2-25-11402/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kristiina Kruusel Otsuse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-25-11402 Tsiviilasi B2 Impact OÜ hagi X vastu võlgnevuse 3859,20 eurot, intressi 66,66 eurot ja viivise 321,19 euro saamiseks Tsiviilasja hind 4247,05 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja B2 Impact OÜ (registrikood lepinguline esindaja Marie Tsine 11542046), Kostja X (isikukood XXX), seaduslik esindaja eestkostja Tallinna linn (volitatud esindaja Annika Närripä) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta B2 Impact OÜ hagi Xi vastu võlgnevuse 3859,20 eurot, intressi 66,66 eurot ja viivise 321,19 euro saamiseks rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Rahaliselt hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse 1 kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 15.07.2025 Harju Maakohtule hagi Xi (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 3859,20 eurot, intressi 66,66 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 321,19 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2.Hagiavalduse kohaselt on Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc) ülepiirilise pangateenuse pakkuja, kes väljastab taotlejatele laenulimiiti. Laenulimiidi põhimõtte kohaselt määratakse limiit, mille piires saab jooksvalt raha kasutada. Lepinguga määratakse kindlaks igakuise tagasimakse kuupäev minimaalsele kuumaksega, kuid klient võib igal ajal laenulimiiti rohkem tagasi maksta. Oma limiidi piires saab klient igal ajal lisaraha taotleda.

Selleks peab logima sisse oma iseteenindusse kasutades isikukoodi ja PIN-koodi.

Iseteenindusest saab kiire ja mugava ülevaate, kui palju on hetkel limiiti kasutusel, kui palju on vaba raha, millal on arve maksmise tähtaeg ning samuti saab seal arvet vaadata ning vajadusel kontaktandmeid muuta. Juhul, kui kõik kasutusel olev summa on tagasi makstud, siis jääb laenulimiidi konto endiselt avatuks ning klient saab sealt lisaraha välja võtta igal ajal, mil vaid soovib.

Laenulimiidi leping sõlmitakse panga iseteeninduskeskkonnas. Kostja esitas 27.06.2019 laenutaotluse Multitude Bank p.l.c (krediidiandja) iseteeninduskeskkonnas järgides saadud juhiseid (kostja on esitanud laenutaotlused kokku 7 korral). Samal kuupäeval edastas krediidiandja läbi iseteeninduskeskkonna kostja poolt taotluses märgitud e-posti aadressile teavituskirja, millega edastas kostjale lepingu üldtingimused koos hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega, mis moodustasid lepingu lahutamatu osa. Laenu kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi ja saadetud PIN koodi kasutades Multitude iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Sellega loeti poolte vahel leping sõlmituks 27.06.2019. Krediidilepingu üldtingimuste p 6.1 kohaselt võimaldati kostjale limiiti kuni 3000 eurot. Leping sõlmiti tähtajatult. Kostjal oli võimalik Iseteeninduskeskkonnas jälgida oma laenukonto seisu, st maksetega seonduvat infot, arveid, laenulimiidi jääki, esitada laenulimiidi väljamaksetaotlusi. Laenulimiidikonto on kliendi personaalne konto, mida võib kasutada üksnes klient. Laenulimiit on korduvkasutatav, mis tähendab, et tagasimakstud põhiosade osas vabaneb krediit, mida saab jälle uuesti kasutada.

Vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 6.4 laenulimiidi suurust võib muuta.

22.01.2020 muutsid pooled lepingu tingimusi ja laenusaaja edastas kostjale lepingu üldtingimused koos Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega. 13.05.2021 muutsid pooled 22.01.2020 sõlmitud laenulepingu tingimusi ja sõlmisid lepingu lisa laenulimiidi suurendamiseks ning kehtestati uueks laenulimiidi suuruseks 5000 eurot. Muus osas pooled lepingutingimusi ei muutnud. Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 11 139 eurot.

Kostja poolt kasutusse võetud krediidilepingu hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi teabelehe p 3 kohaselt kohustub klient tasuma raha kasutamise eest tasu intressimääras 47,8515% aastas ehk 0,1311% päevas. 27.06.2019 Euroopa tarbijakrediidi teabelehe p 3 kohaselt kujunes krediidikulukuse määraks 59,87% aastas. Arvestus põhineb laenulimiidi summal 1000 eurot ja aastaintressil 47,8515% aastas ning eeldustel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja 2 täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest.

22.01.2020 Euroopa tarbijakrediidi teabelehe p 3 kohaselt kujunes krediidikulukuse määraks 61,79% aastas. Arvestus põhineb laenulimiidi summal 2000 eurot ja aastaintressil 49,09% aastas ning eeldustel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest Kuivõrd krediidilepingu sõlmimise ajal ei ole võimalik teada, kui palju krediidisaaja lepingu vältel krediiti võtab ning omakorda kaasnevaid tasusid, siis seetõttu ei ole võimalik arvutada välja tegelikku krediidikulukuse määra vaid lähtuda saab üksnes esialgsest eelduslikest arvutustest. Krediidikulukuse esialgse määra eeldustes ja arvestamisel on võetud arvesse tasusid täpselt nii nagu see krediidilepingu tingimuste kohaselt kohalduksid (kuivõrd krediidilepingu hinnakirja kohaselt lisandub väljavõtte tasu alates krediidisumma teisest väljamaksest ning krediidikulukuse määr on arvestatud selliselt, et krediidisumma võetakse kasutusse korraga ühe väljamaksena, siis väljavõtte tasu ei ole krediidi kulukuse esialgse määra arvutamisel arvestatud). Lepingu üldtingimuste p 13.10 kohaselt, kui krediidi kulukuse määr ületab seaduses sätestatud ülemmäära, siis vähendatakse lepingu alusel tasumisele kuuluvat intressi viimaste tagasimaksete arvelt selliselt, et krediidi kulukuse määr vastaks seaduses sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiirile. Esialgne krediidi kulukuse määr oli seadusjärgsetes piirmäärades. Leping ei ole tühine võlaõigusseaduse (VÕS) § 406 2 lg 1 mõttes, kuivõrd KKM kohaldamisel tuleb lähtuda 30.11.2019 Eesti Panga poolt avaldatud määrast, mille kohaselt KKM kolmekordne määr on 61,83% (20,61% x 3). Lepingu hinnakirja kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraga, s.o 49,09% aastas ja 0,1345% päevas.

Vastavalt lepingu tingimustele kohustus kostja tagastama laenu igakuiselt krediidiandja poolt edastatud arvete alusel. Arved väljastatakse läbi iseteeninduskeskkonna 15 päeva pärast algse laenu väljamaksmist laenuandaja poolt. Lepingu üldtingimuste p-st 10.2 tulenevalt näidatakse arvel miinimumsumma, laen, teenustasu, tähtpäev ja muud kliendi poolt lepingu alusel maksmisele kuuluvad summad, sealhulgas viivis. Miinimumsumma moodustab: a) 5% laenuvõtja poolt laenuandjale võlgnetavast summast (laenust ja teenustasust) või b) 10 eurot, sõltuvalt sellest kumb on suurem; tingimusel et kui kogu laenusumma koos teenustasudega on väiksem kui b), loetakse miinimumsummaks kogu laenusumma koos kohaldavate tasudega.

Ebapiisavate maksesummade korral on tagasimaksete jaotumise järjekord järgmine: a) maksmisele kuuluvate summade sissenõudmiskulud; b) laen; c) intress; d) leppetrahvid, teenustasu ja muud kliendi poolt võlgnetavad summad (üldtingimuste p 10.6.).

Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 14 065,35 eurot, millest põhinõude katteks arvestati 6142,45 eurot, kulude katteks 291,17 eurot ja intressi katteks 7631,73 eurot. Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes tagastamata kokkuleppelised osamaksed, septembrikuu osamakse summas 259,98 eurot, maksetähtaeg 08.10.2023, oktoobrikuu osamakse summas 270,64 eurot, maksetähtaeg 08.11.2023, novembrikuu osamakse summas 280,72 eurot, maksetähtaeg 08.12.2023, detsembrikuu osamakse summas 285,64 eurot, maksetähtaeg 08.01.2024 ja krediidiandja nõue oli muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes, edastas krediidiandja kostjale meeldetuletuse lepingu lõpetamisest kostja konto kaudu. Kostjale edastatud teatises märgib krediidiandja, et juhul kui kostja võlgnevust ei tasu, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb 15. päeval. Lepingu lõppemisel muutub aga kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kuivõrd kostja minimaalset tagasimakset tähtaegselt ei tasunud lõppeski leping 06.01.2024 ning kostja 3 kohustub tasuma kogu olemasoleva võlgnevuse. Kostjat teavitati 02.02.2024 edastatud kirjaga nõude loovutamisest uuele võlausaldajale.

Lepingu kehtivuse ajal teostas krediidiandja kostjale väljamakseid kogusummas 11 139 eurot ja kostja teostas krediidiandjale tagasimakseid põhisumma katteks 6142,45 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhivõlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga 4996,55 eurot (11 139 eurot 6142,45 eurot). Kuivõrd kostja tasus inkassomenetluses 1137,35 eurot, on kostja põhivõlgnevus hagiavalduse esitamise seisuga 3859,20 eurot (4996,55 eurot - 1137,35 eurot).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte (VÕS § 403 4) järgimiseks kogus krediidiandja teavet kliendi kohta. Krediidiandja kontrollis isikusamasust Rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal. Kostja poolt täidetud taotlusel märkis kostja järgnevad andmed: kuu keskmine netosissetulek: 1700 eurot, keskmised kohustused kuus: -, ülalpeetavad: 0. Kostja sissetulekuid ja väljaminekuid arvesse võttes leidis krediidiandja põhjendatult, et kostja on maksevõimeline ja et kostja on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel. Pärast krediidikohustuse tasumist jäi kostja kasutada tema sissetulekutest majapidamiskulude määr. Ka on krediidiandja kontrollinud kostja esitatud andmete õigsust ja krediidivõimelisust telefonivestluse kaudu. Tulenevalt lepingu tingimuse p-st 3.4.10 pidi kostja kinnitama, et tal ei ole maksehäireid ühegi isiku ees, sealhulgas ei ole maksehäirete registrites registreeritud kehtivaid maksehäireid ja klient ei ole seotud ühegi vaidlusega, mis võib mõjutada tema võimet teha laenu tagasimakseid. Krediidiandja kontrollis teabe õigsust ning lepingu sõlmimise ajal kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Lepingu tingimuste p 10.4.11 kohaselt kinnitas kostja, et ta kasutab laenu tavapärase tarbimise eesmärgil, mitte kriitilise olukorra ega kriitiliste vajaduste tõttu. Lepingu p 3.4.12. kohaselt kinnitas kostja, et ta on teadlik laenu võtmisega seotud kohustustest, millel võib olla negatiivne mõju tema rahalisele olukorrale, ja ta on selles osas vajaduse korral konsulteerinud finantsnõustajatega. Kostja esitatud ja krediidiandja poolt kogutud andmeid kogumis analüüsides leidis krediidiandja, et kostja on krediidivõimeline ja mille tulemusena sai põhjendatult eeldada, et klient on võimeline oma kohustusi täitma. Antud olukorras krediidivõimelisuse hindamiseks oli piisav kostja esitatud andmed, aktiivsete maksehäirete puudus ja võlgniku sissetulekut arvestades jõukohane kuumakse. Krediidiandja poolt teostatud toimingud on seadusega, siseeeskirjadega ja Finantsinspektsiooni juhistega kooskõlas. Asjaolu, et kostja on jätnud mingitel põhjustel oma kohustusi täitmata ei viita krediidivõimelisuse ebaõige hindamisele. Kostja makseraskustesse sattumine ei ole automaatselt krediidiandja hooletus. Kostja puhul on tegemist täisealise ja teovõimelise isikuga, kes peaks mõistma laenuvõtmise tingimusi ehk kui võetakse kohustus siis tuleb see kohustus ka vastutustundlikult täita.

3.Kostja ja krediidiandja vahel on krediidileping sõlmitud 2019. aastal, seega on krediidiandja teostanud kliendi krediidivõimelisuse hindamise 2019. aastal kehtinud krediidiandja sise-eeskirja ja regulatsioonide kohaselt. 6 aastat tagasi kehtisid krediidiandjate jaoks krediidilepingute sõlmimisel teistsugused nõuded võrreldes tänasega, seega on mõeldamatu kohandada täna kehtivaid nõudeid aastaid tagasi tehtud krediidiotsustele.

Krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud piisavalt ning teinud mõistlike pingutusi krediidivõime hindamisel, mistõttu ei pea hageja vajalikuks esitada kohtule nõude ümberarvestust. Hageja näol on tegemist viivises oleva võlgnevuse üleostjana, mitte krediidiandjana. Seega, arvesse võttes nimetatud asjaolu, ei ole hagejal võimalik ümberarvestusi teha.

4.Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta kostja poolt esitatud laenutaotluse, creditinfo.ee andmebaasi väljavõtte põhjal. Seega on krediidiandja kogunud andmeid kostja sissetulekute kohta, 4 väljaminekute kohta, kohustuste ja maksekäitumise kohta ning teinud saadud andmete põhjal kaalutletud otsuse krediidisumma väljastamiseks. Eeltoodu tõttu jõudis krediidiandja põhjendatult seisukohale, et kostja on krediidivõimeline ja on valmis täitma endale krediidilepinguga võetud kohustust nõuetekohaselt.

KOTJA VASTUVÄITED 5. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostjal menetluskulud puuduvad.

6.19.06.2025 esitatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiaktist (ekspertiisiakt nr 7.1-3/320, ekspert W) selgub, et kostjal esineb xxx xxx xxx (xxx, RHK-10 järgi) mis on hõlmatav nimetusega xxx. „Psühhiaater W toob välja Xi varasema psühhiaatrilise haiguse, tervisliku seisundi ja toimetuleku kohta andmed. Eesti Terviseinfosüsteemi andmetel on teada, et uuritav on psühhiaatrile pöördunud lapseeast alates, mil tekkisid raskused õppimisel ja käitumisveidrused. Esmakordselt viibis statsionaarsel ravil 2000. aastal diagnoosiga xxx xxx.“ Kostjal diagnoositi xxx xxx juba 2000. aastal, mis on teda elu vältel saatnud ning eestkoste menetluse raames kohtule esitatud dokumentide põhjal mõjutanud tema elu ja tema otsustusja arusaamisvõimet. Eestkoste menetluse raames kostjale määratud esindaja seisukoha kohaselt ei ole kostja eelkõige võimeline korraldama oma rahaasju, ehk sõlmima kohustusi, mis võivad tuua kaasa tulevikus varalisi kohustusi. Kostja ema on avaldanud järgmist: „X on juba lapsest saati põdenud psühhoose ning tal on sotsiaalselt kogu elu olnud suured probleemid. Ta ei mõista ühiskonna toimimise reegleid, ei tea midagi õigusvaldkonnast ning on väliste isikute poolt kergesti manipuleeritav. Ta ei saa vähegi keerulisematest asjadest aru ning ei ole avaldaja teada iseseisvalt suutnud ühtegi asja korda ajada. Avaldaja ei tea, et ta oleks kunagi tööl käinud ning ilmselt piirdub tema sissetulek vaid invaliidsuspensioniga (suurusega ca 600 eurot). Ilmselgelt on X elanud kogu oma elu Eesti mõistes vaesuses. 2020. aastal avaldas ta muu jutu sees, et loobus psühhiaatriliste ravimite võtmisest, kuna see tegevat teda väidetavalt paksuks.“ Hageja ei ole tõendanud, et kostja on andnud oma tahteavaldused lepingute sõlmimiseks või üldse saanud tutvuda hageja esitatud dokumentidega, sh talle laenuga kaasnevatest kohustustest. Hageja ei ole esitanud ühtegi arvesse võetavat väidet tõendamaks, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Asjaolu, et aastal 2019 kontrolliti kostja maksehäireid, ei oma asja lahendamisel tähendust, sest hageja krediidiandjana enda esitatu põhjal justkui sõlmis ka järgnevad aastad kostjaga veel mitmeid lepinguid. Taaskord, ei ole teada milliseid ja millistel tingimustel. Hageja on hagiavalduses välja toonud, et kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 14 065,35 eurot. Kostjale väljastati laenulepingute alusel kokku 11 139 eurot. Kuivõrd hageja on esitanud minimaalselt tõendeid, siis võttes arvesse, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab kostja matemaatilise tehte põhjal arvutada välja,

et kostjal on õigus hagejalt nõuda tagasi enam makstud (14 065,35 – 11 139) 2926,35 eurot.

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. VÕS § 94 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Aastal 2019 kuni 1. juuli 2022 oli selleks intressimääraks 0%. Kui välja arvata vastutustundliku laenamise põhimõte, siis ei ole hagejal esitada ka kaalukaid tõendeid, mille alusel ta üldse kostjalt intressi tasumist nõudnud on. Kostja hinnangul ei ole antud asjas kohane nõuda kostjalt ka viiviseid, kuivõrd kostjale on nii suures ulatuses summade tasumise 5 kohustuse tõttu tekkinud kahju ning kostja on sattunud majanduslikult väga raskesse olukorda. Kostja puhul ei saa rääkida keskmisele inimesele mõistetavast, ta ise ei olnud selgelt võimeline enda õigusi kaitsma.

7.Kuivõrd kostja on esitanud laenutaotluseid 115 erineval korral aastate vältel, on keeruline hinnata, millal ja kui palju kostja mingi taotluse esitamise hetkel lõpuni võimeline võetud kohustustest aru saama oli. xxxle on iseloomulikud psühhoos (kontakti kaotamine tegelikkusega), hallutsinatsioonid (ebatajud), meelepetted (valearusaamad), desorganiseeritud kõne ja käitumine, lamedad afektid (piiratud emotsioonide ulatus), kognitiivsed puudujäägid (häiritud arutlusvõime ja probleemide lahendamine) ning tööalane ja sotsiaalne düsfunktsioon. Psühhoos viitab sellistele sümptomitele nagu meelepetted, hallutsinatsioonid, desorganiseeritud mõtlemine ja kõne ning veider ja ebasobiv motoorne käitumine (sealhulgas katatoonia), mis viitavad kontakti kaotamisele tegelikkusega. Ekspertiisiakti kohaselt: „Eesti Terviseinfosüsteemi andmetel on teada, et uuritav on psühhiaatrile pöördunud lapseeast alates, mil tekkisid raskused õppimisel ja käitumisveidrused. Esmakordselt viibis statsionaarsel ravil 2000. aastal diagnoosiga xxx xxx. 2005. ja 2006. aastal vajas taas ravi rahutu, sihitu käitumise tõttu, oli vaenulik vanemate suhtes, avaldas paranoilisi kahjustusmõtteid, et isa tahab teda tappa, esinesid kuulmismeelepetted, oli ravil kohtumääruse alusel, diagnoositi xxx xxx xxx.“ 27.06.2019, mil hagiavalduse kohaselt krediidiandja ja kostja lepingu sõlmisid, oli märgata kostja tervise hetkelist paranemist „Jätkas ambulatoorselt mais ja juulis 2019 on täheldatud mõttekäigu seoslikkuse paranemist, alkoholi ei tarvitavat enda sõnul. 2019-2021 käis ambulatoorsetel vastuvõttudel, mõttekäik oli sisulisem, psühhoosile viiteid ei olnud, ema suhtes olid sõbralikumad avaldused, kurtis aegajalt passiivsust, töötas osakoormusega.

01/2021 avaldas, et ehitab maja koos elukaaslasega, töötab, ei tarvita alkoholi, oli veendunud, et arsti juures käimine on garantii, et ema ei saa teda enam haiglasse panna-tõlgendused olid psüühikahäirest tulenevad.“ Sellele eelnev aasta, 2018: „2018 aasta suvest süvenes sihitu käitumine, hakkas korterist ära viskama asju, tarvitas rohkem alkoholi, lõpetas ravimite tarvitamise, muutus konfliktseks, süüdistas vanemaid. Toodi kiirabi ja politsei poolt valvetuppa, kus oli hoolitsemata, sõimlev, suurustlev. Esitas absurdseid avaldusi oma hea toimetuleku, kõrgete tutvuste ja töökohtade osas, sisulist kontakti ei saadud, võeti ravile kohtumääruse alusel ja raviperiood pikendati kuni 3 kuuks. Osakonnas oli sihitu, allumatu, sekeldav, saatis lembeluulu ajel töötajatele SMSe, tülitas neid, kriitikat ei omanud, sõimles, oli düsfooriline, suure tähelepanuvajadusega. Ravi foonil rahunes, stabiliseerus, kuid haigustaju ei kujunenud, kontakt jäi formaalseks.“ Kostja näol on tegu raske psüühikahäirega inimesega. xxx diagnoosiga inimestel haigus vahel ägeneb ning vahel järjepideva raviga paraneb. Seetõttu ei ole võimalik väita, et kostja lepingute sõlmimise ajal oli faktiliselt piiratud teovõimega (selle kohta puuduvad ka piisavad tõendid), kuid piisavalt selgitab see seda, et temale oma haiguse tõttu ei ole võimalik omistada samasugust arusaamisvõimet kui teisele keskmisele inimesele. Seetõttu ei saa hageja tugineda ka asjaolule, et kostja ise ei esitanud õigeid andmeid ning kostja justkui vastutaks ainuisikuliselt selle tõttu. Kui krediidiandja oleks kasvõi ühe korra 115 krediidi suurendamise taotluse juures süvenenud isiku krediidivõimekusse, ei oleks täna poolte vahel kohtus seda vaidlust. Krediidiandja on käitunud täiesti vastutustundetult andes kostjale nii suures ulatuses krediiti, jättes eelnevalt välja selgitamata tema krediidivõimelisuse.

KOHTU PÕHJENDUSED 8. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

6 9. TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning hagimenetluse pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7).

10.Hageja on esitanud nõude tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402) tulenevate kohustuste täitmiseks. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

11.Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

12.VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg-st 1 tulenevalt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki VÕS § 404 lg-s 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 2). Tarbija poolt laenu kättesaamist või krediiti kasutamist peab tõendama hageja. VÕS § 410 lg 1 kohaselt ei välista VÕS § 404 lg-s 1 nimetatud vorminõue tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.

13.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti laenulimiidi leping (krediidileping) krediidiandja iseteeninduskeskkonnas. Kostja esitas 27.06.2019 laenutaotluse (dtl 15) krediidiandja iseteeninduskeskkonnas järgides saadud juhiseid. Samal kuupäeval edastas krediidiandja läbi iseteeninduskeskkonna kostja poolt taotluses märgitud e-posti aadressile teavituskirja, millega edastas kostjale lepingu üldtingimused koos hinnakirja (dtl 16-25) ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega (dtl 26-29). Laenu kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi ja saadetud PIN-koodi kasutades krediidiandja iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Sellega loeti poolte vahel leping sõlmituks 27.06.2019. Krediidilepingu üldtingimuste p 6.1 kohaselt võimaldati kostjale limiiti kuni 3000 eurot. Leping sõlmiti tähtajatult. 22.01.2020 muutsid pooled lepingu tingimusi ja krediidiandja edastas kostjale lepingu üldtingimused (dtl 30-39) koos Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega (dtl 40-42). 13.05.2021 muutsid pooled 22.01.2020 sõlmitud laenulepingu tingimusi ja sõlmisid lepingu lisa laenulimiidi suurendamiseks ning kehtestati uueks laenulimiidi suuruseks 5000 eurot (dtl 43). Ükski viidatud tõend ei ole allkirjastatud, 7 standardinfo teabelehed ega üldtingimused ei kajasta isegi kostja andmeid. Kostja andmed sisalduvad ainult 13.05.2021 lisas. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on krediidiandja võimaldanud perioodil 27.06.2019-06.01.2024 kostjal kasutada laenulimiiti kokku summas 11 139 eurot (vt dtl 44-167). VÕS § 408 lg-te 1 ja 2 kohaselt muutub tarbijakrediidileping, milles on puudu VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave, siiski kehtivaks, kui tarbija hakkab krediiti kasutama.

14.Vaidlus puudub, et krediidiandja on 02.02.2024 loovutanud nõuded hagejale (vt ka dtl

172). VÕS § 171 lg-st 1 tulenevalt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kostja väidete kohaselt ei ole krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lisaks on kostja näol tegemist raske psüühikahäirega inimesega 15. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt Riigikohtu 28.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 18; 08.06.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg

1)või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 403 4 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPRFinance s. r. o. vs. GK, p 46).

16.Eelmises punktis nimetatud kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

17.Hageja esitatud andmete kohaselt kehtib kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes 27.06.2019 Euroopa tarbijakrediidi teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 47,85% aastas ja krediidikulukuse määraks 59,87% aastas (dtl 26-28) ning 22.01.2020 Euroopa tarbijakrediidi teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 49,09% aastas ja krediidikulukuse määr 61,79% aastas (dtl 40-42). Viivisemäär on võrdne intressimääraaga.

VÕS § 406 lg 5 sätestab, et kui kokku on lepitud intressimäära muutumine või tasud, mis ei ole arvutamise ajal määratavad, märgitakse tarbijakrediidilepingus krediidi kulukuse määra asemel krediidi kulukuse esialgne määr, lähtudes esialgsest intressimäärast ja muudest tingimustest lepingu sõlmimise ajal, nagu need kehtiksid kogu lepingu kestuse ajal. Hageja on selgitanud, et kuivõrd krediidilepingu sõlmimise ajal ei ole võimalik teada, kui palju krediidisaaja lepingu vältel krediiti võtab ning omakorda kaasnevaid tasusid, siis seetõttu ei ole võimalik arvutada välja tegelikku krediidikulukuse määra vaid lähtuda saab üksnes esialgsest eelduslikest arvutustest. Krediidikulukuse esialgse määra eeldustes ja arvestamisel on võetud arvesse tasusid täpselt nii nagu see krediidilepingu tingimuste kohaselt kohalduksid (kuivõrd krediidilepingu hinnakirja kohaselt lisandub väljavõtte tasu alates krediidisumma teisest väljamaksest ning krediidikulukuse määr on arvestatud selliselt, et krediidisumma 8 võetakse kasutusse korraga ühe väljamaksena, siis väljavõtte tasu ei ole krediidi kulukuse esialgse määra arvutamisel arvestatud). Lepingu üldtingimuste p 13.10 kohaselt, kui krediidi kulukuse määr ületab seaduses sätestatud ülemmäära, siis vähendatakse lepingu alusel tasumisele kuuluvat intressi viimaste tagasimaksete arvelt selliselt, et krediidi kulukuse määr vastaks seaduses sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiirile.

18.Eesti Panga veebilehel avaldatu kohaselt oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 2020 jaanuaris 20,61%. Seega ei ületa kõnealuse tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (s.o 61,79%) Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Seetõttu on antud juhul krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu seadusega kooskõlas ning lepingu tühisuse alus puudub.

19.Teiseks on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

20.Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis 9 peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24.11.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

21.Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

22.Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-1421710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (vt Riigikohtu 24.11.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 21).

23.Hageja väidete kohaselt kontrollis krediidiandja kostja isikusamasust Rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal ning omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta kostja poolt esitatud laenutaotluse ja creditinfo.ee andmebaasi väljavõtte põhjal. Kostja poolt täidetud taotlusel märkis kostja järgnevad andmed: kuu keskmine netosissetulek: 1700 eurot, keskmised kohustused kuus: -, ülalpeetavad: 0.

Kostja sissetulekuid ja väljaminekuid arvesse võttes leidis krediidiandja, et kostja on maksevõimeline ja et kostja on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel.

24.Esmalt märgib kohus, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sise-eeskirjad krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147995, p 12.1.). Lisaks ei ole hageja selgitanud ega tõendanud, millest lähtub väidetav krediidiandja poolt väljatöötatud automatiseerutud metoodika. Kuna hageja väitel hindas krediidiandja üksnes kostja sissetulekute ja kohustuste vahet, kontrollib kohus, kas hageja viis läbi kostja krediidivõimelisuse kontrolli.

25.Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja esitatud info järgi tema regulaarne sissetulek 1700 eurot ja finantskohustused puuduvad (dtl 173). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest saaks tuvastada kostja sissetuleku suurust. Samas on kostja esitanud kohtule tõendid, millest nähtub, et kostjal on raske psüühikahäire - xxx (vt dtl 368-375) ning talle on Harju Maakohtu 09.10.2025 määrusega määratud eestkostja (vt dtl 208-215). Nimetatud tõenditest nähtub, et ei teata, kas kostja oleks kunagi tööl käinud ning ilmselt piirdub tema sissetulek vaid 10 invaliidsuspensioniga (suurusega ca 600 eurot). Kostja on juba lapsest saati põdenud psühhoose ning tal on sotsiaalselt kogu elu olnud suured probleemid. Ta ei mõista ühiskonna toimimise reegleid, ei tea midagi õigusvaldkonnast ning on väliste isikute poolt kergesti manipuleeritav. Ta ei saa vähegi keerulisematest asjadest aru ning ei ole iseseisvalt suutnud ühtegi asja korda ajada. Kostja on välja toonud, et xxxle on iseloomulikud psühhoos (kontakti kaotamine tegelikkusega), hallutsinatsioonid (ebatajud), meelepetted (valearusaamad), desorganiseeritud kõne ja käitumine, lamedad afektid (piiratud emotsioonide ulatus), kognitiivsed puudujäägid (häiritud arutlusvõime ja probleemide lahendamine) ning tööalane ja sotsiaalne düsfunktsioon. Psühhoos viitab sellistele sümptomitele nagu meelepetted, hallutsinatsioonid, desorganiseeritud mõtlemine ja kõne ning veider ja ebasobiv motoorne käitumine (sealhulgas katatoonia), mis viitavad kontakti kaotamisele tegelikkusega (vt https:// arst.ee/haigused-ja-seisundid/xxx). xxx diagnoosiga inimestel haigus vahel ägeneb ning vahel järjepideva raviga paraneb. Seetõttu ei ole võimalik väita, et kostja lepingute sõlmimise ajal oli faktiliselt piiratud teovõimega (selle kohta puuduvad ka piisavad tõendid), kuid piisavalt selgitab see seda, et temale oma haiguse tõttu ei ole võimalik omistada samasugust arusaamisvõimet kui teisele keskmisele inimesele. Seetõttu ei saa hageja tugineda ka asjaolule, et kostja ise ei esitanud õigeid andmeid.

26.Kohtu hinnangul ei ole kostja poolt esitatud ja tema kohta kogutud teabe põhjal võimalik tuvastada, et kostja oli krediidivõimeline. Pigem on tuvastamist leidnud vastupidine olukord.

Samuti ei saa hageja vastutustundliku laenamise nõuete täitmist põhjendada üksnes Riigikohtu üldise seisukohaga pangakonto väljavõtte mittevajalikkuse kohta, kui puuduvad konkreetsed ja kontrollitavad tõendid selle kohta, millist „muud piisavat teavet“ tegelikult koguti ja kuidas seda hinnati. Asjaolu, et hageja ei ole algne krediidiandja ning tal puuduvad täiendavad dokumendid, ei saa minna kostja kahjuks ega asenda seadusest tulenevat tõendamiskoormist. Kohus leiab, et krediidiandja oleks pidanud kostjale laenu andmisest keelduma, sest kostja ei olnud võimeline seda tegelikkuses tagasi maksma. KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 nõuetele vastavat kontrolli ega mõistlikke pingutusi praegusel juhul tehtud ei ole.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et asjas ei ole võimalik leida kinnitust, et kostja oli suuteline oma sissetuleku arvel püsivalt katma oma väljaminekuid ning tasuma ka laenu.

Kohtule esitatud informatsiooni põhjal kostja sissetulekute ja väljaminekute kohta ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida VÕS § 403⁴ lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Krediidiandjal pidanuks igal juhul tekkima kahtlus, et uus laen võib mõjutada tarbija võimet seda tagasi maksta. Avalikest registritest andmete kogumine ei too kaasa vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist. Nendest andmetest ei ole võimalik järeldada, et kostja oli krediidivõimeline.

27.Kuna krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kõik kostja tehtud maksed lugeda põhiosa makseteks. Kostja on kasutanud krediidiandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 11 139 eurot. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 14 065,35 eurot (vt dtl 44-51). Seega on kostja juba tagastanud hagejale lepingu alusel saadud summast suurema summa.

28.Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe 11 asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 403 4 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena (vt Riigikohtu 24.11.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p

24).

29.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja hagi kostja vastu rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS 30. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud asjas jätta hageja kanda.

31.Kuna kostja on kinnitanud, et temal menetluskulud puuduvad, jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

32.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 12

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.