Obsah (6)

§ 184§ 182§ 158§ 108§ 109§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-24-2607 Otsuse kuupäev 30. aprill 2026 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. s

) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-24-2607

1. X (kaebaja) saabus
2. septembril 2024 Narva piiripunkti eesmärgiga ületada piir ja lahkuda Schengeni territooriumilt Venemaa Föderatsiooni.
3. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) otsustas
4. septembri
5. a ettekirjutusega nr 1052281899: 1) teha X-ile ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui
6. septembril 2024 (ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates
7. septembrist 2024, pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust mitte täitnud välismaalane vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 lg-le 1 ja §-le 17 Eesti Vabariigist välja Venemaa Föderatsiooni); 2) kohaldada kaebaja suhtes 3 aastaks Schengeni sissesõidukeeldu. Ettekirjutuse kohaselt viibis kaebaja Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta, rikkudes sellega VSS § 2 lg 1 sätteid ning tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid. Kaebaja viibis Schengeni riikide territooriumil 180 päevase tagasiarvestusperioodi jooksul kokku 164 kalendripäeva, sh vähemalt ühe kalendripäeva Eesti Vabariigis. Seega ei järginud kaebaja välismaalaste seaduse (VMS) § 44 lg 2 tingimust, sest viibis Schengeni territooriumil lubatud 90 päevast mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul enam ehk oli seadusliku aluseta Schengeni territooriumil lubatust rohkem 74 kalendripäeva, nendest vähemalt 1 kalendripäeval Eesti Vabariigis. Seadusest tulenevalt on õigustatud kehtestada kolmeaastane Schengeni sissesõidukeeld.
8. Kaebaja esitas
9. septembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA
10. septembri
11. a ettekirjutuse nr 1052281899 tühistamiseks nii lahkumisettekirjutuse kui ka Schengeni sissesõidukeelu osas.
12. Tartu Halduskohus võttis
13. septembri
14. a määrusega menetlusse X-i kaebuse PPA
15. septembri
16. a ettekirjutuse nr 1052281899 tühistamiseks. Kohus määras vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
17. Vastustaja esitas
18. oktoobril 2025 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebus rahuldamata.
19. Tartu Halduskohus otsustas
20. märtsi
21. a määrusega vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
22. Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 4.
23. Kaebaja on alates
24. aastast erinevatel ajavahemikel elanud Soome Vabariigis ning omab seal kinnisvara ja tegeleb ettevõtlusega. Vaidlust ei ole selles, et Soome Vabariik keeldus
25. augustil 2023 kaebajale elamisluba andmast ja tegi otsuse kaebaja riigist väljasaatmise kohta, mille kaebaja kohtus vaidlustas. Soome kohus ei rahuldanud kaebaja nõuet väljasaatmisprotsess peatada, kuid väljasaatmist lõpule ei viidud, sest kaebajal on Kanada kodakondsus. Kaebaja esitas
26. augustil 2024 Soome Vabariigile uue taotluse elamisloa saamiseks ning selle menetluse ajal on tal õigus viibida Schengeni tsoonis. Kaebaja näitab üles soovi seaduslikult viibida Schengeni tsoonis, mida tõendab tema taotlus uue elamisloa saamiseks. 2 3-24-2607 4.
27. Kuigi VSS § 74 lg 1 näeb ette sissesõidukeelu kohaldamise, ei vabasta see haldusorganit kohustusest hinnata meetme kohaldamise vajadust ja meetme kestuse proportsionaalsust konkreetse isiku puhul. Lubatud viibimisaja ületamine ei tähenda automaatselt, et esineb alus kolme aasta pikkuse Schengeni sissesõidukeelu kohaldamiseks. Vastustaja ei ole asjakohast kaalumist sissesõidukeelu kohaldamisel läbi viinud. Isikust ei lähtu ohtu avalikule korrale, julgeolekule või ühiskonna põhihuvidele. Kaebajal on tegelikud sidemed Soome Vabariigiga seoses pikaaegse elamise, ettevõtluse ja kinnisvara haldamisega, mida PPA pole arvestanud.. 4.
28. Kaebaja vaidlustab mitte ainult lahkumisettekirjutuse faktilise tagajärje, vaid eelkõige Schengeni sissesõidukeelu kui jätkuvalt kehtiva ja tema õigusi piiravat meedet. Seega ei ole vaidlus muutunud teoreetiliseks ega ammendunud. Sissesõidukeelu kehtimine mõjutab kaebaja õigusi jätkuvalt ja otseselt ning seetõttu on kohtulik kontroll täielikult põhjendatud. Kaebaja abiellus
29. veebruaril 2026 Soome Vabariigi kodanikuga ning pärast seda esitas kaebaja
30. veebruaril 2026 ka uue taotluse elamisloa saamiseks perekondlikul alusel, mis on praegu Soome Vabariigi ametivõimude menetluses. Seda kinnitab Soome Vabariigi ametivõimude esitatud
31. veebruari
32. a tõend. Kohaldatud sissesõidukeeld omab mõju kaebaja perekonnaelule. Kolmeaastane sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ning see takistab kaebaja tegevust Soome Vabariigis. Vastustaja ei ole hinnanud perekondliku suhte tegelikku olemasolu ja tähendust ega kaebaja sidemeid Soome Vabariigiga, samuti ei ole arvesse võtnud sissesõidukeelu mõju abikaasade kooselule, ega ka seda, kas vähem koormavad meetmed oleksid olnud piisavad.
33. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. 5.
34. PPA on ettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest. VSS § 2 lg 1 alusel peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis seadusliku aluseta. VMS § 43 lg 1 sätestab välismaalase seaduslikud alused Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks. Antud juhul puudus kaebajal Schengeni territooriumil sh Eestis seaduslik alus viibimiseks. PPA-l on kohustus teha lahkumisettekirjutus välismaalasele, kes on saabunud riiki seadusliku aluseta või kellel puudub seaduslik alus riigis viibimiseks. Kaebaja rikkus Schengeni territooriumil viibimise tingimusi, mistõttu oli talle lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmistähtajaga tegemine VSS § 7 lg-te 1 ja 2 alusel põhjendatud. 5.
35. PPA-l puudus põhjus kohaldada kaebaja suhtes lühemat sissesõidukeeldu või jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Kaebajale anti võimalus esitada arvamus ja vastuväited sissesõidukeelu kohaldamise kohta, mille raames selgitas kaebaja, et tema juhitav äriühing ja kinnisvara asub Soome Vabariigis ning tema teada ta võib viibida Soome Vabariigi territooriumil. Nimetatud asjaolud ei ole lühema pikkusega sissesõidukeelu kohaldamiseks piisavad. Kaebaja puhul ei esine ka humaanseid kaalutlusi. Kaebaja on lahkunud Eesti Vabariigist ning tal on võimalik taotleda VSS § 32 lg 1² alusel tunnistada sissesõidukeeld kehtetuks kohtuväliselt. KOHTU SEISUKOHT
36. Vaidluse all on PPA
37. septembri
38. a ettekirjutuse nr 1052281899 õiguspärasus. Nimetatud otsusega tehti kaebajale lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga ning kehtestati kaebajale Schengeni sissesõidukeeld kestvusega 3 aastat. Kaebaja hinnangul ei ole vaidlustatud otsus proportsionaalne. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et haldusakt on õiguspärane ja proportsionaalne. 3 3-24-2607
39. Kohus ei nõustu kaebajaga, et lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane. Kaebajal ei olnud
40. septembri
41. a seisuga, mil kaebaja saabus Narva piiripunkti, Soome Vabariigi poolt välja antud elamisluba. Kuna kaebajal oli Kanada kodakondsus, siis sai ta olla Schengengi territooriumil välisriigiga sõlmitud viisavaba liikumise reegli alusel. Asjaolu, et kaebajal oli ka Soome Vabariigis kinnisvara ei andnud eraldi alust Schengeni territooriumil, sh Eesti Vabariigis viibimiseks. Kaebajal ei ole Euroopa liikmesriigi kodakondsust ega muud alust Euroopa Liidu territooriumil viibimiseks peale Kanada kodakondsusest tuleneva viisavaba Schengeni territooriumil viibimise võimaluse. Viisavabalt Schengeni territooriumil viibimisel tuleb aga järgida riikides viibimise tingimusi. VMS § 44 lg 2 näeb ette, et kui välisriigiga on sõlmitud leping viisavaba liikumise kohta või välisriigi kodanike suhtes on viisanõudest loobutud, võib selle välisriigi kodanik Schengeni konventsiooni liikmesriikides, sealhulgas Eestis, viibida kokku kuni 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul, kui välisleping ei sätesta teisiti. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla vaidlustatud otsuses ja PPA vastuse esitatud Schengeni ruumis viibimise kestust. Asjaolu, et kaebaja esitas Soome Vabariigis
42. augustil 2024 uue elamisloa taotluse, ei andnud talle eraldi õigust viibida Schengeni territooriumil, sh Eesti Vabariigi territooriumil, vaid ta pidi jätkuvalt jälgima Schengeni territooriumil viisavabalt viibimise tingimusi, sh VMS § 44 lg
43. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks kaebaja väidet, et uue elamisloa taotluse esitamine andis talle täiendava õiguse viibida Schengeni territooriumil ja liikuda teistesse liikmesriikidesse. Kaebaja esitatud lisal 6 (tõend elektroonilise asja menetluses olekust) on samuti selgitus, et see tõend ei anna õigust siseneda Soome ega reisida Soomest välismaale. Kohtu seisukohta ei muuda ka kaebaja täiendava seisukohaga esitatud uus tõend järgmise elamisloa taotluse esitamise kohta
44. veebruaril
45. Eelnevatest elamisloa taotlustest erinevalt on see esitatud perekondlikul alusel ehk seoses Soome kodanikust abikaasaga. Vastustaja ei saanud kuidagi haldusakti andmise ajal selle uue asjaoluga arvestada (

§ 158

lg 2), mistõttu ei ole see asjaolu lahkumisettekirjutuse õiguspärasust mõjutav, sest nimetatud asjaolu ei esinenud vaidlustatud haldusakti andmise ajal. Kuna vaidlust ei ole selles, et viisavabalt Schengeni territooriumil viibimise tingimusi kaebaja rikkus (kaebaja viibis Schengeni territooriumil lubatud 90 kalendripäevast rohkem), siis oli lahkumisettekirjutuse tegemine VSS § 7 lg-te 1 ja 2 alusel seaduslik ning selles osas puudub alus PPA

1. septembri
2. a ettekirjutuse nr 1052281899 tühistamiseks.
3. Kohus ei nõustu PPA-ga aga selles, et kolme aastase sissesõidukeelu kohaldamine oli rikkumise asjaolusid arvestades põhjendatud. VVS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Schengeni sissesõidukeeluga keelatakse välismaalasel siseneda Eesti ning teise Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumile ja seal viibida (VSS § 6 lg 2). VSS § 74 lg 1 näeb ette, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg 4¹).
4. Kohtupraktikas on VVS sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise sätteid koosmõjus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2008/115/ tõlgendades leitud, et VSS § 74 lg-t 1 (sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos VSS § 7 lg 2 vajaduspõhisust ning VSS § 74 lg 3 sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust ja lg 4 humaansust rõhutavate sätetega. Peab arvestama ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ art-ga 11, milles reguleeritakse sissesõidukeeldu ja selle pikkust. Direktiivi sissejuhatuse p 6 järgi tuleb direktiivi alusel tehtavad otsused teha juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest 4 3-24-2607 kriteeriumitest. Silmas tuleb pidada ka VSS § 6 lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Sissesõidukeeld on VVS § 6 lg 1 kohaselt täiendav meede hoidmaks ära ebasoovitava välismaalase naasmist teatud aja jooksul ning see on mõeldud ennetava tõkendina Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste vältimiseks, tegemist ei ole karistusega. Kuigi VSS § 74 lg 1 näeb ette, et kolmeaastane sissesõidukeeld määratakse kõikidele välismaalastele, kellele tehakse lahkumisettekirjutus, siis peab lõpptulemus olema proportsionaalne igal üksikul juhul ehk PPA-l on sissesõidukeelu rakendamisel ja selle pikkuse määramisel siiski kaalutlusõigus. Sissesõidukeelu vajadust ja proportsionaalsust tuleb sisuliselt hinnata (VSS § 74 lg 3) ehk tuleb arvestada isikut individuaalselt iseloomustavate asjaoludega. Silmas tuleb pidada nii sissesõidukeelu eesmärki kui ka asjaomase välismaalase kaitset väärivaid huve. Kaitset väärivad ennekõike sellised isiklikud huvid, mis annavad välismaalasele õigusaktidest tuleneva tagasipöördumise või mõnda teise Schengeni riiki sisenemise perspektiivi, näiteks perekondlikud, eraelulised, tööalased, hariduslikud ja majanduslikud huvid. EK tagasisaatmise soovitustes on selgitatud, et mõiste „oht avalikule korrale“ eeldab lisaks ühiskondliku korra häirimisele ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
5. mai
6. a otsus asjas nr 3-23-1317).
7. Vaidlustatud haldusaktis on PPA arvestanud peaasjalikult viibimisaja ületamise asjaolusid. Vastustaja on minimaalselt viidanud ka kaebaja sidemetele Soome Vabariigiga (elamisloa andmisest keeldumine, äriühingu ja kinnisvara asumine selles riigis), kuid pole seda sissesõidukeelu kohaldamisel sisuliselt analüüsinud. PPA ei ole otsuses üldse põhjendanud, miks on kaebaja Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav (VSS § 6 lg 1) või milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule. Teisisõnu pole PPA põhjendanud, milles seisneb sissesõidukeelu ning selle kolmeaastase tähtaja vajadus ja eesmärk. Silmas tuleb pidada, et VSS § 6 lg 1 eesmärk ei ole vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja siin viibimist ning sissesõidukeeld ei ole karistus viibimisaja ületamise eest. Kui välismaalane on riigist lahkunud, on ühtlasi täidetud põhieesmärk, et viibimisaluseta välismaalane enam Eestis ei asu. PPA otsuses kajastatu viitab sellele, et PPA on rakendanud kolmeaastast sissesõidukeeldu kui automaatset järelmit asjaolule, et kaebaja rikkus viibimisaja nõudeid ehk PPA on käsitlenud VVS § 74 lg-s 1 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamist kui kohustuslikku reeglit. Selline lähenemine ei ole aga põhjendatud. Sissesõidukeelu kohaldamise vajadust ja proportsionaalsust tuleb hinnata sisuliselt ning sissesõidukeelu kohaldamine ei saa olla automaatne järelm lahkumisettekirjutusele (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu
8. juuli
9. a otsus asjas nr 3-23-2630). PPA ei ole kaebajale sissesõidukeelu kehtestamise eesmärki piisavalt sisustanud ning samuti ei ole veenev rakendatud sissesõidukeelu pikkuse kohta esitatud põhjendused. PPA on vaidlustatud otsuses viidanud vaid kaebaja tahtele, et tema sissesõidukeeld oleks lühem seoses Soome Vabariigis kinnisvara ja äriühingu omamisega, kuid sellega seonduvalt ei ole PPA sissesõidukeelu osas selle kohaldamise pikkuse vähendamist või kohaldamata jätmist sisuliselt analüüsinud. Ka kohtumenetluses esitatud põhjendused ei kinnita, et vastustaja selles osas põhjalikku kaalumist teostas. Kaebaja on lahkumiskohustuse täitnud ning kohtule ei nähtu vastustaja esitatud põhjendustest, mis eesmärgil on kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine praegusel juhul vajalik. Silmas tuleb ka pidada, et vastustaja ei teinud kohe sundtäitmisele kuuluvat lahkumisettekirjutust, vaid andis tähtaja vabatahtlikuks lahkumiseks, samuti oli kaebaja koostöövalmis ning selgitas endaga seotud asjaolusid, sh sidet Soome Vabariigiga ning tõi välja temaga seotud menetlused. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks andmeid varjanud, esitanud valeandmeid või muul viisil takistanud menetlust ja seeläbi tekitanud olukorra, kus ennetava 5 3-24-2607 meetme kohaldamine võiks olla vajalik. Kaebaja käitumises, sh riigis viibimise ja liikumise asjaoludes ei ole viiteid sellele, et tema tegevus võiks kujutada ohtu Schengeni viisaruumis avalikule korrale või riigi julgeolekule või muul viisil kinnitada vajadust ennetada kaebaja sisenemist Schengeni viisaruumi tulevikus. Viibimisaja rikkumise asjaolud viitavad kaebaja hooletusele Schengeni viisaruumis lubatud viibimisaja arvestamisel ja selle järgimisel, kuid need ei kinnita, et kaebaja suhtes oleks vajalik ennetava meetmena keelata tema tulevikus sisenemine Schengeni viisaruumi sedavõrd pika aja jooksul. Seega on kohus seisukohal, et sisenemiskeelu kehtestamiseks kolme aastase tähtajaga ei olnud põhjendatud vajadust ning PPA ettekirjutus sissesõidukeelu kohaldamise osas on õigusvastane ja tuleb tühistada.
10. Kohus ei võta seisukohta kaebaja perekonnaelu riive kohta seoses abiellumisega, sest sellele põhjendusele kaebaja haldus- ega kohtumenetluses enne täiendava seisukoha esitamist ei tuginenud. Lisaks nähtub, et kaebaja abiellus Soome Vabariigi kodanikuga
11. veebruaril 2026 ehk vaidlustatud haldusakti andmise ajal ei saanudki vastustaja nende kaebaja perekondlike sidemetega Soomes kuidagi arvestada. Tegemist on uue asjaoluga, millel ei ole mõju vaidlustatud haldusakti õiguspärasusele, sest kohus kontrollib haldusakti õiguspärasust selle andmise seisuga (

§ 158lg 2).

1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab PPA
2. septembri
3. a ettekirjutuse nr 1052281899 sissesõidukeeldu puudutavas osas ja jätab lahkumisettekirjutuse peale esitatud tühistamisnõude rahuldamata. 13.

§ 108lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot ja tema õigusabikulud on menetluskulu nimekirja järgi kokku 1950 eurot (ajakulu kokku 13 tundi).

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud.

Kohtu hinnangul on kaebuse mahtu (sisuline analüüs ca kahel lehel) ja sisu arvesse võttes kaebuse koostamise ajakulu (5 tundi) ülepaisutatud. Samuti on täiendav seisukoht (kaebaja sõnastuses lõppseisukoht) sõnastuselt raskepärane, sest tekstis esineb palju sama mõtte ja kaalutluste väljendamist erinevates lõikudes erinevas sõnastuses ehk tekst on kunstlikult mahukamaks kujundatud ning esineb palju kordusi. Kohtu hinnangul saab seetõttu põhjendatud ajakuluks pidada 8 tundi ja õigusabikulu kokku 1200 eurot (8x150). Kokku on kaebaja põhjendatud menetluskulud 1220 eurot (1200+20). Kohus rahuldas kaebuse 50% ulatuses, mistõttu mõistab kohus Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 610 eurot. 14. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 6