← Eesti

3-24-2547/8

Obsah (5)§ 4§ 18§ 22§ 1§ 10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karolin Soo Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 14.11.2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-2547 Haldusasi D.L kaebus Ta

„Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ § 18 lõigetega 1-3 ja tuginedes sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lõikele 1 on Tallinna linn kui munitsipaalkorteri omanik vaidlustatud korralduse näol vastu võtnud otsuse tema poolt sõlmitud tähtajalise üürilepingu lõppemise osas. Vastustaja tugineb ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 309 lõikele 1, §le 310, § 326 lõikele

  1. Kaebaja ei ole esitanud varasemalt Tallinna linnale ega ka käesolevas menetluses ühtegi dokumentaalset tõendit, mis põhjendaks tähtajalise üürilepingu pikendamist põhjusel, et see toob kaebajale kaasa rasked tagajärjed. Käesolevas haldusmenetluses lisatud dokumendid, mis tõendavad kaebajale eluruumi eraldamist 2015 aastal, ei anna alust eeldada, et kaebajal on tähtajatu õigus munitsipaaleluruumi kasutada.
  2. Nimetatud korralduse eesmärk on tagada kõigile Tallinna linna kodanikele võrdne ligipääs kohaliku omavalitsuse ühele olulisemale ülesandele tagada eluase isikutele, kellel puudub selleks võimalus tulenevalt tema sotsiaalmajanduslikust olukorrast. Kaebaja elab koos oma täisealise pojaga ning perekonna abivajadust hinnates on Tallinna linn põhjendatult neid käsitanud jätkuvalt ühe leibkonnana (sarnaselt SHS § 131 lg 7). Täisealiste lastega koos elamine võib ka erasektori üüriturult eluruumi üürides võimaldada eluasemekuludelt olulisel määral säästa võrreldes mitmes väiksemas korteris elamisega. Kui lapsed on täisealised, on kohalikul omavalitsusel põhjendatud võtta arvesse täisealiste laste poolt sissetuleku teenimist ja võimalusi selleks. Kahe alaealise lapsega pere sotsiaalmajanduslik olukord erineb eeldatavasti oluliselt perekonnast, mille kõik liikmed on töövõimelised. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Keskne küsimus käesolevas asjas on, kas vastustaja jättis korraldusega nr 722 (digitaalse kohtutoimiku lehekülg (dtl) 6) õiguspäraselt pikendamata kaebajaga varasemalt sõlmitud üürilepingu.
  4. Haldusakt on õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54).
  5. Korralduse nr 722 õiguslike alustena on märgitud KOKS § 6 lg 1, Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määruse „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“ nr 1 (määrus nr 1) § 22 lg
  6. Samuti on tuginetud Tallinna Linnavaraameti ettepanekule ning 03.07.2024 eluasemekomisjoni protokollile.
  7. Omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, eakate hoolekannet, kultuuri-, spordi- ja noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla või linna teede ehitamist ja korrashoidu, kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita (KOKS § 6 lg 1). 3

(10)
  1. Määruse nr 56 alusel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürileping kehtib kuni üürilepingus nimetatud lõpptähtpäevani, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud (määruse nr 1 § 22 lg 1). Tallinna eluruumide üürile andmise alused
  2. Kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda (SHS § 14 lg 1).
  3. Tallinna eluruumide üürile andmist reguleerivad järgmised määrused:  Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määrus nr 1 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“ (määrus nr 1).  Tallinna Linnavolikogu on 07.10.2021 määrus nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 25).  Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määrus nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 24).  Tallinna Linnavalitsuse 20.04.2022 määrus nr 18 „Linnaosa eluasemekomisjoni põhimäärus“ nr 18 (määrus nr 18). Määrus nr 1
  4. Sotsiaaleluruumi kasutusse andmisel lähtutakse sotsiaalhoolekandelise abi andmise ja sotsiaalteenuste osutamise tingimusi ja korda reguleerivatest linna õigusaktidest (määruse nr 1 § 1 lg 2).
  5. Määrus nr 1 sätestab eluruumi kasutusse andmise eesmärgid. Linna omandis või kasutuses olevat elamut ja eluruumi kasutatakse seadustest ja linna õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas: 1) isikule eluruumi tagamise teenuse osutamiseks sotsiaalhoolekande seaduses ja linna õigusaktides sätestatud korras; 2) linnale vajaliku töötaja majutamiseks linna õigusaktides sätestatud korras; 3) isiku ajutiseks majutamiseks, kui tema õiguslikul alusel kasutatav Tallinna linnas asuv ja alalise elukohana rahvastikuregistrisse kantud eluruum on muutunud erakorralise juhtumi tagajärjel kasutuskõlbmatuks; 4) omandireformi subjekti majutamiseks (määruse nr 1 § 4). Käesolevas haldusasjas on asjakohane punkt
  7. Sotsiaaleluruumi kasutusse andmise otsustab sotsiaal- ja tervishoiuamet linna õigusaktide alusel (määruse nr 1 § 10).
  8. Määruse nr 56 alusel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürileping kehtib kuni üürilepingus nimetatud lõpptähtpäevani, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud (määruse nr 1 § 22 lg 1).
  9. Kui munitsipaaleluruumi üürileping lõpeb: hiljemalt
  10. aprillil 2026 (k.a), võib linnavalitsus üürniku avalduse alusel eluruumi kasutamise õiguse tähtaega pikendada kuni kaheks aastaks (omandireformi subjektidel kuni viieks aastaks), kui jätkuvalt esinevad asjaolud, mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks, arvestades vajadusel linnaosa eluasemekomisjoni arvamust
(1); 1. mail 2026 või hiljem, pikendatakse eluruumi kasutamise õiguse tähtaega ja sõlmitakse uus üürileping, lähtudes käesolevas määruses kehtestatud korrast ja linnavalitsuse kehtestatud munitsipaaleluruumide kasutusse andmise tingimustest
(2)(määruse nr 1 § 22 lg 2). 32. Kokkuvõtvalt tuleneb määrusest nr 1, et munitsipaaleluruumi üürileping lõpeb kuni üürilepingus nimetatud lõpptähtpäevani, kuid seda lepingut võib pikendada, kui jätkuvalt esinevad asjaolud, mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks. Määruse nr 1 § 22 lg 2 punktist 1 nähtub kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigus mitte kohustus lepingu pikendamiseks. Määrus nr 56 4
(10)
  1. Kaebajaga sõlmiti algne eluruumi üürileping Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 „Tallinna linna omandis olevate eluruumidega seotud õigusaktide kinnitamine“ (määrus nr 56, sellel hetkel kehtinud redaktsioonis) lisa 1 „Tallinna Linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise kord“ (määruse nr 56 lisa 1) punktide 23-25, ja 30 ning lisa 3 „Tallinna Linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise kord“ p 14.2, 15 ja 16 alusel. Üürile andmine otsustati 19.06.2015 korraldusega (dtl 10).
  2. Määruse nr 56 lisa 3 „Tallinna Linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise kord“ (määruse nr 56 lisa 3) II peatükis on toodud alused, millal isik eluruumi mitteomavana arvele võetakse.
  3. Kaebajale võimaldati eluruumi üürimist määruse nr 56 lisa 3 punktide 3.1.1, 3.1.2 ja 3.1.5 koostoime alusel (vt dtl lk 6), kuna kaebaja eluruum YY aadressil oli varisemisohtlik ja tegemist oli lammutamisele kuuluva eluruumiga.
  4. Määruse nr 56 lisa 1 punkt 25 sätestas, et munitsipaal- ja sotsiaaleluruumid antakse üürile kuni viieks aastaks. Eestis alalist elamisluba mitteomavate isikutega sõlmitakse eluruumi üürileping, arvestades eelmises lauses sätestatut, kuid maksimaalselt elamisloa kehtivuse ajaks.
  5. Määruse nr 56 ei reguleerinud seejuures täpsemalt eraldi seda, et eluruum võimaldatakse inimesele, kellel on abivajadus.
  6. Niisiis tuleb käesolevas asjas muuhulgas hinnata, kas vastustajal oli õigus üürilepingu pikendamata jätmisel lähtuda sellest, et kaebajal puudub jätkuv abivajadus linna poolt eluruumi tagamisele või oleks vastustaja pidanud lähtuma kitsalt tingimusest „jätkuvalt esinevad asjaolud, mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks“ – praegusel juhul kaebajal eluruumi puudumine eelmise eluruumi lammutamise vajadusest tulenevalt (vt käesoleva otsuse p 53 jj). Määrus nr 25
  7. Praegu reguleerib eluruumi üürile andmise eelduseid täpsemalt määrus nr
  9. Tallinna linna korraldatava sotsiaalteenuseks on ka eluruumi tagamise teenus (

§ 4p 14).

Eluruumi tagamise teenuse eesmärk on tagada eluruumi kasutamise võimalus inimesele, kes ei ole võimeline tagama enda või oma perekonna põhjendatud vajadusele vastava eluruumi kasutamise võimalust: 1) füüsilise või psüühilise puude tõttu; 2) sotsiaal-majandusliku olukorra tõttu (

§ 18lg 1).

41. Eluruum tagatakse lähtuvalt linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna poolt inimese teenusvajaduse kohta antud haldusotsusest järgmiste meetmetega: 1) eelistatavalt abistab linn inimest eluruumi leidmisel vabaturult ja tagab vajaduse korral selleks täiendava nõustamise ja toetuse; 2) linn annab kasutusse endale või kolmandale isikule kuuluva eluruumi (vajaduse korral kohandatud eluruumi) koos muu põhjendatud abiga (

§ 18lg 2).

42. Eluruumi kasutusse andmise otsustamisel arvestatakse inimese põhjendatud vajadustega ja linna omandis olevate eluruumide võimalustega. Inimese põhjendatud vajadustele vastava eluruumi puudumisel võetakse inimene eluruumi vajajana ootele ja temaga sõlmitakse eluruumi kasutamise leping esimesel võimalusel (

§ 18lg-d 12 ja 13).

43. Eluruumi tagamise teenuse vajadust hinnatakse sotsiaalhoolekandelise abi andmise korras sätestatud alustest lähtudes. Teenust osutatakse juhul, kui inimese või pere sissetulek jääb pärast talle ettenähtud eluasemekulude tasumist alla sissetulekupiiri (

§ 18lg 3). Määrus nr 24 44. Lisaks tuleb sotsiaalhoolekandelise abi andmisel arvesse võtta määruses nr 24 toodut. 5

(10)
  1. Abi saamiseks esitab taotleja abi vajava inimese rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgsele linnaosa valitsusele taotluse, milles kirjeldab abivajadust. Taotlusele tuleb lisada linnaosa valitsuse nõutavad tõendid, mida on vaja abivajaduse hindamises (määrus nr 24 § 8 lg 1).
  2. Linnaosa valitsus hindab abi vajava inimese ja/või perekonna abivajadust, sealhulgas sotsiaal-majanduslikku olukorda, selgitab välja sobivaima abi ja selle ulatuse, kaalub võimalike sekkumisviiside tulemuslikkust lühi- ja pikaajalises perspektiivis ning korraldab abi andmise. Kui abivajadus on tuvastatud, tuleb abi osutada. Abivajadust ei hinnata sissetulekust sõltumatute universaaltoetuste taotlemisel (määrus nr 24 § 9 lg 1).
  3. Abivajaduse hindaja: 1) lähtub taotleja esitatud dokumentidest ja klienditöö käigus kogutud teabest; 11) kohustab abivajajat esitama tema ja pereliikmete sissetuleku ja vara kohta tõendid ja dokumendid, mis ei ole kättesaadavad riiklikest andmeregistritest; 2) palub vajaduse korral taotlejalt lisateavet, sealhulgas toimetulekut ja arengut käsitlevaid eksperdihinnanguid ja nõustamiskokkuvõtteid, mis ei ole kättesaadavad riiklikest andmeregistritest; 3) külastab vajaduse korral abi vajavat inimest tema tavapärases keskkonnas, et selgitada välja tema toimetulekuvõime, abi- või hooldusvajadus ning sobivaim abi (määrus nr 24 § 9 lg 2). Sotsiaalhoolekandeseadus ja sotisaalseadustiku üldosa seadus
  4. Lisaks Tallina Linnavolikogu määrustele tuleb sotsiaalhoolekandelise abi andmisel arvestada SHS-s ja SÜS-s toodut (

§ 18lg 3, määrus nr 24 l§ 2 lg 2).

  1. Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel: 1) lähtutakse esmajärjekorras isiku vajadusest; 2) eelistatakse abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (SHS § 3 lg 1).
  2. Eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mida reguleerivad SHS §-d 41-
  3. Teenuse eesmärgiks on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lõige 1).
  4. Seadus kohustab omavalitsusüksust kindlustama abivajajale eluruumi kasutamise võimaluse. Seadus ei täpsusta viisi, kuidas seda kohustust tuleb täita. Sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et omavalitsusüksus võib anda abivajaja kasutusse omavalitsusüksusele kuuluva eluruumi, vahendada talle korteri üüriturult, abistada esimese sissemakse tegemisel (seletuskirja lk 40). Seega võib omavalitsusüksus valida, kuidas ta eluruumi tagamise teenust osutab, kuid asudes teenuse osutamist reguleerima, tuleb tagada teenuse kättesaadavus abivajajatele (RKPSJKo 09.12.2019 nr 5-18-7/8, p 222).
  5. Isikul on esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Hüvitise taotlemisel peab isik aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele ning asjaolude muutumise korral hüvitise kohandamisele (SÜS § 5 lg-d 1 ja 2). Üürilepingu pikendamata jätmise alused ja õiguspärane ootus
  6. Üürilepingu pikendamise otsustamisel tuleb esmalt lähtuda määruse nr 1 rakendussätte § 22 lõigetest 1 ja
  8. Nagu kohus käesoleva lahendi punktis 38 märkis, tuleb esmalt lahendada küsimus, kas vastustajal oli õigus tugineda sellele, et kaebaja ühes pojaga ei ole enam sotsiaal- ega kõrvalabi vajav isik või tulnuks vastustajal lähtuda sellest, et kaebajale anti eluruumi kasutamise võimalus eelmise eluruumi lammutamise vajadusest tulenevalt ning see olukord on püsinud tänaseni.
  9. Kohus leiab, et

rakendussätte § 22 lõiget 2 ei saa tõlgendada selliselt, et see sisuliselt võimaldaks kinnistada isikutele määruse nr 56 alusel eluruumi üürile andmisel selle 6

(10)eluaegsuse. Seda ka kinnitab ka see, et eluruumi kasutusse andmine oli ja on reguleeritud just tähtajaliste üürilepingutega (määruse nr 56 lisa 1 p 25, määrus nr 1 § 14 lg 2 p 3, VÕS § 309 lg 1). Tähtajaliste üürlepingute sõlmimisel puuduks mõte, kui lugeda need alati sisuliselt eluaegset kasutusõigust võimaldavateks. Tähtajalised üürilepingud võivad teatud tingimustel muutuda tähtajatuteks, kuid sellele kaebaja ei tugine ja ka tähtajatut üürilepingut on võimalik lõpetada (VÕS § 311 jj). 56. Kohtu hinnangul tuleb rakendussätet mõista selliselt, et üürilepingut pikendatakse juhul kui isikul on jätkuv abivajadus eluruumi järele. Sellega kooskõlaline on

§ 22

lõike punkti 1 viimane lauseosa, mis ütleb, et vajadusel arvestatakse linnaosa eluasemekomisjoni arvamust. Eluasemekomisjoni ülesandeks on justnimelt linna eluruumi üürimisega seotud küsimuste menetlemine, muuhulgas linnaosa valitsuse esitatud ettepanekute kooskõlastamine munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürilepingute pikendamata jätmise kohta (määrus nr 18, § 4, § 2 lg 2).

  1. Ühtlasi ei saa kõnealust sätet vaadata lahus SHS ja SÜS regulatsioonist. Teenuse eesmärgiks on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lõige 1). SHS sätted kohustavad teenuse osutamise üle otsustamisel lähtuma taotleja abivajadusest (SHS § 3 lõike 1 punkt 1, § 15 lõige 1). Abivajadus on ajas muutuv, mis tähendab, et seda tuleb hinnata hüvitise andmise (teenuse osutamise) taotlemise hetkel (RKPSJKo 09.12.2019 nr 5-18-7/8, p 230).
  2. Eelnevast tulenevalt ei saanud kaebajale tekkida õiguspärast ootust tähtajalise üürilepingu pikendamisele. Üürilepingu pikendamise seos kaebaja abivajaduse hindamisega
  3. Järgnevalt tuleb hinnata, kas määrused 1, 24 ja 25 ühes SHS ja SÜS regulatsiooniga kohustavad üürilepingu pikendamise otsustamisel igal juhu hindama taotleja abivajadust määruse nr 24 § 9 alusel või on linnal õigus otsustada üürlepingu pikendamine olemasolevate andmete alusel ning abivajaduse hindamiseks tuleb kaebajal esitada igal juhul eraldi taotlus.
  4. Vastustaja ei ole lepingu lõpetamisel tuginenud üksnes lepingu tähtaja lõppemisele, vaid sellele, et kaebaja ja temaga koos elav poeg on töövõimelised ja omavad püsivat sisstulekut ega ole sotsiaal- või kõrvalabi vajavad isikud. Vastustaja leiab, et üürlepingu pikendamiseks puudub õiguslik alus. Korralduses on tuginetud SHS §-le 41 ning märgitud, et praeguseks on eluruumi andmiseks esinenud asjaolud ära langenud ning kaebaja ei ole isik, kes vajab enda eluruumi küsimuse lahendamiseks jätkuvalt Tallinna linna abi (dtl 6 jj).
  5. 03.07.2024 koosoleku protokollis on viidatud sotsiaalhoolekande osakonna poolt tuvastatud asjaolud: „D.L, ik XXXXXXXXXXX, on töövõimeline isik. Töötab alates 08.09.2021 AAA OÜs. Tema sissetulekuks on 6 kuu keskmine netotöötasu 871,52 eurot kuus. Poeg A.A, ik XXXXXXXXXXX, on töövõimeline isik. Töötab alates 04.11.2019 ZZZ OÜs. Tema sissetulekuks on 6 kuu keskmine netotöötasu 1700 eurot kuus. Sotsiaalhoolekande osakonda pere pöördunud ei ole. D.L kasutab koos pojaga XX eluruumi enda ainsa elukohana, üüri ja kõrvalkulude võlgnevust ei ole.“ (dtl 51).
  6. Vastustaja selgitas vastuseks kohtu küsimustele (dtl 63) 17.10.2024, et D.L ja A.Ai sissetuleku arvutamisel on Lasnamäe eluasemekomisjon lähtunud Maksu- ja Tolliameti andmetele perioodil detsember 2023 kuni juuni
  7. D.L kuue kuu keskmine netosissetulek eelpoolnimetatud perioodil on 871,52 eurot (lisa 1) ja A.Ail 1700 eurot (lisa 2). Lasnamäe Linnaosa Valitsusel puuduvad andmed isikule esitatud tegelikest eluasemekuludest. Eluruumi arvestuslik põhjendatud kulu kaheliikmelise pere puhul kuni 51 m² - ja kulud eluasemele 612 eurot kuus. Vastustaja märkis ka seda, et sissetulekupiir on sätestatud Tallinna Linnavalitsuse 7

(10)„Sotsiaaltoetuste määrad“ (määrus nr 39) §-s 1 – see on 360 eurot inimese kohta. Kaheliikmelise pere puhul 720 eurot kuus.
  1. Lisaks selgitas vastustaja vastuseks kohtu küsimustele (dtl 63-64), et D.L abivajadust ei ole hinnatud määruse nr 24 §-st 9 lähtuvalt. Eluasemekomisjon esitas oma seisukoha andmebaasides leiduvate andmete põhjal. Sama määruse § 8 sätestab, et abi saamiseks pöördub abivajaja taotlusega abivajaduse hindamiseks elukoha järgse linnaosa valitsuse poole, D.L ei ole seda teinud. Vastustaja märkis ka seda, et D.L ei ole pöördunud sotsiaalhoolekande osakonna poole oma elamispinna küsimuse lahendamiseks. Seetõttu ei ole teda nõustatud üürimise nõustamise ja toetamise teenusega seonduvalt ega suunatud teenusele.
  2. Vastustaja on vastuses kaebusele viidanud SHS § 43 lg 1 p-le 1, SHS § 3 lg 1 p-le 2,

§ 18lg-le 1, 2 ja 3, SÜS § 5 lg-le 1, VÕS §-le 309 ja 326 lg-le 2.

Lisaks on vastustaja märkinud, et korralduse eesmärk on tagada kõigile Tallinna linna kodanikele võrdne ligipääs kohaliku omavalitsuse ühele olulisemale ülesandele tagada eluase isikutele, kellel puudub selleks võimalus tulenevalt tema sotsiaalmajanduslikust olukorrast. Kaebaja elab koos oma täisealise pojaga ning perekonna abivajadust hinnates on Tallinna linn põhjendatult neid käsitanud jätkuvalt ühe leibkonnana (sarnaselt SHS § 131 lg 7) (dtl 48-49).

  1. Kokkuvõttes leiab vastustaja seega, et üürilepingu pikendamisest võib keelduda hinnates abivajadust olemasolevate andmete alusel (s.o kaebaja majanduslikku olukorda), kuid seejuures ei pea hindama kaebaja abivajadust määruse nr 24 § 9 tähenduses.
  2. Kohus ei nõustu vastustajaga, et abivajaduse hindamisel võib praegusel juhul määruse nr 24 § 9 kõrvale jätta, kuna tegemist on määruse nr 56 alusel sõlmitud lepingu pikendamisega. Esiteks, määruse nr 1 §-s 22 toodud rakendussätteid ei saa vaadata lahus määrusega nr 25 kehtestatud eluruumi tagamise teenusele kehtestatud nõuetest, sest arvestada tuleb eluruumi kasutusse andmise eesmärki (vt ka käesoleva otsuse p-d 53-58). Teiseks, määruse nr 18 § 2 lg 2 viitab abivajaduse hindamisele seoses määruse nr 24 §-s 9 tooduga. Kolmandaks, kuna linnaosa eluasemekomisjonile ei ole arvamuse kujundamiseks seaduse ega määrusega ette antud eraldi juhiseid ega kriteeriume arvamuse koostamiseks, tuleb linnaosa eluasemekomisjonil arvamus kujundada kehtivatest õigusaktidest lähtuvalt (

§ 1lg 4).

67. Praegu kehtiva korra kohaselt tuleb aga enne teenusele suunamist hinnata inimese abivajadust (vt eelkõige SHS § 15;

§ 1lg 4, § 18 lg-e 1-3 ja 12, 17; määruse nr 24 §-d 7-8, § 9 lõige 4).

Johtuvalt tuleb ka määruse nr 56 alusel sõlmitud üürlepingute pikendamise hindamisel arvestada abivajaduse hindamise sätetega. Seda olenemata sellest, kas isik on esitanud eraldi koos üürlepingu pikendamise taotlusega esitanud abivajaduse hindamise taotluse või mitte.

  1. Määruse nr 24 § 9 lõige 2 sätestab, millest abivajaduse hindamisel tuleb lähtuda. Kui abivajaduse hindaja on kogunud piisavalt informatsiooni teenuse taotluse osas (määruse nr 24 § 9 lg 2 p 1), taotleja ei ole oma abivajaduse osas esitanud informatsiooni, mis nõuaks põhjalikuma abivajaduse hindamist, on kohtu hinnangul lubatud lähtuda olemasolevatest andmetest. Määruse § 9 lõike 2 p 2 kohaselt tuleb lisateavet koguda vajaduse korral.
  2. Praegusel juhul ei ole vastustaja enda selgituste kohaselt täiendavalt kaebaja poole asjaolude selgitamiseks pöördunud. Siiski nähtub, et vastustaja on kaebaja abivajadust sisuliselt hinnanud olemasolevate andmete alusel. Nendest nähtub, et kaebaja ja temaga kooselav poeg on töövõimelised isikud, kelle leibkonna sissetulek ületab (dtl 65 ja 66) leibkonna sissetuleku piiri (s.o 360 eurot inimese kohta ja 720 eurot kaheliikmelise leibkonna kohta, määruse nr 39 § 1). Kaebaja on seejuures arvestanud ka maha arvatavate eluasemekuludega.
  3. Haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu üksnes vältimatult vajaliku menetluse toimetamine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et õigusteadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja 8

(10)palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline (vt nt TlnRnKo 27.09.2023 nr 3-22-1056/35, p 25 ja seal viidatud lahendid).
  1. Praeguses haldusasjas on aga tegemist olukorraga, kus kaebaja ei ole vastustaja tuvastatud faktilistele asjaoludele vastu vaielnud ega muul viisil kohtule tuvastatust suuremat abivajadust põhjendanud. Kaebaja ei ole esitanud kaebaja majanduslikku seisu kirjeldavaid tõendeid, mille kaebaja oleks saanud vastustaja täiendava selgitamiskohustuse täitmise korral haldusmenetluses asja juurde esitada ja mis muudaks hinnangut kaebaja abivajaduse hindamise tulemuse osas. Kaebaja tugineb üksnes sellele, et üüriturult korteri leidmine on kaebaja vanust ja sissetulekuid arvesse võttes keeruline. Seega ei saanud vastustaja poolt selgituskohustuse täitmata jätmine ja täiendava ärakuulamise võimaldamata jätmine (HKMS § 58) mõjutada korralduse õiguspärasust.
  2. Üksnes asjaolust, et kaebaja on peagi pensionär ei saa tuletada abivajadust, mida vastustaja peaks uuesti hindama. Kaebaja on töövõimeline isik, kelle leibkonna sissetulek ületab toimetulekupiiri. Seejuures märgib kohus, et vastustaja hindas kaebaja ja tema võimalusi kohaselt leibkonnana (SHS § 131 lg 7).
  3. Kohaliku omavalitsuse omandis olevate ruumide kasutusse andmise küsimuste üle otsustamisel on elamuseaduse § 8 lg-st 2 tulenevalt kohalikul omavalitsusel autonoomia ja kaalutlusõigus (vt nt TlnRnKm 19.09.2021 nr 3-21-1346/8). Vastustaja on üürilepingu pikendamise kaalumisel (HKMS § 4 lg 2) arvestanud asjakohaste kaalutlustega (kaebaja ja tema leibkonna sissetulek ja selle võrdlus toimetulekupiiriga, kaebaja ja temaga kooselava isiku töövõime). Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mida vastustaja oleks pidanud kaaluma, mis oleks tinginud vastustaja teistsuguse otsuse. Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust üürilepingu pikendamisele ning üürilepingu pikendamiseks ei anna eraldiseisvat alust ka see, et kaebaja on peagi pensionär. Eelnevalt tulenevalt puudus vastustajal kohustus kaebaja üürilepingu pikendamiseks.
  4. 17.10.2024 esitas kaebaja käesolevas haldusasjas seisukoha, et A.A on käesolevaks hetkeks registreeritud töötuna ja esitas asja juurde ka vastava 04.10.2024 otsuse nr TA24-
  5. Vastuseks kaebaja seisukohale selgitas vastustaja, et Lasnamäe Linnaosa Valitsus sai A.Ai staatusest töötuna teada 18.10.2024 kohtumäärust lugedes. Andmebaasist andmete kontrollimisel (22.10.2024) näitab töötamise register, et A.A töötab alates 04.11.2019 ZZZ OÜs ja Töötukassa andmetel on A.A alates 03.10.2024 registreeritud töötuna (töötuskindlustusmaksed veel puuduvad). D.L ja A.A ei ole Lasnamäe Linnaosa Valitsuse poole pöördunud taotlusega enda abivajaduse hindamiseks ega muul viisil abi saamiseks seoses elamispinna küsimustega.
  6. Kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kuna vaidlusaluse korralduse andis vastustaja 13.08.2024 ei mõjuta kaebaja poolt asja juurde esitatud 17.10.2024 seisukoht ühes seda kinnitavate tõenditega vaidlustatud korralduse õiguspärasust. Kui kaebaja esitab vastustajale abivajaduse hindamise taotluse, on vastustaja aga kohustatud seda teavet abivajaduse hindamisel arvesse võtma.
  7. Lisaks märgib kohus, et töö otsimisega seoses on A.Ail õigus taotleda abi ja toetust Eesti Töötukassalt. Veel on kaebajal ja kolmandal isikul võimalik pöörduda linnaosa valitsuse poole nõustamisteenuse saamiseks (

§ 10lg 2). Kokkuvõte ja menetluskulud 9

(10)
  1. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
  2. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja ja kolmanda isiku kantud kulud (HKMS § 108 lg 8) nende endi kanda ning neid ei hüvitata. Vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud ja võimalikud kulud jäävad vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
  3. Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus füüsiliste isikute nimed, isikukoodid, juriidiliste isikute nimed ja kõik aadressiandmed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui isik soovib piirata kohtulahendi avalikustamist suuremas mahus, tuleb esitada põhjendatud taotlus, mille kohus lahendab määrusega (HKMS § 175 lg-d 4 ja 6). (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.