KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maarja Oras Määruse tegemise aeg ja koht 13. mail 2026 Tallinnas Haldusasja number 3-26-1275 Haldusasi I.U kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks vastama

) § 121 lg 4, § 204 lg 1). ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Tallinna Halduskohus registreeris
2. aprillil 2026 I.U kaebuse Tallinna Vangla kohustamiseks vastama tema pöördumistele. Kaebaja märgib, et vangla ei ole vastanud tema järgmistele pöördumistele: 1) 26.02.2026 16:58 1-26/2-2/3104; 2) 25.02.2026 15:13 1-26/2-2/3035; 3) 10.03.2026 07:54 1-26/2-2/3794; 4) 14.03.2026 09:55 1-26/2-2/4049; 5) 14.03.2026 10:08 1-26/2-2/
4. Kohus palus
5. aprilli
6. a kohtunõudega Tallinna Vanglal teatada, kas vangla on mõnele kaebuses viidatud pöördumisele vastanud või kas kaebaja on pöördunud vangla poole vaidega seoses tema pöördumistele vastamata jätmisega.
7. Tallinna Vangla vastas
8. aprillil 2026 kohtunõudele ning selgitas, et kaebaja
9. veebruari 2026 ja
10. veebruari 2026 pöördumistele (VaPo nr 1-26/2-2/3104 ja 1-26/2-2/3035) on vangla vastanud
11. märtsi
12. a vastusega nr 2-2/1-26/3772-
13. Kaebaja on vastuse kättesaamist omakäeliselt kinnitanud (digitoimiku lehekülg (dtl) 10). Kaebaja
14. märtsi 2026 pöördumisele (VaPo nr 1-26/2-2/3794) on vangla vastanud
15. märtsi
16. a vastusega nr 6-7/1-2/1140-
17. Vastus on kaebajale kätte antud
18. märtsil 2026 (dtl 14). Kaebaja
19. märtsi 2026 pöördumised (VaPo nr 1-26/2-2/4049 ja 1-26/2-2/4051) võttis vangla teadmiseks ja neile ei vastanud. Kaebaja on pöördumised pealkirjastanud küll vaietena, kuid vaietena vangla neid ei käsitlenud, sest neis pöördumistes kaebaja üksnes kommenteerib tema selgitustaotlustele antud vangla vastuseid. Vaiet eeltoodud pöördumistele vastamata jätmisega seonduvalt kaebaja Tallinna Vanglale esitanud ei ole.
20. Kaebaja esitas
21. aprillil 2026 vastuväite vangla vastusele, märkides, et ei ole kätte saanud vastust seoses teise kinnipeetava tervisega ning vastust vaidele, kus kaebaja ei nõustunud jalutuskäigu graafikuga. 5.

§ 121

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohtule nähtub, et kaebaja

1. veebruari ja
2. veebruari
3. a pöördumistele on vangla vastanud
4. märtsil 2026 (dtl 10). Vastuses viitab vangla kaebaja
5. veebruari 2026 pöördumisele nr 1-26/2-2/3035 ning
6. veebruari
7. a pöördumisele nr 1-26/2-2/3104 ning selgitab, et ühendab viidatud kaebaja pöördumised üheks vastuseks. Vastuselt nähtub, et kaebaja on allkirjaga kinnitanud selle kättesaamist. Samuti nähtub, et kaebaja
8. märtsi 2026 pöördumisele on vangla vastanud
9. märtsil 2026 (dtl 11). Vangla viitab vastuses kaebaja pöördumisele nr 1-26/2-2/3794, kus kaebaja kirjeldab teise kinnipeetava emotsionaalse seisundi kõikumist. Asjaolu, et kaebajale on ka kõnealune
10. märtsi
11. a vastus kätte antud, kinnitab vangla vastuse lisas 3 esitatud Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammi Delta väljavõte (dtl 14). Seega ei näi kohtule usutav kaebaja väide, et ta ei ole saanud kätte vangla vastust seoses tema pöördumisega teise kinnipeetava tervise pärast. 6.

§ 44

lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Seega peab esinema kaebaja subjektiivsete õiguste riive, mille kaitsmiseks kaebus esitatakse. Olukorras, kus kaebaja taotleb vangla kohustamist vastama tema pöördumistele, millele vangla on tegelikkuses juba vastanud ning esitanud selle kohta veenvad tõendid, ei nähtu kohtule kaebaja subjektiivsete õiguste riivet, mille kaitsmiseks võiks kaebuse esitamine vajalik olla. Kuivõrd vangla on vastanud kaebaja 25. veebruari, 26. veebruari ja 10. märtsi 2026. a pöördumistele, ei esine selles osas kaebaja subjektiivsete õiguste riivet ning seetõttu puudub kaebajal vastavas osas kaebeõigus. Seetõttu tagastab kohus 25. veebruari, 26. veebruari ja 10. märtsi 2026. a pöördumistele vastamiseks kohustamise osas kaebuse

§ 121lg 2 p 1 alusel.

7.

§ 121

lg 2 p 21 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtule nähtub, et kaebaja on esitanud

1. märtsil 2026 vanglale selgitustaotluse, milles soovis teada, mis kell algavad neljandas üksuses jalutuskäigud. Vangla vastas kaebaja pöördumisele
2. märtsil 2026 (nr 6-7/1-26/1174-2; dtl 17). Seejärel esitas kaebaja
3. märtsil 2026 vaidena pealkirjastatud pöördumise (dtl 2), kus märgib, et sai
4. märtsi
5. a vastuse nr-ga 6-7/126/1174-2 ning et ta ei ole nõus selle vastusega, esitades endapoolsed kommentaarid. Vangla esitatud vastusest nähtub ka, et kaebaja esitas
6. veebruaril 2026 pöördumise, kus kaebaja soovis infot, kas tal on vaja vanad ajakirjad ära visata või mitte ning kes selle üle otsustab. Vangla vastas kaebaja pöördumisele
7. märtsil 2026 (nr 2-2/1-26/2961-2; dtl 18). 2 Seejärel esitas kaebaja
8. märtsil 2026 vaidena pealkirjastatud pöördumise (dtl 3), kus märgib, et ei ole nõus vangla
9. märtsi
10. a vastusega nr 2-2/1-26/2961-2, esitades endapoolsed kommentaarid. Kohus järeldab eelpool kirjeldatust, et kaebaja esitas vanglale selgitustaotlused info saamiseks, millele vangla vastas
11. märtsil
12. Kuigi kaebaja on
13. märtsil 2026 esitatud pöördumised pealkirjastanud vaietena, toimis vangla kohtu hinnangul õiguspäraselt, võttes kõnealused pöördumised teadmiseks, käsitlemata neid vaietena. Vangla
14. märtsi
15. a vastused kaebaja selgitustaotlustele ei olnud haldusaktid või toimingud, millele oleks saanud vaiet esitada. Kõnealused vangla vastused kaebaja selgitustaotlustele ei olnud regulatiivse toimega, vaid vangla edastas üksnes kaebaja küsitud info. Seega ei pidanudki vangla kaebaja
16. märtsil 2026 esitatud pöördumisele vastama seoses jalutuskäigu graafikuga, mistõttu ei ole asjakohane ka kaebaja vastuväide, et ta ei ole saanud vastust vaide osas, mille esitas seoses jalutuskäigu graafikuga. Eeltoodud põhjustel on kaebuse rahuldamine kaebaja
17. märtsi
18. a pöördumisi puudutavas osas ebatõenäoline. Asjaolu, et vangla ei vastanud kaebaja
19. märtsi
20. a pöördumistele, vaid võttis need teadmiseks, ei kujuta endast kaebaja õiguste märkimisväärset riivet, seda saab pidada väheintensiivseks. Seetõttu tagastab kohus
21. märtsi
22. a pöördumistele vastamiseks kohustamise osas kaebuse

§ 121lg 2 p 21 alusel.

8. Kohus selgitab, et

§ 43

lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 9. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja menetlusabi taotlust. Kohus jätab kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks läbi vaatamata. Maarja Oras /allkirjastatud digitaalselt/ 3