Obsah (8)

§ 3141§ 407§ 444§ 369§ 173§ 163§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Roman Levin Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2026. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-25-19093 Ts

) § 369 alusel tasumise tähtpäevale järgnevast päevast vastavalt lisatud ümberarvestatud maksegraafikule ning viivis lepingujärgses määras tasumata osamaksetelt kuni kohustuse täitmiseni.

1. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 10.02.
2. a määrusega, andes kostjale hagile vastamiseks aega 20 päeva hagimaterjalide kättesaamisest alates. 4 Kohus toimetas kostjale dokumendid

§ 3141lg 2 alusel kätte 09.03.2026.

a. Kostjale määratud hagile vastamise tähtaeg oli 30.03.

1. a. Kostja vastust ei esitanud.
2. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule.

§ 407

lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul

§ 407

lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas

§ 407

lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22145432, p 23). Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

§ 407

lg 6 järgi rahuldamata.

§ 444

lg 3 alusel teeb kohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, selgitades üksnes järgmist.

1. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust. Üldjuhul tuleb krediidiandjal krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus on kontrollinud hagi ning selle lisasid, analüüsinud nõude rahuldamise eeldusi ja tuvastas, et esialgne võlausaldaja on kostjaga lepingut sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt edastatud andmetele ja Pensioniregistri andmetele kostja sissetuleku osas. Seda, kas taotluses märgitud ja kohustustena arvestatud igakuised väljaminekud vastavad ka tegelikkusele, krediidiandja välja selgitanud ei ole. Järeldused, mis põhinevad üksnes laenutaotlusel ja avalikel registritel, ei saa kohtu hinnangul olla piisavad, et jaatada krediidiandja hoolikust laenu väljastamisel. Seda on kohus hagejale ka 07.01.
2. a selgitanud. Hagist ei nähtu, et laenuandja oleks analüüsinud kostja tegelikke kohustusi, ülalpeetavate olemasolu ja arvu vms. Riigikohus on 24.11.
3. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). 5 Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud.
4. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on esitanud ümberarvestuse lähtuvalt eeltoodust. Kostja on ümberarvestuse kohtumenetluses kätte saanud.
5. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kostja sai laenu 8300 eurot ning on hageja esitatu kohaselt teinud tagasimakseid 1656,76 euro ulatuses. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuleb kõik kostja tehtud maksed arvestada põhivõla katteks tehtud makseteks. Arvestades kõik kostja tehtud maksed põhinõude katteks, ei saanud lepingut lugeda 29.07.
6. a kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksetega ülesütlemiseks vajalikus määras võlgnevuses. Eelnevast tulenevalt on laenuandja poolt lepingu ülesütlemine tühine VÕS § 416 rikkumise tõttu ning tarbijakrediidileping on kehtiv.
7. Kuivõrd vastutustundliku laenamise rikkumise korral kostja hagejale muid tasusid ei võlgne, jätab kohus rahuldamata ka hageja nõude haldustasu ja sissenõudmiskulu osas.
8. Et kostja ei olnud viivituses põhivõla tasumisega, jätab kohus rahuldamata ka hagiavalduses esitatud hageja esitatud nõude põhivõlalt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise osas.
9. Eeltoodut arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud tagastamata krediidisumma (põhivõla) 1357,32 eurot (s.o ümberarvestatud graafikujärgsed maksed perioodil 15.09.
10. a – 15.04.
11. a. 11.

§ 369

sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

1. Hageja esitatust nähtub, et kostja on ümberarvestuse kohaselt teinud viimase makse
2. aastal. Seega ei ole kostja lepinguid käesolevaks ajaks täitnud pikema aja jooksul, samuti ei ole kostja osalenud kohtumenetluses. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja ei peaks tasuma hageja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet. Seetõttu leiab kohus, et kuigi kostja ei ole nõude suuruse muutumise tõttu hagi esitamise ajaks lepingu täitmisega võlgnevuses, viitab kostja käitumine nii kohtumenetluses kui ka sellele eelnevalt, et kostja ei pruugi lepingut nõuetekohaselt ka tulevikus täita. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused. 6
3. Tarbijakrediidilepingust nr L89013228780 tulenevad osamaksed ei ole otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud alates 15.05.
4. a osamaksest. Seega rahuldab kohus hageja nõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed vastavalt otsuse resolutsiooni punktis 2.2 märgitule.
5. Kohus märgib, et on perioodil 15.02.
6. a – 15.04.
7. a sissenõutavaks muutunud graafikujärgseid makseid arvestanud otsuse resolutsiooni punktis 2.
9. Hageja on palunud välja mõista ka sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt viivis lepingujärgses määras või alternatiivselt seadusjärgses määras. Kohus rahuldab hageja edasiulatuva viivisenõude seadusjärgses määras viivise väljamõistmiseks. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas, kui lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud ja asjakohane mõista kostjalt antud juhul välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS § 113 lg 1 alusel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 16.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi 72% ulatuses, seetõttu jätab kohus ka hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 72% ulatuses kostja kanda. 17. Tulenevalt

§ 175

lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 840 eurot ja õigusabikulud 338 eurot. Kuna kostja menetluses osalenud ei ole, puuduvad kostjal ka võimalikud menetluskulud. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Asja sisu ja kestust arvestades on põhjendatud ka hageja õigusabikulud. 18. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud menetluskulud seega 1178 eurot (riigilõiv 840 eurot + õigusabikulud 338 eurot), millest kostja kanda jääb 72% ehk 848,16 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 329,84 eurot (s.o 28% hageja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest) jätab kohus hageja enda kanda. 19. Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177

lõikele 4 märgib kohus otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Roman Levin 7