2-25-22301 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Ülle Raag Otsuse tegemise aeg ja koht 27.aprill 2026, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number 2-25-22301 Tsiviilasi Aktiva Finance

§ 403⁴ ning KAVS § 49 nõuete kohaselt.

Tarbija sissetulekuid kontrolliti väliste andmeallikate kaudu, sh pensioniregistri ja Maksu- ja Tolliameti andmete alusel, ning neid andmeid kasutati krediidiotsuse tegemisel. Tarbija kohustuste maht lähtus krediiditaotluses esitatud andmetest, kusjuures krediidiandja tugines põhimõttele, et sissetulek peab ületama igakuiseid kohustusi ning tagama minimaalse elatusvahendi. Varasema maksekäitumise hindamiseks tehti päringuid maksehäireregistritesse ning hageja väitel puudusid taotluste esitamise ajal kehtivad maksehäired. Hageja rõhutab, et krediidiandjal on õigus eeldada tarbija poolt esitatud andmete õigsust ning valeandmete esitamisel rikub tarbija hea usu põhimõtet, sh

§ 14

. Hageja leiab, et krediidiandja on kogunud piisava teabe tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ning andnud kliendile vajalikud selgitused, mistõttu oli krediidisaaja krediidivõimeline. Samuti märgib hageja, et krediidiandja tegevuse sisuline ja majanduslik hindamine ei kuulu kohtu pädevusse, vaid allub Finantsinspektsioon järelevalvele. Hageja viitab finantsinspektsiooni juhendile, mille kohaselt ei taga ka piisav hoolsus tarbija hilisema maksevõime püsimist ning krediidiandja võib eeldada, et tarbija esitab õigeid andmeid ja hindab ise krediidi sobivust. Hageja esitas 03.04.2026 seisukoha, mille kohaselt oli lepingu nr L89003331661 alusel ülesütlemise seisuga tehtud tagasimakseid kokku 5754,12 eurot ning lepingu nr L89008801086 alusel 874,47 eurot. Mõlema lepingu puhul on kõikide osamaksete tasumise tähtaeg saabunud. Olukorras, kus kohus leiab, et esialgne võlausaldaja on rikkunud

§ 4034

lg-s 7 sätestatud kohustust, tuleb pärast ümberarvestust lugeda mõlemast lepingust tulenevad nõuded täidetuks. KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude summa piiresse) ja teavitas menetlusosalisi sellest 26.03.2026 kirjas. Hagi on kostjale kätte toimetatud 26.01.2026 kättetoimetamise portaali (KÄPO) kaudu. Kostja ei ole kohtule midagi vastanud. Lihtmenetluses võib kohus teha otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus esitab siiski põhjendused otsuse arusaadavuse huvides. Kohus ei tee tagaseljaotsust, kuivõrd hageja nõue ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud.
2. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. 3

) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

5. Vaidlust ei ole selles, et AS Inbank ja kostja vahel oli sõlmitud kaks tarbijakrediidilepingut

§ 402lg 1 mõttes.

Võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1, 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1, 2).

6.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga andmetel oli 30.11.2019 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra kuue kuu keskmine 61,83%. Nimetatud näitaja avaldati 2019 detsembris ning see oli tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri aluseks ajavahemikul 01.01.2020 kuni 30.06.

1. Kostjale lepingu nr L89003331661 alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 14.73% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri. Eesti Panga andmetel oli 30.11.2021 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra kuue kuu keskmine 50,85%. Nimetatud näitaja avaldati 2021 detsembris ning see oli tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri aluseks ajavahemikul 01.01.2022 kuni 30.06.
2. Kostjale lepingu nr L89008801086 alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 41,49% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri.
3. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause). Samuti peab 4

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). 8. Kohus ei nõustu hageja väitega, et krediidiandja on käesoleval juhul järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet

§ 403⁴ ning KAVS § 49 tähenduses.

Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine eeldab krediidiandjalt aktiivset ja sisulist tarbija krediidivõimelisuse hindamist enne krediidilepingu sõlmimist. Pelgalt tarbija esitatud andmetele tuginemine ning üksikute registripäringute tegemine ei ole selle kohustuse täitmiseks piisav. Krediidiandja peab esitama kohtule kontrollitavad ja konkreetsed andmed selle kohta, millisel viisil hinnati tarbija sissetulekute ja kohustuste vahekorda ning kuidas jõuti järeldusele, et tarbija on võimeline lepingujärgseid kohustusi täitma. Käesolevas asjas ei nähtu hageja esitatud andmetest, millisel viisil ja millises ulatuses on krediidiandja analüüsinud kostja tegelikku majanduslikku olukorda. Hageja on viidanud, et tarbija sissetulekuid kontrolliti pensioniregistri ja Maksu- ja Tolliameti andmete alusel, kuid esitatud kuvatõmmised ei võimalda tuvastada, kelle kohta vastavad päringud on tehtud ega ka seda, millal need on tehtud. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas nimetatud andmed olid krediidiotsuse tegemise ajal olemas ning kas neid ka tegelikult arvesse võeti. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid tarbija varasema maksekäitumise kohta tehtud päringute osas, kuigi on väitnud, et maksehäired puudusid. Üldine väide maksehäirete puudumise kohta ei ole piisav, kui seda ei toeta vastavad registriväljavõtted või muud kontrollitavad andmed. 5

§ 403

4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

1. Hagist tulenevalt on kostja lepingu nr L89003331661 alusel saanud laenu summas 4950 eurot ning lepingu nr L89008801086 alusel 600 eurot, kokku 5550 eurot. Kostja on lepingu nr L89003331661 alusel teinud tagasimakseid summas 5754,12 eurot ning lepingu nr L89008801086 alusel tagasimakseid summas 874,47 eurot, kokku 6628,59 eurot. Seega hagejal puudub kohtuotsuse tegemise seisuga kostja suhtes sissenõutavaks muutunud nõue, sest kostja on teinud lepingu alusel tagasimakseid suuremas ulatuses kui talle võimaldatud krediidisummad, mistõttu kohus jätab hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja menetluskulusid rahaliselt ega hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja ei ole menetluses sisulisi seisukohti esitanud ning tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 6