Obsah (11)

§ 113§ 402§ 100§ 101§ 108§ 416§ 4034§ 4033§ 403§ 94§ 186

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 4. mai 2026, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-25-17860 Hagi ese Aktiva Finance Group OÜ h

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1. Kostja ei ilmunud 20.03.2026 toimunud kohtuistungile. Vastavalt hageja taotlusele arutas kohus asja sisuliselt. Hageja jäi esitatud hagiavalduse juurde. Hageja leidis, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole rikutud. Samas jäi hageja 19.12.2025 alternatiivse nõude juurde, juhuks kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. KOHTU SEISUKOHT
2. Kohus lahendab asja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 alusel lihtmenetluse sätete kohaselt. Kohus peab vajalikuks teha asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus 3 selgitab, et TsMS § 405 lg 1 p-i 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna asjas luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
3. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
4. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et krediidiandja Placet Group OÜ ja kostja I.C sõlmisid 23.05.2021 krediidikonto lepingu nr KK3679356, mille alusel võimaldati kostjale limiiti 1000 eurot (dtl 13-15). Kostja kasutas laenulimiiti kokku 3760 eurot ning tegi tagasimakseid 3266,17 eurot (dtl 58, 73, 16-20, 61-65).
5. Sõlmitud lepingust nähtub, et hageja nõude aluseks oleva lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (

§ 402lg 1).

10.

§ 100

kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt

§ 113

lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 11. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kostjaga sõlmitud Placet Group OÜ krediidikonto lepingu nr KK3679356 (dtl 13), Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 14-15), krediidikasutuse arvestuse (dtl 16-20), 01.03.2023 arve (dtl 21), Placet Group OÜ üldtingimused (dtl 22-25), lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 26), teatise nõude loovutamise kohta (dtl 27), krediiditoimiku (dtl 28-36), isikusamasuse tuvastamise ankeedi (dtl 37) ning meeldetuletuskirjad võlgnevuse tasumiseks (dtl 38-44). Seega on hageja tõendanud, et on kostjale laenu andnud ning kostja ei ole laenulepingust tulenevat laenukohustust täitnud. Sõlmitud lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 49,00% (dtl 13). Lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenu kulukuse määr 20,09% (kolmekordne määr on 60,27%). Seega ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 4 12.

§ 416

lg 1 järgi võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja edastas 19.02.2023 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja andmisest kuni 05.03.2023 (dtl 26). Kostja oli võlgnevuses kolme järjestikuse laenumaksega 20.12.2022, 20.01.2023 ja 20.02.2023 (dtl 8, 21). Hageja teavitas samas kirjas kostjat, et täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata jätmise tõttu loetakse leping ühepoolselt üles öelduks 06.03.2023 (dtl 26). Hagiavalduses on hageja märkinud lepingu üles öelduks 07.03.2023 (dtl 3). 13. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24.11.2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida 5 tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 14. Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Kohus andis 24.11.2025 määrusega hagejale tähtaja esitada täiendavad asjaolud ja tõendid krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Hageja märgib, et võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja poolt esitatud teavet ja kontrollis avalikke andmebaase. Kostja esitatud taotlusest nähtus kostja sissetulek 725 eurot, muu sissetulek 120 eurot, finantskohustused 101 eurot tarbijalaen/väikelaen ning majapidamiskulud 70 eurot. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis krediidiandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning krediidiandja on teinud päringu pensioniregistrisse. Krediidiandja on teada saanud, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 666,60 eurot ning väljaminekud 101,50 eurot. Krediidiandja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (54,06 eurot) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 361,54 eurot, s.o igakuine sissetulek (666,60 eurot) - igakuised väljaminekud (101 eurot) - elamiskulud (sh majapidamiskulud (150 eurot) taotletava laenu osamakse (54,06 eurot). Hageja leiab, et krediidiandja võis järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on võimeline lepingulisi kohustusi täitma. Kostja leiab, et krediidiandja rikkus krediiditoote väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kontrollitud ei ole kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust ega regulaarsust kostjaga endaga suheldes. Lisaks ei nähtu hageja esitatud materjalidest, et kostjalt oleks küsitud pangakonto väljavõtet, millest nähtuksid kostja püsivad igapäevased kulutused ja millega oleks laenuotsuse tegemisel pidanud arvestama. Täiendavalt ei ole krediidiandja küsinud laenusaajalt informatsiooni võimaliku ülalpidamiskohustuse kohta. Hagiavaldusele lisatud krediiditoimikust nähtub, et kostja maksevõime analüüsis ei ole märgitud ülalpeetavaid.

1. Riigikohus on asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem 6 maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ning päringute tulemusi (nt creditinfo.ee, pensioniregister), kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõttest nähtuv. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja pangakontot analüüsinud. Kohtule on esitatud krediidianalüüs (dtl 2837), kuid tegemist ei ole kontoväljavõttega. Seejuures nähtub kohtule, et väljavõte pensioniregistrist on tehtud 26.01.2021 ning kajastab kostja sissetulekuid augustist 2020 kuni jaanuarini 2021 (dtl 30). Seega ei ole väljavõte tehtud vahetult enne laenu andmist ega kajasta kostja sissetulekut laenu andmisele eelnevatel kuudel. Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja kohustusi ja lepingu sõlmimisele eelnevate kuude sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud. Muuhulgas ei tulene asjaolust, et krediidisumma või kuumakse on väike, et kostja on krediidivõimeline. Tarbijal võib olla suures mahus väikeste kuumaksetega kohustusi, millised kogumis ei ole tarbijale enam jõukohased, mistõttu ei tohi sellisele tarbijale väljastada ka järgmist väiksemat krediidisummat või väikese kuumaksega laenu. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest enne krediidi väljastamist ei kontrollinud krediidiandja teavet kostja kohustuste ja regulaarsete kulude ja sissetulekute kohta. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

§ 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel.

16.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 17. Hageja esitas 19.12.2025 alternatiivse nõude, juhuks kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu alusel saadud krediidisumma 493,83 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast (16.10.2023) intressimääraga võrdses määras 40,88% aastas kuni kohustuse täitmiseni. 18.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%. Hageja ei ole alternatiivse nõude raames intressinõuet esitanud. Kuivõrd vastutustundliku laenamise rikkumise korral loetakse intressimääraks

§ 94

-s sätestatud 7 intressimäär, mis lepingu sõlmimise ajal oli 0%, jätab kohus hageja nõude intressi 127,38 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

1. Kostja on võtnud kasutusele krediidi kokku 3760 eurot. Kostja on teinud hagejale tagasimakseid 3266,17 eurot. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata seega 493,83 eurot. Pooled selle üle ei vaidle. Kohus rahuldab hageja põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 493,83 eurot.
2. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (

§ 113lg 1 esimene lause).

Nõude ümberarvestuses on hageja esitanud viivisenõude, milles palub kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise lepingus kokkulepitud intressimääraga võrdses määras 40,88% aastas alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast (16.10.2023) kuni kohustuse täitmiseni. Hageja märgib 19.12.2025 seisukohas, et kostja viimane krediidi kasutamine oli 14.10.2022 ehk lepingu saaks lõppenuks lugeda 15.10.2023. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas, kui lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääb kehtima. Kohus leiab, et

§ 4034

lg-s 7 viidatud tarbijakrediidilepingu intressimäär hõlmab ka viivitusintressi, s.o viivise, määra. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o

§ 113lg 1 teise lause järgi.

Kohus leiab, et hageja poolt esitatud selgitus lepingu lõppemise kohta ei ole õiguspärane. Lepingu tegelik lõppemine sõltub üksnes lepingus kokkulepitud tingimustest või

§ 186ja sellega seotud sätete alusel tehtavatest õiguslikest toimingutest.

Tähtajatu lepingu puhul toimub lepingu lõpetamine tavaliselt korralise ülesütlemisega vastavalt

§-des 414¹ ja § 416 sätestatud tingimustele. Arvestades kohtu eelnevaid selgitusi lepingu lõppemise kohta ning asjaolu, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, arvestab kohus viivist kostjale soodsamal viisil ning loeb viivise arvestamise alguse ajaks hagiavalduse esitamise aja. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 493,83 eurolt alates hagiavalduse esitamisest (23.10.2025) kuni põhivõla täieliku täitmiseni. 21. Kuivõrd vastutustundliku laenamise rikkumise korral kostja hagejale muid tasusid ei võlgne (

§ 4034

lg 7 teisest lausest tulenevalt), jätab kohus hageja nõude sissenõudmiskulu 30 euro (sh hageja esmase nõude raames 50 euro) väljamõistmiseks rahuldamata. 22. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 493,83 eurot ning viivis põhivõlgnevuselt 493,83 eurolt alates 23.10.2025 kuni põhinõude tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ülejäänud osas jätab kohus hagiavalduse rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei 8 jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
2. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja 543,95 eurot (hagi hinda arvestades). Hagi rahuldati ligi 25,4% ulatuses.
3. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 74,6% ulatuses hageja kanda ning 25,4% ulatuses kostja kanda.
4. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 350 eurot ja õigusabikulud 760,50 eurot. Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 169 eurot (käibemaksuta) kokku 4,5 tundi. Hageja õigusabikulud hõlmavad järgmisi õigusabitoiminguid: 1) alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule – 2 tundi; 2) 19.12.2025 menetlusdokumendi koostamine – 1 tund; 3) 20.04.2026 kohtuistungiks ettevalmistumine – 1 tund; 4) 20.04.2026 kohtuistungil osalemine – 0,5 tundi. Hageja kinnitab, et kõik nimetatud kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja menetlusega.
5. Kostja ei ole vastuväiteid hageja menetluskulude suurusele esitanud. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.
6. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga.
7. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks tegemisel tuleb hinnata esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind) (RKTKo 3-2-1-39-16).
8. Kohus leiab, et hageja esindaja (juristi) tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta on arvestades asja sisu ebamõistlikult kõrge ning vastab kvalifitseeritud õigusabi osutaja, s.o advokaadi tunnitasu määrale. Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatuks tunnitasu määraks 120 eurot. Kohtu hinnangul, arvestades dokumentide mahtu, on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja hagiavalduse koostamisele ja esitamisele, ümberarvestuse esitamisele, kohtuistungiks ettevalmistamiseks ning istungil osalemiseks kulunud aeg 4,5 tundi.
9. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 890 eurot, millest kostja kanda jääb 25,4% ehk 226,06 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 663,94 eurot jäävad kostjalt välja mõistmata.
10. Tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 9
11. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Marian Miilaste 10