Obsah (5)

§ 444§ 173§ 163§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Roman Levin Otsuse tegemise aeg ja koht 09. aprill 2026. a, Tartu kohtumaja; kirjalikus menetluses Tsiviilasja number 2-25

) § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. 4.

§ 444

lg 3 alusel teeb kohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, märkides üksnes järgmist. Kohtu hinnangul on hagis esitatud asjaolud ning nõude õiguslik põhjendus piisavad tagaseljaotsuse tegemiseks. Kohus on kontrollinud nõude rahuldamise eeldusi ja veendunud, et laenuandja ei omandanud enne kostjaga krediidilepingu sõlmimist piisavat teavet kostja krediidivõimelisuse hindamiseks, mistõttu rikkus kostjaga krediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtupraktikas (RKTKo nr 2-21-13098, p 18-22) on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja võlaõigusseaduse (VÕS) § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, 3 varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Hageja on hagiavalduses selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel on lähtutud kostja poolt taotluses avaldatud andmetest sissetulekute ja väljaminekute osas ning maksehäireregistri andmetest. Kostjalt pangakonto väljavõtet või täiendavaid selgitusi ei küsitud. Kostja sissetulekuna on arvestatud 585 eurot, juba olemasolevate igakuiste kohustustena 26 eurot ning leitud, et kostjale jäi 87% sissetulekust majandamiskuludeks, seega oli kostja krediidivõimeline. Kohus märgib, et kostjal oli küll kohustus esitada laenutaotluses õiged andmed, kuid laenuandjal oli ka kohustus esitatud andmeid kontrollida. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Järeldused, mis põhinevad üksnes laenutaotlusel ja kättesaadavatel registritel, ei saa kohtu hinnangul olla piisavad, et jaatada krediidiandja hoolikust laenu väljastamisel. Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (RKTKo nr 2-14-21710/105, p 21). Kohus on seisukohal, et krediidiandja pidanuks kostja maksevõime väljaselgitamiseks täiendavat teavet küsima. Seda, millised olid kostja igapäevased majandamiskulud, kas kostjal oli ülalpeetavaid vms maksevõimet mõjutavaid asjaolusid kostja krediidivõimelisuse hindamisel kohtule esitatud andmete kohaselt analüüsitud ei ole.

1. Kuna kostja ei ole lepingu alusel ühtegi tagasimakset teinud, puudub vajadus VÕS § 403 4 lg 7 kohase ümberarvestuse tegemiseks. Puuduvad tasutud summad, mille osas tuleks hinnata nende arvestamist põhisumma, intressi või muude kulude katteks. Nõude suuruse kontroll seisneb üksnes väljamakstud põhisumma ja võimaliku seadusjärgse intressi ja viivise hindamises.
2. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kostjaga sõlmitud lepingu nr. L89015621262 kohaselt oli intressimääraks 0,00% aastas, kuid lepingus nr. L89015620975 oli see 23% aastas, mis on suurem, kui lepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduses sätestatud intressimäär. Sellest tulenevalt rahuldab kohus hageja intressinõude laenulepingu nr L89015620975 osas perioodil 20.09.
3. a – 20.09.
4. a üksnes seaduses sätestatud intressimäära arvestades summas 59,60 eurot ja jätab rahuldamata hageja nõude märgitud summat ületavas suuruses intressi väljamõistmise osas.
5. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas, kui lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud ja asjakohane mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS § 113 lg 1 alusel. Seetõttu rahuldab kohus hagi laenulepingu nr L89015621262 alusel perioodil 27.11.
6. a – 4 15.12.
7. a sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise osas üksnes 103,81 euro ulatuses. Laenulepingu nr L89015620975 alusel tuleb viivis perioodil 27.11.
8. a – 15.12.
9. a välja mõista summas 81,36 eurot.
10. Kostja ei tasunud lepingu alusel ühtegi makset ning kostjale on saadetud meeldetuletuskirju, mistõttu on põhjendatud ka hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks.
11. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt tuleb hageja nõue haldustasu väljamõistmise osas jätta rahuldamata.
12. Eelnevat arvestades rahuldab kohus hagi osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista krediidilepingute nr L89015621262 ja nr L89015620975 alusel põhivõlgnevus 1628,28 eurot, intress 59,60 eurot, sissenõudmiskulu 100 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 185,17 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista edasiulatuv viivis tasumata põhinõudelt alates 16.12.
13. a kuni põhinõuete täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 11.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi 86% ulatuses, seetõttu jätab kohus ka hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 86% ulatuses kostja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 385 eurot ja õigusabikulud 676 eurot. Kuna kostja menetluses osalenud ei ole, puuduvad kostjal ka võimalikud menetluskulud. 12. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. 13. Tulenevalt

§ 175

lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja puhul ei ole tegemist keskmisest keerukama vaidlusega, kostja ei ole menetluses osalenud ning kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta on arvestades asja sisu ebamõistlikult kõrge ning vastab advokaadi tunnitasu määrale. Arvestades asja sisu, peab kohus põhjendatuks tunnitasu määraks 120 eurot. Kohus peab põhjendatuks vähendada ka esindajal kulunud aega 1 tunni võrra. Kohus arvestab seejuures, et koostatud hagiavaldus on standardne ning asi ise ei ole õiguslikult keeruline ega mahukas. Arvestades vaidluse sisu ja dokumentide mahtu, on vajalik ja põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu suuruseks 360 eurot (120 eurot x 3 tundi). 14. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud menetluskulud seega 640,70 eurot (riigilõiv 385 eurot + õigusabikulud 360 eurot), millest kostja kanda jääb 86% ehk 640,70 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 104,30 eurot (s.o 14% hageja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest) jätab kohus hageja enda kanda. 5 15. Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177

lõikele 4 märgib kohus otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Roman Levin 6