KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Maimu Laumets Määruse tegemise aeg ja koht 11.mai 2026, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-5881 Tsiviilasi Q.H kohustus

§ 175

lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. 3.

§ 175

lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. 4.

§ 175

lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 5. Kohus on võlgniku taotluse üle otsustamisel lähtunud

§ 175lg 2 sätestatust, võlgniku poolt avaldatust ja võlausaldajate seisukohtadest.

6. Kohus on Q.H taotluse üle otsustamisel esmalt kontrollinud, kas võlgnik on täitnud

§ 173

sätestatud kohutusi ning, kas ei esine kohustustest vabastamise absoluutseid keeldumise aluseid (

§ 175lg 2 ja lg 4).

3 7.

§ 175

lg 2 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi mõistmise pankrotikuriteos. Q.H-d ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. 8. Järgmiselt kontrollib kohus teist keeldumise alust ehk kas võlgnik on täitnud

§ 173nimetatud kohustusi või neid rikkunud.

Viimase puhul peab ka tuvastama, kas võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 8.1.

§ 173

lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik oli menetluse alguses töötu ja otsis tööd. Alates 01.09.2021 töötas tugisikuna SA Perekodu ning alates 12.09.2022 õpetaja abina Viljandi maakonna lasteasutuses. Kohus leiab, et võlgnik ei ole rikkunud

§ 173lg 1 sätestatud kohustust.

8.2.

§ 173

lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on kohtule esitanud aruandeid korralikult. Kohtu päringutele ning küsimustele on võlgnik vastanud. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik rikkunud

§ 173lg 2 sätestatud kohustust.

8.3.

§ 173lg 3–5 sätestavad võlausaldajatele raha eraldamise kohustuse.

Võlgniku sissetulekuteks on olnud töötutoetus, töötasu, ajutise töövõimetuse hüvitis, peretoetus, II pensionisamba väljamakse, tulumaksutagastused, lapse sotsiaaltoetus ja elatis. Võlgnikul on kolm ülalpeetavat. Võlgnik on valdavalt saanud sissetulekut ulatuses, millele ei ole täitemenetluse seadustiku järgi saanud pöörata sissenõuet ega pankrotiseaduse järgi üle anda usaldusisikule väljamaksete tegemiseks võlausaldajatele. Võlgnikul on raha eraldamise kohustus eelkõige seoses II pensionisamba laekumisega, millest tuli võlausaldajatele eraldada 1378,10 eurot. Võlgnik on teinud menetluse kestel regulaarseid väljamakseid kogusummas 1245,83 eurot. Kohus märgib, et Tartu Ringkonnakohus on 04.07.2025.a määruses kohtuasjas 2-1713018 toonud välja, et pankrotiseadus eristab usaldusisiku kohustusi ja võlgniku kohustusi, samuti nende kohustuste rikkumise tagajärgi. Kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks ei saa olla need võlgniku rikkumised, mille ta paneb toime iseenda usaldusisiku ülesandeid täites. Võlausaldajatele väljamaksete tegemine ei ole võlgniku kohustus

§ 173

järgi, mille süüline rikkumine annaks

§ 175lg 2 p 2 järgi alust lõpetada kohustustest vabastamise menetlus.

Ringkonnakohus toob antud määruses välja, et võlgnikku ei saa jätta ilma võimalusest vabaneda oma kohustustest seetõttu, et võlgnik ei ole võimeline täitma usaldusisiku kohustusi. Võlgnik on teinud väljamakseid võlausaldajatele väiksemas mahus kui pidi, rikkudes seeläbi usaldusisiku kohustusi, mitte võlgniku kohustuste rikkumisega

§ 173tähenduses.

Lähtudes ringkonnakohtu juhisest, tuleb asuda seisukohale, et eelviidatud rikkumine ei ole aluseks võlgniku kohustustest vabastamata jätmisel. Kohus leiab, et võlgnik ei ole rikkunud

§173lõikes 3-5 sätestatud raha eraldamise kohustust.

8.4. Kohtule teadaolevalt ei ole võlgnik menetluse kestel pärinud, mistõttu ei ole võlgnik rikkunud

§ 173lg 6 sätestatud kohustust.

4 8.5.

§ 175

lg 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Kohtu hinnangul on võlgnik avaldanud kohtule vajalikku teavet. Kohtul puudub teadmine, et võlgnik kohtu eest mingit konkreetset infot varjanud oleks.

1. Riigikohus on rõhutanud, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud eriti raskes majanduslikus olukorras võlgnikele, kes annavad menetluse kestel endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning lõpptulemusena peaks kohustustest vabastamine võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse (Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 p 11).
2. Kohus peab hindama, kas võlgnik on rikkunud kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Pankrotiseadus näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1–2 ja lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14; Riigikohtu
3. aprilli
4. a määrus tsiviilasja nr 3-2-146-13, p 11; Riigikohtu
5. novembri
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Kohus kuulas võlgniku ära 15.04.2025 seoses menetluse kestel võlausaldajatele ettenähtud sissetuleku osa eraldamata jätmisega. Võlgnik ei ole oma sissetulekuid varjanud. Võlgnik selgitas, et terviseprobleemide tõttu on olnud väga keerulised ajad ning ta on pidanud hakkamasaamiseks võtma eraisikutelt laenu. Kohus selgitas, et selline käitumine on käesolevas menetluses keelatud ja võlgnik peab saama hakkama oma olemasolevate sissetulekutega. Kohtu hinnangul on võlgnikul ebapiisavad oskused enda rahaasjade planeerimiseks nii, et olemasolevate sissetulekutega ära elada. Võlgnik avaldas soovi menetluse pikendamiseks, et tasuda nii palju kui võimalik seni eraldamata jäänud osast. Kohus pikendas menetlust ja pärast seda ei ole võlgniku kontole laekumisi kolmandatelt isikutelt, mis näitab võlgniku muutunud finantskäitumist. Võlgnik on oma kohustusi kuue aasta jooksul täitnud, omades töökohta ja regulaarset sissetulekut, millest on teinud ka vähesel määral väljamakseid võlausaldajatele ning seda ei saa käsitada kui võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik rikkunud oma kohustusi kohustustest vabastamise menetluses sellisel määral ega pahatahtlikult, et see tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. 11.

§ 175

lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Kohus on 21.04.2025 kohtumäärusega võlgniku menetlust aasta võrra pikendanud, et võlgnik saaks teha täiendavaid väljamakseid võlausaldajatele. Võlgnik on seda teinud. Kohus ei pea põhjendatuks menetluse edasist pikendamist. 12. Kuivõrd võlgnik on kohtu hinnangul kohustustest vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi ning puuduvad

§ 175

lg 2 või lg 4 sätestatud alused, 5 mil kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, leiab kohus, et Q.H tuleb

§ 175lg 1 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.

Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine 13.

§ 175

lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kuna kohus on otsustanud Q.H pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada, lõpetab kohus ka Q.H pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. 14.

§ 172

lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. Kuna kohus lõpetab Q.H kohustustest vabastamise menetluse, tuleb Ain Kala vabastada usaldusisiku kohustustest Q.H kohustustest vabastamise menetluses. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Maimu Laumets 6