lg 3 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 artiklite 32 lg 1, 34 lg 1 nõudeid;
lg 1 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 561/2006 artikkel 8 lõige 2 nõudeid. Väärtegu kvalifitseeriti
lg 1 ja
S § 63 lg 1 alusel, mis näeb ette raskeima karistuse
S § 66 lg 2 määras rahatrahvi tasumise ositi Rahandusministeeriumi arveldusarvele. Viimase osa tasumise tähtpäev on 08.07.
lg 2 p 3 alusel peab juht veenduma, et sõiduki tuled ja registreerimismärgid ning juhi vaatevälja jäävad sõiduki aknad ja tahavaatepeeglid on puhtad. Hooldusülesannete täitmisel ei pannud T. Tammjärv toime seaduserikkumist. Eeltoodust tulenevalt palub menetlusalune isik tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse patrullpolitseiniku T T 10.03.2026 kiirmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2440, 26, 001215 ja lõpetada väärteomenetlus.
lg 1 sätestab vastutuse mootorsõidukile paigaldatud analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või digitaalses sõidumeerikus salvestatud andmete või juhikaardi lugemise võimalusele või andmete säilitamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest. Kuivõrd
1 lg 1 sätestatud koosseis on osaliselt blanketne, tuleb seda täiendavalt sisustada sättega, milles etteheidetav liiklusnõuete rikkumine seisnes. Käesolevas asjas on kiirmenetluse otsuse kohaselt rikutud õigusnormiks
lg 3 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 165/2014 artiklid 32 lg 1, 34 lg 1 ning
lg 1 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 561/2006 artikkel 8 lõige 2 nõuded. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et Tõnu Tammjärv juhtis 10.03.2026 kell 09:04 xxxx mootorsõidukit, xxxx reg.märk xxxx. Tegemist on xxxx AS-le kuuluva bussiga ning sel päeval juhis sõidukit Tõnu Tammjärv. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et Tõnu Tammjärv juhtis mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut, kuid peatamise hetkel ei kasutanud sõidumeerikus juhikaarti. Menetlusalune isik on aga seisukohal, et ta ei pidanudki kasutama sõidumeerikut ega juhikaarti, kuna talle laieneb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 561/2006 artikkel 13 punktist 1 i) toodud erand, ehk 10-kuni 17 kohalised sõidukid, mida kasutatakse ainult mitteäriliseks reisijateveoks, ei vaja eraldi juhikaarti. 8. Vaidlus käesolevas väärteoasjas taandubki peamiselt küsimusele, kas Tõnu Tammjärv oli väärteokirjelduses toodud ajal kohustatud kasutama sõidumeerikut ja sellest lähtuvalt täitma ka sõidumeerikuga seotud nõudeid, sh ka puhkeaja nõudeid. Sõidumeeriku kasutamist reguleerib
, mille lõike 1 kohaselt toimub mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 3 165/2014 kohase analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või sama määruse kohase digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku korral mällu salvestatud andmete järgi.
lg 3 kohustab juhti olukorras, kus sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik, salvestama sõidu- ja puhkeaja andmed määruse nr 165/2014 art 32-37 kohaselt. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 artiklite 32 lg 1 kohaselt veoettevõtjad ja juhid tagavad digitaalse sõidumeeriku ja juhikaardi korrakohase toimimise ning nõuetekohase kasutamise. Analoogsõidumeerikut kasutavad veoettevõtjad ja juhid tagavad analoogsõidumeeriku korrakohase toimimise ning salvestuslehe nõuetekohase kasutamise. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 artiklite 34 lg 1 kohaselt juht kasutab salvestuslehte või juhikaarti iga päev, mil ta sõidukit juhib, ning alates hetkest, kui ta sõiduki üle võtab. Salvestuslehte või juhikaarti ei võeta välja enne igapäevase tööaja lõppu, kui selle väljavõtmine ei ole muul viisil lubatud. Ühtki salvestuslehte või juhikaarti ei tohi kasutada pikema aja jooksul kui see, milleks see on ette nähtud.
lg 1 kohaselt sõitjate veoks ettenähtud üle üheksa istekohaga (kaasa arvatud juhi koht) või veose veoks ettenähtud üle 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või autorongi juhi sõidu- ja puhkeaja kestuse, autoveol nõuete täitmisest vabastatud vedude loetelu ja juhi kohustused sätestab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/
lg 4 p 3 kohaselt sõidumeerik ei ole kohustuslik sõidukile: kui sõidukiga teostatakse liinivedu linnaliinidel ühistranspordiseaduse tähenduses. Ühistranspordi seadus selgitab, et linnaliin on § 4 lg 2 kohaselt valla-, linna- või maakonnaliin on liin, mille peatused asuvad peamiselt sama valla, linna või maakonna haldusterritooriumil. Valla-, linna- ja maakonnaliini eristamisel võetakse arvesse ka teisi nimetatud liini iseloomustavaid näitajaid, eelkõige 4 sõiduplaani, sõitjate põhilist sihtgruppi, peamist teeninduspiirkonda ja ühissõiduki tehnilist vastavust selle liini teenindamiseks. Menetlusaluse isiku väide, et tema juhitud sõiduki puhul ei pea kasutama sõidumeerikut, kuna vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 p i on märgitud, et 10- kuni 17 kohalised sõidukid, mida kasutatakse ainult mitteäriliseks reisijateveoks, ei nõua seda. Antud kaasuses saab tuvastada, et sõidukit xxxx reg.märk xxxx on esmaregistreeritud 2022 aastal ning seda sõidukit kasutatakse äriliseks eesmärgiks, so xxxx teatritrupi etenduste väljasõitude korraldamiseks. Kohus märgib, et asjaolu, et 10.03.2026 toimus sõidukiga sõit pesulasse oli teostatud ilma reisijateta ei muuda asjaolu, et sõidukit kasutatakse äriliseks eesmärgiks. Lisaks märgib kohus, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 561/2006 ei reguleeri juhikaardi kasutamist, vaid nõudeid puhkeajale, mistõttu ei pea menetlusaluse isiku väide erandi kohaldamiseks paika. 10. Kohus tuvastas, et antud juhul pidi menetlusalune isik sõidumeerikut kasutama, kuna tema poolt juhitud sõidukile xxxx reg.märk xxxx ei laiene ühtegi erandit. Sõidumeeriku kasutamise kohustus tuleneb isikule nii Liiklusseaduse § 131 lg-st 3 kui ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 165/2014 artikkel 32 lg 1 ja 34 lg 1, mille kohaselt peab juht tagama digitaalse sõidumeeriku ja juhikaardi korrakohase toimimise ning nõuetekohase kasutamise ning artikli 34 lõike 1 kohaselt juht kasutab salvestuslehte või juhikaarti iga päev, mil ta sõidukit juhib, ning alates hetkest, kui ta sõiduki üle võtab. Salvestuslehte või juhikaarti ei võeta välja enne igapäevase tööaja lõppu, kui selle väljavõtmine ei ole muul viisil lubatud. Ühtki salvestuslehte või juhikaarti ei tohi kasutada pikema aja jooksul kui see, milleks see on ette nähtud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et menetlusalune isik rikkus digitaalses sõidumeerikus salvestatud andmete lugemise võimalusele ja andmete säilitamisele kehtestatud nõudeid ning realiseeris
11.
sätestab vastutuse mootorsõidukijuhile kehtestatud ööpäevase puhkeaja nõuete rikkumise eest. Kohus tuvastas, et antud juhul pidi menetlusalune isik kinni pidama ka ööpäevastest ja iganädalastest puhkeperioodidest, kuna Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 561/2006 artikli 8 lg 1 kohaselt – Juht peab kinni pidama ööpäevastest ja iganädalastest puhkeperioodidest ja p 2 - 24 tunni jooksul pärast eelmist ööpäevast või iganädalast puhkeperioodi peab juht alustama uut ööpäevast puhkeperioodi. Kui ööpäevase puhkeperioodi 24 tunnisesse ajavahemikku jääv osa moodustab vähemalt 9 tundi, kuid vähem kui 11 tundi, loetakse kõnealune ööpäevane puhkeperiood vähendatud ööpäevaseks puhkeperioodiks. Kohus tuvastas, et menetlusalune isik Tõnu Tammjärv ei olnud piisavalt puhanud perioodil 09.03.2026 kell 09.27 kuni 10.03.2026 kell 09.27. Kohus tuvastas, et menetlusaluse isiku kui sõiduki juhi järjestikune puhkeaeg oli 6 tundi ja 39 minutit, kuigi nõutav oli vähemalt 9 tundi. Kohus märgib, et on lubatud ööpäevast puhkeperioodi lühendada 9 tunnini, kuid mitte alla selle. 9 tunnine puhkepaus on niigi juba erand mida juht võib nädalas kasutada ainult 3 korral, kuid alla 9 tunni puhkepausi loetakse rikkumiseks.
Antud puhkeaja nõuet ja sõidumeerikus juhikaardi kasutamist toetab ka Liiklusseadus § 131 lg 2 - Sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik käesoleva seaduse § 130 lõikes 13 nimetatud sõitjate veol, kui kahe ööpäevase puhkeperioodi vahel teostab juht sellel perioodil ka sõitjate vedu, kus sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik. Juht ei tohi mingil juhul puhata alla 9 tunni kui ta juhib bussi. Kaebusele lisati menetlusaluse isiku poolt tööleping nr 60-05 lisa, kus nähtub Tõnu Tammjärve ametikirjeldus, mille kohaselt on ta tööle võetud kui bussijuht-hooldustehnik. Kohus märgib, et hooldustehniku ülesannete 5 täitmine ei tähenda automaatselt seda, et sõiduki pesulasse transportimisel ei oleks tegu bussi juhtimisega. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et menetlusalune isik rikkus mootorsõidukijuhile kehtestatud ööpäevase puhkeaja nõudeid ning realiseeris
S § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on
lg-s 1 ning
lg-s 2 sätestatud süüteokoosseis täidetud, kui isik on teo toime pannud tahtlikult (tahtlus on kavatsetus, otsene või kaudne tahtlus) või ettevaatamatusest (ettevaatamatus on kergemeelsus või hooletus). Kohtu hinnangul pani Tõnu Tammjärv väärteo toime hooletusest (KarS § 18 lg 3). Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. KarS § 17 lg 3 sätestab veel eraldi, et seaduse mittetundmine ei välista ei tahtlust ega ettevaatamatust. Seega oli Tõnu Tammjärvel võimalus tähelepaneliku ja kohtusetundliku suhtumise korral ette näha, et sõidumeeriku kasutamine ja ööpäevase puhkeaja nõuete täitmine on kohustuslik. Õigusvastasus ja süü 13. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leiab, et Tõnu Tammjärv on Liiklusseaduse § 2171 lg-s 1 ja
S § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. Konkreetse süü suuruse ja karistuse määra leidmisel tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul hinnata isiku süüd temale etteheidetava konkreetse väärteo, mitte kõikide võimalike väärtegude kontekstis. Süü suurust mõjutava objektiivse asjaoluna saab arvesse võtta ka teo toimepanemise subjektiivset külge. Arvestades, et isik pani teo toime hooletusest, on tegemist asjaoluga, mis viitab alla keskmisele süü suurusele. Menetlusaluse isiku Tõnu Tammjärve tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud, kuna menetlusalune isik oma süüd ei 6 tunnistanud. Samuti tuleb karistuse määramisel arvesse võtta asjaolu, et menetlusalune isik on varem väärteokorras karistamata. Kohtuväline menetleja on karistanud Tõnu Tammjärve KarS § 63 lg 1 alusel, so kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega määras kohtuväline menetleja antud väärteo eest karistuseks KarS § 63 lg 1 ja
Seega jääb kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse suurus alla sanktsioonis ettenähtud keskmise määra. Kohtu hinnangul on karistusena kohaldatud rahatrahv väärteoasja asjaolusid arvestades piisav karistus, et menetlusalune isik teeks temale mõistetavast karistusest vajalikud järeldused ning edaspidi väldiks süütegude toimepanemist. Kuivõrd mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas nõuab selle juhtimine juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid eiravate sõidukijuhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Seega loeb kohus määratud karistuse proportsionaalseks süü suurusega.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.