← Eesti

3-26-243/22

Obsah (12)§ 121§ 54§ 43§ 152§ 2§ 111§ 116§ 187§ 203§ 120§ 119§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 30.04.2026, Tallinn Haldusasja number 3-26-243 Haldusasi S.F-i kae

) § 121 lg 4, § 187 lg 7, § 203 lg 2, § 235 lg-d 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. S.F (kaebaja) esitas Tallinna Halduskohtule 28.01.2026 kaebuse, milles palus tühistada erinevad haldusaktid, kustutada toimikutest tegelikkusele mittevastavad kanded, tühistada kehtestatud sissesõidukeeld ja mõista kaebaja kasuks välja 7 000 000 euro suurune hüvitis.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 02.02.2026 määrusega kaebuse käiguta. Kaebajal tuli puuduste kõrvaldamiseks mh allkirjastada kaebus, esitada oma elukoha aadress ning tasuda riigilõiv 1050 eurot või esitada nõuetekohane menetlusabi taotlus. Kaebajal tuli esitada võõrkeelsete dokumentide tõlked eesti keelde. Lisaks tuli kaebajal selgitada, milliste haldusaktide ja tegelikkusele mittevastavate kannete tühistamist ta taotleb, kes ja millega kaebajale kahju tekitas ning milles kahju seisneb.
  3. Kaebaja esitas ajavahemikul 06.02.2026–24.03.2026 halduskohtule kokku 13 eesti- ja võõrkeelset avaldust koos lisadega. Kokkuvõtlikult palus kaebaja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 18.03.2024 otsus nr 12401050204-1, millega lükati tema rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi, tehti lahkumisettekirjutus ja kohaldati sissesõidukeeldu, ning tühistada kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld või PPA 16.09.2025 otsus nr 15.7- 3-26-243 16/545-2, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja taotles ka teda väidetavalt terroriorganisatsiooniga siduva väite eemaldamist varjupaigamenetluse toimikust ja Schengeni infosüsteemist (SIS) ning kahju hüvitamist. Kahjunõue jaguneb järgmiselt: varaline kahju (säästude kaotus ja saamata jäänud tulu) 1 200 000 eurot, mittevaraline kahju (mainekahju) 2 500 000 eurot ja tulevikus tekkiv kahju (akadeemilise karjääri takistamine) 3 300 000 eurot. Kaebaja palus anda talle menetlusabi riigilõivu tasumiseks ja riigi õigusabi.
  4. Tallinna Halduskohus tagastas 30.03.2026 määrusega kaebuse (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebaja menetlusabi ja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p-d 2 ja 3). Kaebus tuleb tagastada

§ 121lg 1 p 2 alusel.

Kaebaja on edastanud avaldused epostiga ja lisanud skaneeritud või pildistatud väljavõtte käsikirjalisest allkirjast. Kohus kohustas 02.02.2026 määruses kaebajat allkirjastama kaebus digitaalselt või paberkandjal ning hoiatas, et puuduste kõrvaldamata jätmisel kaebus tagastatakse. Kaebaja ei ole allkirjastanud kaebust digitaalselt, edastanud kohtule paberkandjal allkirjastatud kaebust ega kinnitanud, et on saatnud paberkandjal allkirjastatud kaebuse posti teel. Kaebaja ei ole kohtule samas asjas või sama asja teises menetluses esitanud oma e-posti aadressilt nõuetekohaselt allkirjastatud dokumenti (vt

§ 54p 7 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 336 lg 4). Kohtul ei ole seetõttu võimalik veenduda kaebaja isikus ja tema tegelikus tahtes. Seetõttu tuleb allkirja puudumist lugeda selliseks puuduseks, mis takistab asja menetlust. Esinevad ka muud menetluse lõpetamise ja kaebuse tagastamise alused. PPA 18.03.2024 otsuse nr 12401050204-1 üle peetav vaidlus haldusasjas nr 3-24-1239 on lõppenud. Korduva kaebuse esitamine sama haldusakti peale ei ole lubatav (

§ 43

), mistõttu tuleks allkirja olemasolul menetlus selles osas lõpetada

§ 152lg 1 p 1 alusel.

PPA 16.09.2025 otsuse nr 15.7-16/545-2 vaidlustamiseks on kaebetähtaeg möödunud. Kaebaja vaidlustas otsuse haldusasjas nr 3-25-3229, milles kaebuse tagastamise määrus jõustus 06.01.2026. Kohus selgitas 02.02.2026 määruse p-s 2.1, et kaebetähtaja ületamisel tuleb kaebajal esitada selleks mõjuv põhjus. Kaebaja ei ole kaebetähtaja ületamist põhjendanud. Kuna kaebaja on PPA 16.09.2025 otsust ühe korra tähtaegselt vaidlustanud, puuduvad ilmselgelt mõjuvad põhjused kaebetähtaja ületamiseks selle korduval vaidlustamisel. Seega allkirja olemasolul tuleks menetlus selles osas lõpetada

§ 152lg 1 p 2 alusel.

Kaebaja ei ole väitnud ja kohtule ei ole ka muul viisil teada, et kaebaja oleks esitanud PPA-le väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7 5 lg-te 1 ja 2 ning § 32 lg 1 alusel uue taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Seetõttu ei ole täidetud riigivastutuse seaduse § 6 lg-s 3 sätestatud kohustamiskaebuse rahuldamise eeldus. Tallinna Halduskohus hindas 12.07.2024 otsuses nr 3-24-1239 kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust ja leidis, et selle tühistamiseks ei ole alust. Kaebaja ei kaevanud otsust edasi. Seega on kaebaja jätnud kasutamata varasema primaarse õiguskaitsevahendi ehk võimaluse sissesõidukeelust vabanemiseks. Kaebaja nõue eemaldada varjupaigamenetluse toimikust ja SIS-st teda väidetavalt terrorismiga seostav väide tuleks tagastada

§ 121lg 2 p 2 1 alusel.

Kuna varjupaigamenetluse toimik ei ole avalik ja välismaalasel ei ole põhiõigust Eestis viibida ja siin elada, on kaebaja nimetatud võimalikust kandest tulenev õiguste riive vähene. PPA ei ole 18.03.2024 otsuses tuginenud kaebaja seostele terrorirühmitustega, mistõttu ei saanud see väide olla aluseks SIS-st nähtuvale. Kaebajale ei ole ette heidetud seost terrorismiga ning tema arusaam kohtuasjas nr 3-24-1239 analüüsitust ja PPA 18.03.2024 otsuse faktilisest alusest on ekslik. Seega on kaebuse rahuldamine selles osas ebatõenäoline. 2

(5)3-26-243 Kaebaja esitatud kahjunõue on laialivalguv ja üldsõnaline ning selliste puudustega, et seda ei ole võimalik menetleda, sh küsida selle kohta vastustajalt seisukohta. Konkreetsete ja selgete avalduste esitamine on kaebaja ülesanne (

§ 2lg 3, § 50 lg 1 ja § 52 lg 1).

Kohtul on küll kohustus selgitamiskohustusega tagada, et kaebaja kogenematuse tõttu ei jääks vajalikud avaldused esitamata, kuid kohus ei tohi kaebaja kahjunõuet tema eest koostada, sisustada ja põhistada. Seetõttu tuleks kahjunõue tagastada

§ 121lg 1 p 2 alusel.

Kaebaja ei ole nimetanud, kes ja millega konkreetselt on talle kahju tekitanud. Kaebaja on nimetanud kahjuelementide summasid, kuid neist ei ole arusaadav, millise arvutuskäigu tulemusena ja milliste tõendite alusel on kaebaja selliste summadeni jõudnud. Kaebaja taotlus anda talle riigilõivu tasumiseks menetlusabi jääb allkirja puudumise tõttu läbi vaatamata. Allkirja olemasolul tuleks see jätta rahuldamata. Pole piisavat alust eeldada, et menetluses osalemine on edukas (

§ 111lg 1).

Olenemata kohtu juhistest ei ole kaebaja põhistanud menetlusabi taotlust selliselt, et selle lahendamine ja kaebaja majandusliku seisundi hindamine oleks

§ 116lg 2 ja Ts

MS § 186 kohaselt võimalik (TsMS § 186 lg 6). Riigi õigusabi taotlus jääb allkirja puudumise tõttu läbi vaatamata. Allkirja olemasolul tuleks see jätta rahuldamata. Kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene (riigi õigusabi seadus (RÕS) § 7 lg 1 p 5). Kaebaja ei ole ka riigi õigusabi saama õigustatud isik (RÕS § 6 lg 11), kuna kohtule esitatud avalduste kohaselt elab ta Türgis.

  1. S.F esitas Tallinna Ringkonnakohtule 08.04.2026 määruskaebuse (täiendades 22.04.2026), milles palub tühistada halduskohtu 30.03.2026 määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kaebaja nõuab SIS-st ja varjupaigamenetluse toimikust tegelikkusele mittevastavate kannete kustutamist, sissesõidukeelu tühistamist ja 7 000 000 euro suuruse kahjunõude sisulist läbivaatamist. Kaebaja elab Türgis, tema digitaalallkirja andmise võimalused on piiratud ja paberkandjal allkirjastatud dokumentide postiga saatmine on objektiivselt keeruline. Seetõttu kasutas kaebaja skaneeritud allkirja. Kohus tõlgendas seda vorminõuet liiga rangelt. Kui kohtul tekkis kahtlus kaebaja isikus, oli tal võimalik seda kontrollida Eesti konsulaadi kaudu Türgis. Kohus ei kontrollinud allkirja, ei võimaldanud puuduste kõrvaldamist, ei kandnud tõendeid toimikusse ning ei menetlenud asja sisuliselt. SIS-i kande tõttu ei antud kaebajale Norra viisat. Arvestades kaebaja tervislikku seisundit ja sotsiaalset haavatavust, lasub riigil positiivne kohustus tagada kaebaja õiguste kaitse ja vajalik tugi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Avaldusele kehtestatud vorminõuded aitavad tagada, et selle esitab avalduses märgitud isik, see isik on võimeline kohtumenetluses osalema ise või esindaja kaudu ning isik on menetluslikeks toiminguteks kättesaadav. Praegusel juhul ei vasta määruskaebus seaduses sätestatud vorminõuetele, eelkõige ei ole seda allkirjastatud või edastatud kohtule muul viisil, mis võimaldaks saatja isiku tuvastada (

§ 54p 7).

Ringkonnakohus ei pea siiski vajalikuks jätta sel põhjusel määruskaebust käiguta ja anda kaebajale võimalust nõuetekohaselt allkirjastatud määruskaebuse esitamiseks, sest määruskaebust ei saaks ühelgi juhul rahuldada. 7. Määruskaebus halduskohtu 30.03.2026 määruse resolutsiooni p 1 peale tuleb tagastada

§ 187lg 2 ja § 207 lg 2 alusel.

8.

§ 121

lg 1 p 2 alusel tagastab kohus kaebuse, kui see ei vasta

§-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. Kaebaja leiab, et kaebuse tagastamine allkirja puudumise tõttu 3

(5)3-26-243 on seadusega vastuolus ja vale, kuna kaebaja elab Türgis, tema digitaalallkirja andmise võimalused on piiratud, allkirjastatud kaebuse postiga saatmine on keeruline ning kohus saanuks ise kaebaja isiku tuvastada.
  1. Allkirja puudumine kaebusel on kõrvaldatav puudus. Halduskohus jättis 02.02.2026 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks 15-päevase tähtaja. Puuduste kõrvaldamiseks tuli kaebajal mh allkirjastada kaebus (resolutsiooni p 2). Kohus selgitas määruse põhjenduste p-s 4, et kaebajal tuleb esitada digitaalselt allkirjastatud või paberkandjal käsikirjaliselt allkirjastatud kaebus. Kohus rõhutas, et ei arvesta skaneeritud või pildistatud allkirju originaalallkirjadena. Kohus hoiatas, et puuduste kõrvaldamata jätmisel kaebus tagastatakse (resolutsiooni p 3). Kaebaja sai 02.02.2026 määruse kätte 06.02.2026, seega tuli tal puudused kõrvaldada hiljemalt 23.02.
  2. Kaebaja ei esitanud kohtule allkirjastatud kaebust. Seega ei kõrvaldanud ta kaebuse puudust.
  3. Kaebaja peab käsikirjaliselt allkirjastatud kaebuse postiga saatmist keeruliseks ja mittevajalikuks. Seda, miks kaebuse postiga saatmine on keeruline, kaebaja ei selgita. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada kaebuse postiga saatmist ülemäära koormavaks. Samuti ei saa kaebuse allkirjastamise nõudest loobuda ainuüksi seetõttu, et kaebaja arvates ei ole see vajalik. Kuna kaebaja ei ole esitanud samalt elektronposti aadressilt kohtule sama asja menetluses varem digitaalallkirjaga dokumente, ei pidanud halduskohus lugema tema elektronpostiga esitatud avaldust piisavaks ka TsMS § 336 lg 4 kohaselt. Skaneeritud allkiri ei ole käsitatav allkirjana

§ 54lg 7 tähenduses.

Eelneva tõttu ei olnud kohtul võimalik veenduda kaebaja isikus ja tema tegelikus tahtes kaebuse esitamisel. Halduskohtu põhjendused on asjakohased ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2, § 201 lg 4).

11. Olukorras, kus kaebajat on teavitatud kaebuse puudustest ja talle on antud võimalus need kõrvaldada, on alusetu määruskaebuse etteheide, et halduskohus saanuks ise pöörduda kaebaja isiku tuvastamiseks Eesti konsulaadi poole Türgis. Kohtule esitatava avalduse allkirjastamine on kaebaja kohustus (

§ 54p 7).

Samuti on alusetu määruskaebuses toodud etteheide, et kohus ei andnud kaebajale võimalust puudust kõrvaldada. Nagu eespool märgitud, andis halduskohus 02.02.2026 määrusega kaebajale puuduste kõrvaldamiseks 15 päeva (vt

§ 120lg 3).

  1. Kuna kohus tagastas kaebuse seda menetlusse võtmata, siis ei pidanud halduskohus kaebust sisuliselt lahendama. Kõik muud kaebuse ja vaidlustatud määrusega seostamata määruskaebuse väited ja taotlused jätab ringkonnakohus tähelepanuta.
  2. Kaebaja määruskaebus halduskohtu 30.03.2026 määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale tuleb tagastada

§ 187lg 3 p 6 ja § 207 lg-te 1 ja 2 alusel.

14.

§ 119

lg 1 esimene lause sätestab, et halduskohtu või ringkonnakohtu menetlusabi andmise või sellest keeldumise määruse peale ja kummagi määruse muutmise või tühistamise määruse peale võib menetlusabi taotleja või saaja või RÕS § 15 lg-s 8 sätestatud juhul advokatuur esitada määruskaebuse. Halduskohus ei ole 30.03.2026 määrusega lahendanud kaebaja menetlusabi ja riigi õigusabi taotlust sisuliselt, vaid jättis need läbi vaatamata.

ei näe ette sellise määruse peale määruskaebuse esitamise õigust ja määrus ei takista ka asja edasist menetlust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2026 määrus nr 325-3069, p 4). 15. Määruskaebuse tagastamisel loetakse, et määruskaebust ei ole esitatud (

§ 187lg 2, § 207 lg 1).

16. Ringkonnakohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 179 lg 4). 4

(5)3-26-243 (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.