KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Geidi Sile Määruse tegemise aeg ja koht 31. märts 2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-1990 Tsiviilasi Exp

§ 40lg 3) ja sellistel korteriomanikel ei oleks kohustust „üldgaasi“ eest maksta.

Selline gaasikulu arvestus toimub juba alates

1. aastast. 2.
2. Autolaadija paigaldamise otsus on vajalik seadusest tulenevate nõuete täitmiseks. Ehitusseadustiku (EhS) § 651 lg 7 ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 302 lg 2 kohaselt on kohustuslik paigaldada hiljemalt 2025 alguseks hoonesse vähemalt üks autolaadija, sest Pärnu mnt 102 on mitteelamu ja hoonel on enam kui 20 parkimiskohta. Hoone seadusega kooskõlla viimise küsimus kuulub tavapärase valitsemise alla

§ 35tähenduses.

Korteriomanike vahelise kokkuleppe sõlmimise kohustuslikkus 4 takistaks oluliselt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis (EL) 2024/12752 sätestatud eesmärkide täitmist. Autolaadijate paigaldamine on tänapäeval elektriautode ulatusliku leviku tõttu tavapärane. Laadijate paigaldamine ei seostu erikasutusõigusega

§ 14tähenduses.

Laadimispunkti ala on kõikide korteriomanike kasutuses ning laadija haldamisega seonduvad kulud jaotuvad laadija kasutajate vahel. Protokollist ei nähtu, et laadimispunkt antakse kuni 10 korteriomaniku kasutusse, samuti ei ole otsusest nähtuvalt kasutajate arv piiratud. Otsus on kehtiv ka juhul, kui see jääb

§ 39kohaldamisalasse.

Otsuse poolt anti 19 häält ning vastavatele korteriomanikele kuulub 74% kaasomandi osadest (

§ 9lg 3).

2.3.

§ 35

lg 2 p 2 kohaselt peab teenuslepingute sõlmimine toimuma korteriomanike häälteenamuse alusel, kuid teenusepakkuja ega sõlmitava lepingu tingimuste väljatoomine otsuses ei ole kohustuslik. Korteriomanikud ongi lepingute sõlmimiseks volituse andmisega andnud KÜ juhatusele volituse sõlmida leping tingimustel, millistel juhatus seda mõistlikuks peab. Juhatusel on pädevus vastava lepingu sõlmimiseks ja tingimuste üle otsustamiseks tulenevalt põhikirja p.-st 7.4.3 ja 7.4.

1. KÜ juhatus selgitas, et leping soovitakse sõlmida CityHaldus OÜ-ga. Seega olid korteriomanikud teadlikud, kellega ja millises ulatuses (haldus- ja raamatupidamisteenuste osas) soovib juhatus lepingu sõlmida. Maakohtu määrus ja põhjendused
2. Maakohus rahuldas avalduse osaliselt, tunnistades kehtetuks 11.12.2023 hääletusprotokolliga vastu võetud otsuse nr 3, millega otsustati anda volitus KÜ juhatusele uue raamatupidamise- ja haldusteenuse lepingu sõlmimiseks. Ülejäänud osas jäi avaldus rahuldamata. Maakohus jättis kõik menetluskulud solidaarselt avaldajate kanda ning mõistis need puudutatud isiku kasuks välja summas 3350 eurot. 3.
3. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - Avaldajad on Tallinn, Pärnu mnt 102 korteriühistu liikmed. 01.12.2023 10.12.2023 toimunud kirjalikul hääletusel võeti vastu järgmised otsused: 1) Kinnitada 2022 majandusaasta aruanne. 2) Autolaadija ostmine ja paigaldamine 2022 kõikide Pärnu mnt 102 korteriomanike kasutusse (maksumus 1623,54 eurot + km). Iga laadija kasutaja tasub vastavalt oma tarbimisele elektri eest. Laadija kasutamise muud kulud (andmevahetus, haldusteenus, hetkel 10 eurot + km) jagatakse igakuiselt võrdselt ainult laadija kasutajate vahel. Laadija uue kasutaja tegemise kulu (tänane hind ca 3 €) tasub konkreetne uus kasutaja. 3) Volitus KÜ juhatusele uue raamatupidamise- ja haldusteenuse lepingu sõlmimiseks. - Avaldajad esitasid hääletusel otsuste vastuvõtmisele vastuväited. 3.
4. Viitega Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-82-15 asus maakohus seisukohale, et majandusaasta aruannet kinnitav otsus võib olla tühine, kui see kajastab olulisel määral valesti juriidilise isiku majanduslikku seisu. Avaldajate esile toodud puudused ei ole aruannet kinnitava otsuse tühisuse aluseks, kuna ka avaldajate väidete tõendatuse korral ei esineks aruandes selliseid sisulisi ja olulisi ebaõigsusi või vastuolusid, mille tulemusel kajastaks aruanne korteriühistu majandusseisu olulisel määral valesti ja rikuks seega võlausaldajate kaitseks kehtestatud norme. 5 2022 majandusaasta aruande kohaselt on ühistul vara kokku 341 152 eurot ja kohustused kokku 335 021 eurot. See, kas ühistu majandusaasta tulem on 1633,18 euro võrra suurem või väiksem, ega ka see, kui aruande koostamisel ei ole järgitud kõiki RPS-s sätestatud nõudeid, ei anna alust järelduseks, et aruanne kajastab korteriühistu majandusseisu olulisel määral valesti. Majandusaasta aruandes esitatud informatsioon peab olema esitatud asjakohaselt ning andma tõepäraselt edasi majandusaastal toimunud majandussündmusi. Majandusaasta aruandes ei pea kajastama 2022 väljastatud majandamiskulude arveid nende tegelikust sisust erinevalt. Tegevusaruande väidetav pealiskaudsus ei tingi otsuse tühisust. Aruanne ei anna hinnangut ühistu (juhatuse) tegevusele ja selle igakülgsele seaduspärasusele. Isegi, kui ühistu on kasutanud sihtotstarbelisi vahendeid vastuolus majanduskavaga ning korteriühistu põhikirjaga, ei viita ainuüksi see olulistele puudustele majandusaasta aruandes. 3.
5. Maakohtu hinnangul ei vaja elektriauto laadimistaristu paigaldamise ja selle kasutamise korra otsustamine korteriomanike kokkulepet. Autolaadija paigaldamise näol on tegemist ajakohastamise valdkonda kuuluva küsimusega (

§ 39). Ehkki olemasolevates korterimajades ei ole laadimistaristu rajamine Eh

S § 65¹ lg 7 ja EhSRS § 30² kohaselt üldiselt kohustuslik, on korteriomanikel võimalik seda tavapärase otsustusprotsessi kaudu ise otsustada. Laadija paigaldamise rahaline maksumus oli 1623,54 eurot + km ning laadimisega seonduvad otsesed kulud kaetakse laadija kasutajate poolt. Seega ei kahjustata ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve ega muudeta ka ühegi eriomandi otstarvet. Seejuures tuvastas maakohus, et otsuse vastuvõtmisel olid täidetud

§ 9lg-st 3 tulenevad eeldused.

Autolaadija kasutamise reguleerimine, kui sellega ei välistata ühegi korteriomaniku õigust laadimistaristu kasutamiseks, on eseme tavapärase valitsemise küsimus

§ 35lg 1 tähenduses, mida korteriomanikud võivad otsustada häälteenamusega.

Avaldajad ei esitanud asjaolusid, et elektriautode laadimiseks kaasomandi osa kasutuselevõtmiseks tehti märkimisväärseid ehituslikke muudatusi. Samuti ei otsustatud muuta asja või selle osa ega vähendatud mõne korteriomaniku õigusi. 3.4. Maakohus asus seisukohale, et otsus delegeerida korteriomanike pädevusse kuuluvate küsimuste üle otsustamine juhatusele on seadusega vastuolus. Korteriühistu kaudu tarbitavate teenuste jaoks lepingute sõlmimine on tavapärane valitsemine

§ 35lg 2 tähenduses.

Selliste küsimuste otsustamine toimub häälteenamusega korteriomanike üldkoosolekul, kui põhikiri ei näe ette rangemaid nõudeid (

§ 35

lg 1 ja

§ 20lg 1).

Seadus ei võimalda korteriomanike üldkoosoleku ainupädevusse kuuluvate küsimuste otsustamise õigust üle anda korteriühistu juhatusele (TsÜS § 31 lg 3). 3.

1. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 ja § 163 lg 2 alusel solidaarselt avaldajate kanda. Selline menetluskulude jaotus on õiglane, kuna avaldus rahuldatakse väiksemas ulatuses kui on kohtumenetluses kompromissina pakutud. Lisaks on vaidluse mahtu ja ulatust arvestades tegemist väheolulise küsimusega. 3.
2. Maakohus rahuldas osaliselt puudutatud isiku taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Vaidluse keskmist keerukust ning esindaja kvalifikatsiooni (vandeadvokaat) arvestades on hüvitatav maksimaalne tunnitasu 175 eurot (ilma käibemaksuta). Asja sisu ja menetluse käiku arvestades on põhjendatud lepingulise esindaja tasu kokku 19 tunni eest kogusummas 3350 eurot (ilma käibemaksuta). Määruskaebus
3. Avaldajad paluvad maakohtu määruse tühistada osas, milles jäeti avaldajate kaebus rahuldamata, s.o. resolutsiooni p.-d 1 ja 3, ning menetluskulude jaotamise ja 6 kindlaksmääramise osas, s.o. resolutsiooni p.-d 4 ja
4. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud paluvad avaldajad jätta puudutatud isiku kanda. 4.
5. Maakohtu järeldus, mille kohaselt on vaidlusalune majandusaasta aruanne koostatud raamatupidamise aluseks olevate dokumentide alusel, on vastuolus nii kaebajate selgituste kui ka kohtu ette toodud tõenditega. Majandusaasta aruanne on koostatud järgimata majandustehingute aluseks olevaid algdokumente, sh puudutatud isiku põhikirja. Algdokumentideks on ka arved, lepingud, põhikiri ja üldkoosoleku otsused (RPS § 7 lg 1). Puudutatud isik ei ole esitanud ühtegi algdokumenti, mis kinnitaks majandusaasta aruandes kajastatud tehingute õigsust. Puudutatud isik ega maakohus ei ole suutnud ümber lükata avaldajate poolt majandusaasta aruande osas esitatud väiteid. Isegi kui järeldada, et osa tehingutest oli võimalik kajastada vastavalt tehingu tegelikule sisule ilma algdokumentideta, siis tulnuks see kajastada kasumiaruande kontol „ettevõtlusega mitteseotud kulu“ all jaos „muu ärikulu“. Selliselt kulult tuleb tasuda tulumaksu, mistõttu mõjutaks see ka KÜ tulemit. 4.
6. Avaldajatele jääb arusaamatuks, mille alusel leidis maakohus, et korteriühistu majandusaasta tulemi 1633,18 euro võrra suuremana esitamine ei ole oluline kõrvalekalle. See summa vastab ca 7000 kWh elektrile, mis on keskmiselt ühepereelamu aastane elektritarbimine. Selline erinevus majandusaasta aruandes on 27 korteriomandiga korteriühistus oluline. 4.
7. Maakohus eksis, kui kasutas olulisuse tuvastamisel äriühingutega seotud kohtupraktikat. Äriühingu eesmärk (kasumi teenimine) erineb korteriühistute eesmärgist (korteriomanike ühiste huvide kaitsmine, hoone ja selle juurde kuuluva territooriumi haldamine ning hooldamine). Viidatud Riigikohtu lahendis arutleti selle üle, kas kahe vandeaudiitori kontrollitud majandusaasta aruanne kajastab olulisi kõrvalekaldeid. See ei ole ülekantav aruandele, mida ei ole audiitor kontrollinud. Korteriühistu majandusaasta aruande eksimuse olulisuse määramisel tuleb arvestada majandustegevust ja varade ning majandusaasta aruande mahtu, mitte tulemi ebaõige kajastamise olulisust. Korteriühistu puhul ei saa puuduse olulisust hinnata üksnes võlausaldajate või avalikkuse kontekstis, kuna aruande puhul teevad majandusotsuseid ka korteriomanikud.

§ 50

eesmärgiks on tagada korteriomanikele majandusotsuste tegemisel asjakohane ja seadusega kooskõlas olev ülevaade ühistu majandustegevusest. Maakohus ei ole hinnanud kaebajate sisulisi etteheiteid selle kohta, miks käesoleval juhul on majandusaasta aruandes olulisel määral eksitud. Väljatoodud kõrvalekalded majandusaasta aruandes on kogumis olulised ega võimalda hinnata KÜ finantsseisu, tulemusi ega rahavoogusid määras, mis tagaksid majandusaasta aruande piisava usaldusväärsuse. 4.

1. Maakohus pidas põhjendamatult käesolevat vaidlust kantuks eesmärgist lahendada korteriühistu juhtimist puudutavad vaidlused majandusaasta aruande vaidlustamise teel. Majandusaasta aruanne kajastab paratamatult kogu ühistu tegevust. Seetõttu ongi majandusaasta aruannet puudutavad etteheited kaudselt seotud ka ühistu juhtimisega. Maakohtu järeldust jaatades muutuks majandusaasta aruande kinnitamise vaidlustamine sisutuks, kuna selliseid nõudeid on võimalik jätta alati rahuldamata selgitusega, et avalduse esitanul tulnuks vaidlustada ühistu iga üksikotsus. 4.
2. Maakohus jättis olulised asjaolud välja selgitamata ja jõudis ebaõige järelduseni, kui asus seisukohale, et autolaadija paigaldamise ja selle kasutamise reguleerimine on tavapärase valitsemise küsimus, mida korteriomanikud võivad otsustada häälteenamusega. Vastavat otsust saab teha vaid kokkuleppel, sest autolaadija paigaldamisel ning kasutuse reguleerimisel 7 ei ole järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet. Laadimispunkt antakse kuni 10 korteriomaniku kasutusse nii, et ülejäänud 17 korteriomanikku sisuliselt laadimispunkti kasutada ei saa. 4.
3. Maakohus jaotas menetluskulud ebaõiglaselt, kui jättis need vaatamata avalduse osalisele rahuldamisele täies ulatuses solidaarselt avaldajate kanda. Maakohus eelistas menetluskulude jaotamisel arusaamatult puudutatud isiku kompromissettepanekut avaldajate ettepanekule (TsMS § 163 lg 2), kuigi kompromissettepanekute sisu oli samaväärne ning erinevus seisnes üksnes menetluskuludega seonduvas. Lisaks on maakohtu seisukoht menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel menetluse keerukuse ja mahu osas vastuoluline. Menetluskulude jaotamisel pidas maakohus vaidlust ja selle mahtu väheoluliseks, kuid sellele vaatamata pidas põhjendatuks õigusabiteenuse osutamist mahus 19,5 tundi. 4.
4. Määruskaebuse esitajad esitasid koos kaebusega järgmised uued tõendid. - Ülari Tiits 21.10.2022 e-kiri ja Luku-Expert 07.09.2022 arve, tõendamaks väidet, et elektriautode laadija ei ole kõikide korteriomanike kasutuses, mistõttu ei ole järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet. Taavi Käärid
5. oktoober 2024 e-kiri, tõendamaks enda poolset kompromissettepanekut. Seisukoht määruskaebusele ja edasine menetlus
6. Puudutatud isik ei nõustunud määruskaebusega ning palus jätta selle rahuldamata. 5.
7. Puudutatud isik ei nõustunud maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole laadimistaristu rajamine EhS ja EhsRS kohaselt KÜ jaoks kohustuslik. Vastava väitega seoses esitas puudutatud isik määruskaebemenetluses uue tõendina ehitisregistri väljavõtte Pärnu mnt 102 kohta, tõendamaks asjaolu, et Pärnu mnt 102 hoone on mitteelamu, millisest asjaolust tulenevalt on elektriautode laadija paigaldamine seadusest tulenevalt kohustuslik.
8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata ja määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud sellest tulenevalt täies ulatuses solidaarselt avaldajate kanda.
10. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 ja TsMS § 659 järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Avaldajad on palunud tühistada maakohtu määruse osas, milles kohus jättis avalduse rahuldamata (resolutsiooni p.-d 1 ja 3) ning menetluskulud solidaarselt avaldajate kanda (resolutsiooni p. 4), mõistes neilt KÜ kasuks välja 3350 eurot (resolutsiooni p. 5). Ülejäänud osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud. Seega on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 järgi jõustunud osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks 11.12.2023 hääletusprotokollis kajastatud otsuse nr 3 KÜ juhatusele uue raamatupidamise- ja haldusteenuse lepingu sõlmimiseks volituse andmiseks (resolutsiooni p. 2).
11. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 ja TsMS § 659 järgi määruskaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (vt p 3.
12. ülal), kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks. Puudub 8 vaidlus, et avaldajad on Tallinn, Pärnu mnt 102 korteriühistu liikmed. Samuti puudub vaidlus, et 01.12.2023 10.12.2023 toimus kirjalik hääletamine ning avaldajad hääletasid hääletusprotokollis kajastatud kõikide vaidlustatud otsuste vastu ja esitasid vastuväited. Määruskaebemenetluses on endiselt vaidlus majandusaasta aruannet kinnitava otsuse ning elektriautode laadija paigaldamise ja selle kasutamise korda reguleeriva otsuse kehtivuses.
13. Nii avaldajad kui puudutatud isik esitasid määruskaebemenetluses uusi tõendeid (vt ülal p.-d 4.7 ja 5.1). TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, kuid TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellised tõendid, millel on asjas tähtsust. 10.
14. Avaldajad soovivad Ülari Tiits 21.10.2022 e-kirjaga (dtl 525-531) ja Luku-Expert
15. september 2022 arvega (dtl 532) tõendada enda väidet, et elektriautode laadimistaristut ei saa kasutada kõik korteriomanikud. Lisaks esitasid avaldajad enda esindaja Taavi Käärid 16.10.2024 e-kirja (dtl 533), tõendamaks enda poolset kompromissettepanekut seoses menetluskulude jaotuse vaidlustamisega. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud tõendid asjakohased, mistõttu võtab ringkonnakohus need TsMS § 662 lg 3, TsMS § 238 lg 1 ja TsMS § 229 lg 2 alusel asja materjalide juurde. Nimetatud tõendite sisulist mõju asja lahendusele käsitleb kolleegium allpool vastavate vastuväidete lahendamisel. 10.
16. Puudutatud isik esitas ehitisregistri väljavõtte Pärnu mnt 102 kohta, tõendamaks asjaolu, et Pärnu mnt 102 hoone on mitteelamu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole selle asjaolu üle vaidlust. Seega jätab ringkonnakohus puudutatud isiku esitatud tõendi TsMS § 238 lg 1 p. 1 alusel vastu võtmata. Majandusaasta aruannet kinnitava otsuse kehtivus
17. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et 2022 majandusaasta aruandes ei esineks sellised olulisi puudusi ka avaldajate väidete tõendatuse korral. Maakohus lähtus majandusaasta aruannet kinnitava otsuse kehtivuse hindamisel õigesti Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-82-15, mille kohaselt on tühine selline otsus, millega kinnitatakse majandusaasta aruanne, kus esinevad sellised vastuolud RPS sätetega, mille tulemusel kajastab majandusaasta aruanne olulisel määral valesti ühistu majandusseisu. Vastav üldine põhimõte on kohaldatav ka korteriühistut puudutavates vaidlustes, seda vaatamata asjaolule, et korteriühistu eesmärk erineb äriühingu tulu teenimise eesmärgist (vt nt TlnRnKm 29.02.2024, 2-21-10660, p. 37). Lisaks kinnitab ka õiguskirjandus, et organi otsuse tühisuse toovad kaasa üksnes raskemad sisu- ja menetlusvead (TsÜS

§ 50

eesmärgi kohta märgib kolleegium, et viidatud säte reguleerib korteriühistute erisusi seoses raamatupidamise korraldamisega. Raamatupidamise korraldamisega seotud etteheited on suunatud juhatuse kui raamatupidamist korraldava organi tegevusele, mitte majandusaasta aruande sisulisele ebaõigsusele.

1. Määruskaebuse esitajad ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole võimalik lahendada majandusaasta aruande kinnitamise raames kõiki ühistu majandamisel tekkivaid erimeelsusi. Kaebajate hinnangul võimaldaks sellise seisukoha jaatamine jätta rahuldamata kõik majandusaasta aruannete vaidlustamise nõuded, kuna need on paratamatult seotud ka ühistu juhtimisega. Kolleegium selle etteheitega ei nõustu. Konkreetne maakohtu lahend ei ole kohaldatav kõikidele võimalikele majandusaasta aruannet kinnitavate otsuste vaidlustamistele, vaid on tehtud käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades. Käesolevas asjas on avaldajate etteheiteid suunatud eelkõige ühistu tegevusele. Elektriautode laadimistaristu paigaldamise ja selle kasutamise korda kehtestav otsuse kehtivus
2. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldusega elektriautode laadimistaristu paigaldamise ja kasutamise korda kehtestava otsuse kehtivuse osas. Maakohus asus õigesti seisukohale, et vaidlusaluse otsuse võis teha

§ 9

lg-s 3 sätestatud korteriomanike häälteenamusega, sest autolaadija paigaldamise osas on tegemist kaasomandi eseme ajakohastamise küsimusega

§ 39

tähenduses ning laadija kasutamise reguleerimise osas eseme tavapärase valitsemisega

§ 35lg 1 tähenduses.

Seejuures viitas maakohus õigesti Riigikohtu praktikale (RKTKm 21.02.2024, 2-22-100795), mille kohaselt ei ole ka kaasomandi kasutamise reguleerimiseks alati vajalik korteriomanike kokkulepe, st see võib olla tavapärase valitsemise küsimus

§ 35lg 1 kohaselt.

Sarnasele seisukohale on jõudnud Riigikohus ka valvekaamerate paigaldamise ja kasutamise korra otsuse osas, 10 sedastades, et valvekaamerate paigaldamine ei eelda igal juhul korteriomanike kokkulepet (RKTKm 12.04.2023, 2-20-2549/33, p. 11.4 ja seal viidatud kohtupraktika). 14.1. Nii

§ 39

kui § 35 lg 1 kohaldamise üheks eelduseks on, et nimetatud sätete reguleerimisalas tehtavate otsustega tagatakse korteriomanike võrdne kohtlemine ega kahjustataks ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigusi. Määruskaebuse esitajate väitel ei ole vaidlusaluse otsuse puhul korteriomanike võrdne kohtlemine tagatud, sest paigaldatavat laadimistaristut ei ole võimalik kõikidel korteriomanikel kasutada. Määruskaebuse esitajate selgituste kohaselt antakse elektriautode laadimispunkt kuni kümne korteriomaniku kasutusse nii, et ülejäänud 17 korteriomanikku seda sisuliselt kasutada ei saa. Maakohus ei ole lahendi tegemisel avaldajate vastavat väidet hinnanud (TsMS § 442 lg 8 rikkumine). Vastav rikkumine ei muuda maakohtu järeldust siiski ebaõigeks ning ringkonnakohus saab selle kõrvaldada. Nii vaidlustatud otsusest, mille kohaselt ostetakse ja paigaldatakse autolaadija hinnaga 1623,54 eurot (lisandub käibemaks) kõikide korteriomanike kasutusse, kui määruskaebemenetluses esitatud e-kirjast ja laadimistaristu arvest võib kokkuvõtvalt järeldada, et korteriomanike kasutusse osteti elektriautode laadimistaristu. Seega luuakse vaidlustatud otsusega valmisolek ja võimalused elektriautode laadimiseks. Kuigi avaldajad on tõendanud, et otsuse alusel paigaldatava laadimistaristuga on võimalik ühendada kuni kümme laadijat, ei anta vaidlustatud otsusega siiski laadimistaristut ega laadijat, samuti laadimistaristuga hõlmatud parkimiskoha kasutamise (ainu)õigust ühelegi konkreetsele korteriomanikule. Järelikult on igale korteriomanikule tagatud põhimõtteline võimalus nii laadimistaristu kui ka sellega hõlmatud parkimiskoha/-kohtade kasutamine. Avaldajad ei ole väitnud, et laadimisvajadus oleks rohkem kui kümnel korteriomanikul. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on majas vaid üks elektriauto.

1. Õige on KÜ väide, mille kohaselt on laadimistaristu rajamine kohustuslik. Maakohtu vastupidine seisukoht on väär ja vastavas osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta. EhSRS seletuskirja kohaselt sätestatakse EhSRS § 302 lg-s 1 erandid, millele EhS §-i 651 lg-tes 3‒6 sätestatud nõuded ei kohaldu. Seega ei kohaldu maakohtu viidatud EhSRS § 302 lg-s 1 sätestatud erandid EhS § 651 lg-s 7 sätestatule, mille kohaselt tuleb vähemalt ühele parkimiskohale paigaldada laadimispunkt, kui mitteelamu teenindamiseks on ette nähtud rohkem kui 20 parkimiskohta. Seejuures tuleneb EhSRS § 302 lg-st 2, et juhul, kui eelnõu seadusena jõustumise hetkel mitteelamu on olemas või selle püstitamiseks või oluliseks rekonstrueerimiseks on esitatud ehitusloa taotlus või ehitusteatis, selle teenindamiseks on ette nähtud rohkem kui 20 parkimiskohta ning ülalmainitud erandid ei kohaldu, siis sellise mitteelamu parkimiskohtadele paigaldatakse
2. aasta
3. jaanuariks vähemalt üks laadimispunkt. KÜ väitel on tegemist mitteelamuga, mille teenindamiseks on vähemalt 20 parkimiskohta. Avaldajad ei ole seda väidet vaidlustanud. Seega kohustus KÜ tulenevalt eelviidatust paigaldama hiljemalt 01.01.2025 vähemalt ühele parkimiskohale laadimispunkti, s.o laadimistaristu liides, millega on võimalik laadida korraga ühte elektrisõidukit või vahetada korraga ühe elektrisõiduki aku (EhS § 651 lg 3). Seega oli laadimistaristu paigaldamise otsus seadusest tulenevalt kohustuslik, mistõttu ei saa ka seetõttu selle otsustamist ette heita. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulud maakohtus
4. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt avaldajate kanda, lähtudes esiteks asjaolust, et osas, milles maakohus avalduse rahuldas, oli vaidluse mahtu ja ulatust arvestades tegemist väheolulise küsimusega, ning teiseks TsMS § 163 lg-st 2 põhjendusel, et avaldajad ei nõustunud neile tehtud kompromissiga, mis oleks olnud neile kohtulahendist soodsam. 11 Määruskaebuse esitajate väitel jaotas maakohus menetluskulud ebaõiglaselt, eelistades põhjendamatult puudutatud isiku kompromissettepanekut avaldajate pakutud samaväärsele ettepanekule, ning asudes menetluskulude jaotamisel vastupidiselt menetluskulude kindlaksmääramisel leitule seisukohale, et rahuldatud osas on tegemist väheolulise osaga vaidluse kogumahust. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus. 16.
5. Menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi on lähtekohaks õigluse põhimõte (RKTKo 11.03.2015, 3-2-1-87-14, p 29) ning antud sätte kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (RKTKm 20.03.2019, 2-17-11804, p 25). Kolleegiumi hinnangul ei ole menetluskulude jaotuse osas alust maakohtu lõppjäreldust muuta. Põhjendamatu on määruskaebuse esitajate väide, mille kohaselt on maakohtu seisukohad vaidluse mahu ja keerukuse osas vastuolulised. Menetluskulude kindlaksmääramisel hindas maakohus vaidluse sisulist keerukust, kuid jaotuse osas ühe vaidlusaluse küsimuse mahtu kogu vaidluse mahust. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et suurem osa sisulisest vaidlusest, sh tõendite esitamine, puudutas majandusaasta aruannet ja elektriautode laadimistaristu otsuse küsimust, millistes jäi avaldajate nõue rahuldamata. Seega esineb TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi alus menetluskulude avaldajate kanda jätmiseks vaatamata sellele, et TsMS § 163 lg 2 kohaldamise eeldused ei ole käesoleval juhul täidetud. 16.
6. TsMS § 163 lg 2 järgi, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. KÜ pakkus avaldajatele kompromissina, et majandusaasta aruande osas teostatakse pädeva audiitori poolt audit, mille kulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse audiitori hinnang. Elektriautode laadijat puudutavas osas KÜ sisulist ettepanekut ei esitanud. Raamatupidamise- ja haldusteenuse lepingu sõlmimise otsuse osas pakkus KÜ uue otsuse vastuvõtmist ja sõlmitud lepingute heakskiitmist (dtl 409). Seega ei pakkunud KÜ avaldajatele ka kompromissina majandusaasta aruande muutmist ega laadimistaristu paigaldamise või kasutamise korra osas sisulisi vastutulekuid. Arvestades, et raamatupidamis- ja haldusteenuse lepingu sõlmimiseks volituse andmise osas avaldajate nõue rahuldati, ei oleks avaldajad ka kompromissi korral saanud midagi rohkemat kui maakohtu lahendi tulemusena. Seega tuleb muuta maakohtu määruse põhjendusi TsMS § 163 lg 2 kohaldatavuse osas, kuid vastavalt ülaltoodule ei tingi see menetluskulude jaotuse muutmist.
7. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 18.12.2012, 3-2-1- 171-12, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire. Maakohus on korteriühistu menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtnud vaidluse keskmist keerukust ning lepingulise esindaja kvalifikatsiooni. Asjaolu, et avaldajate esindaja ajakulu õigusteenuse osutamiseks oli väiksem ei anna alust asuda menetluskulude kindlaksmääramisel võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale. Menetluskulud ringkonnakohtus
8. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt avaldajate kanda.
9. Puudutatud isik on määruskaebemenetluses kandnud teda esindanud lepingulise esindaja kulud, mille kohus mõistab TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 12 Puudutatud isikule osutati määruskaebemenetluses õigusabi kokku 6 tundi ja 33 minutit, tunnihinnaga 225 eurot (ilma käibemaksuta), sh maakohtu määruse analüüs 1 tund, kliendisuhtlus 12 minutit, määruskaebuse ja määruse analüüs ja vastuse koostamine 5 tundi ja 12 minutit, ning tunnihinnaga 50 eurot (ilma käibemaksuta) menetluskulude nimekirja koostamine 9 minutit. Ringkonnakohus peab kõiki puudutatud isiku menetluskulude nimekirjas loetletud toiminguid vajalikeks ning nende ajakulu põhjendatuks arvestades antud kohtuasja keskmist keerukust ning menetluskulude nimekirja kohaselt analüüsitud ja koostatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 12.05.2021, 2-20-114596, p 11). Puudutatud isiku vandeadvokaadist esindaja tunnihind 225 eurot (ilma käibemaksuta) on vastavalt kehtivale kohtupraktikale põhjendatud (TlnRnKm 19.09.2025, 2-22-4951, p 21.1.). Kokkuvõttes on puudutatud isiku taotletud menetluskulud kogusummas 1 447,50 eurot tervikuna põhjendatud ning tuleb avaldajatelt KÜ kasuks välja mõista koos seadusjärgses määras viivisega. Puudutatud isik on käibemaksukohuslane, seega hüvitatakse menetluskulud ilma käibemaksuta.
10. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 13