Obsah (7)

§ 121§ 54§ 43§ 152§ 2§ 111§ 116

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 30. märts 2026. a, Tallinn Haldusasja number 3-26-243 Haldusasi S.F-i (S.F) kaebus haldusaktide tühistamiseks, tege

§ 121lg 1 p 2 alusel kaebuse puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu.

Kaebaja on kohtule edastanud avaldused e-postiga ja lisanud kohtule nähtuvalt skänneritud või pildistatud väljavõtte käsikirjalisest allkirjast. Tegemist ei ole

§ 54p 7 mõttes allkirja ega digitaalse allkirjaga.

Kohus kohustas 02.02.2026 määruses kaebajat kaebust allkirjastama kas digitaalselt või paberkandjal ning selgitas seejuures, et ei arvesta skanneritud või sissepildistatud allkirju originaalallkirjadena. Kaebuse allkirjastamise kohustus oli ka määruse resolutsioonis koos hoiatusega, et puuduste kõrvaldamata jätmisel tagastab kohus kaebuse. Kaebaja ei ole kaebust allkirjastanud digitaalselt ega edastanud kohtule paberkandjal allkirjastatud kaebust ega ka kinnitanud, et on paberkandjal allkirjastatud kaebuse saatnud posti teel. Kaebaja ei ole kohtule samas asjas või sama asja teises menetluses esitatud kaebaja e-posti aadressilt nõuetekohaselt allkirjastatud dokumenti (

§ 54p 7 ja Ts

MS § 336 lg 4). Seetõttu ei ole kohtul võimalik veenduda kaebaja isikus ja tema tegelikus tahtes kaebuse esitamisel. Arvestades ka kaebaja kahjunõude suurust, selle keerukusest tulenevalt sisulise menetlusega kaasnevaid kohtumenetluse eeldatavaid kulusid ning olukorda, kui kohus peaks kaebuse mingis osas rahuldama ehk näiteks kahjusumma välja mõistma, ei saa kaebaja isik olla kaebuse menetlusse võtmisel tuvastamata. Seetõttu tuleb allkirja puudumist lugeda

§ 121

lg 1 p 2 alusel selliseks puuduseks, mis takistab kaebuse menetlust ja kaebus tuleb tagastada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2024 määrus nr 3-24-1393).

1. Kaebuses esitatud nõuete osas esinevad ka muud menetluse lõpetamise ja kaebuse tagastamise alused. 5.
2. Kaebaja soovib rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu otsuste tühistamist. Kaebajale rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise, lahkumis-ettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse (Politsei- ja Piirivalveameti 18.03.2024 otsus nr 12401050204-1) üle peetav vaidlus haldusasjas nr 3-24-1239 on lõppenud. Korduva kaebuse esitamine sama haldusakti peale ei ole lubatav (

§ 43

), mistõttu tuleks ka allkirja olemasolul menetlus lõpetada

§ 152lg 1 p 1 alusel.

5.

1. Kaebaja soovib PPA 16.09.2025 otsuse nr 15.7-16/545-2, millega jäeti rahuldamata taotlus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, tühistamist või ka lihtsalt sissesõidukeelu tühistamist. PPA 16.09.2025 otsuse nr 15.7-16/545-2 vaidlustamiseks on kaebetähtaeg ilmselgelt möödunud. Kaebaja vaidlustas otsuse haldusasjas nr 3-25-3229, milles jõustus kaebuse tagastamise määrus 06.01.
2. Kohus selgitas 02.02.2026 määruse punktis 2.1, et kaebetähtaja ületamisel tuleb kaebajal esitada selleks mõjuv põhjus. Kaebaja ei ole kaebetähtaja ületamist põhjendanud. Kuna kaebaja on korra juba PPA otsust tähtaegselt vaidlustanud, puuduvad ilmselgelt mõjuvad põhjused selle teistkordsel vaidlustamisel kaebetähtaja ületamiseks. Seega tuleks kaebuse menetlus ka allkirja olemasolul selles osas

§ 152lg 1 p 2 alusel lõpetada.

Kaebaja ei ole ka väitnud ja kohtule ei ole ka muul viisil teada, et kaebaja oleks esitanud PPA-le uue VSS § 75 lõigete 1 ja 2 ning § 32 lg 1 kohase taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, mistõttu ei ole täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lõikes 3 sätestatud kohustamiskaebuse rahuldamise eeldus. Kohus on varasemalt haldusasjas nr 3-24-1239 kaebajale sissesõidukeelu kohaldamist ja selle pikkust hinnanud ning leidnud, et sissesõidukeeld on proportsionaalne (Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus nr 3-24-1239, p 35; dtl 20) ning kaebaja ei kaevanud otsust edasi. Seega on kaebaja jätnud kasutamata varasema primaarse õiguskaitsevahendi ehk võimaluse sissesõidukeelust vabanemiseks. 5.3. /…/ 5.4. Kaebaja esitatud kahjunõue on laialivalguv ja üldsõnaline ning selliste puudustega, et seda ei ole võimalik menetleda, sh küsida selle kohta vastustajalt seisukohta. Konkreetsete ning selgete avalduste esitamine on kaebaja ülesanne (

§ 2lg 3, § 50 lg 1 ja § 52 lg 1).

Kohtul on küll kohustus selgitamiskohustusega (

§ 2

lg 5) tagada, et kaebaja kogenematuse tõttu ei jääks vajalikud avaldused esitamata, kuid kohus ei tohi kaebaja kahjunõuet tema eest koostada, sisustada ega põhistada. Seetõttu tuleks kahjunõue samuti tagastada

§ 121lg 1 p 2 alusel.

Kaebaja on kohtule esitanud PPA 12.11.2025 otsuse nr 1.2-3/253-3, millega PPA jättis rahuldamata kaebaja kahjunõude summas 200 000 eurot seoses varjupaigamenetluse ja sissesõidukeelu kehtestamisega (dtl 6-8). Selle otsuse vaidlustamiseks on kaebetähtaeg suure tõenäosusega möödunud (RVastS § 18 lg 2). Samuti on kaebaja kohtule esitatud kahjunõue oluliselt mahukam (7 000 000 eurot) ja lisaks PPA otsuses nimetatud varjupaigamenetlusest ja sissesõidukeelust põhjustatud kahjule seostab kaebaja kohtule esitatud kaebuses tekkinud kahju vaidlustatud väitega mainekahjuga (vt määruse p 5.3) ning viitab, et tema õigusi võisid rikkuda tingimused majutuskeskuses (06.02.2026 avaldus, dtl 55). Kaebaja ei ole kohtule nimetanud, kes konkreetselt on kaebajale kahju tekitanud, milline sündmus, millal ja millise kahju kaebajale tekitas. Kaebaja avaldustest on järeldatav, et kahju võib olla tekitanud PPA ja see võib olla tekkinud Eestis varjupaigamenetluse ajal, kuid samas on kaebaja oma avaldustes selgitanud ka rikkumisi Türgis (dtl 233) ning Norra keeldumist viisa andmisest (dtl 4). Kaebaja on nimetanud kahjuelementide summasid (dtl 56-58, 170-171), kuid kaebaja selgitustest ei ole arusaadav, millise arvutuskäigu tulemusena ja milliste tõendite alusel kaebaja selliste summadeni on jõudnud. Näiteks on üks kaebaja väidetud kahjuelementidest kulutused viisale, kuid kaebaja selgitustest ei ole aru saada, kas tegemist on kulutustega viisale, mille alusel saabus ta

1. aastal Eestisse (dtl 10, p 1), kulutused Norra viisale või muule viisale. Kaebaja on väitnud nii varalist kahju kui ka mittevaralist kahju ning esitanud selgitusi, mis võivad viidata nii inimväärikuse rikkumisele kui ka tervisekahjustusele. Samas ei ole kaebaja olenemata kohtu juhistest 02.02.2026 määruse punktis 2.11 esitanud kohtule tõendeid ega arusaadavaid põhistusi ja arvutusi tekkinud kahju ja tulevikus tekkinud kahju kohta ega jaotust mittevaralise kahju osas erinevate RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud põhiõiguste rikkumise osas. Kaebaja on ka erinevates haldusasjades varjupaigamenetlusega seoses esitanud erinevaid kahjunõudeid (töökaardi väljastamata jätmise eest haldusasjas nr 3-26-280 10 000 eurot ning sissesõidukeelu ja mainekahjuga seotud kahju 1 000 000 haldusasjas nr 3-25-3229). Eeltoodu tõttu ei ole kaebaja kahjunõue üheselt arusaadav ega esitatud kujul menetletav. Kaebusel allkirja puudumise tõttu ei pea kohus vajalikuks jätta kahjunõuet veelkord käiguta.
2. Kaebaja menetlusabi taotlus jääb allkirja puudumise tõttu läbi vaatamata, kuid tuleks allkirja puudumisest sõltumata jätta rahuldamata. Kaebuse tagastamise tõttu ei ole piisavat alust eeldada, et menetluses osalemine on edukas (

§ 111lg 1).

Samuti ei ole kaebaja olenemata kohtu juhistest 02.02.2026 määruse punktis 4 menetlusabi taotlust põhistanud selliselt (vt 13.02.2026 avaldus; dtl 144 jj), et taotluse lahendamine ja kaebaja majandusliku seisundi hindamine oleks

§ 116lg 2 ja Ts

MS § 186 kohaselt võimalik (TsMS § 186 lg 6). 7. Kaebaja riigi õigusabi taotlus jääb allkirja puudumise tõttu läbi vaatamata, kuid tuleks allkirja puudumisest sõltumata jätta rahuldamata. Kaebuse tagastamise tõttu on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene (riigi õigusabi seadus (RÕS) § 7 lg 1 p 5). Täiendavalt ei ole kaebaja riigi õigusabi saama õigustatud isikuks (RÕS § 6 lg 11), kuna kohtule esitatud avalduste kohaselt elab ta Türgis (dtl 169-170). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin