Obsah (8)

§ 657§ 654§ 652§ 232§ 230§ 633§ 171§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Q.H Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2026, Tartu Tsiviilasja number 2-18-6019

§ 657lg 1 p 2 1 alusel osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

1. Asja materjalide kohaselt on hageja esitanud kostjate vastu kahju hüvitamise nõude. Hageja nõuab kostjatelt kõigepealt X tee aluse mullakihi eemaldamise ja selle enda kasutusse võtmise eest hüvitist 2700 eurot. Teevälise mulla eemaldamise ja enda kasutusse võtmise eest nõuab hageja kostjatelt hüvitist 2400 eurot. Viimaseks nõuab hageja kostjatelt hageja kinnistul maharaiutud 19 tm puidu eest hüvitist 500 eurot. Maakohus jättis hagi tervikuna rahuldamata. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse täielikult.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada kostja aegumise vastuväite lahendamise osas seoses hageja esimese nõudega (servituudi alusel rajatud tee alalt eemaldatud mulla väärtuse hüvitamise nõue). Maakohus saanuks jätta hagi esimese nõude osas rahuldamata ka kostja aegumise vastuväitele tuginedes (vt selles osas otsuse p 10.2). Ülejäänud osas ei ole ringkonnakohtul põhjust anda kostjate aegumise vastuväitele maakohtust erinevat hinnangut. Ülejäänud osas on maakohus otsuse tegemisel kohaldanud õigesti materiaalõigust ega ole eksinud menetlusõiguse normide vastu, sh on maakohus õigesti hinnanud tõendeid. Maakohtu siseveendumuse kujunemine, miks maakohus otsustas jätta hagi rahuldamata, on otsuses selgelt jälgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks kõiki põhjendusi oma otsuses korrata (

§ 654lg 6).

1. Ringkonnakohus märgib, et pooled on menetluses, sh apellatsioonkaebuses ja selle vastuses kasutanud terminit „muldkeha“ ebaõiges tähenduses. Ehitusseadustiku § 99 lg 4 alusel kehtestatud kliimaministri
2. novembri 2023 määruse nr 71 „Tee projekteerimise normid“ § 2 lg 1 p 15 kohaselt on muldkeha tee ehituseks vajalik geotehniline konstruktsioon koos selle juurde kuuluvate vee ärajuhtimissüsteemide ja tugistruktuuridega. Seega ei ole muldkeha sama mis muld, ka mitte siis, kui tegemist on tee ehitamisel teealuselt alalt eemaldatud mullaga. Ka maakohus juhtis otsuses tähelepanu, et termin muldkeha eemaldatud mullakihi tähenduses on ebaõige ja asjakohane on nimetada vastavat tee rajamiseks eemaldatavat maaainest kaeviseks (maakohtu otsuse põhjenduste p 32).
3. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.
4. Hageja esimeseks nõudeks on servituudi alusel rajatud tee alalt eemaldatud mulla väärtuse hüvitamise nõue. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et servituudi alusel X tee rajamise käigus eemaldatud mulla käsutamise õigus oli kostjatel kui valitseva kinnisasja omanikel. Maakohus on seejuures asjakohaselt viidanud MaaPS § 60 lg-le
5. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et X tee ei ole rajatud
6. detsembri 2004 servituudi seadmise lepingus kokkulepitud servituudialale. Maakohus on seda hageja väidet otsuses hinnanud (otsuse p 34) ja asunud põhjendatud seisukohale, et X tee ehitamise käigus mulla eemaldamine ei tekitanud teeniva kinnisasja omanikule (hagejale) kahju. 7 Kostjad on vastuses apellatsioonkaebusele viidanud Riigikohtu
7. oktoobri 2025 otsusele tsiviilasjas nr 2-15-17526, mis jõustus pärast maakohtu otsuse tegemist. Selles tsiviilasjas taotles OÜ X vastuhagis kostjatelt X tee likvideerimist, leides, et tee on ehitatud valesse kohta, milline nõue jäi rahuldamata. Nimetatud tsiviilasjas leidsid kõik kolm kohtuastet, et asjas ei ole tõendatud, et looduses asub nelja meetri laiune tee vales kohas, st et X tee oleks rajatud väljapoole kokkulepitud servituudiala. Servituudi sisu tuleb kindlaks teha kokkuleppe alusel ja poolte tahte tõlgendamise teel. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu
8. oktoobri 2025 otsus tsiviilasjas nr 2-15-17526 on käsitletav dokumentaalse tõendina, mis on tekkinud pärast maakohtu otsuse tegemist ja mida kohus hindab

§ 652lg 3 p 2 alusel koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega.

Ringkonnakohtu istungil nõustusid pooled nimetatud uue tõendi hindamisega koosmõjus teiste tõenditega. Servituudi ala on pooltel kokku lepitud

1. detsembri 2004 lepingu p-s 5.1.1, mille kohaselt loetakse X kinnistu igakordse omaniku kasuks sõiduteeservituudiga koormatud alaks teeniva kinnisasja (XX, registriosa XXXX) lahustükil katastritunnusega XXXXXXXXXXXXX nelja meetri laiust osa, mis on tähistatud lepingu lahutamatuks lisaks oleval plaanil viirutatud alana. Hageja ei ole koos lepinguga selle lahutamatuks lisaks olevat plaani kohtule esitanud. Lepingu lahutamatuks lisaks oleva plaaniga saab kohus tutvuda asjatundja T. Ilvese arvamuse lisana. Hageja leiab, et kohtute seisukohad tsiviilasjas nr 2-15-17526 tee asukoha osas tuleb jätta arvestamata, sest hinnangu andmisel ei olnud kohtutele teada käesolevas asjas tõendina esitatud asjatundja T. Ilvese arvamus. Ringkonnakohus selle hageja seisukohaga ei nõustu. Pooled on servituudilepingu sõlmimisel nõustunud tee asukoha märkima skeemil, mis ei ole mõõtkavas ja milles ei seotud tee asukohta ei koordinaatide ega kaugusega mõõtühikutes piiripunktidest. Ringkonnakohus teeb sellest järelduse, et pooled ei pidanud tee asukoha ülitäpset asukohta looduses oluliseks. Sellest tuleb ka servituudilepingus servituudiala kokkuleppe tõlgendamisel lähtuda. Asjatundja T. Ilves koostas oma arvamuse servituudiala määramiseks 20 aastat pärast servituudilepingu sõlmimist, kasutades kaasaegset mõõtmistehnikat, mistõttu ei saa selle tõendiga VÕS § 29 alusel lepingu sõlmimise ajal poolte tahte väljaselgitamisel ja lepingu tõlgendamisel arvestada. 10.
2. Kostjad on esitanud menetluses ka aegumise vastuväite, mille juurde jäid ka ringkonnakohtu istungil. Iseenesest põhjendatud on maakohtu seisukoht (otsuse p 45), et kostja peab aegumise vastuväite esitamisel tooma usutavalt välja ka aegumise algusaja, vastasel juhul ei ole kohtul võimalik aegumise vastuväitele ka hinnanguid anda. Samas ei ole maakohus võtnud otsuses selget seisukohta, kas ja millises osas on kostjate aegumise vastuväide aegumise algusaja osas põhistamata. Asjas ei ole vaidlust, et servituudileping sõlmiti
3. detsembril 2004 ja teealuse mulla eemaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitas hageja kostjate vastu
4. aprillil
5. Vaidlus on selles, millal väidetav kahju hagejale tekkis ja millal hageja sellest kahjust teada sai. Hageja on väitnud menetluses, sh ringkonnakohtu istungil, et pärast servituudi seadmist kuni aastani 2014 hageja sealkandis kordagi ei käinud. Kostjate väitel ehitati vaidlusalune tee
6. aastal. Kostjad leiavad, et aegumist tuleb hakata arvestama alates elamu kasutusele võtmise ajast
7. detsembrist
8. Elamu kasutusele võtmise aeg on tõendatud ehitusregistri väljavõttega (I kd lk 163). Tee ehitamise aega
9. aastal tõendab ka hageja tunnistaja A. M. kirjalik seletus, et Ole (Q.H) kutsus teda tee-ehitusele appi
10. või
11. aastal. Kambja vallavolikogu
12. märtsi 2007 otsusega nr 98 kinnitati XX kinnistu I maatüki katastritunnusega XXXXXXXXXXXXX jagamisel tekkivate katastriüksuste sihtotstarbed, sh X tee katastriüksus pindalaga 2479 m2 ja sihtotstarbega transpordimaa. Ka see tõendab, et volikogu 8 otsuse tegemise ajaks pidi vaidlusalune tee olema rajatud. Seega on kostjad aegumise vastuväite aegumise algusaja osas teealuse mulla äraveoga tekitatud kahju nõude osas põhistanud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-15-17526 selgitanud, et valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vahelises suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõudeid tuleb lahendada VÕS § 115 lg 1 alusel ja analoogia korras kohaldub VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg saab olla maksimaalselt 10 aastat (TsÜS § 146). Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest (TsÜS § 147 lg 1). Aegumise katkemise ja peatumise asjaolusid praegusel juhul ei esine. Hageja väitis ringkonnakohtu istungil, et tee-ehitusel väljakaevatud muld seisis aastaid teepervel ja kahju tekkis hagejale alles siis, kui muld teepervelt ära viidi ja hageja väitel kostjate poolt enda kinnistul haljastustööde tegemiseks kasutati. Hageja väitel tõendab seda A. M. kirjalik seletus, mille p-s 8 on märgitud „X tee süvisest välja kaevatud muld oli teesüvise kõrval“. Sellest ühelauselisest A. M. väitest ei saa teha järeldusi, kui kauaks muld teepervele jäi, sest hageja enda väite kohaselt on muld sealt ära veetud ja kasutatud kostjate poolt haljastuseks. Seega ei lükka need hageja väited ümber hageja aegumise vastuväidet. Kuivõrd hageja seisukoha järgi pidid kostjad hoiduma teealuse mulla äraviimisest servituudi alalt, muutus tema kahjunõue selles osas sissenõutavaks hiljemalt tee valmimise ajast, milleks ringkonnakohus loeb elamu kasutusele võtmise aega
13. detsembrist
14. Hagi esitamise ajaks
15. aprilliks 2018 oli möödunud ka maksimaalne võimalik aegumistähtaeg 10 aastat. Põhimõtteliselt tekib kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõue pärast kohustuse rikkumist kahju tekkimisega. Teadlikkus kahjust ei ole kahju hüvitamise nõude sissenõutavuse eelduseks (vt RKTKo 3-2-1-67-14, p 35). Hageja esimene nõue tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb vastavalt täiendada. 10.
16. Hageja teiseks nõudeks on kinnisasjalt eemaldatud mulla väärtuse hüvitamise nõue. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asjas ei ole usaldusväärselt tõendatud, et kostjad oleksid hageja kinnisasjalt mulda eemaldanud ja seda enda kinnisasjale vedanud. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et hageja tõendada on üksnes see, kes ja kui palju on tema kinnistult mulda eemaldanud, tõendamisesemesse ei kuulu see, kuhu eemaldatud muld väljaspool hageja kinnistut transporditi. Paraku ei ole hageja siiski suutnud menetluses tõendada, et kostjad on tema kinnistult mulda eemaldanud. Tõendite hindamisel ei ole seejuures oluline üksnes see, kui täpselt asjatundja M. Rehme suutis hinnata eemaldatud mulla kogust. Peamine on see, et asjatundja M. Rehme arvamuse alusel ei saa teha järeldusi, kes vaadeldavast kohast mulla eemaldas ja kas eemaldatud muld viidi kinnistult välja. Neid olulisi asjaolusid ei nähtu ka tunnistajate – valla endise keskkonnanõuniku T.P. ja kopamees R.P. – ütlustest ega ei tõenda seda ka asja juurde esitatud kaardimaterjal. Kostjate ülesandel aukude kaevamine ei tõenda mulla äraviimist: tunnistaja R.P. ütluste kohaselt kaevas ta augud kostjate ülesandel kruusa otsimiseks, kruusa ei leidnud ja ajas augud pärast kinni (dtl 1108). Ka see, et valla endine keskkonnanõunik R. P. on kinnitanud poolte tüli, samuti seda, et ta menetles hageja kinnistult mulla eemaldamist ja on tuvastanud kostjate tegevuse hageja kinnistul ilma kinnistu omaniku loata, ei tõenda mulla eemaldamist hageja 9 kinnistult kostjate poolt. Riigiprokuratuur on hageja kaebuse rahuldamata jätmise määruses
17. jaanuaril 2016 tuvastanud, et mulla varguse kohta puuduvad andmed (dtl 190–194). Seega ei ole maakohus jätnud hageja teist nõuet rahuldamata üksnes seetõttu, et eemaldatud mulla koguse kohta ei saa anda nn täppistulemust. Hageja tugineb nõude esitamisel kahtlustele, mis on jäänud asjas tõendamata ja millest ei piisa hagi rahuldamiseks. Maakohus on õigesti märkinud, et hageja teine nõue seondub üksnes väidetavalt kinnistult eemaldatud mulla väärtusega, aga mitte kostjate teiste võimalike tegevustega hageja kinnistul. Seetõttu ei anna ringkonnakohus hinnangut kostjate tegevusele ka selles, et nad saatsid R.P. hageja kinnistule kruusa otsima. 10.
18. Hageja kolmandaks nõudeks on ebaseadusliku metsaraiega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ka selle hageja nõude eeldused on tõendamata ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asjas kogutud tõendeid hageja soovitud viisil hinnata. Hageja viidatud ortofotod võimaldavad küll tuvastada raie toimumist hageja viidatud piirkonnas (eraldisel nr 8), kuid ei tõenda raiet teostanud isikut. Üksnes asjaolu, et kostjad elavad eraldise nr 8 lähedal, nende kodu on 315 meetrit avalikult kasutatavast Sulu teest ja kolmandate isikute võimalused eraldiseni nr 8 jõuda on väga piiratud, ei saa olla aluseks järeldusele, et hageja väidetud raietööd tema kinnistul teostasid kostjad. Sellist järeldust ei saa ringkonnakohus teha ka hagejate kinnistul paiknenud küttepuuderiidast. Maakohus ei ole eiranud tunnistaja endise valla keskkonnanõuniku T.P. ütlusi (dtl 1113 jj). Tunnistaja pidi andma kohtuistungil ütlusi asjaolude kohta, millest oli möödunud üle 10 aasta, mistõttu saab uskuda tunnistaja väiteid, et ta kõiki asjaolusid ei mäleta. Järeldusi tõendamiseseme kohta ei saa teha ka tunnistaja ütlustest koosmõjus dtl 62 asuva fotoga. T.P. ütluste hindamisel tuleb küll arvestada, et ta andis ütlusi ka politseile seoses hageja taotlusega algatada kriminaalmenetlus. Riigiprokuratuuri
19. jaanuari 2016 kaebuse rahuldamata jätmise määruses on prokuratuur märkinud: „Puuduvad vähimadki andmed selle kohta, et seoses kraavide kaevamisega on perekond Q.H korduvalt raiunud metsa 0,2 ha seoses kraavide rajamisega. Keskkonnanõuniku sõnade kohaselt on mõned lepa- ja pajupuud kopaga maast ülesse tõstetud ja sinna jäetud.“ Seega ei tuvastatud ebaseaduslikku raiet hageja kinnistul ka juba 10 aastat tagasi toimunud kriminaalmenetluse algatamise otsustamise menetluses, kus tunnistaja T. P. ütlusi andis. Tunnistaja ei ole andnud ka varasemalt ütlusi, et kostjad tegid eraldiselt nr 8 raiutud metsast küttepuid. Kuivõrd asjas esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, et kostjad raiusid hageja kinnistul ebaseaduslikult puid ning omastasid saadud puidu, ei oma asja otsustamisel tähendust ka see, et ekspert I. Meritsa
20. detsembri 2015 arvamuse kohaselt oli raiutud metsa kogus 19 tihumeetrit väärtusega 500 eurot. Hageja on apellatsioonkaebuses käsitlenud ka maakohtu tõendite analüüsi otsuse p-s
21. Samas ei ole apellatsioonkaebusest võimalik aru saada, millist rikkumist hageja maakohtule ette heidab. Maakohus ei ole oma otsuses leidnud, et OÜ XX oli õigustatud katastriüksuse nr XXXXXXXXXXXXX eraldisel nr 8 raiet teostama. Ringkonnakohus märgib, et nii maakohtu otsuse kui ka asja materjalide alusel tegutses OÜ XX mitte kostjate (nii on väidetud apellatsioonkaebuses), vaid hageja esindajana (dtl 203). Maakohtu otsuse p-s 17 on kajastatud mitte kohtu, vaid kostjate seisukohad. Vastuses apellatsioonkaebusele kostjad nõustuvad, et tegemist on eksliku viitega OÜ-le XY kui kostjate osalusega ettevõttele, tegemist on hageja osalusega ettevõttega. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et asja otsust see eksimus ei mõjutanud. 10 10.
22. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse eelkõige tõendite ebaõige hindamise tõttu. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu ja leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas seadusega, igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (

§ 232lg 1).

Maakohtu siseveendumuse kujunemine on otsuses jälgitav. Hageja ei ole suutnud täita enda tõendamiskohustust hagimenetluses (

§ 230lg 1) ja ringkonnakohtul puudub alus asjas kogutud tõendeid ümber hinnata.

Hagi tuleb jätta rahuldamata.

1. Hageja esitas pärast ringkonnakohtu
2. märtsi 2026 kohtuistungit ja asja sisulise arutamise lõpetamist ringkonnakohtule
3. märtsil 2026 täiendavad kirjalikud seisukohad ja uue tõendina Maa- ja Ruumiameti
4. märtsi 2026 vastuse teabenõudele. Ringkonnakohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust, et pool saab pärast asja kohtuistungil arutamise lõpetamist esitada kohtule veel täiendavaid selgitusi ja tõendeid. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks eelkõige esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud ja tõendid (

§ 652lg 1 p-d 1–3.

Täiendavad tõendid tuleb esitada eelkõige apellatsioonkaebuses või vastuses kaebusele, märkides ära uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjuse (

§ 633lg 5).

Eeltoodud põhjustel loeb ringkonnakohus hageja

1. märtsi 2026 täiendavad seisukohad koos tõenditega hagejale tagastatuks ning jätab need tähelepanuta.
2. Ringkonnakohus jätab seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega poolte menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda (

§ 171lg 1).

Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt on nende menetluskuluks õigusabikulud 8,6 h hinnaga 210 eurot/h, kokku 1806 eurot (ilma käibemaksuta). Käibemaksu hüvitamist kostjad ei taotle. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et nende menetluskulud seoses apellatsioonkaebusele vastamise ja kohtuistungil osalemisega kokku 1806 eurot on vajalikud ja põhjendatud kulud (

§ 175lg 1) ning tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista.

Ringkonnakohus rahuldab ka kostjate taotluse menetluskuludelt viivise välja mõistmiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 11