RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6, § 144 lg 2, § 1411 lg 2 p-de 1 ja 6, § 1751 lg 2, § 178 lg 11 ja § 179 lg 11 järgi Tartu Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a otsus A kaitsja vandeadvokaat Meelis Masso, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Jane Pajus
3. aprill 2026, kirjalik menetlus RIIGIKOHUS OTSUSTAB
4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
5. detsembri
6. a ja Tartu Maakohtu
7. juuli
8. a otsus A süüditunnistamises

§ 144

lg 2 järgi ja talle karistuse mõistmises

§ 63lg 1 alusel.

1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3. Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 1994 eurot 18 senti valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
4. Avaldamisel asendada nii käesolevas otsuses kui ka maa- ja ringkonnakohtu otsuses kannatanu ja süüdistatava nimi tähemärgiga. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
5. A anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6, § 144 lg 2, § 1411 lg 2 p-de 1 ja 6, § 1751 lg 2, § 178 lg 11 ja § 179 lg 11 järgi kvalifitseeritud tegudes. 2.

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6 ja

§ 144lg 2 järgi süüdistatakse A-d selles, et 27.

märtsist 2023 kuni 18. augustini 2024 ta ühel korral üritas ja kolmel korral ka astus suguühtesse enda alaealise lapsega. Seejuures kasutas ta ära kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline toimunust aru saama, sest laps oli tegude toimepanemise ajal 8–9-aastane. 1-24-7582 3.

§ 1411

lg 2 p-de 1 ja 6 ja

§ 144

lg 2 järgi süüdistatakse A-d selles, et samal ajavahemikul katsus ta enda lapse suguelundeid. 4.

§ 1751lg 2 järgi heidetakse A-le ette, et ta sisenes alates 2022.

aastast kuni

1. septembrini 2024 veebilehele, kus olid alla 18-aastaseid lapsi seksuaalvahekorras kujutavad videod. Samuti otsis ta korduvalt
2. juunist 2024 kuni
3. septembrini 2024 laste seksuaalse väärkohtlemise materjale, sisenes pornograafiat ja erootikat sisaldavatele veebilehtedele, kus kasutas lapspornole viitavaid otsingusõnu, ning vaatas leitud videoid. 5.

§ 178lg 11 järgi süüdistatakse A-d selles, et ta pildistas 27.

märtsist 2023 kuni

1. septembrini 2024 alasti kannatanut ning filmis ja pildistas tema vägistamist. Samuti omandas ta video, milles oli peenis surutud väikelapse suhu, ja hoidis seda oma lauaarvutis kuni
2. septembrini
3. 6.

§ 179

lg 11 järgi süüdistatakse A-d selles, et ta ahvatles ja julgustas korduvalt 8–9-aastast kannatanut seksuaalvahekorraks, väites, et isa ja laps võivad selliseid asju teha. Maakohtu otsus 7. Tartu Maakohus tunnistas A 21. juulil 2025 lühimenetluses süüdi. Kohus karistas teda

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6 ja

§ 144

lg 2 järgi

§ 63

lg 1 alusel 11-aastase vangistusega,

§ 1411

lg 2 p-de 1 ja 6 ja

§ 144

lg 2 järgi

§ 63

lg 1 alusel 9 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega,

§ 1751

lg 2 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega,

§ 178

lg 11 järgi 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega ning

§ 179

lg 11 järgi 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 12 aastat vangistust, mida vähendati kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra. Kannatanu tsiviilhagi rahuldati ja süüdistatavalt mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena välja 7500 eurot.

1. Maakohus tuvastas, et A on kannatanu bioloogiline isa. Tal oli kannatanu emaga faktiline kooselu aastatel 2013–
2. Lahku mindi siis, kui laps oli umbes kuuekuune. A-l tekkis lapsega kontakt uuesti siis, kui viimane oli kuueaastane. Alates
3. aastast jätkas süüdistatav kannatanu kasvatamist ning ta kinnitas enda isadust kohtueelses menetluses.
4. Kuriteod on tõendatud kannatanu ütlustega, mis on detailsed ning kooskõlas muude tõenditega. Süüdistatava mobiiltelefonist leiti kannatanust tehtud pornograafilisi ja erootilisi, sh suguühet kujutavaid, meediafaile. Lisaks leiti nii mobiiltelefonist kui ka lauaarvutist arvukalt külastusi veebilehtedele, milles on visuaalsel hinnangul alla 18-aastasi lapsi kujutatud erootilistes ja pornograafilistes olukordades.
5. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on põhjendatud. Süüdistatava süü suurus ja kannatanule tekitatud kahju õigustavad võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5, § 134 lg-te 2 ja 5, § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 2 ning 4 alusel 7500 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Apellatsioon ja ringkonnakohtu otsus
6. Maakohtu otsuse vaidlustas kaitsja, kes taotles A õigeksmõistmist, temalt konfiskeeritud mobiiltelefoni ja lauaarvuti tagastamist ning tsiviilhagi rahuldamata jätmist.
7. Tartu Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega A-l ei võimaldatud teha konfiskeeritud telefonis ja lauaarvutis olevatest kuritegudega mitteseotud failidest koopiaid. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis järgmist. 2

§ 144

tähenduses.

§-s 144 sätestatud erisubjektsuse tuvastamisel ei ole määrav perekonnaseaduse (PKS) § 84 lg 1 p-des 1–3 sisalduv. Ei ole välistatud ega haruldane, et lapsel ei olegi PKS § 84 lg 1 p-de 1–3 järgi isa, kuigi see ei vasta tegelikkusele. Seega on

§-s 144 sätestatud vanema mõiste karistusõiguses autonoomne. Nimetatud koosseisu erisubjekt on lapse bioloogiline vanem ja selle saab kohus tuvastada faktilisi asjaolusid hinnates. 14.

§ 141

lg 2 p 1 ja § 1411 lg 2 p 1 ning

§ 144

moodustavad ideaalkogumi, sest koosseisude ebaõigus on erinev.

§ 144

mõistab hukka vanema kui lapse lähima usaldusisiku ja lapse vahelise ebaloomuliku seksuaalsuhte.

§ 141

ja § 1411 aga näevad koosseisutunnusena ette kannatanu tahtevastasuse ja teo toimepanemise vägivallaga või kannatanu abitusseisundit ära kasutades. 15. Maakohus tunnistas A põhjendatult süüdi ka

§ 1751lg 2, § 178 lg 11 ja § 179 lg 11 järgi.

Kõik need teod on tõendatud nii kannatanu ütluste kui ka dokumentaalsete tõenditega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. A kaitsja taotleb süüdistatava olukorra kergendamist või alternatiivselt kriminaalasja tagastamist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja põhiväiteid on järgmised.
2. Mõiste vanem tuleneb perekonnaseadusest ning vale on kohtute seisukoht, et

§-s 144 on see sätestatud karistusõiguses autonoomsena. Kohus peab põlvnemise tuvastama tsiviilkohtu-menetluses.

§ 144

ei moodusta ideaalkogumit teiste seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegudega. Oma alaealise lapsega seksuaalvahekorda astuv isik tuleks süüdi mõista üksnes kas

§ 144või §-de 141 ja 1411 järgi.

18.

§-de 1751 ja 178 alusel süüdimõistmise osas ei ole lapsporno olemust täpsustatud. A kasutatud otsingusõnad ei tähenda, et ta otsis just lapspornot, ja

§ 179

lg 11 kontekstis on süüdistatava tegevus pigem jätkuv kui korduv ning neeldub §-s

2. Kohtud ei ole põhjendanud kannatanul tekkinud kehavigastusi või tervisekahjustusi (VÕS § 1045 lg 1 p 2). Tema läbielamiste tõendamine kolmandate isikute seisukohtadega ei ole jälgitav, samuti puuduvad põhjendused teo ja väidetava tagajärje vahelise seose kohta.
3. Prokuratuur kassatsioonile ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Osas, mis puudutab A süüditunnistamist vägistamises, tahtevastastes sugulise iseloomuga tegudes, lapspornole juurdepääsu taotlemises, võimaldamises ja lapsporno valmistamises ning lapseealise seksuaalses ahvatlemises (

§ 141

lg 2 p-d 1 ja 6, § 1411 lg 2 p-d 1 ja 6, § 1751 lg 2, § 178 lg 11 ning § 179 lg 11), on kohtuotsused seaduslikud ja põhjendatud ning kassatsiooniväited nende tühistamiseks alust ei anna. Samuti vastas apellatsioonikohus ammendavalt kaitseväidetele tsiviilhagi lahendamise kohta. Ringkonnakohtu põhjendused on nendes küsimustes nõustumisväärsed ning seetõttu pole tarvilik neid korrata (KrMS § 363 lg 4 p 1). Tähelepanu väärivad aga kassaatori argumendid, millega vaidlustatakse A süüditunnistamist

§ 144lg 2 järgi.

22.

§ 144

lg 2 näeb ette karistuse vanema, vanema õigustega isiku või vanavanema poolt lapse või lapselapsega suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemise eest isiku poolt, kes on varem toime pannud

1. peatüki
2. jaos sätestatud kuriteo. Seega eeldab

§ 144erilise isikutunnusega toimepanijat. Käesolevas asjas, milles A-d süüdistatakse oma lapse 3

§ 144lg 2 järgi süüdi.

Maakohus tuvastas A isaduse kannatanu ema ja süüdistatava enda ütlustega. Ringkonnakohus aga leidis, et perekonnaseaduses sisalduv ei ole ainumäärav, sest

§-s 144 nimetatud erisubjektsuse saab tuvastada ka kohus kriminaalmenetluses kindlaks tehtud faktiliste asjaolude põhjal.

1. Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu. PKS §-des 84–95 sätestatut silmas pidades tuleb tõdeda, et õiguslikult saab mees olla lapse isa siis, kui ta on lapse sünni ajal lapse emaga abielus, kui ta on isaduse omaks võtnud ja selleks omaksvõtuks on lapse ema nõusolek või kui isaduse on tuvastanud kohus. Seega peavad põlvnemise tuvastamiseks olema täidetud seadusega ette nähtud õiguslikud eeldused. Isiku sotsiaalne perekond või vanemad võivad olla faktiliselt teda kasvatavad isikud, kuid õiguslikult on tema vanemad need, kes vastavad seaduses sätestatud legaaldefinitsioonile. (RKTK 12.01.2022, 2-19-1719/87, p-d 11–13)
2. Karistusõiguses vanema mõiste autonoomne käsitlus ja põlvnemise tuvastamine PKS-is ja TsMS-is sätestatut eirates võivad kolleegiumi hinnangul kaasa tuua

§-s 144 kirjeldatud kuriteokoosseisu lubamatult laia tõlgendamise, mis oleks vastuolus karistusõiguse määratletuspõhimõttega. Ühtlasi hägustaks see piiri

§ 144lg-s 1 nimetatud vanema ja vanema õigustega isiku vahel.

Karistusõigusnormi sisu avamine ei tohi viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada (vt ka RKKK 20.04.2018, 4-17-4621/22, p 14; RKKK 07.05.2026, 1-25-3086/25, p 22). Seetõttu nõustub kolleegium kohtupraktikas korduvalt kinnitust leidnud seisukohaga, et seaduses reguleeritud põlvnemise kindlakstegemise viisid PKS § 82 mõttes on üldkehtivad ning põlvnemise tuvastamist teistsuguses korras ei ole seadusandja ette näinud (RKTK 05.06.2012, 3-2-1-40-12, p-d 11–12; RKTK 12.01.2022, 2-19-1719/87, p-d 11 ja 16). 26. Praeguses asjas jaatasid kohtud kannatanu põlvnemist süüdistatavast, järgimata seejuures põlvnemise tuvastamiseks ette nähtud nõudeid, mistõttu ei saa süüdistatavat lugeda õiguslikus mõttes kannatanu vanemaks. Tema süüditunnistamine

§ 144

lg 2 järgi ja liitkaristuste mõistmine

§ 63lg 1 alusel tuleb seetõttu tühistada.

27. Öeldu ei tähenda Riigikohtu kestva praktika kohaselt seda, et süüdistatav tuleb kohe õigeks mõista. Nimelt tuleneb

§ 25

lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse. Kõlbmatust süüteokatsest (

§ 26

lg 1) saab kõnelda olukorras, kus teo toimepanija kujutab ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud (vt nt RKKK 02.06.2023, 1-22-1425/82, p 33). 28. Käesolevas kohtuasjas tähendaks kõlbmatu süüteokatse

§ 144

kontekstis seda, et A pani kuriteo toime (eksliku) teadmisega, et kannatanu on tema bioloogiline laps. Midagi sellist ei ole kriminaalasjas aga tuvastatud. A on kohtumenetluses selgelt väljendanud, et ta ei tea, kes on kannatanu isa. Vastuolu kohtueelses menetluses antud ütlustega, kus süüdistatav enda isadust aktsepteeris, ei ole kohtuotsustes käsitletud ega kõrvaldatud. Seega ei saa KrMS § 7 lg-st 3 johtuvalt 4

§ 144lg 2 – § 26 lg 1 järgi.

1. Kuna kohtuotsuste osalise tühistamise toob kaasa üksnes süüdistatavale kui erisubjektile antav õiguslik hinnang, mitte etteheidetavate tegude maht või olemus, ei tingi see süüdistatava karistuste kergendamist. Kolleegium nõustub kohtute hinnanguga A süü suurusele ning peab talle mõistetud üksikkaristusi põhjendatuks.
2. Kassatsioonimenetluse tulemusena tuleb A lugeda süüditunnistatuks ja karistatuks järgmiselt: (a)

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6 järgi 11-aastase vangistusega; (b)

§ 1411

lg 2 p-de 1 ja 6 järgi 9 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega; (c)

§ 1751

lg 2 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega; (d)

§ 178

lg 11 järgi 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega; (e)

§ 179

lg 11 järgi 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega; (f)

§ 64lg 1 alusel 12-aastase vangistusega, mida vähendatakse Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt ühe kolmandiku võrra. Lõplik karistus on 8 aastat vangistust, mille kandmise alguseks loetakse

1. september
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a ja Tartu Maakohtu
6. juuli
7. a otsuse A süüditunnistamises

§ 144

lg 2 järgi ja talle karistuse mõistmises

§ 63lg 1 alusel.

A-le mõistetud üksikkaristused ja liitkaristus jäävad muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

1. Kaitsja palub hüvitada kaitsealusele kassatsioonimenetluse kulud, s.o 3418 eurot 18 senti talle osutatud 13 tunni õigusteenuse eest. Arvestades asja mahtu ja keerukust, samuti kaitsepositsiooni, kaitseväidete kordumist ja edukust, loeb kolleegium mõistliku suurusega tasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses 1994 eurot 18 senti (sh käibemaks), mis jääb KrMS § 186 lg 1 kohaselt riigi kanda.
2. Riigikohtu
3. mai
4. a otsuse nr 1-24-3763/33 p-des 45–48 märgitud kaalutlustel tuleb käesoleva otsuse avaldamisel asendada nii selles kui ka maa- ja ringkonnakohtu otsuses kannatanu ja süüdistatava nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 5