← Eesti

1-15-9059/47

Obsah (9)§ 3051§ 339§ 61§ 63§ 7§ 364§ 185§ 337§ 175

1-15-9059 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2017, Tallinn Kohtuasja number 1-15-9059 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed Jul

§ 3051

lg-s 1 sisalduvat kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis kujutab endast ühtlasi kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339lg 2 tähenduses.

See toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtuinstantsile. 6.

  1. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti analüüsida küsimust, kas M.D vallandatud kausaalahela tulemil saabunud kannatanu surm on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. Sellele jaatava vastuse andmise korral tuleb hinnata M.D võimalikku vastutust KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, eitava vastuse korral tuleb lahendada süüdistatava karistusõigusliku vastutuse küsimus KarS § 25 lg 2 – § 118 lg 1 p 1 või KarS § 121 sätete alusel. APELLATSIOONID
  2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja.
  3. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja M.D õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja M.D karistamist lühema vangistusega. Kui M.D mõistetakse süüdi üksnes KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, palub kaitsja mõista talle karistuseks vangistus, mis vastab M.D vahi all oldud ajale. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 8.
  4. M.D tuleb ajavahemikul 22.–
  5. mai 2015 väidetavalt toimunud peksmises õigeks mõista, kuna M.D oma süüd ei tunnista ja selle kohta ei ole ka mingeid muid tõendeid. 8.
  6. Samuti ei ole tõendatud, et M.D oleks tekitanud SV-le kehavigastusi, mille tagajärjel saabus kannatanu surm. Teada ei ole isegi see, kuidas SV-le kehavigastused tekitati. Ekspert pidas võimalikuks, et roidemurrud tõenäoliselt tekitati löökidega. Samas ei välistanud ekspert, et osade roiete murd võis olla tekitatud "kunstliku hingamise" tegemise ajal. Ei ole välistatud roidemurru tekkimine ka kukkumise tagajärjel. Toksikoloogilisel uuringul leiti surnud SV verest 3,09 mg/g etanooli, 0,37 mg/g isopropanooli ning fentanüüli ja metadooni. Alkoholi ja narkootilise toimega ainete kõrge sisaldus veres soodustas surma saabumist. 8.
  7. Ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et M.D süüd kinnitavad tunnistajate ütlused. Tunnistajad JK ja IV ilmusid kohtusse ilmsete joobetunnustega ning nende sõnul olid nad joobes ka ajal, mille kohta nad ütlusi andsid. Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kuidas ühe või teise tunnistaja ütlus konkreetselt näitab süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust. Otsuses märgib kohus, et kohtu hinnangul on süüdistatava ütlused usaldusväärsed osas, mis puudutab kannatanu suhtes varasemat vägivalla tarvitamist. Kohtu hinnangul ei ole aga M.D süüdistuse kohta antud ütlused usaldusväärsed löökide arvu osas. Kohtuotsuse põhjal jääb selgusetuks, milliseid lööke süüdistatav "varjas", sest tunnistajad ei kirjelda löökide arvu. Lisaks on arusaamatu kohtu seisukoht, et süüdistatav ei oleks teadnud kannatanu surma põhjusest, kui ta ise ei oleks seda tekitanud. Kohtuotsusest peab olema selgelt jälgitav, milliseid lööke ja vigastusi M.D konkreetselt tekitas ja kes või mis seda millisel viisil tõendab. 4

(13)8.
  1. Isegi kui M.D peksis kannatanut, ei ole võimalik tuvastada, et tal oli tahtlus kannatanu surma suhtes. Kannatanu suri viis kuni seitse päeva pärast surma põhjuseks olnud vigastuste saamist. Ka ei ole tahtlust võimalik tuvastada põhjusel, et süüdistuses puudub konkreetne teokirjeldus. 8.
  2. Põhjendamatu on väide, et M.D pani tapmise toime piinaval viisil. Tapmine on piinav, kui see põhjustab suurt valu või kauakestvaid kannatusi. Kriminaalasjas ei ole midagi sellist tuvastatud. Kannatanu ei pruukinud valu tunda, sest ta oli alkoholi ja erinevate narkootilise toimega ainete mõju all, samuti võis ta olla maikuus väljas magades alajahtunud. 8.
  3. M.D-d on karistatud põhjendamatult karmilt. Süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Samuti tuleb arvestada, et kannatanu aitas ise tagajärje saabumisele kaasa sellega, et kuritarvitas alkoholi ja narkootilisi aineid ega pöördunud terviseprobleemiga meditsiiniasutusse.
  4. M.D taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. 9.
  5. Süüdistatav märgib, et andis nii kohtueelses menetluses kui maakohtus ütlusi, milles tunnistas seda, et lõi kannatanut neljal korral pea piirkonda. Selliselt ei saanud ta tekitada kannatanule süüdistuses kirjeldatud vigastusi. Ta lahkus kannatanust
  6. mai
  7. a hommikul kell 7.
  8. Sel ajal oli kannatanu normaalses seisundis. Tunnistaja SF ütluste kohaselt ilmus kannatanu tema juurde kell
  9. See, kus kannatanu oli vahepealsed kolm tundi, on teadmata. SV võis saada vigastused, mis viisid ta surmani, vahepealsel ajal. Seda, et vigastused põhjustas M.D , võis kannatanu väita sellepärast, et ta oli joobes ja süüdistatava peale vihane. M.D märgib, et tunnistajaid, kes oleks vigastuste tekitamist pealt näinud, või muid otseseid tõendeid tema vastu ei ole. 9.
  10. Tõendamata on ka see, et süüdistatav teadnuks sellest, millised siseelundite kahjustused kannatanul olid. Kohtuotsuse kohaselt pidi ta aru saama, et kannatanu paari päeva möödudes sureb, mistõttu on arusaamatu, miks ta pidi siis SV-ga taas kokku saama. Lisaks seab M.D tunnistajate JK ja SF ütlused kahtluse alla, väites, et nad ajasid ütlustes asju segamini. Kohtul ei olnud mingit põhjust eelistada tunnistaja ütlusi tema omadele. Ka märgib ta, et kohtuotsuses on mitmeid ebatäpsusi, mis puudutavad nii tema kui tunnistajate ütlusi. Süüdistatav leiab, et tema süüdimõistmine KarS § 114 järgi eeldab, et kannatanu oleks surnud peatselt pärast peksmist. Tegelikult elas kannatanu veel 7 päeva. Seega tuleks kõne alla vaid KarS §
  12. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör asus seisukohale, et maakohtu ostus KarS § 121 lg 2 p 2 järgi tühistamisele ei kuulu, kuid arvestades Riigikohtu juhist tuleb maakohtu ostus tühistada KarS § 114 lg 1 p 1 osas ja M.D süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi ja karistada 8 aastase 6 kuulise vangistusega ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 8 aastat 6 kuud vangistust. 5
(13)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, süüdistatava ja tema kaitsja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab järgmist. I
  2. Ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, mille kohaselt jäi M.D-le esitatud süüdistus vajalikul määral konkretiseerimata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 31-1-109-12 p 10 märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuses on M.D tegu kirjeldatud nõutava täpsusega ning süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud on piisavad. Süüdistuses on kirjeldatud, et M.D peksis kannatanut nii käte kui jalgadega ning lisaks hüppas kannatanu kehal. Nimetatud on ka see, millistesse kehapiirkondadesse M.D kannatanut peksis. Seadus ei kirjuta ette, et süüdistuses peaks peksmise puhul olema täpselt ära toodud, mitu korda süüdistatav kannatanut konkreetsesse kehapiirkonda lõi. Kokkuvõtvalt on kolleegiumi hinnangul süüdistuse tekst sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud.
  3. Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatav ja kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja M.D õigeksmõistmist peksmise toimepanemises ajavahemikus 22.–
  4. mai
  5. 13.
  6. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldustega, et kohus hindas tõendeid valesti ja rikkus

§ 61lg-s 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 61

lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06 ja 3-1-1-4-07). 13.

  1. Maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 6

(13)
  1. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente M.D õigeksmõistmiseks peksmise toimepanemises ajavahemikus 22.–
  2. mai
  3. 13.
  4. Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kuna süüdistatav M.D ei ole tunnistanud end süüdi SV peksmises ajavahemikul 22.–
  5. mai 2015, ei ole selle teo osas ühtegi tõendit. Tunnistaja SF andis ristküsitlusel ütlusi selle kohta, et SV lahkus
  6. mail 2015 tema juurest, et saada kokku M.D-ga . Tunnistajad JK, IV ja SL andsid üheseid ütlusi selle kohta, et nägid
  7. mai
  8. a õhtul SV koos M.D-ga ning järgmise päeva hommikul teatas nende juurde tagasi tulnud M.D, et SV on surnud. 13.
  9. Surnu ekspertiisiaktis esitatud eksperdiarvamuse punktis 14 on toodud välja kannatanul esinenud vigastused, mis võivad olla tekitatud ajavahemikul 22.-
  10. mai
  11. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistuses märgitud ajavahemikul tarvitati SV suhtes vägivalda ning sellel ajavahemikul oli SV-ga koos süüdistatava M.D-ga. Seega soostub kolleegium maakohtu seisukohaga, et SV suhtes tarvitas vägivalda just süüdistatav M.D. 13.
  12. Seejuures ei nõustu kolleegium apellantidega selles, et tunnistajate JK, IV ja SF ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaitsja märgib, et tunnistajad JK ja IV ei saa usaldada, kuna nad ilmusid kohtusse joobes ning joobes olid ka ajal mille kohta ütlusi andsid. Süüdistatav märgib, et tunnistaja SF ja JK ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna nad ajasid ütlustes asju segamini. Nõustuda tuleb kaitsjaga, et maakohtu istungile, mis toimus
  13. jaanuaril 2016, ilmusid tunnistajad JK ja IV joobetunnustega, kuid apellant on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et nimetatud päeval kohus tunnistajaid ei ristküsitlenud (kd 1 lk 148). Ristküsitlemine toimus
  14. jaanuaril 2016 (kd 1 lk 152-154), mistõttu apellandi väide ei mõjuta kuidagi ütluste usaldusväärsust. Asjaolu, et tunnistajad JK ja IV olid tarvitanud alkoholi ajal, mille kohta nad andsid ütlusi, ei sea kahtluse alla nende ütluste õigsust. Kolleegiumil puudub kogutud tõendite pinnalt alus arvata, et tunnistajad ei tajunud neile teatavaks saanud asjaolusid adekvaatselt ega mäletaks asjaolusid terviklikult. Kaitsja ei too välja selliseid ilmseid vastuolusid tunnistajate ütlustes, mis seaks nende usaldusväärsuse kahtluse alla. 13.
  15. Samuti ei vasta tõele süüdistatava apellatsioonis väidetu, et tunnistajad SF ja JK ajasid ütlusi andes asju segamini, sest midagi sellist maakohtu istungi protokollitest ei nähtu. Seejuures ei ole vähetähtis, et käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud nimetatud tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Süüdistatav M.D ja tema kaitsja viibisid maakohtu istungil kohtuasja arutamise juures ja nad on saanud ristküsitleda kõiki tunnistajaid, samuti oli süüdistataval võimalus süüstavate tunnistajate ütluste usaldusväärsust kontrollida. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt 7
(13)kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist.
  1. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonides välja toodud asjaolud ei osuta tunnistajate ütluste ebausaldusväärsusele ega kujuta alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.
  2. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, milliseid lööke ja vigastusi M.D konkreetselt SV-le tekitas ja kes või mis seda millisel viisil tõendab. Ka ei nõustu kohus kaitsja seisukohaga, et kannatanu võis saada ekspertiisiaktis loetletud vigastused kukkudes ning tema roidemurrud on tingitud sellest, kui M.D püüdis teda elustada. Kolleegium märgib, et taotledes sellisel põhjendusel enda kaitsealuse õigeksmõistmist, tugineb apellant mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. 15.1.

§ 63

lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel, kuid ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Apellandi versioon (arvamus) kuidas võis tekkida kannatanule vigastused ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis ning käesoleval juhul on nii toimitud. 15.
  3. Surnu ekspertiisiaktis (eksperdiarvamuse p-s 4) on ära näidatud milliseid vigastusi kannatanule tekitati ning sellele on maakohus otsuses ka viidanud. Surnu ekspertiisiaktis on kirjeldatud ka seda, kuidas kannatanu vigastused sai. Eksperdiarvamuse punktis 7 on märgitud: „SV vigastused on tekitatud tömbi vägivalla toimel löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega (näiteks rusikad, kängitsetud jalg või mõni muu analoogse eseme või vahendiga) ning kukkumistest/löömistest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid ja pindu; osad vigastused õla-küünarvarrel võivad olla ka tekitatud pigistamisest sõrmedega.“ Seega on ekspert kirjeldanud seda, et kannatanut on erinevatesse kehapiirkondadesse pekstud käte, jalgade või muude kõvade tömpide esemetega ning selle tulemusel võis kannatanu saada viga ka kukkudes. Ekspert on toonud välja selle, millised vigastused on põhjustatud 17.–
  4. mail 2015 ja millised 22.–
  5. mail
  6. Eksperdiarvamuse p 13 kohaselt on vigastustest vähemalt 11 põhjustatud löökidest. Seega lükkab eksperdiarvamus ümber kaitsja oletuse, et kannatanu võis joobes olles kukkuda ja sellisel moel vigastusi saada. 15.
  7. Kolleegiumil peab vajalikuks veel märkida, et ülaltoodud apellantide väited on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdsed ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, 8

(13)senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (

§ 7

lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-7715). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. 15.

  1. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid, et kannatanu võis saada ekspertiisiaktis loetletud vigastused kukkudes ning tema roidemurrud on tingitud sellest, kui süüdistatav püüdis kannatanut elustada kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
  2. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et M.D käitumine ajavahemikus 22-
  3. mail 2015 vastab KarS § 121 ehk kehalise väärkohtlemise tunnustele. Teo lõplik kvalifikatsioon sõltub 17.–
  4. mail 2015 toimunud peksmisele antavast hinnangust. II
  5. Riigikohus leidis, et kriminaalasjas tuvastatud asjaoludel ei ole võimalik järeldada, et süüdistatav tegutses ajavahemikul 17.–
  6. mai 2015 kannatanut pekstes tapmistahtlusega. Kuivõrd Riigikohtu otsus on ringkonnakohtule sama kriminaalasja arutamisel

§ 364

kohaselt siduv, tuleb nõustuda apellatsioonis tooduga, et süüdistatava tegevust ajavahemikul 17.–

  1. mai 2015 ei saa kvalifitseerida KarS § 114 lg 1 p 1 ega KarS § 113 järgi.
  2. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava tegevus võib vastata KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 tunnustele. 18.
  3. Maakohus tuvastas, et ajavahemikul 17.–
  4. mai 2015 lõi M.D kannatanut korduvalt näkku, pähe ja kehasse, samuti hüppas kannatanu peal jalgadega. Ringkonnakohus nõustub, et kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt, mille usaldusväärsust analüüsiti eespool, on sellise teo toimepanemine tõendatud. 18.
  5. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et roidemurrud võisid tekkida elustamisel. Ekspert on küll märkinud, et täielikult ei saa välistada vasakpoolsete roidemurdude tekitamist elustamisel (kahe käega rinnakorvile surumisel). See tähendab, et ekspert pidas sellisel moel roidemurdude tekitamist tehniliselt võimalikuks, kuid ei ole vähetähtis, et kannatanul esinesid ka parempoolsed roidemurrud. Apellant on jätnud aga täielikult tähelepanuta asjaolu, et eksperdiarvamuse kohaselt olid kõik kannatanu vigastused elupuhused (eksperdiarvamuse p 9

(13)5), kusjuures roidemurrud olid tekitatud 5-6 päeva enne kannatanu surma (eksperdiarvamuse p 3). Seega ei ole süüdistatava M.D versioon sellest kuidas kannatanu vigastused sai ja tema ütlused, et tegi SV-le südamemassaaži
  1. mai
  2. a hommikul, kui avastas, et kannatanu on surnud (kd 1 lk 154 pöördel, 156), kinnitust leidnud.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et süüdistatava selline käitumine oli saabunud tagajärjega (s.o SV surmaga) naturalistliku kausaalsuse (põhjuslikkuse) kaudu seotud. Süüdistatava tegevus ehk peksmine põhjustas SV-l vigastusi, mis viisid omakorda eluohtlike tüsistuste tekkimiseni ja seeläbi ka kannatanu surmani. Riigikohtu otsuse kohaselt ei ole maakohus ega ka ringkonnakohus asja esmakordselt arutades selles osas teinud tõendite hindamisel menetlusvigu, mis oleks toonud kaasa ebaõige või põhjendamatu otsuse. Ekspertiisiaktist ei nähtu, et kannatanul peksmisest tingitud vigastuste tulemusena tekkinud tüsistused oleks omistatavad kannatanu erandlikele füüsilistele omadustele või eripäradele. Eelnevast tulenevalt ei ole alust kolleegiumil ka praegu alust asuda teistsugusele seisukohale. 20.

§-st 364 tulenevalt on apellatsioonimenetluse esemeks küsimus, kas M.D vallandatud kausaalahela tulemil saabunud eluohtlikud tüsistused ja sellele järgnenud kannatanu surm on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. Riigikohtu antud juhistest lähtudes peab ringkonnakohus hindama, kas praegusel juhul on kannatanu loobumine arstiabist (sh kiirabi kutsumisest pärast peksmist) käsitatav vabatahtliku ja teadliku enesekahjustamisena, mis välistab tagajärje omistamise süüdistatavale. 20.

  1. Seega esmalt tuleb hinnata, kas kannatanu pidi olema teadlik sellest, et arstiabi andmata jätmisel võivad temal esinevad vigastused viia surmani. Kohtulikul arutamisel on tunnistaja SF ütlustega tuvastatud, et kui kannatanu tuli
  2. mai
  3. a hommikul tema juurde, tundis SV tugevat valu ja suutis vaevu kõndida. Tunnistaja tegi kannatanule ettepaneku kutsuda kiirabi, kuid SV loobus sellest, väites, et „läheb üle“. Pärast paaripäevast tunnistaja juures viibimist kannatanu lahkus. Kuigi tunnistaja sõnul tundis kannatanu jätkuvalt valu, suutis ta seejuures iseseisvalt liikuda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole nendel asjaoludel võimalik järeldada, et kannatanu oli teadlik sellest, et ravi osutamata jätmisel võivad temal esinevad vigastused põhjustada surma ja võttis sellele vaatamata vastu otsuse ravist loobuda. Eluohtlike tüsistuste tekkimine pärast roidemurdu ei ole käsitatav ka üldteada asjaoluna. Kirjeldatud olukord on põhimõtteliselt erinev juhtumist, kus enne otsuse vastuvõtmist teavitab kannatanut võimalikest terviseriskidest arst või muu pädev isik. Kannatanu käitumine viitab ilmselgelt sellele, et ta lootis vigastuste paranemist. 20.
  4. Samuti võtab kolleegium arvesse, et tunnistaja SF ütluste kohaselt
  5. mail 2015, mil kannatanu viibis tema juures, tuli sinna ka M.D , kes otsis kannatanut taga. SF ei lasknud teda korterisse, sest kannatanu palus seda mitte teha, öeldes, et kardab süüdistatavat. Süüdistatav ähvardas seejuures ka tunnistajat, lubades lõhkuda tema poja hauale pandud mälestusmärgi. Tunnistajate ütlustest nähtub muu hulgas, et M.D on ka enne süüdistuses kirjeldatud sündmust kasutanud kannatanu suhtes vägivalda. Süüdistatava enda ütluste kohaselt on ta tarvitanud kannatanu suhtes vägivalda muu hulgas „armukadedusest, tema valede sõnade pärast, solvamiste, samuti alkoholi pärast“.
  6. mail 2015 nõustus siiski SV süüdistatavaga kohtuma. Tunnistaja SF sõnade kohaselt selgitas kannatanu seda otsust M.D lubadusega üürida elamiseks korter. Kannatanul endal kindlat elukohta ei 10

(13)olnud. Eeltoodust tulenevalt võib esmalt järeldada seda, et SV ei pidanud võimalikuks enda surma, planeerides oma edasist elukäiku ehk muretsedes elukoha pärast, ja teiseks, et kannatanu, kartes M.D vägivaldset käitumist, oli siiski süüdistatavast majanduslikult sõltuv. Kolleegium võtab seejuures arvesse ka kannatanu harjumuspärast eluviisi, s.o püsiva elukoha puudumine, ja alkoholi ning narkootiliste ainete tarvitamist. Eeltoodust saab järeldada, et viidatud asjaolud koostoimes mõjutasid kannatanu otsust pöörduda abi saamiseks meditsiiniasutusse, mistõttu seda ei saa pidada vabatahtlikuks ja teadlikuks loobumiseks elupäästvast ravist.
  1. Ühtlasi peab kolleegium vajalikuks käsitleda küsimust, kas teadlikuks enesekahjustamiseks, mis välistab süüdistatavale kannatanu surma normatiivset omistamist, saab pidada alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamist. Ka sellele küsimusele tuleb ringkonnakohtu hinnangul vastata eitavalt, sest eksperdi maakohtu istungil antud selgitustest nähtuvalt oleks arstiabi osutamata jätmise korral kannatanu surm saabunud ka juhul, kui ta ei oleks alkoholi ja narkootilisi aineid tarvitanud (kd 1 lk 162). Olukorras, kus mõjuainete tarvitamine ei modifitseerinud tagajärge, vaid kiirendas selle saabumist, on tagajärg jätkuvalt normatiivselt omistatav esialgsele kausaalahela käivitajale ehk süüdistatavale.
  2. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et SV-l esinenud eluohtlik seisund (peksmisega tekitatud vigastuste tüsistused) ja sellele järgnenud surm on nii põhjuslikkuse kui ka normatiivse omistamise kriteeriumidest tulenevalt põhjuslikult seotud süüdistusaktis kirjeldatud M.D tegevusega 17.–
  3. mail 2015, s.o kannatanu peksmisega. III
  4. Järgmisena peab ringkonnakohus hindama M.D tegevuses KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 kirjeldatud süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. 23.
  5. Kolleegiumi hinnangul on vaieldamatult kindlaks tehtud, et süüdistatav põhjustas kannatanule tahtlikult tervisekahjustusi. Samas tuleb tuvastada, kas M.D-l oli tahtlus ka KarS § 118 lg 1 p-s 1 kirjeldatud tagajärje suhtes ehk et tema tegevuse tulemusena tekib oht kannatanu elule. Riigikohtu otsuse p 17 kohaselt ei olnud praegusel juhul tegemist sedavõrd intensiivse vägivallaga, et seda tuleks vältimatult käsitada elu ohustava teona. Kannatanu vigastused ei olnud vahetult nende tekitamise ajal ka eluohtlikud. Järgmises punktis leiab Riigikohus, et eluvõõras on maakohtu hinnang, mille kohaselt süüdistatav sai oma elukogemuse pinnalt aru, milline kausaalahel tema käitumise toimel vallandub, s.o et kannatanu võib surra järgnevate päevade jooksul. Süüdistatav otsis kannatanuga pärast teo toimepanemist korduvalt kontakti, mille tulemina nõustus kannatanu süüdistatavaga taas kohtuma. Eeltoodust tingituna ei ole ringkonnakohtu arvates alust väita ka seda, et süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega ehk pidas võimalikuks ja möönis kannatanule eluohtlike vigastuste tekitamist. 23.
  6. Siiski leiab kolleegium, et pekstes kannatanut, sealhulgas hüpates kannatanu peal ja põhjustades talle tugevat valu ning hulgaliselt roidemurde, oli süüdistatav hooletu selle tulemusena saabuda võinud tagajärgede suhtes, seda nii eluohtlike vigastuste kui ka lõppjärgus isiku surma suhtes (§ 118 lg 1 p 7). Toomata küll koheselt kaasa eluohtlikku seisundit, on hulgalise roiete murruga ja kopsupõrutusega olemuslikult kaasnev ning ka 11
(13)kõrvalseisjale äratuntav tagajärg tugev valu liikumisel ja hingamisel. Vigastused viivad omakorda eluohtlike tüsistusteni (kopsukelmel ja kopsukoes tekkinud põletik ning äge kopsude-südamepuudulikkus), nagu see juhtus ka praegusel juhul. Süüdistatava ütlusest koostoimes muude tõenditega nähtub, et M.D ei saanud küll aru, et tema tegevus võib põhjustada kannatanu surma, kuid seda tähelepanematu ja kohusetundetu suhtumise tõttu oma tegevuse võimalike raskete tagajärgede suhtes. Seda ilmestab muu hulgas asjaolu, et otsides küll pärast sündmust kannatanuga kontakti, ei teinud süüdistatav ka tema enda ütluste kohaselt mingeid pingutusi suurtes valudes kannatanu toimetamiseks raviasutusse või teda muul moel abistades. Süüdistatava ütluste kohaselt ei saanud ta aru, et kannatanul oleks halb olla, vaatamata tunnistaja SF ütlustele selle kohta, et ka tema juurest lahkudes kurtis kannatanu tugevat kõhuvalu. Tunnistaja JK kirjeldas SV tervislikku seisundit sarnaselt SF-le. Tema sõnul olid SV-l näos hematoomid, ta oli küürakil ja vaevu käis.
  1. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt M.D süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 lg 1 p 1 järgi ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kvalifitseerida isiku tegu KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, s.o tahtlikult tervisekahjustuste tekitamine, millega põhjustati ettevaatamatusest isiku surm. Kuigi süüdistataval esines ettevaatamatus ka kannatanul talle põhjustatud vigastuste tulemusena tekkinud eluohtliku seisundi suhtes (§ 118 lg 1 p 1), neeldub see tagajärg raskemas ehk surma põhjustamises. Sellest lähtuvalt on 21.–
  2. mail 2015 toimunud peksmine õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, s.o lähi- või sõltuvussuhtes toimepandud teise inimese tervise kahjustamine. IV
  3. Mõistes isikule karistust, võtab kolleegium arvesse, et ehkki hooletusest, põhjustati teoga raskeim KarS § 118 lg-s 1 nimetatud tagajärg, s.o isiku surm. Samuti tundis isik väärkohtlemise tagajärjel suurt ja pidevat valu. Lisaks tuleb arvesse võtta teo asjaolusid (kannatanu peal hüppamine) ja ka tõsiasja, et pärast kannatanu surma ei pidanud süüdistatav vajalikuks kutsuda kiirabi või teavitada sellest ametivõime, vaid jätkas alkoholi tarvitamist, mis näitab ükskõikset suhtumist enda teosse ja selle tagajärgedesse. Raskendavaks asjaoluks peab ringkonnakohus teo toimepanemist elukaaslase suhtes, kes oli süüdistatavast vähemalt teatud määral ka majanduslikus sõltuvuses (§ 58 p 4). Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks isiku karistamist kaheksa aasta pikkuse vangistusega. Ringkonnakohus loeb KarS § 64 lg 1 alusel kergema karistuse kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõista kaheksa aastat vangistust.
  4. Vastavalt

§ 185

lg-le 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda, kui ringkonnakohus teeb

§ 337lg 1 p-le 4 vastava otsuse.

Apellatsioonimenetluse kulu on M.D-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. M.D kaitsja Alar Neiland esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuliku arutamise ettevalmistamiseks üks tund, s.o 40 eurot, ja istungil osalemiseks pool tundi, s.o 20 eurot. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 60 eurot, millele lisandub käibemaks 12 eurot. Ringkonnakohus peab seda kulu põhjendatuks. Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3,

§ 175

lg 1 p-st 4 ja RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude 12

(13)hüvitamise ulatuse korrast, tuleb Advokaadibüroo AE Consult kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 72 eurot. 27. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 4 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 18.veebruari 2016.

a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue kohtuotsuse. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) Orvi Tali Julia Katškovskaja Andres Parmas 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.