Obsah (11)

§ 162§ 392§ 436§ 652§ 657§ 456§ 171§ 174§ 175§ 177§ 462

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. aprill 2026 Tsiviilasja number 2-25-9

§ 162lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.

Maakohus luges põhjendatuks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja õigusabikulud 726 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada kostja hagi, v.a sissenõudmiskulude 40 eurot väljamõistmise osas, jätta hageja hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palub asendada otsuse avalikustamisel kostja nimi tähemärgiga ning mitte avalikustada kostja registrikoodi ega muid andmeid, mis võimaldavad tema tuvastamist. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme, hinnanud tõendeid ebaõigesti, tuvastanud asjaolusid ebaõigesti, jätnud olulised asjaolud ja tõendid arvestamata, kohtuotsus on vastuoluline. Maakohus märkis õigesti, pooled ei soovinud muuta
2. jaanuari 2020 ja
3. jaanuari 2021 kokkuleppeid ja sõlmisid
4. a-l suulise kokkuleppe hageja emapuhkusel viibimise ajaks. Perehüvitiste seaduse (PHS) §-st 35 tuleneb, et kostja pidi hagejaga sõlmitud lepingu peatama seniks, kuni hageja viibib emapuhkusel. Pooled sõlmisid selleks ajaks suuliselt 250 euro suuruse töötasuga eraldi lepingu. Maakohus jättis arvestamata, et pärast emapuhkust pidi hageja töötasu olema täistööajaga töötamise korral 1300 eurot (bruto). Maakohus tuvastas, pooled seda kokkulepet ei muutnud. Tegelikult töötatud kuni 0,6 koormusega sai hageja töötasu olla kuni 780 eurot (bruto). Ei ole arusaadav, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et poolte jaoks ei olnud oluline, kui kaua äriühingute raamatupidamine aega võtab – tasu oli ajakulust hoolimata 250 eurot. Palgateatistest ei saa järeldada, kas kokku on lepitud kuu- või tunnipalgas. Palgateatistest ei ole võimalik välja lugeda maakohtu seisukohta, et poolte ütlustest ei nähtu, et pooled oleksid soovinud muuta
5. jaanuaril 2020 sõlmitud lepingus toodud summat või tööaja mahtu. Maakohus jõudis põhjendamatult järeldusele, et 250 euro suuruse töötasuga kokkulepe sõlmiti hageja emapuhkusel olemise ajaks. 6 Palgateatistest nähtub, et väljamaksed on tehtud kõige rohkem 0,6 koormuse eest. Seega on ebaloogiline, et kostja tegi hagejaga osalise koormusega töötamise ajaks kokkuleppe, mille kohaselt hagejal on osalise koormusega töötades kõrgem töötasu, kui kokkulepitud täiskoormusega töötasu vähendamine vastavalt tegelikult töötatud ajale. Maakohus jättis arvestamata, et vähemalt alates
6. a märtsist tegi palgateatiseid hageja, hageja ülesandeks oli ametijuhendi p-i 6.2.4 järgi ka töötasude arvestus kostja juures. Maakohtu otsuse tegemisel aluseks võetud palgateatised on hageja enda koostatud. Maakohus tuvastas otsuses, et pooled olid kokku leppinud hageja töötasus 1300 eurot kuus täiskoormuse korral, mida pooled ei muutnud. Palgateatised ei tõenda, et tegelikult olid pooled muutnud
7. ja
8. a-l sõlmitud kokkuleppeid, täiskoormuse korral töötasu 1300 eurot kuus, mida seega vähendatakse vastavalt tegelikult töötatud tööajale. Hageja ütles maakohtu istungil, et „kui alustasin lisaklientide tegemist, pakkus tööandja esialgu 9,09 eurot ja hiljem oli ta pannud töötasuks alates veebruarist 10,73 eurot. Küsisin, kumma ma jätan ja ta ütles, et jäta 10,73 eurot.“ Eeltoodu kinnitab, et pooled ei lähtunud palgateatiseid täites kokkulepetest, vaid täitsid neid nii, et hagejal ei jääks riigi poolt saadavad hüvitised saamata. Hageja on nõude esitamisel kokkulepitud tasu 250 eurot kuus (bruto) vähendanud puhkusel viibitud aja võrra. Ka eeltoodu tõendab, et pooled ei olnud 250 eurose tasu maksmises kokku leppinud. Maakohtu järeldus lisaks ajapõhisele tööle eraldi kokkuleppe alusel fikseeritud tasuga töö tegemise kohta on meelevaldne ja arusaamatu. Maakohus ei ole tuvastanud, millist tööd tehti
9. ja
10. a kokkulepete alusel ajapõhiselt ja mille poolest erines viiele ettevõttele tehtav töö, mida maakohtu seisukoha järgi tehti lisatööna 250 euro eest, kokkulepitud tööst. Palgateatised näitavad, et nendes esitatust ei saa teha järeldusi kokkulepete osas. Kui fikseeritud tasuga kokkulepe oli hageja emapuhkuse ajaks, siis see kokkulepe lõppes hageja emapuhkuse lõppedes. Ei ole arusaadav, kuidas sai maakohus asuda seisukohale, et emapuhkusel viibimise ajaks sõlmitud kokkulepe sai pärast emapuhkust eraldi kokkuleppeks. Maakohus jättis kohaldamata TLS §-i
11. TLS §-ga 39 on kooskõlas see, et kostja avastas alles
12. a sügisel valearvestused. Kostjale ei ole etteheidetav see, kui kostja ei kontrollinud töötasude maksmist varem. Ebaõige on järeldus, et eeldada tuleb palgalehtede tõepärasust. Hageja on saanud kostjalt suuremat töötasu, kui oli kokku lepitud. Hagejal puudub õigus kostjalt töötasu juurde saada. Maakohus märkis otsuse p-s 7.4, et kohtule jääb selgusetuks, millist töötasu ja kui palju tööandja alandas. Kui kohtule jäi seoses töötasu alandamisega midagi arusaamatuks, siis tulnuks maakohtul asjaolud välja selgitada (

§ 392p 2, § 437).

Kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega (

§ 436

lg 7,

§ 652lg 8) ja kohaldab õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise.

Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata TLS § 39, kostja esitatud asjaolude puhul tuleb rakendada TLS §-i 39, mitte kostja esitatud TLS §-i

1. Vaatamata sellele, et kostja nõustub maakohtuga selles, et pooled olid kokku leppinud töötasus 1300 eurot kuus, siis jääb kostja maakohtus esitatud nõude arvestuse juurde ja loeb hageja töötasuks 1600 eurot kuus. Kostja palub ringkonnakohtul lähtuda enammakstud töötasu, puhkusetasu ja puhkusehüvitise ning viivise arvestamisel kostja hagiavalduse lisas 16 olevast arvestusest (dtl 354 jj).
2. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus on õigesti hinnanud tõendeid õigesti ja jõudnud järeldusele, et algselt emapuhkuse ajaks kokku lepitud kindlas suuruses tasu maksmine 250 eurot kuus jätkus ka pärast 7 emapuhkuselt naasmist ning sellele lisandus muu töö eest makstav tunnitasu 10 eurot 73 senti tunnis. Maakohus on õigesti tuvastanud, et seda töötasu kokkulepet ei ole hiljem muudetud. Kuigi oktoobris 2024 soovis kostja palgakokkulepet muuta, siis ei oma see õiguslikku tähendust, TLS § 12 kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Kostja viited perehüvitiste seadusele ei ole asjakohased. Maakohus ei ole seadust ebaõigesti kohaldanud. See, kuidas vormistati töötamine hageja emapuhkuse ajal
3. aastal, ei mõjuta
4. aasta töötasu üle peetavat vaidlust. Kostja oli hageja palgaarvestuse ja palgamaksetega kursis, kuna
5. aasta esimestel kuudel koostas hageja palgalehed ja tegi ülekanded kostja. Samuti oli kostjal ligipääs nii raamatupidamisprogrammile, tööaja arvestuse programmile Uku kui ka pangakontodele. Palgalehtedel kuutasu 250 euro juures on tundide arvu märgitud üksnes raamatupidamisprogrammi eripära tõttu, mis nõuab kindla koormuse märkimist. Vaidlust ei ole selles, et hageja naasis tööle paindliku tööajaga ilma kindla koormuse kokkuleppeta. Kuna programmi tuli mingi koormus märkida, siis pandi selleks 1/8 täistööajast ja vastavalt sellele tekkis palgalehtedel fikseeritud kuutasu juurde tundide arv. Palgalehtedelt on näha, et 250 euro suurust tasu maksti palgalehel märgitud tundide arvust sõltumata. Maakohus on tuvastanud, et 250 euro maksmine lepiti kokku konkreetse viie ettevõtte raamatupidamisega tegelemise eest. Kostja ei ole väitnud, et hageja jäigi pärast tööle naasmist tegelema ainult nende viie ettevõtte raamatupidamisega. Pooltel ei ole olnud vaidlust, et hageja tegi ka muid tööülesandeid. Kuna aegumise küsimust ei tekkinud, ei olnud maakohtul põhjust kohaldada TLS §-i
6. Maakohus on õigesti leidnud, et tööaja ja töötasude arvestuse kontrollimine on tööandja kohustus ning tööandja vastutab arvestuste õigsuse eest ka juhul, kui ta on arvestuste tegemise delegeerinud. Kostja väide, mille kohaselt maakohus oleks pidanud kohaldama omal algatusel TLS §-i 39, mitte TLS §-i 73, on õiguslikult arusaamatu. TLS § 39 reguleerib töötasu tagastamise nõude aegumistähtaega. Tööandja tugines maakohtu menetluses töötasu alandamisele TLS § 73 alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõude. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud (

§ 456lg 4).

1. Hageja kui töötaja esitas nõude kostja kui tööandja vastu saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitise saamiseks. Kostja esitas hageja vastu enammakstud töötasu, puhkusetasu ja puhkusehüvitise tagastamise nõude
2. a eest. Pooled ei vaidle maakohtu tuvastatu üle, et hageja ja kostja sõlmisid
3. jaanuaril 2020 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle täistööajaga raamatupidajaassistendina,
4. märtsil 2021 asus töötaja täitma büroojuht-raamatupidaja tööülesandeid töötasuga 1300 eurot kuus (dtl 479);
5. aprillist kuni
6. augustini 2022 oli töötaja emapuhkusel. Maakohus tuvastas lisaks, et
7. veebruaril 2025 esitas tööandja töötajale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse töölepingu lõpetamiseks alates
8. veebruarist 8 2025, samas on asja materjalide juures ka hageja
9. jaanuari 2025 lahkumisavaldus (dtl 642) sooviga lugeda viimaseks tööpäevaks
10. veebruar
11. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust selles, et töösuhe on lõppenud ning milline on selle lõpetamise alus (dtl 903; 33), siis ringkonnakohus neid asjaolusid ei hinda.
12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid lisaks töölepingus kokkulepitule hageja emapuhkusel oleku ajal suuliselt 250 euro suuruse töötasuga eraldi kokkuleppe, millega hageja pidi täitma viie ettevõtte raamatupidamisega seonduvaid ülesandeid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asjas esitatu põhjal tuvastanud, et pooled seda kokkulepet hiljem ei muutnud ning see jäi kehtima ka siis, kui hageja enam emapuhkusel ei olnud. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et tegemist oli ajutise lahendusega ning kui hageja emapuhkuselt tagasi tuli, siis tegeles ta nende viie ettevõttega edasi. Kostja ei ole tõendanud, et suuliselt sõlmitud 250 euro suuruse töötasuga eraldi leping oleks lõppenud. Maakohus ei ole tõendeid ebaõigesti hinnanud. Ringkonnakohus nõustub, et lisaks juba sõlmitud lepingule tõendab täiendava kokkuleppe olemasolu viie äriühingu osas kostja
13. jaanuari
14. a e-kiri, milles kostja leidis: „Sa ütlesid, et antud summa on miinimum mille eest sa oled nõus tegema ja ma olin nõus maksma seda summat, kuid ei kinnitanud tundide mahtu.“(dtl 92). Tööandja selgitusest nähtub, et fikseeritud töölõigus kokku leppides ei omanud töötaja poolt sellele kulunud aeg tähtsust, kuna töötaja sooviks oli saada vastava töö eest tasuks kokkulepitud summa (ehk 250 eurot bruto) ning seda olenemata sellele tööle kulunud ajast. Kostja kiri toetab ka hageja selgitust, et fikseeritud töölõigule mingit tööaja mahtu ei kehtestatud. Kostja viited perehüvitiste seadusele ei ole asjakohased. See, kas hagejal jäi õigus lisaks töötasule ka perehüvitisele, ei mõjuta poolte eraldiseisva kokkuleppe kehtivust perehüvitise saamise õiguse lõppedes. Vastuseks kostja väitele, et töötaja sisestas tööandja palgaarvestusse töötunde ka hoolduslehe ajal, mille tulemusel suurenes kunstlikult tema keskmine töötasu ja puhkusetasu (dtl 269), leiab ringkonnakohus, et kostja on teinud hagejale ettepaneku võtta haigusleht ja teha tööd, siis saaks hageja mõlema eest raha. Kostja lubas maksta preemiat lisaks (dtl 211). Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väide, et kuna kuupalga 250 euro juures oli tundide arv igakuiselt erinev, ei saa ka väita nagu ei oleks olnud poolte jaoks oluline, kui kaua äriühingute raamatupidamine aega võtab. Vastupidi, on loogiline, et kui sõltumata ajakulule kindla arvu ettevõtete raamatupidamise eest makstakse igakuiselt sama tasu, ei sõltu tasu tundide arvust, vaid kokku on lepitud ühikutes (nn tükitöös). Kostja ei ole ka selgitanud, miks vaatamata igakuisele erinevale töötundide arvule maksti töötajale siiski samasugust tasu. Kui sama töö jätkus ka siis, kui töötaja emapuhkus lõppes ning töötaja asus täitma lisaks teisi töökohustusi, kehtib lisakokkulepe eelduslikult edasi. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hageja selgitusele, et hageja täitis emapuhkuse lõppedes lisaks teisi tööülesandeid tunnitasu alusel.
15. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole oma nõuet hageja vastu menetluses tõendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu väidetega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et kostja kui tööandja pidi tagama, et palga arvestus toimuks üheselt arusaadavatel alustel. Maakohus on õigesti viidanud TLS § 28 lg 2 p-dele 2 ja 4). Kui tööandja on palgaarvestuse teinud ülesandeks töötajale, kelle arvestuses ta hiljem kahtleb, peab siiski tööandja tagama selle, et arvestus oleks arusaadav ning kontrollitav. 9 Töölepingu p 2.5 (dtl 71) järgi kontrollisid töötaja tööülesannete täitmist tööandja juhatuse liikmed. Büroojuht-raamatupidaja ametijuhendi p 2.2 (dtl 74) kohaselt kontrollis töötaja tegevust tegevjuht. Kostja ei ole tõendanud, et töötaja oleks ise määranud töötasu, kostja ei ole esitanud ka tõendeid selle kohta, et hageja oleks arvestanud tunnitasu valesti. Kostja väited ei tõenda töötasu kokkuleppeid, seega ei oma töötasu arvestamisel ka tähtsust, et hageja koostas palgateatiseid. Põhjendatud on hageja vastuseks apellatsioonkaebuse esitatud seisukoht, et kostja pidi olema palgaarvestuse ja palgamaksetega kursis, kuna kostjal oli ligipääs nii raamatupidamisprogrammile, tööaja arvestuse programmile kui ka pangakontodele. Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud hageja menetluses antud ütlustele, mis seonduvad tasu maksmise arvestusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja ütlused vastuolulised. Maakohus ei saa ilma kostja esitatud tõendita tuvastada, millist tööd tehti
16. ja
17. a kokkulepete alusel ajapõhiselt ja mille poolest erines viiele ettevõttele tehtav töö, mida maakohtu seisukoha järgi tehti lisatööna 250 euro eest, kokkulepitud tööst. Kui kostja leiab, et palgateatised näitavad, et nendes esitatust ei saa teha järeldusi kokkulepete osas, siis tuli kostjal esitada tõendid, mis kostja väiteid kinnitavad. Kui tööandja leiab, et nii töötaja kui tööandja ei lähtunud palgateatiseid täites tegelikkusest, vaid muudest kokkulepetest (apellatsioonkaebuse p 9.1), siis on tööandja kohustus tõendada, milline oli kokkulepete sisu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja seda teinud. Kostja kui tööandja ei saa ette heita töötajale seda, et töötaja soovib täpsustada oma tunnitasu suurust (küsib kostjalt kui tööandjalt seda, millise kuutasu ta arvestusse alles jätab).
18. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks maakohus pidanud kohaldama TLS §-i
19. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostja nõude aegumisele. Maakohus ei ole kostja nõude rahuldamata jätmisel tuginenud üksnes sellele, et kostja kontrollis töötasude arvestust siis, kui hageja soovis töölepingut lõpetada. Maakohus on õigesti käsitlenud TLS § 73 kohaldamise eelduseid, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Maakohus ei ole selgitamiskohustust rikkunud. Maakohus on pooled ära kuulanud ning andnud võimaluse oma väidete kohta tõendite esitamiseks. Tegemist on hagimenetlusega ning kohtul ei ole kohustust ise tõendeid koguda, seega ei ole asjakohased hageja viited

§ 392lg 1 p-le 2, ja §-le 437.

Kostja ei ole tuginenud ka apellatsioonkaebuses sellele, miks oleks maakohus pidanud asja arutamist uuendama (apellatsioonkaebuse p 9.5).

1. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Ringkonnakohus määrab

§ 174lg 3 alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks ringkonnakohtu menetluses lepingulise esindaja kulud 930 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud (

§ 175lg 1).

Hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ning esindaja poolt ringkonnakohtu menetluses hageja esindamisele kulutatud aeg kokku 6 tundi ja 15 minutit on põhjendatud ja vajalik. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, seega kuuluvad menetluskulud hüvitamisele koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtus kantud menetluskulud 930 eurot (koos käibemaksuga). 10 Hageja taotlusel märgib ringkonnakohus

§ 177

lg 4 alusel, et kostjal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 15. Kostja taotluse ja

§ 462

lg 2 esimese lause alusel asendab ringkonnakohus kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus kostja nime tähemärgiga ega avalikusta tema registrikoodi ega aadressi. (allkirjastatud digitaalselt) 11