Obsah (7)

§ 113§ 403§ 4034§ 416§ 1132§ 108§ 415

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi ja Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. märts 2026 Tsiviilasja number 2-24

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 19.

novembrist 2024 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis hageja järgmised nõuded rahuldamata: põhivõlg 202 eurot 51 senti, intress 196 eurot 56 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 491 eurot 1 sent, haldustasu 11 eurot 60 senti, sissenõudmiskulu 15 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 689 eurot 54 senti koos viivisega. Hageja nõuded tulenevad laenuandja ja kostja vahel 25. mail 2023 sõlmitud lepingust. Tegemist on võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga. Lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034 lg 6).

Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt töötas kostja lepingu sõlmimisele eelnevalt XXXXXXXXXXXX OÜ--s. Kostja sissetulek oli umbes 1205 eurot 88 senti kuus. Kostja igakuised kulutused ja kohustused olid kokku 1243 eurot 61 senti kuus. Hageja väide, et kostja sissetulek oli 1100 eurot ja kohustused 460 eurot, ei vasta seega tõele. Arvestades, et kostja kohustused ja kulud ületasid enne lepingu sõlmimist tema sissetulekuid, ei olnud kostja krediidivõimeline ning uue krediidi andmine ei olnud põhjendatud. Laenuandja ei selgitanud enne laenu andmist välja, miks kostja tegi suuremaid ja korduvaid ülekandeid A. Shiriaevile (kas tegemist oli pikemaajalise laenukohustusega ja kas see sai enne lepingu sõlmimist täidetud) ning mis oli suuremate ja korduvate sularaha väljavõtmiste põhjused (kas täideti laenukohustusi vms). Arvestades kostja tagasimakseid 307 eurot 77 senti ning

§ 4034

lõiget 7, oli kostja

§ 416mõistes viivituses vähemalt kolme intressi osamakse tasumisega.

Lepingust tulenevad nõuded on järelikult põhjendatud järgmiselt: põhivõlg 4092 eurot 33 senti (4400 - 307,77); intress 45 eurot 30 senti (põhivõlalt seadusjärgses intressimääras alates

1. augustist kuni
2. novembrini 2023); viivis 173 eurot 38 senti (põhivõlalt seadusjärgses intressimääras alates
3. novembrist 2023 kuni
4. novembrini 2024); viivis põhivõlalt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 19.

novembrist 2024 kuni põhivõla tasumiseni; sissenõudmiskulud 35 eurot (

§ 1132lg 2 p 3).

Maakohus jättis hageja nõuded osaliselt rahuldamata järgmiselt: põhivõlg 202 eurot 51 senti (4294,84 - 4092,33), intress 196 eurot 56 senti (241,86 - 45,30), sissenõutavaks muutunud viivis 491 eurot 1 sent (664,39 - 173,38), haldustasu 11 eurot 60 senti, sissenõudmiskulu 15 eurot. Sissenõudmiskulud ei ole 15 euro ulatuses tõendatud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub muuta maakohtu menetluskulude jaotust ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõikeid 1 – 4 ja selgitamiskohustust ning tegi üllatusliku otsuse. Kui kohus leidis, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, oleks ta pidanud andma enne otsuse tegemist hagejale tähtaja selgituste, tõendite ja

§ 403⁴ lg 7 järgse ümberarvestuse esitamiseks.

Maakohus ei teinud seda. Vastutustundliku laenamise põhimõtet ei rikutud. Laenuandja hindas enne lepingu sõlmimist kostja sissetulekuid ja kohustusi kostja pangakonto väljavõtte alusel. Kostja sissetulek oli 3 1100 eurot kuus. Kostjal oli finantskohustus Swedbank AS-i ees umbes 460 eurot kuus. Kostja laenukoormus oli uue laenuga kokku 603 eurot 19 senti kuus. Kostjale jäi seega kätte 496 eurot 81 senti. See on piisav.

1. aastal oli elatusmiinimum 338 eurot 23 senti. Laenuandja tegi maksehäireregistri päringud. Kostjal ei olnud varasemaid ega kehtivaid maksehäireid. Maakohus leidis ekslikult, et kostja igakuised kohustused on 1243 eurot 61 senti kuus. Maakohus ajas segi lepingulised finantskohustused ja igapäevased tarbimiskulud (toit, transport, riided jms). Viimaseid ei saa krediidivõime hindamisel pidada lepingulisteks kohustusteks. Krediidiandja ei pea küsima laenusaajalt andmeid iga tema ülekande ega sularahatehingu kohta. Kolmandatele isikutele tehtud 250 – 600 euro suuruseid ülekandeid ei saa lugeda püsivateks lepingulisteks kohustusteks. Tegemist võib olla perekondlike kohustustega.
2. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2 1 alusel muutmata, muutes ja täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
4. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel hageja
5. novembri
6. a seisukohale lisatud järgmised tõendid asja juurde: lepingu väljavõte (dtl 164) ja ümberarvestus (dtl 165). Tegemist on asjas tähtsust omavate tõenditega, mis on jäänud maakohtu minetuste tõttu hagejal menetluses varem esitamata (vt otsuse põhjenduste p 10.2).
7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust järelikult osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.
8. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluslikud etteheited on osaliselt põhjendatud. Samas need ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
9. Maakohus eksis, kui lahendas asja otsusega pärast kostja hagile vastamise tähtaja möödumist, määramata täiendavate seisukohtade esitamiseks tähtaega. Maakohus lahendas asja sisulise otsusega. Arvestades hageja nõuete suurust, ei ole tegemist TsMS § 405 lg 1 mõttes lihtmenetluse asjaga. Samas on tegemist asjaga, mille kohus võis lahendada sisuliselt kirjalikus menetluses (TsMS § 404 lg 1). Maakohus oleks pidanud asja kirjalikus menetluses lahendamisel määrama menetlusosalistele avalduste ja dokumentide esitamise tähtpäeva ning teatama neile otsuse avalikult teatavakstegemise aja (TsMS § 404 lg 2). Kuna maakohus ei teinud seda, rikkus ta eelviidatud sätteid. Samas ei too hageja apellatsioonkaebuses välja, mis asjaolud või tõendid jäid hagejal maakohtu rikkumise tõttu esitamata ja kuidas see mõjutas asjas tehtud otsust hageja kahjuks. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega seoses samadele väidetele ja tõenditele, mille ta esitas maakohtule.
10. Maakohus oleks pidanud olukorras, kus ta pidas võimalikuks, et kostjale laenu andmisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034

lg 1 ja 6), andma hagejale tähtaja

§ 4034lõikes 7 nimetatud ümberarvestuse esitamiseks.

4

§ 4034

lg 7 näeb ette, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab viidatud sätte kohaselt tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Krediidiandja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral seega esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole krediidiandjal juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24). Asja materjalidest nähtub, et lepingust tulenevate kõigi osamaksete tasumise tähtaeg möödub 20. novembril 2026 (dtl 13). Hagejal on kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral seega kohustus esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude terviklik arvestus lähtuvalt

§ 4034 lõikest 7. Maakohus rikkus Ts

MS § 392 lõiget 1, jättes selle hagejale selgitamata. Ringkonnakohus kõrvaldas maakohtu rikkumise. Hageja esitas nõude ümberarvestuse apellatsioonimenetluses (dtl 165). 3. Maakohus ei pidanud olukorras, kus pidas võimalikuks, et kostjale laenu andmisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 403

4 lg 1 ja 6), andma hagejale tähtaega vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1). Hageja määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2 teine lause). Hageja esitas hagiavalduses selgitused vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta (dtl 5 – 7). Hageja esitas maakohtule ka tõendid, millega ta soovib vastustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendada (dtl 6, 30 – 31), sh kostja pangakonto väljavõtte ja selle analüüsi (dtl 45 – 75). Hageja sai seega aru, et ta peab tooma välja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist kinnitavad asjaolud ja neid tõendama. Maakohus ei pidanud seda hagejale üle selgitama. Hageja ei märgi ka, mis selgitused ja tõendid ta oleks esitanud, kui maakohus oleks talle selleks tähtaja määranud. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega seoses samadele väidetele ja tõenditele, mille hageja esitas maakohtule. 11. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenuandja rikkus lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mh nõustub ringkonnakohus maakohtu sellekohaste põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus märgib vastusena apellatsioonkaebuse väidetele järgmist. 1. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (

§ 4034lg 1).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus 5 kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Kokkuvõtlikult on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu "laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 17 – 22; RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).

1. Hageja esitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kostja laenutaotluse (dtl 30), kostja pangakonto väljavõtte perioodi
2. oktoober 2022 kuni
3. mai 2023 kohta ja selle analüüsi (dtl 48 – 75) ning maksehäireregistri väljavõtte (dtl 31). Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek oli enne lepingu sõlmimist keskmiselt 1205 eurot 88 senti kuus. Hageja ei väida, et see oleks olnud suurem. Hageja väitel oli kostja keskmine sissetulek enne lepingu sõlmimist väiksem, s.o 1100 eurot. Maakohus tuvastas, et kostja kulutused ja kohustused olid enne lepingu sõlmimist kokku 1243 eurot 61 senti kuus. Hageja väitel olid need üksnes 460 eurot kuus. Kostja märgib laenutaotluses oma kohustusteks 460 eurot (dtl 30). Kostja pangakonto väljavõttest ja selle analüüsist nähtub, et kostja võttis
4. a märtsis 16 000 eurot laenu (dtl 55) ning et aprilliks 2023 oli kostja kohustatud tasuma ainuüksi oma laenukohustuste katteks 438 eurot 82 senti kuus (dtl 58). Samas kostja võimet laenu oma sissetulekust tagasi maksta ei mõjuta ainult tema kohustused teiste laenuandjate ees, vaid ka kostja vältimatud kulutused muule eluks vajalikule, nagu eluasemele, toidule, transpordile jms. Kostja laenutaotlusest ei ole aru saada, kui suured on kostja kulud muule eluks vajalikule. Seda ennekõike põhjusel, et laenusaaja ei ole seda kostjalt küsinud. Kostja pangakonto väljavõttelt ja selle analüüsist ei nähtu andmeid näiteks kostja eluasemekulude kohta. Samas nähtub, et kostja võtab pangakontolt regulaarselt välja suurtes summades sularaha (dtl 61), mis viitab, et kostjal võis olla kohustusi, mis ei kajastu tema pangakonto väljavõttel. Kuna laenuandja ei selgitanud välja kostja kulusid muuks eluks vajalikule, ei olnud tal ka võimalik hinnata, kas kostja tõenäoliselt suudab laenu oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. See, et kostjale jäi pärast laenukohustuste mahaarvamist kätte 496 eurot 81 senti, mis on suurem summa kui
5. a elatismiinimum 338 eurot 23 senti, ei vabasta laenuandjat kohustusest selgitada välja kostja vältimatud kulutused muuks eluks vajalikule. Krediidiandja peab

§ 4034

lõikest 2 tulenevalt omandama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist teabe, mis võimaldab hinnata, kas see tarbija, kellega lepingut sõlmida soovitakse, on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenuandja pidi seega omandama teabe kõigi kostja krediidi tagasimaksmise võimet mõjutavate tegurite kohta, mitte eeldama, et kostja suudab elatismiinimumile vastava summa, s.o 338 euro 23 sendi eest muude eluks vajalike kulude eest tasuda. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtuva alusel ei saa järeldada, et kostja oleks olnud võimeline kandma enda eluks vajalikud kulud 496 euro 81 sendi või elatusmiinimumi 338 euro 23 sendi eest. Kostja pangakontol ei ole sellise järelduse tegemiseks piisavalt andmeid, ennekõike andmeid kostja eluasemekulude kohta (dtl 48 jj). Laenuandja ei omandanud enne kostjaga lepingu sõlmimist seega teavet kõigi asjaolude kohta, mis võivad mõjutada kostja võimet laen tagasi maksta. Laenuandja ei hinnanud seetõttu kostja krediidivõimelisust nõuetekohaselt. Tegemist on

§ 4034 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste rikkumisega.

Laenuandjal ei saanud seega tekkida veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Järelikult rikkus laenuandja kostjaga lepingu sõlmimisel

§ 4034 lõiget 6.

6 12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei võta kostjalt kohustust maksta lepingu alusel saadud laenusumma tagasi. Samas hageja saab nõuda kostjalt laenusumma tagastamist siiski juhul, kui nõue on muutunud sissenõutavaks, ennekõike kui leping on kehtivalt üles öeldud (

§ 416

lg 1 ja 3, § 195 lg 5) või kostja on rikkunud laenusummade tagastamise kohustust (

§ 108

lg 1).

§ 403

4 lg 7 kolmas lause ette, et krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on käesoleval juhul tagasimaksed uuesti määranud (dtl 165) alles ringkonnakohtu menetluses. Maakohus ei andnud hagejale selleks võimalust. Kostjale maksti laenuna välja 4400 eurot (dtl 19). Kostja tegi lepingu alusel makseid 300 eurot (dtl 164). Tagasimaksete uue arvestuse (dtl 165) ja

§ 415lg 2 järgi on kostja tehtud maksete arvel tasutud esimesed neli (20.

juuni kuni

1. september 2023) osamakset, sh põhivõlg 247 eurot 27 senti ja intress 48 eurot 9 senti, ning viienda (
2. oktoober 2023) osamakse põhiosa 4 euro 64 sendi ulatuses. Kostja ei olnud
3. novembril 2023, mil laenuandja saatis kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, seega lepingust tuleneva kolme järjestikuse osamakse tasumisega viivituses. Lepingu ülesütlemine
4. novembril 2023 ei vastanud

§ 416lõikes 1 sätestatud nõuetele.

Kuna leping ei ole praeguseks hetkeks kehtivalt üles öeldud ja lepingu periood kestab

1. novembrini 2026, ei ole lepingust tulenevad põhiosa maksed muutunud tervikuna sissenõutavaks (dtl 165). Hageja põhinõue on muutunud tähtaja möödumise tõttu sissenõutavaks seega 3091 euro 52 sendi ulatuses (4400 – 247,27 - 4,64 (tasutud osa) - 1056,57 (tulevikus sissenõutavaks muutuv osa). Eelmärgitut arvestades ei ole alust hageja põhinõude rahuldamiseks suuremas ulatuses kui 4092 eurot 33 senti. Hageja esitas ringkonnakohtu menetluses taotluse tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosamaksete väljamõistmiseks (dtl 152), kuid jäi ka apellatsioonkaebuses esitatud taotluste juurde (dtl 161). Need hageja taotlused on omavahel vastuolus. Samas see ei oma asjas tähtsust, kuna hageja ei saa esitada apellatsioonimenetluses uusi nõudeid (praegusel juhul nõuet tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosamaksete väljamõistmiseks). Apellatsioonimenetluses ei ole lubatud hagi muutmine viisil, mis on vastuolus apellatsioonimenetluse olemuse ja reeglitega (RKTKm 30.10.2023, 2-19-13412/126, p 16). Apellatsioonimenetluse eesmärk on vaadata läbi maakohtu lahendite peale esitatud apellatsioon- ja määruskaebusi (TsMS § 12). Apellatsioonimenetluse olemusega ei ole kooskõlas otsuste tegemine nõuete osas, mida ei ole maakohtule esitatud.
2. Kuna lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb lepingujärgseks intressimääraks lugeda

§-s 94 sätestatud intressimäär (

§ 4034lg 7).

Hageja nõuab kostjalt intressi

1. augusti
2. a osamaksest kuni
3. novembrini 2023 (dtl 7). Tagasimaksete uue arvestuse järgi on kostjal
4. augusti ja
5. septembri
6. a intressi osamaksed tasutud. Kostjal on tasumata
7. oktoobri
8. a ja sellele järgnevad intressi osamaksed. Tasumata intressi osamaksed ei olnud
9. novembri
10. a seisuga suuremad kui 45 eurot 30 senti (dtl 165). Hageja intressinõude rahuldamiseks 45 eurot 30 senti ületavas ulatuses ei ole seega alust. Kuna lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei võlgne kostja

§ 4034lg 7 järgi hagejale lepingu hooldustasu.

14. Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist (

§ 415lg 1).

See tähendab, et kui pooled on tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKm 24.11.2023, 2-2113098/50, p 33). Kuna lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet, on poolte kokkulepe intressi kohta tühine ja lepingujärgseks intressimääraks

§-s 94 7 sätestatud intressimäär (

§ 4034lg 7).

Pooled ei ole seega kehtivalt kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras. Hageja saab seetõttu nõuda kostjalt

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 järgi viivist üksnes

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras.

Arvestades tagasimaksete uuest arvestusest tulenevat põhivõla sissenõutavaks muutumise aega ja seadusjärgse viivise määra, ei ole alust hageja ajavahemiku

1. november 2023 kuni
2. november 2024 eest esitatud viivisenõude (dtl 9) rahuldamiseks suuremas ulatuses kui 173 eurot 38 senti. Hageja alates hagi esitamisest esitatud viivisenõude rahuldamiseks suuremas ulatuses kui maakohtu rahuldatud osas ei ole samuti alust.
3. Kuna leping ei ole ülesütlemisega ega muul viisil lõppenud (vt otsuse põhjenduste p 12), tuleb võla sissenõudmiskulude nõude piirmäära osas lähtuda

§ 1132 lõikest 1.

Nimetatud sätte järgi saab hageja nõuda kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot, arvestades, et ta on saatnud kostjale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja nõuab võla sissenõudmiskulusid

1. detsembri
2. a ning
3. ja
4. jaanuari
5. a kirjade saatmise ja muude makseviivitusega tekkinud kulude eest (dtl 8). Hageja ei ole toonud välja, et kostjale saadeti enne vähemalt üks tasuta meeldetuletus. Eelmärgitut arvestades ei ole alust hageja sissenõudmiskulude nõude rahuldamiseks suuremas summas, kui seda tegi maakohus.
6. Maakohus jättis otsuse resolutsioonis menetluskulud kostja kanda (resolutsiooni p 4). Samas maakohtu otsuse põhjendustest lähtuvalt jaotas maakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Maakohus lähtus hagi rahuldamise ulatusest ka menetluskulude kostjalt hageja kasuks väljamõistmisel. Maakohus märkis, et hageja põhjendatud menetluskuludest 17,42% jääb hageja ja 82,58% kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 689 eurot 54 senti (dtl 127 – 128). Hageja vaidlustab maakohtu ostust menetluskulude jaotuse osas ja soovib, et menetluskulud jääksid 100% ulatuses kostja kanda (dtl 151). Hageja ei vaidlusta maakohtu hinnangut hageja menetluskulude suuruse vajalikkusele ega põhjendatusele. Maakohtu otsuse resolutsioon ja selle põhjendused on menetluskulude jaotust puudutavas osas seega omavahel vastuolus. Arvestades hageja kaebuse ulatust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik maakohtu otsust kostjalt hageja kasuks väljamõistetavate menetluskulude suuruse osas muuta. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Sellisel juhul on põhjendatud jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagiavalduse ja TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 järgi on hagihind 5945 eurot 57 senti [4294,84 + 241,86 + 11,60 + 50 + 664,39 + (4294,84 × 15,9 ÷ 100)]. Maakohus rahuldas sellest 4847 eurot 32 senti [4092,33 + 45,30 + 173,38 +35 + (4092,33 × 12,25 ÷ 100)], s.o 81,53%. Hageja vajalikest ja põhjendatutest menetluskuludest maakohtus (835 eurot) ei ole seega põhjendatud jätta kostja kanda enam kui 689 eurot 54 senti.
7. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja ei ole ringkonnakohtule apellatsiooniastme menetluskulude nimekirja esitanud ning kulude tekkimine kostjal ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Seega kindlaksmääratavad menetluskulud kostjal puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 8