Obsah (6)

§ 101§ 97§ 143§ 102§ 96§ 100

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 29. aprill 2026 Tsiviilasja number 2-25-

) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Maakohus mõistis kostjalt hageja II kasuks alates

1. juulist 2025 kuni hageja II täisealiseks saamiseni välja igakuise elatise 160 eurot 92 senti, mis muutub iga aasta
2. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt

§ 101

lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Maakohus märkis, et otsuse täitmisel tuleb arvestada kostja tasutud makseid ja et elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette, ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. 2 Kostja on hagejate isa. Hagejate peamine elukoht on ema juures.

§ 97

p-s 1 ja §-s 100 sätestatud eeldused kostjalt hagejate kasuks elatise väljamõistmiseks on seega täidetud.

§ 101

lg-te 1 ja 2 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui seaduse alusel arvutatud summa. Hagejate ema pangakontolt nähtuvalt laekub lastetoetus hagejate ema arvele. Elatise suurusest tuleb seega maha arvestada ½ lapsetoetusest (

§ 101lg 5).

Hagejate vanemad sõlmisid

1. novembril 2023 tsiviilasjas nr 2-23-9761 kompromissi, mille kohaselt viibivad hagejad kord kuus seitse kuni kümme järjestikust päeva kostja juures kostja elukohas Tartu linnas. Vanemad kinnitasid
2. novembri
3. a istungil, et hageja I ei käi kostja juures ööbimisega ja hageja II käib kostja juures seitse ööpäeva kuus. Hageja I kinnitas, et ta ei soovi kostja juures ööbida. Tema suhtes ei kehti seega vanemate vahel tsiviilasjas nr 2-23-9761 sõlmitud kompromiss. Tegemist on kostjast sõltumatutel asjaoludel tekkinud olukorraga. Samas sellele vaatamata ei tule hagejale I väljamõistetavat elatist vähendada. Elatise eesmärgiga ei ole kooskõlas olukord, kus elatis mõistetakse

§ 101

lg-ga 6 kooskõlas vähendatud ulatuses välja põhjusel, et lapse ja vanema vaheline suhtluskord on reguleeritud kohtumäärusega, kuid see ei kehti põhjusel, et laps ise ei soovi kohustatud vanema juures ööbimistega viibida. Elatise eesmärk on saada lapse vajadused kaetud ning juhul, kui 14-aastane hageja I ei soovi kostja juures ööbimistega elada, ei saa ainuüksi kompromissiga määratud suhtluskorra tõttu hakata elatist vähendama. Sellisel juhul saaksid hageja I huvid kahjustada. Lapsel on küll õigus vanemaga suhelda, kuid mitte kohustus (

§ 143lg 1).

Kuivõrd hageja I ei viibi kostja juures seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, ei ole hageja I osas põhjendatud elatist

§ 101lg 6 alusel vähendada.

Hageja II aga viibib kostja juures seitse ööpäeva kuus. Tema osas on põhjendatud elatist

§ 101lg 6 alusel vähendada 46,67% võrra.

Kostja väited kostja ja hagejate ema ühisvara jagamise kohta ei ole asjakohased. Elatist ega selle suurust ei mõjuta asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt RKTKo 19.06.2020, 2-18-6499, p 11). Kui vanemalt nõutakse elatist

§-s 101 sätestatud alusel, ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada (vt RKTKo 13.06.2025, 2-23-8691, p 20.1). Kohus selgitas seda istungil. Asjaolu, et hagejate ema pangakontolt ei nähtu makseid septembri kohta, ei tähenda, et hagejatel ei olnud vajadusi või need jäid katmata. Kostja ei tuginenud

§ 102lg 2 mõistes mõjuva põhjuse olemasolule ega tõendanud seda.

Ainuüksi vanema ebapiisav sissetulek ei ole elatise vähendamise alus. Kostja ei kasuta endale kuuluvat korterit eluasemena, kuid maksab selle eest laenu. Kostja väitel on korter remontimata ning seetõttu ei saa seda välja üürida. Kostja soov elada oma korteris on mõistetav, kuid kostja peab olukorras, kus tema sissetulek ei ole piisav samaaegselt eluasemelaenu ja oma alaealiste laste ülalpidamiskulude katmiseks, seadma esikohale hagejate vajadused. Hagejad on alaealised lapsed, kes sissetulekut ei teeni ning nende vajadusi katavad nende vanemad.

§ 102

lg-st 2 ei tulene, et vanema sissetulek tuleb jagada aritmeetiliselt vastavalt vanema ja laste arvule, vaid proportsionaalselt vastavalt kostja ja iga tema lapse vajaduste suurusele. Kostja vajadustena ei ole alust käsitleda kostja hüpoteeklaenu. Arvestades elatise maksmise eesmärki, jääb kostjale pärast 3 hagejatele elatise maksmist kostja enda vajaduste katmiseks piisav summa, s.o 645 eurot 34 senti. Hagejate ema kinnitusel hakkas kostja menetluse kestel maksma hagejatele elatist kokku 200 eurot kuus. Otsuse täitmisel tuleb kostja tehtud maksetega arvestada. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse hageja I kasuks väljamõistetud elatise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja I kasuks välja igakuine elatis 160 eurot 92 senti [s.o 282 eurot 31 senti (baassumma seisuga
2. aprill
3. a) + 59 eurot 43 senti (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast seisuga
4. aprill 2025) – 40 eurot (50% lapsetoetusest) – 46,67% arvestatud summalt (s.o 7 päeva eest, mil laps on kohustatud vanema juures, s.o rahaliselt apellatsioonkaebuse tegemise seisuga 140 eurot 82 senti], mis muutub iga aasta
5. aprillil (esimest korda
6. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt

§ 101

lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Kostja palub alternatiivselt saata tsiviilasi vaidlustatud osas maakohtule tagasi. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust hageja II osas. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited ja tõendid, mis puudutavad hagejaga I suhtlemist ja temaga seotud kulutuste tegemist. Kostja veedab hagejaga I aega päevasel ajal peaaegu igapäevaselt. Kostja teeb sel ajal hageja I soovidest lähtuvalt sisseoste, transpordib hageja I tema soovitud kohta, ostab hagejale I toidu, esmatarbekaubad ja muu vajaliku. Kostja kannab hagejaga I seotud kulusid seega vahetult. Asjaolu, et hageja I soovib ööbida ema juures ja minna sealt kooli, ei tähenda, et kostja ei veeda 7–10 järjestikust päeva hagejaga I. Maakohus ei põhjendanud, miks hageja I

1. oktoobri
2. a kirja saab arvestada tõendina ega hinnatud, kas kiri on kirjutatud hageja I enda tahtel või ta ema sunnil. Ei ole usutav, et hageja I kirjutab kohtule kinnituse, et ei ta soovi kostja juures ööbida ega elada. Hagejat I ei ole keegi sundinud tema tahte vastaselt kostjaga suhtlema või kostja juures olema. Hageja I on seda tahtnud ning sellist kirja poleks hagejate esindajal kohtule vaja esitada. Maakohus ei arvestanud, et kostja oli istungil nõus tasuma elatist 300 eurot kuus ning hagejate ema nõustus lõpuks 400 euroga kuus. Kohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise kokku 462 eurot ja 66 senti kuus, s.o rohkem kui hagejate esindaja istungil soovis. Vanemate kulutused hagejatele ei ole võrdsed. Pangaväljavõtetest nähtub, et ema panus on keskmiselt 167 eurot kuus. Kostja peaks aga panustama 462 eurot 66 senti kuus. Kohus ei arvestanud kostja sissetulekuga, mis on 1108 eurot kuus. Kohus ei selgitanud, kuidas saab sellest rahast tasuda hagejatele elatist 462 eurot ja 66 senti kuus ning rahuldada hagejate muud vajadused lähtuvalt nende soovidest.
3. Hageja I palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja I ei viibi kostja juures ööbimisega, vaid kohtub kostjaga üksnes päevasel ajal ja paariks tunniks.

§ 101lg 6 kohaldamiseks ei ole seega alust.

Kostja ei kanna ajal, mil hageja I on tema juures, hageja I püsivaid ja regulaarseid esmavajadusi, nagu eluasemekulud, toidukulud, kooliga seotud kulud, riiete ja jalatsite kulud, transpordikulud, hügieenivahendite ja ravimite kulud. Hageja I ema kannab need 4 kulud. Kostja kannab hagejaga I päevasel ajal koos olles hagejaga I seotud üksikud kulud, mis on juhuslikud ega ole seotud hageja I püsiva elukorralduse tagamisega. Nende kulude kandmine ei vabasta kostjat hagejale I elatise tasumisest ega ole selle vähendamise aluseks. Kohtumenetluses esitatud kompromissipakkumised ei ole otsuse tegemisel kohtule siduvad. Kostja väited, et hagejate ema panus hagejate ülalpidamisse on 167 eurot kuus, ei ole põhjendatud. Vanemate panuste võrdlemine ei mõjuta miinimumelatise väljamõistmist. Hageja I nõuab miinimumelatist. Hageja I ei pea seega oma kulutusi tõendama. Kostja ei esitanud mõjuvat põhjust, mis õigustaks elatise vähendamist alla miinimumi. Maakohus analüüsis kostja majanduslikku olukorda piisavalt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles kohus mõistis hageja I kasuks välja suurema elatise kui 160 eurot 92 senti kuus. Muus osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata ulatuses, sh hageja II osas, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 1.

§ 96ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama.

Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes.

Elatist tuleb

§ 100

lg 4 järgi maksta iga kalendrikuu eest ette (nt RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 11). Kostja väitel rahuldab ta suure osa hageja I vajadusi vahetult ning maakohus jättis tähelepanuta kostja väiteid, mis puudutasid kostja suhtlust lastega ning kulutuste tegemist lastele, sh hagejale I. Seetõttu mõistis kohus kostja arvates temalt välja põhjendamatult suure elatise. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest kostja poolt hageja I vajaduste rahuldamiseks oluliste kulutuste tegemist. Arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on kostja lisaks elatise tasumisele (200 eurot kuus hagejatele kokku) andnud lastele (sh hagejale I) taskuraha, külastanud nendega erinevaid meelelahutusasutusi (nt veekeskus ja batuudikeskus) ning ostnud mõned korrad süüa kiirtoidukohtadest (dtl 117–161). Selliseid kulutusi ei saa pidada ülalpidamise andmiseks, seda liiatigi olukorras, kus kostjal hagejate emaga selliste kulutuste tegemiseks kokkuleppeid polnud. Samuti ei saa lugeda lastele võimaldatud reise ja väidetavalt tehtud kingitusi igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. 5 Asjaolu, et hageja I kostjaga suhtleb, ei ole iseenesest olnud menetluses vaidluse all, aga see ei mõjuta kostja kui vanema ülalpidamiskohustuse ulatust. 2.

§ 101

lg 6 sätestab, et kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus menetlusnorme rikkumata, et hageja I ei viibi kostja juures seitset või enamat ööpäeva kuus, ning jättis seetõttu

§ 101lg 6 hageja I osas põhjendatult kohaldamata.

Apellatsioonkaebuse väiteid ei anna alust teha maakohust erinevat järeldust. Kostja on

1. novembri
2. a kohtuistungil kinnitanud, et hageja I ei ole alates
3. a maikuust tema juures ööbimisega viibinud (dtl 402, 403). Vastupidist ei väida kostja ka apellatsioonkaebuses. Hagimenetluses puudub vajadus tõendada asjaolusid, mille üle pooled ei vaidle (TsMS § 231 lg 2). Eelmärgitut arvestades ei ole asja lahendamise seisukohalt määravat tähtsust hageja I
4. oktoobri
5. a kirjalikul kinnitusel, mille kohaselt ta kohtub isaga päevasel ajal, kuid ei soovi isa juures elada või ööbida (dtl 264), ega kostja poolt
6. novembril 2025 kohtule esitatud venekeelsetel kuvatõmmistel ja kirjavahetusel lastega suhtlemise kohta, millega maakohus jättis kostja arvates põhjendamatult arvestamata.
7. novembri
8. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei pidanud maakohus vajalikuks kostjalt venekeelsete tõendite tõlkeid nõuda põhjusel, et pooled ei vaielnud selle üle, et hageja I ei ole tema juures ööbinud (dtl 403). Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et viidatud kuvatõmmised ja kirjavahetus ei ole asjakohased tõendid, kuna need ei puuduta ajavahemikku, mille eest praeguses asjas kostjalt elatist nõutakse. Samuti ei ole asjas tõendatud, et hageja I veedaks kostjaga igapäevaselt aega määral, mis annaks aluse

§ 101lg 6 kohaldamiseks.

1. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejad oleksid oma nõudeid kostja vastu menetluse käigus vähendanud. Asja sisulisel lahendamisel pidi maakohus seega lähtuma hagejate esitatud nõutest (TsMS § 5 lg 1) ega saanud arvestada sellega, et hagejad olid kohtumenetluses kompromissi korras nõus ka elatisega 400 eurot mõlema lapse kohta kuus (kokku). Pooled kokkuleppele ei jõudnud, kuna kostja ei nõustunud asja selliselt kompromissiga lahendama (dtl 167–168).
2. Kostja väited hagejate ema pangakontolt nähtuvate kulutuste kohta on asjakohatud ning maakohus on kostja nendele väidetele otsuses (p-s 13) juba ka vastanud. Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et elatise nõudmisel

§-s 101 sätestatud määras (nn miinimummääras) ei olnud hagejatel vaja endi vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada, nagu maakohus on seda senisele kohtupraktikale tuginedes ka põhjendatult märkinud. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole hagejate vajadusi (dtl 171–176, 177– 182) menetluses kahtluse alla seadnud, v.a uue mööbli ost lastele ning hagejate ema võetud eluasemelaenuga seotud kohustused. Apellatsioonkaebuses kostja seda maakohtu järeldust ka ei vaidlusta. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui jätta osutatud eluasemelaenuga seotud kohustused, suuremad ühekordsed ostud ning ema poolt lastele taskurahana antavad summad kõrvale, ei kataks hageja soovitud 160 euro 92 sendi suurune elatis 50% hageja I igakuisetest kuludest. Ringkonnakohus lisab, et hagejate emal ei pruugi küll olla võimalik igal kuul laste kõiki vajalikke kulusid ise katta (mh kostja tasutava ebapiisava elatise tõttu). Samas ei saa sellest järeldada, lastel vastavaid vajadusi pole. 6 5. Samuti on maakohus otsuse p-des 14 ja 15 vastanud piisava põhjalikkusega kostja sissetulekut puudutavatele väidetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles osas. Apellatsioonkaebuses kostja üksnes kordab varasemas menetluses esitatud seisukohti ja arusaamu.

§ 102

lg 2 esimese lause kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Sama lõike kolmanda ja neljanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

alusel arvutatud elatise summa ning selliseks mõjuvaks põhjuseks võib mh olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral

§-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (mõjuvad põhjused on sättes toodud näidisloeteluna). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole menetluses välja toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada mõjuva põhjuse olemasolu

§ 102lg 2 mõistes.

Taolisi asjaolusid ei nähtu ka asja materjalidest. Kostja väidetavalt ebapiisav sissetulek iseenesest selline asjaolu ei ole ning kostja väidete põhjal pole tal teisi alaealisi ülalpeetavaid peale hagejate. Kostja väited enda sissetulekute ebapiisavusest on kostja muid väiteid arvestades ringkonnakohtu hinnangul ka eluliselt ebausutavad. Kostja enda väitel on ta teinud pidevalt lastele kalleid kingitusi sünnipäevaks ja muudeks tähtpäevadeks ning viibis koos hagejatega Hispaanias alates 13. detsembrist 2024 kuni 10. jaanuarini 2025, kandes kõik sealsed reisikulud ja ostes lastele, mida nad soovisid (dtl 100). Kostja on esitanud nimetatud reisi kohta ka tõendeid. Kostja nende väidete põhjal võib arvata, et kostja majanduslik olukord võimaldab hagejale I

§ 101alusel arvestatud elatist tasuda.

Vajadusel tuleb kostjal oma kulusid kingitustele, samuti lastega vaba aja veetmisele ja reisimisele piirata, et oleks võimalik katta laste esmavajadusi. 10. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohtu arvates ei ole aluseid TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist kõrvalekaldumiseks. Menetluskulude jaotust arvestades pole vaja kulude rahalist suurust kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 7