KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Geidi Sile Määruse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2026, Tallinn Kohtuasja number 2-25-19607 Kohtuasi Tal

) § 80 lg 1 kohaselt, kui ametnik on teenistuskohustuse süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 nimetatud ulatuses.

§ 81

lg 1 kohaselt kahju hüvitamiseks teeb ametisse nimetamise õigust omav isik ametnikule kirjaliku ettepaneku (edaspidi kahju hüvitamise ettepanek), märkides kahju hüvitamise ulatuse, korra ja tähtaja ning hüvitise nõudmise aluseks olevad asjaolud. Ametnik vastab kahju hüvitamise ettepanekule kirjalikult, märkides, kas ta nõustub kahju hüvitama või keeldub sellest.

§ 81

lg 2 kohaselt kahju hüvitamise ettepaneku võib teha kolme kuu jooksul arvates päevast, millal ametisse nimetamise õigust omav isik sai või pidi teada saama kahju tekkimisest ja kahju tekitanud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist.

§ 81

lg 3 kohaselt kahju hüvitamise ettepanekule vastamiseks tuleb ametnikule anda aega vähemalt 14 kalendripäeva.

§ 81

lg 4 kohaselt, kui ametnik ei ole tähtpäevaks kahju hüvitamise ettepanekule vastanud, keeldub kahju hüvitamisest või on kahju hüvitamisega nõustunud, kuid ei ole kahju hüvitamise ettepanekus esitatud tähtaja jooksul kahju hüvitanud, võib ametiasutus pöörduda kaebusega halduskohtusse. 2.3. Maakohus märkis, et haldusasjas nr 3-25-1647 esitas Tallinna linn 30.05.2025 kostja vastu kaebuse kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuses esitatud kahjunõue hõlmas muu hulgas leppetrahvide tegemata jätmist summas 75 000 eurot ja kolmandate isikute kasuks vara pööramist summas 6834 eurot. Hageja on samadel alustel alustanud käesolevas asjas eelviidatud summadele vastava kahju sissenõudmiseks hagimenetluse (s.o tsiviilasja). Haldusasjas nr 3-25-1647 leidsid nii kaebaja kui ka kohtud, et tegemist on avalik-õigusliku vaidluse ja haldusasjaga. Kaebaja üksnes leidis, et linnaosavanemale kohaldub sarnane regulatsioon linnapeaga (ei kohaldu

§-d 80 ja 81), mistõttu kaebaja ei pidanud läbima kohustuslikku kohtueelset menetlust. Tallinna Halduskohus aga leidis oma 09.06.2025 määruses, et kohaldus

§ 81

lg-st 3 tulenev kolme kuu pikkune kohtueelse kahjunõude esitamise tähtaeg ning et kaebaja on jätnud nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud korra tähtaegselt läbimata. Halduskohus ei võtnud seetõttu kaebust menetlusse ja tagastas kaebuse oma 09.06.2025 määrusega (jõustunud 11.09.2025). Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 27.06.2025 määrusega (jõustunud 11.09.2025) rahuldamata Tallinna linna määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 09.06.2025 määrusele. Ringkonnakohus jättis halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kohaldamisele kuulusid

§-d 80 ja

1. Riigikohus jättis oma 11.09.2025 määrusega menetlusse võtmata määruskaebuse, mille Tallinna linn esitas ringkonnakohtu 27.06.2025 määruse peale. 2.
2. Maakohus nõustus haldusasjas nr 3-25-1647 esitatud halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohtadega, mille kohaselt kuulusid kohaldamisele

§-d 80 ja 81. Seejuures sätestab

§ 81

lg 4 sõnaselgelt, et kui ametnik ei ole tähtpäevaks kahju hüvitamise ettepanekule vastanud, keeldub kahju hüvitamisest või on kahju hüvitamisega nõustunud, kuid ei ole kahju hüvitamise ettepanekus esitatud tähtaja jooksul kahju hüvitanud, võib ametiasutus pöörduda kaebusega halduskohtusse. Hageja on käesolevas asjas asunud eksitavalt väitma, et kuigi kostja oli Pirita linnaosavanem, ei tegutsenud ta linnaosavanemana/ametnikuna kriminaalses episoodis, kus Pirita Linnaosa Valitsus jättis määramata leppetrahve ja kus pöörati kolmandate isikute kasuks Tallinna linna vara. Kohus eelnevaga ei nõustu, kuna kostja sai jätta leppetrahvid nõudmata ja tellida hageja nimel töid üksnes tulenevalt oma võimupositsioonist linnaosavanemana. Ilma avaliku võimu volituste teostamiseta ei saanuks kostja eelnevat teha. Hageja on seejuures ka ise haldusasjas nr 3-25-1647 esitatud kaebuses leidnud, et vastustaja (s.o käesolevas asjas kostja) pööras temale usaldatud võõra vara 3 ebaseaduslikult kolmandate isikute kasuks ametiisikuna, tellides Pirital Linnaosa Valitsuse poolt töid kolmandate isikute kinnistule. Samuti on hageja eelviidatud haldusasjas leidnud, et leppetrahvi nõudmata jätmine oli vastustaja teenistuskohustuste rikkumisega põhjuslikus seoses. Kohus nõustub eeltoodud käsitlusega ja märgib, et asjaoludest, et Tallinna linn jättis nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud kohustusliku korra tähtaegselt läbimata ning halduskohus tagastas kaebuse, ei tulene, et haldusasja saaks käesolevalt läbi vaadata tsiviilasjana hagimenetluses. Kuna vaidlus tuleneb ilmselgelt avalik-õiguslikust suhtest (mitte eraõigussuhtest), siis ei ole maakohus tsiviilkohtuna pädev asja lahendama ning kohtul tuleb keelduda hagi menetlusse võtmisest. Määruskaebus

1. Hageja esitas 04.12.2025 Harju Maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning saata asja tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja esitas määruskaebuses hagi tagamise taotluse, milles palus arestida kostja rahalised vahendid kõigis Eesti Vabariigis registreeritud krediidiasutuste ja Eesti Vabariigis tegutsevate välisriikide krediidiasutuste filiaalide arveldusarvetel summas 110 000 eurot. 3.
2. Määruskaebuse kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et tegemist ei ole tsiviilasjaga. Hageja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kostja sai jätta leppetrahvid nõudmata ja tellida hageja nimel töid üksnes tulenevalt oma võimupositsioonist linnaosavanemana. Ka töölepinguline töötaja võib hoolimata oma tööülesandest leppetrahvi nõudmata jätta (pahatahtlikult või unustada) või anda töövõtjale korralduse viia tellitud pinnas eraisikule kuuluvale krundile ning seega ei ole tõene kohtu sedastus sellest, et kõnealused rikkumised osutusid võimalikuks üksnes kostja võimupositsioonist tulenevalt. Linnaosa vanema tööülesandeks ei ole üldse õiguskaitsevahendite kasutamise üle otsustamine või mullakoormate jaotamine ning ka kostja tegi sellist tööd üksnes isikliku õigusvastase kasu saamise eesmärgil. RVastS § 1 lg 2 sätestab, et nimetatud seadus ei reguleeri õiguste taastamist ega kahju hüvitamist eraõiguslikus suhtes. Riigikohus on selgitanud tsiviilasja nr 32-1-128-16 punktis 13, et lepingu täitmisega ei kaasne riigivõimu volitusi. Varasemas praktikas on Riigikohus leidnud sedagi, et avalikke ülesandeid võidakse täita ka eraõiguslikus vormis, kui avaliku ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi (RKHKm 13.02.2013, 3-3-1-4912, p 24). Seega pelgalt sellest, et kostja oli Pirita linnaosavanem, ei saa järeldada, et iga tegu, mille ta pani toime, pandi toime avalik-õiguslikus suhtes ning selle tagajärjel hagejale tekkinud kahju on hüvitatav üksnes

-is sätestatud alustel. Kahtlemata ei ole avaliku võimu teostamisena käsitletav lepingus kokkulepitud õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine või kolmandate isikute aluseta rikastamine. Need teod on käsitletavad kostja kui füüsilise isiku poolt hageja esindajana eraõiguslike soorituste tegemisena, millega (sõltumata sellest, kas neid oli võimalik teha seetõttu, et kostja on ühtlasi ametnik või mitte) kaasnevad hagejale kostja vastu eraõiguslikud nõuded. 3.

1. Kostja viitas, et analoogiliselt on Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-14-58040 rahuldanud hageja hagi ametniku vastu. Hageja kordab, et erialakirjanduses on leitud, et delikti kaitsenormid võivad sisalduda ka karistusõiguse sätetes. Riigikohus on leidnud 01.06.2016 lahendi nr 3-1-1-41-16 p-s 18 järgnevat: „T. Tetsmanni süüdistuses kirjeldatud tegevus kannatanu kütusekaartide ebaseaduslikul kasutamisel
2. juunist
3. augustini 2011 ehk pärast töölepingu lõppemist on käsitatav õigusvastase kahju tekitamisena VÕS § 1043 mõttes (deliktina). T. Tetsmanni teo õigusvastasus võib seejuures tuleneda eeskätt VÕS § 1045 lg 1 4 p-st 7 ja lg-st 3 koostoimes KarS § 201 lg-ga 1 kui kaitsenormiga või VÕS § 1045 lg 1 p-st 8.“. Praegusel juhul KarS § 294 lg 2 p 2 ja p 4 on VÕS § 1045 lg 1 p 7 ning 8 ja lg 3 mõttes kaitsenormiks, mille rikkumisest tulev kahju kuulub kostja poolt hüvitamisele tsiviilkohtumenetluses. 3.
4. Lahendid haldusasjas nr 3-25-1647 on käsitletavad TsMS § 272 mõttes dokumentaalse tõendina. Hageja ei ole lahendeid nimetatud haldusasjas maakohtule esitanud, mistõttu on arusaamatu, kuidas sai maakohus määruse tegemisel nimetatud lahenditele ja hageja seisukohtadele haldusasjas tugineda. Pealegi tuleneb TsMS § 232 lg-st 2, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu sellest, et halduskohtud keeldusid haldusasjas nr 2-25-1647 hageja kaebust menetlusse võtmast, ei ole võimalik järeldada, et hageja nõuded kostja vastu saavad olla vaid avalik-õigusliku iseloomuga. Hageja ongi täiendavalt analüüsinud enda nõudeid ning leidnud, et neid saab esitada tsiviilkohtusse, sest hagejale ei põhjustatud nõutavat kahju avalik-õiguslikus suhtes. Menetluse edasine käik
5. Harju Maakohus jättis 05.12.2025 määrusega hageja 04.12.2025 hagi tagamise taotluse rahuldamata ning edastas hageja määruskaebuse TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
6. Hageja esitas 08.12.2025 Tallinna Ringkonnakohtule hagi tagamise avalduse, mille ringkonnakohus jättis 09.12.2025 määrusega rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
8. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Hageja on hagi alusena toonud esile, et kostja on mõistetud süüdi selles, et ta küsis, nõustus vastu võtma ja võttis vastu E. Piirsalult altkäemaksu vastutasuna selle eest, et kostja kasutaks oma ametiseisundit Pirita linnaosavanemana, et Pirita Linnaosa Valitsus ei määraks Keskkonnahooldus Eesti OÜ-le trahve
9. aasta veebruarist kuni juunini. Hagiavalduse kohasel on kostja tekitanud hagejale Keskkonnahooldus Eesti OÜ-lt leppetrahvide nõudmata jätmisega varalise kahju summas 75 000 eurot. Lisaks pööras kostja ametisikuna grupis koos Qga temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks, tellides Pirita Linnaosa Valitsuse poolt OÜ-lt WeldTrans töid F ja C omandis olevale Lodjapuu tee 22 kinnistule summas 6834 eurot.
10. TsMS § 371 lg 1 p 1 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Tegemist on kohtu jaoks kohustusliku keeldumise alusega (RKTKm 14,06.2016, 3-2-1-40-16, p 19). Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. TsMS § 1 järgi vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhetest tulenev kohtuasi. TsMS § 9 järgi lahendavad tsiviilasju maakohtud. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikest suhetest tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Muu hulgas on halduskohtul õigus mõista välja hüvitis avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest (HKMS § 5 lg 1 p 4). HKMS § 260 lg 2 kohaselt võib seaduses 5 sätestatud juhtudel haldusorgan esitada kaebuse ametniku või muu avalikke ülesandeid täitnud isiku poolt tekitatud kahju hüvitamiseks, sealhulgas kaebuse regressinõude rahuldamiseks. Ametniku vastutust ametisiseses suhtes reguleerivad

§ 80ja § 81.

KOKS § 571 lg-st 11 tulenevalt laieneb avaliku teenistuse seaduses ametniku kohta sätestatu ka linnaosa vanemale.

§ 81

lg 1 kohaselt teeb kahju hüvitamiseks ametisse nimetamise õigust omav isik esmalt ametnikule kirjaliku ettepaneku, märkides kahju hüvitamise ulatuse, korra ja tähtaja ning hüvitise nõudmise aluseks olevad asjaolud. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kui ametnik ei ole tähtpäevaks kahju hüvitamise ettepanekule vastanud, keeldub kahju hüvitamisest või on kahju hüvitamisega nõustunud, kuid ei ole kahju hüvitamise ettepanekus esitatud tähtaja jooksul kahju hüvitanud, võib ametiasutus pöörduda kaebusega halduskohtusse. 9. Hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist, mille kostja põhjustas hagejale Pirita linnaosavalitsuse vanema ametiülesandeid täites. Maakohus on leidnud põhjendatult, et ilma avaliku võimu volituste teostamiseta ei oleks kostja saanud jätta Pirita linnaosavalitsuse ja Keskkonnahooldus Eesti OÜ vahel sõlmitud lepingust tulenevat leppetrahvi nõudmata ega anda linnaosa valitsuse nimel korraldust mullakoormate vedamiseks kolmandate isikute kinnistule. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et kahju hüvitamise nõude aluseks olevad teod on käsitletavad kostja kui füüsilise isiku poolt hageja esindajana eraõiguslike soorituste tegemisena. Hageja on hagiavalduses viidanud, et vastavalt Pirita põhimääruse § 25 lg-le 3 linnaosa vanem juhib ja korraldab linnaosa valitsuse tegevust ning vastutab linnaosa valitsusele pandud ülesannete täitmise eest (p 1); määrab kindlaks linnaosa valitsuse teenistujate tööülesanded, kohustused ja vastutuse (p 5); sõlmib lepinguid ja kokkuleppeid (p 7); käsutab linnaosa valitsuse eelarvelisi vahendeid (p 8); teeb tehinguid linnaosa valitsusele pandud ülesannete täitmiseks linnaeelarves selleks ette nähtud kulutuste piires ja tagab linnaosa valitsuse haldusalas finantsdistsipliinist kinnipidamise, sh tagab eelarvevahendite sihipärase ning otstarbeka kasutamise kinnitatud eelarve piires ja eelarves kavandatud tulude täitmise ja laekumise (p 9); vastutab linnaosa valitsuse valdusesse antud linnavara säilimise ja heaperemeheliku kasutamise, linnaosa valitsuse haldusala eelarve projekti koostamise eest (p 10); kirjutab alla linnaosa valitsuse dokumentidele või volitab selleks teisi linnaosa valitsuse ametiisikuid (p 13); esindab linnaosa ja linnaosa valitsust ilma lisavolitusteta suhetes füüsiliste ja juriidiliste isikutega linnaosa põhimääruse kohaselt (p 14). Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et hagiavalduses nimetatud kahju on tekitatud avalik-õiguslikus teenistussuhtes, mistõttu kohaldub nõude esitamisele

§-s 81 sätestatud erikord, mille kohaselt võib ametiasutus pärast kohustusliku kohtueelse korra läbimist pöörduda kaebusega halduskohtusse. Määruskaebuse väited ei võimalda asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. 10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et maakohus on omal algatusel kontrollinud, et hageja on eelnevalt pöördunud kostja vastu samasisulise kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse ning halduskohus on haldusasjas nr 325-1647 kaebuse tagastanud HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna hageja ei pidanud kinni

§-s 81 sätestatud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Riigikohus on leidnud, et kohus peab asja menetlusse võtmisel omal algatusel hindama, kas samade poolte vahel on lahendatud sama vaidlus (vt RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-121-13, p 8). Sarnaselt ei ole ringkonnakohtu hinnangul asja menetlusse võtmise otsustamisel kohtu pädevuse kontrollimisel kohtul keelatud kontrollida, kas samasisuline vaidlus on lahendatud halduskohtus. 6

1. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel kaebuse menetlusse võtmisest keeldunud, kuna maakohus ei ole pädev asja lahendama. Seega tuleb määruskaebus jätta rahuldamata.
2. Hageja on esitanud koos määruskaebusega tõendina Harju Maakohtu 26.06.2015 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-
3. Kuna hagi menetlusse võtmise staadiumis tõendeid ei hinnata, ei võta ringkonnakohus esitatud otsust TsMS § 238 lg 1 alusel asja materjalide juurde.
4. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostjat ei ole menetlusse kaasatud, ei ole vajalik menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 7