RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä
) ei käsitle olukordi, mil kohus teeb osaliselt õigeks- ja osaliselt süüdimõistva otsuse. Kui isik mõistetakse õigeks, võib ta nõuda kahju hüvitamist muu hulgas juhul, kui see tekitati vahistamisega (
§ 5
lg 1 p 1).
§ 5
lg 4 alusel võib süüdimõistva otsuse korral aga nõuda lõikes 1 või 2 nimetatud meetmega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes mõistetud või määratud karistusega. Kolleegiumi hinnangul tuleb R. P-le vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus lahendada
§ 5
lg 1 p 1 alusel, kuna taotlus on seotud meetmega, mida kohaldati vaid õigeksmõistvat otsust puudutavas osas. Maakohus jättis kahju hüvitamise taotlust lahendades selle fakti tähelepanuta. Ringkonnakohus ei ole apellatsioonis esitatud sellekohastele väidetele aga üldse vastanud ega kahju hüvitamise taotluse suhtes seisukohta kujundanud. 26. Kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemine on õiguslik otsustus, mille saab teha ka Riigikohus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2017. a otsus nr 1-16-2675/108, p 21).
§ 5lg 1 p 1 alusel süüdistatavale kahju hüvitamise eeldused on täidetud.
R. P. mõisteti seksuaalkuriteos õigeks, ta oli vahistatud viitega seksuaalse väärkohtlemise kahtlustusele ja täidetud on
§ 11lg-st 1 tulenev mittevaralise kahju hüvitamise eeldus – R.
P-lt oli süüteomenetluses võetud vabadus (seejuures tuleb arvestada kogu vahistuse kestust, mitte pelgalt seda aega, mil R. P. vahistamine ei olnud õiguspärane).
§ 11
lg 3 järgi mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse.
§ 11
lg 4 kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. R. P. kaitsja taotles maakohtult
-i alusel kahju hüvitamist
- mai
- a kohtuistungil. Statistikaameti andmetel oli
- a I kvartali keskmine brutokuupalk 1473 eurot (https://www.stat.ee/et/avastastatistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk). Seega on päevamäära suuruseks 49,10 eurot. Ajavahemikule
- detsember 2020 –
- mai 2021 vastab päevamäära alusel arvutatud hüvitis 8592,50 eurot (175 päeva x 49,10 eurot). 27.
§ 9
lg 2 kohaselt võib menetleja hüvitise suurust muuta, kui hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Kõnealune säte hõlmab endas nii suurendamise kui ka vähendamise võimalust.
§ 11
lg-s 4 sätestatud hüvitismäär ei ole piirmäär, vaid juhis tüüpjuhtumite lahendamiseks. (Viidatud otsus nr 1-16-2675/108, p 21) Praegusel juhul nõutakse vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist ajavahemiku eest, mis on loetud R. P. karistuse kandmise aja hulka. See asjaolu tingib hüvitise suuruse vähendamise ligikaudu 50 protsendini
§ 11lg-s 4 sätestatud hüvitise määrast.
R. P-le tuleb välja mõista hüvitisena 4300 eurot. (II) 28. Kannatanute esindaja ja prokuratuuri kassatsioonide rahuldamiseks alust ei ole. Maa- ja ringkonnakohus on ammendavalt tuvastanud, et R. P. süü laste väärkohtlemises ei ole tõendatud. 6
(9)1-21-1652
- Lapsed kuulati
- detsembril 2020 üle terapeudi juuresolekul,
- detsembril andis B ütlusi üksnes politseiuurijale. Ringkonnakohus leidis, et laste ülekuulamisel tehtud ulatuslikud menetlusõiguslikud eksimused muudavad
- detsembril antud ütlused lubamatuks tõendiks. Selle seisukohaga tuleb nõustuda (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- oktoobri
- a otsus asjas nr 3-1-1-73-15, p 20). Ütluste saamisel rikuti mitut olulist menetlusõiguse põhimõtet ja neil rikkumistel oli tõendi kujunemisele määrav mõju. Oluliste vigadena, mille tõttu tuleb laste sel päeval antud ütlused lubamatuks tunnistada, on käsitatav eeskätt järgnev. 29.
- KrMS § 70 lg 1 järgi võib alaealise tunnistaja ülekuulamise juurde kutsuda lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoogi. K. J. ei ole ükski neist. Pelgalt sotsiaalharidusest tulenevalt ei saa teda käsitada sotsiaaltöötajana, samuti ei ole ta psühholoog. On ilmne, et saviterapeudil erialast ettevalmistust laste küsitlemiseks ei olnud ning ta ei ole selline erialaspetsialist, keda peavad silmas KrMS §-d 70 ja
- KrMS § 38 lg 5 p 3 lubab võtta kannatanul menetlustoimingule saatjana kaasa ühe tema poolt valitud isiku, kui menetleja ei ole sellest põhjendatult keeldunud. Viidatud normi alusel võib teatud juhtudel olla seega võimalik kaasata ka alaealise tunnistaja ülekuulamisele usaldusväärne tugiisik, kelle juuresviibimist laps ise soovib. Käsiloleval juhul pole aga selge, et terapeudi ülekuulamisele kaasamine oli laste enda soov, ning ühtlasi jääb arusaamatuks, millist tuge saanuks terapeut lastele pakkuda. Nii oli juba ainuüksi terapeudi ülekuulamise juurde lubamise põhjendatus küsitav. 29.
- Täieliku tähelepanuta on jäänud KrMS § 38 lg-s 6 sisalduv nõue, et menetlustoimingusse kaasatud isik ei tohi selle käiku sekkuda. Menetleja lubas praegusel juhul terapeudil uurimistoimingu sisuliselt üle võtta, jäädes ise passiiveks. Nii küsitles lapsi tegelikkuses terapeut, mitte aga laste küsitlemiseks erialase väljaõppe saanud menetleja. 29.
- Laste küsitlemise tehnika irdus täielikult laste ülekuulamise põhimõtetest. Kuigi KrMS § 68 lg 4, § 288 1 lg 2 p 4 ja § 290 lg 5 võimaldavad esitada alaealisele kannatanule suunavaid küsimusi, ei tohi need muutuda valdavaks. Just sellel põhjusel on ka kohtumenetluses suunavad küsimused lubatud üksnes kohtu loal (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- mai
- a otsus asjas nr 3-1-1-50-13, p 15.1). Maakohus on põhjalikult kirjeldanud, kuidas K. J. suunas lapsi rääkima ülekuulamisel seda, mida nad olid väidetavalt varem talle rääkinud. Muu hulgas tuletas terapeut aktiivselt lastele meelde, mida nad olid varem öelnud, tuues ülekuulamise käiku uut infot, mida lapsed ise ei avaldanud. Kui lapsed ei osanud mõnele küsimusele vastata, pakkus K. J. ise sobivaid vastuseid või kordas küsimusi mitu korda. Osa vastustega terapeut ei leppinud ning püüdis korduva küsimise, küsimuse ümbersõnastamisega või ise vastuseid pakkudes saada lapselt sobivamat vastust. Maakohus on tabavalt märkinud, et mitmele esitatud küsimusele ei osanud lapsed vastata, kuid terapeut püüdis intensiivselt ülekuulamise käiku sekkudes panna neid siiski tema arvates „õigeid“ vastuseid andma. Kõnekas näide sellest, kuidas mõjutati ülekuulamise käigus last, kes ei suutnud esitatud küsimustele vastata, on terapeudi lubadus minna mängima, kui jutud saavad räägitud. Laste ülekuulamise asjatundja A. P. on selgitanud, milline pidanuks laste ülekuulamine olema ning milline võib olla mõju ebaõigete ülekuulamisvõtete kasutamisel lapse ütluste usaldusväärsusele. Maakohus on neid selgitusi otsuses ammendavalt kajastanud (vt eespool p 8-9) ning kolleegium nõustub nendega täielikult.
- Ringkonnakohus märkis põhjendatult sedagi, et isegi kui lugeda laste
- detsembril 2020 terapeudile antud ütlused lubatavaks, ei tõendaks need R. P. süüd. 30.
- Lapsed ei andnud mingeid konkreetseid ütlusi R. P. tegude kohta, vaid vastasid üksnes ebamääraselt terapeudi suunavatele küsimustele. Ülekuulamise sellise tulemi tingis terapeudi püüd tõestada, et tema poolt politseile avaldatud laste seksuaalse väärkohtlemise väide vastab tõele. Terapeut püüdis seetõttu ülekuulamisel lastele sõnu suhu panna (nt öeldes: „Oli ju nii, et“, 7
(9)1-21-1652 „Sa ju eile rääkisid, et“ jne), andmata neile võimalust esitada enda mõjutamata arusaama väidetavalt asetleidnust. Asjaolu, et lapsed on teraapias seksuaalsetest tegevustest rääkinud, võis tuleneda sellest, et peresuhted olid keerulised ja lapsed nägid täiskasvanutele suunatud pornograafilise sisuga materjali ning süüdistatava ja kannatanu seksuaalvahekorda, mõistmata selle tähendust. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtu hinnanguga, et võib pidada tõenäoliseks, et kõiki neid asjaolusid omavahel põimides rääkisid lapsed teraapias millestki, mis tegelikult ei juhtunud nendega, vaid kellegi teisega. Lisaks on maakohus asjakohaselt viidanud, et korduvad küsitlemised võisid mõjutada laste mälupilti. Iseäranis oluline on ka maakohtu osutus sellele, et lastel võis olla soov anda ülekuulamisel tuttavale täiskasvanule (terapeudile) viimasele meelepäraseid vastuseid. Seda eriti olukorras, kus terapeut suunas ise aktiivselt lapsi R. P-d süüstavaid ütlusi andma ning lubas neid vajaliku jutu ärarääkimise järel premeerida. 30.
- B kuulati kohtueelses menetluses pärast terapeudiga koos toimunud ülekuulamist veel kord üle ka järgmisel päeval. Kuigi selle ülekuulamise korraldas menetleja üksinda, oli ülekuulamine üles ehitatud nii, et lapsele meenutati seda, millest varem on juttu olnud, mitte seda, mis tegelikult toimus. B mõlemal päeval antud ütlused oli äärmiselt üldised, omamata kokkuvõtvalt sellist iseseisvat tõenduslikku kaalu, et nende abil oleks võimalik R. P. süü veenvalt tuvastada. 30.
- Maa- ja ringkonnakohus leidsid põhjendatult, et kannatanute terapeutide ütlused ei tõenda R. P. süüd. Ringkonnakohus on õigesti osutanud, et terapeutide ütluste põhjal ei saa tuvastada faktilisi asjaolusid, vaid saab üksnes hinnata kannatanute ütluste usaldusväärsust (nt viidatud otsus nr 1-18-1247/58, p 37, aga ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli
- a otsus nr 1-20-5071/72, p-d 12 ja 19). Seda ongi maakohus usutavalt teinud, nentides, et terapeutide jutt ei muuda kannatanute ütlusi usaldusväärseks. Seejuures on oluline silmas pidada sedagi, et lapsed ei rääkinud mõlemale terapeudile järjepidevalt sarnast juttu – erisustele ütlustes viitas juba maakohus. Terapeudid polnud ka laste küsitlemise suhtes objektiivselt meelestatud. K. Talviste kinnitas istungil otsesõnu, et ta eeldas, et lapsed on seksuaalselt väärkoheldud; K. J. aga selgitas, et tegeleb vägivallaohvrite abistamisega ning ohvriabist saadetud kliendid on tavaliselt vägivalla ohvrid. Niisiis ei saa terapeutide ütlustega tõendada R. P. süüd ning need ei anna mingit alust omistada laste ütlustele juba tuvastatust suuremat usaldusväärsust. 30.
- Kokkuvõtvalt on kohtud õigesti järeldanud, et laste ülekuulamisel räägitu oli sedavõrd ebamäärane ja üldsõnaline, et ka ütluste lubatavuse korral ei võimaldaks need teha ühtki tõsikindlat järeldust R. P. süüküsimuses.
- Nõustuda tuleb ringkonnakohtuga selleski, et laste uuesti ülekuulamine oleks põhjendamatu. Arvestades juba toimunud laste korduvat küsitlemist terapeutide, laste ema ja menetleja poolt, ei ole neilt praegusel ajahetkel enam võimalik usaldusväärset tõendusteavet saada. Samuti ei ole laste täiemahuline uus ülekuulamine õiguslikult võimalik. KrMS §-de 70 ja 2901 eesmärk on vältida alaealiste korduvat ülekuulamist ja traumeerimist (viidatud otsus nr 1-18-1247/58, p 48). KrMS § 2901 lg-s 1 kirjeldatud olukorras saab kohus vajadusel esitada kannatanule KrMS § 2901 lg 2 alusel üksnes täiendavaid küsimusi, seadus ei sätesta aga pärast videosalvestatud ütluste avaldamist võimalust last uuesti täies mahus üle kuulata. Alaealise korduv ülekuulamine kohtumenetluses oleks ilmses vastuolus KrMS § 2901 eesmärgiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- veebruari
- a otsus asjas nr 3-1-1-109-16, p 15). Praegusel juhul on kannatanute ülekuulamise tulemus sedavõrd üldine, et kohtu algatusel või kohtumenetluse poolte koostatud kirjalike üksikute küsimuste abil ei oleks võimalik ka midagi täpsustada. (III) 8
(9)1-21-1652
- Otsuse punktides 22–27 toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Pärnu Maakohtu
- mai
- a ja Tallinna Ringkonnakohtu
- detsembri
- a otsuse osas, millega jäeti kaitsja taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata, ning tunnistab otsused õigusvastaseks osas, millega jäeti R. P. vahi alla pärast maakohtu otsuse tegemist. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Eesti Vabariigilt R. P. kasuks
§ 5
lg 1 p 1, § 9 lg 2 ja § 11 lg 3 alusel välja mittevaralise kahju hüvitisena 4300 eurot. 33. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale 3042 eurot valitud kaitsjale ringkonnakohtu otsusega tutvumise, selle analüüsimise ning kassatsiooni ja kassatsioonivastuste koostamise eest makstud tasu. Arvestades asja keerukust ja seda, et mitte kõiki kaitsja argumente ei saatnud Riigikohtus edu, mõistab Riigikohus KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 186 lg 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja 2100 eurot koos käibemaksuga. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)