittevajava vastuväite (

§ 485lg-d 1 ja 2).

Vastuväite esitamise korral antakse asi menetlemiseks üle hagimenetlusse (

§ 486

), v.a kui avaldaja on sõnaselgelt väljendanud soovi vastuväite esitamise korral menetlus lõpetada (

§ 485lg 4).

22. Maksekäsu kiirmenetluses ei ole kohtul kohustust ega ka õigust hinnata tõendeid. Seetõttu ei saa kohus kontrollida, kas krediidiandja on nõuetekohaselt veendunud tarbija krediidivõimelisuses ja kas tema intressinõue on seega põhjendatud. Kui tarbija ei esita makseettepanekule vastuväidet, teeb kohus maksekäsu, mille peale saab tarbija esitada

§ 4891

lg 1 järgi 15 päeva jooksul, maksekäsu välismaal kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul, alates maksekäsu kättetoimetamisest määruskaebuse, milles saab tugineda mh sellele, et nõue on selgelt põhjendamatu (

§ 4891lg 2 p 3). Jõustunud maksekäsk on TMS § 2 p 1 järgi täitedokument. 23. Pankr

S § 1003 lg 4 p 1 järgi loetakse pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga. Kui võlausaldaja tugineb nõuet esitades muule dokumendile kui kohtulahend, on haldur kohustatud esitama nõudele kirjaliku vastuväite, kui ta leiab, et nõue ei ole põhjendatud (PankrS § 1001 lg 4). Sellist võimalust ei näe seadus ette juhuks, kui võlausaldaja nõue on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga, sh maksekäsu ja tagaseljaotsusega. See tähendab, et seadus ei näe ette tarbijakrediidilepingust tulenevale nõudele pankrotimenetluses vastuväite esitamise võimalust ka olukorras, kus võlausaldaja nõue on rahuldatud kohtulahendiga, milles ei ole põhjendusi selle kohta, kas kohus on kontrollinud seda, kas krediidiandja on nõuetekohaselt hinnanud tarbija krediidivõimelisust. II

  1. Euroopa Kohus on leidnud direktiivi 2008/48/EÜ kohta, et tarbija tegelikku kaitset ei ole võimalik saavutada, kui liikmesriigi kohus ei pea omal algatusel kontrollima, kohe kui talle on teada selleks vajalikud asjaolud, kas krediidiandja on täitnud direktiivi artiklis 8 sätestatud kohustuse. Artiklid 8 ja 23 kohustavad liikmesriigi kohut omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, mis on ette nähtud selle direktiivi artiklis 8 (EKo 05.03.2020, C-679/18, p-d 23 ja 46). Sellise omal algatusel kontrollimise kohustuse näevad Eesti seadused koos neile antud tõlgendusega üldjuhul ette. Siiski ei ole selline omaalgatuslik kontroll võimalik maksekäsu kiirmenetluses. Nagu märgitud otsuse p-s 20, ei ole välistatud, et sellised põhjendused võivad puududa ka jõustunud tagaseljaotsusest Seega on võimalik, et tarbija vastu tehakse tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes kohtulahend, mille puhul ei ole kohus kontrollinud, kas krediidiandja on hinnanud nõuetekohaselt tarbija krediidivõimelisust. Sellises olukorras ei näe seadus ette võimalust jätta võlausaldaja nõue tarbija pankrotimenetluses tunnustamata.
  2. Euroopa Kohus on tõlgendanud direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes art 7 lg-t 1 selliselt, et sellega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, mis võimaldab anda maksekäsu välja nõuetekohase veksli alusel, mis tagab tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse täitmise, kui maksekäsu avaldust lahendaval kohtul ei ole pädevust kontrollida selle lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast olemust, kuivõrd niisugusele maksekäsule vastuväite esitamise kord ei võimalda tagada tarbijale sellest direktiivist tulenevate õiguste järgimist (EKo C-176/17, p 71). Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et direktiiviga 93/13/EMÜ on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda kohtul, kellele on esitatud maksekäsu nõue, hinnata omal algatusel, in limine litis ega menetluse üheski muus staadiumis – ehkki talle on juba teada kõik vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud – ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduva viivitusintressi tingimuse ebaõiglast laadi, kui see tarbija ei ole vastuväidet esitanud (EKo 14.06.2012, C-618/10, p 57). 7

(9)2-25-7
  1. Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 93/13/EMÜ art 6 lg-ga 1 ja art 7 lg-ga 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et füüsiliste isikute pankrotimenetluses on nõuete nimekiri pärast seda, kui kohus on selle nimekirja heaks kiitnud, ilma et ta oleks käsitlenud asjasse puutuva lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglust, ja pankrotikohtus on menetlust alustatud, viimati nimetatud kohtu jaoks siduv, mistõttu ei saa ta hinnata, kas sellise krediidilepingu tingimused, millel põhineb sellesse nimekirja kantud nõue, on ebaõiglased (EKo 03.07.2025, C-582/23, p 58). Samalaadset tõlgendust ei ole Euroopa Kohus seni andnud direktiivile 2008/48/EÜ seostuvalt kohtu kohustusega hinnata tarbija pankrotimenetluses seda, kas krediidiandja on nõuetekohaselt kontrollinud tarbija krediidivõimelisust.
  2. Nii direktiivi 93/13/EMÜ kui ka direktiivi 2008/48/EÜ eesmärk on tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse (direktiivi 2008/48/EÜ põhjenduste p-d 8, 9 ja 43; EKo 11.01.2024, C-755/22, p 33; EKo 15.06.2023, C-287/22, p 36). Riigikohus peab võimalikuks, et direktiivi 93/13/EMÜ kohta antud tõlgendus, mille järgi on selle eesmärgiga vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis välistavad pankrotimenetluses tüüptingimuste kehtivuse kontrollimise võimaluse, kui eelnevas menetluses ei ole sellist kontrolli tehtud ega seda põhjendatud (EKo 03.07.2025, C-582/23, p-d 57–58), kohaldub sarnaselt ka direktiivi 2008/48/EÜ kohta. See tähendaks, et direktiiviga 2008/48/EÜ oleks vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis välistavad tarbija pankrotimenetluses kohtu võimaluse hinnata, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, kui lahendist ei nähtu, et krediidiandja kohustuse täitmist oleks eelnevas menetluses kontrollitud.
  3. Eeldades Riigikohtu eelkirjeldatud kahtluse õigsust, tekib küsimus riigisisese õiguse tõlgendamise kohta. Nimelt on Euroopa Kohus selgitanud, et kohustus tõlgendada riigisisest õigusnormi kooskõlas liidu õigusnormidega ei või olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (EKo 09.04.2024, C-582/21, p 63). Riigisisene õigus (PankrS § 1003 lg 4 p 1) välistab Riigikohtu hinnangul sõnaselgelt pankrotikohtu õiguse hinnata tarbija pankrotimenetluses seda, kas krediidiandja on rikkunud oma lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, kui tarbija vastu on tehtud jõustunud kohtulahend ja selle lahendi põhjendustest ei nähtu, et krediidiandja kohustuse täitmist oleks eelnevas menetluses kontrollitud. PankrS § 105 ei võimalda kohtumäärusega kinnitatud võlausaldajate nimekirja kantud ja tunnustatud nõuet ega selle rahuldamisjärku hiljem vaidlustada, v.a juhul, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud või ebaõigetel andmetel või kui kohtule esitatud võlausaldajate nimekirja koostamisel on oluliselt rikutud seadust (PankrS § 106 lg 2). Vaidlustamiseks ei anna alust see, kui kaitsmiseta on loetud tunnustatuks nõue, millele võiks esitada materiaalõiguslikke vastuväiteid, kuid mis on sellest hoolimata rahuldatud jõustunud kohtulahendiga. Seega tekib ühtlasi küsimus, millisel viisil peab toimima liikmesriigi kohus, kui riigisisest õigust ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas liidu õigusnormidega muul viisil kui contra legem. III
  4. Võlausaldaja tugineb oma kaebuses sellele, et riigisisene kohtupraktika põhikohtuasjas on selges vastuolus seaduse tekstiga. Seadust ei või tõlgendada contra legem. PankrS § 1003 lg 4 p 1 mõte on vältida juba lahendatud vaidluse uuesti avamist. See oleks vastuolus res judicata põhimõttega. Sellist kohustust ei tulene võlausaldaja hinnangul ka liidu õigusest, sest Euroopa Kohus ei ole leidnud, et kohtul oleks pankrotimenetluses kohustus hinnata uuesti tüüptingimuste ebaõiglast laadi pelgalt põhjusel, et selle kohtulahendi põhjendustest, millega nõue on rahuldatud, ei nähtu, et kohus oleks seda kontrollinud. Selline kohustus peaks kohtul olema vaid juhul, kui tal on kahtlus, et tarbijaga sõlmitud lepingu tingimused on ebaõiglased. Samamoodi tuleks võlausaldaja arvates kontrollida 8
(9)2-25-7 tarbija krediidivõime hindamise kohustuse täitmist vaid kahtluse korral, et see on varem jäetud tegemata.
  1. Võlausaldaja arvates saab kohtul tekkida kohustus kontrollida tarbija krediidivõime hindamise kohustuse täitmist üksnes siis, kui tal tekib kahtlus, et vastavat kohustust on rikutud. Üksnes kohtulahendi põhjenduste puudumisest ei saa sellist kahtlust tekkida. Samuti ei nõua liidu õigus, et kohtud korvaks tarbija täieliku passiivsuse (EKo 07.11.2024, C-600/19, p 44).
  2. Euroopa Kohus ei ole väljendanud seisukohta selle kohta, kas liidu õigusega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohtu jaoks on füüsiliste isikute pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamisel siduv jõustunud kohtulahend, millega on lahendatud tarbijakrediidilepingust tulenev nõue, kui nimetatud kohtulahendi põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud, kas krediidiandja on analüüsinud tarbija krediidivõimelisust. Ilma selle seisukohata ei pea Riigikohus võimalikuks praegust asja lahendada. Seega peab Riigikohus vajalikuks küsida Euroopa Kohtult eelotsust alltoodud küsimustes. - - - - Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt tarbija pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamisel loetakse kaitsmiseta tunnustatuks tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga, mille põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud, kas krediidiandja on enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist nõuetekohaselt hinnanud tarbija krediidivõimelisust? Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas liikmesriigi kohus peab jätma kohaldamata sellise liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese õigusnormi, mille kohaselt tarbija pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamisel loetakse kaitsmiseta tunnustatuks tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga? Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis tarbija pankrotimenetluses ei võimalda liikmesriigi kohtul omal algatusel kontrollida seda, kas krediidiandja on järginud kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust ka juhul, kui tarbijakrediidilepingust tulenev nõue on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga, kuid selle põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks vastavaid asjaolusid hinnanud? Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas tõhususe põhimõttest tulenevalt peab liikmesriigi kohus tarbija pankrotimenetluses direktiivi 2008/48/EÜ artiklile 23 vastavaid ja liikmesriigi õiguses sätestatud tsiviilõiguslikke tagajärgi kohaldama omal algatusel, kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole nõuetekohaselt hinnanud tarbija krediidivõimelisust?
  3. Enne eeltoodud küsimustes Euroopa Kohtu seisukoha saamist ei pea kolleegium võimalikuks võtta seisukohta selles, kas pankrotihalduril on õigus esitada vastuväide nõudele, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga, ja kohtul õigus jätta selline nõue võlausaldajate nimekirja kandmata, kui nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.