Obsah (5)

§ 101§ 108§ 100§ 105§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Margit Jäätma, Hele Kaldma Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 28. aprill 2026 2-23-3026 Tsiviilasja number Tsi

) § 101 lg 7 kohaselt, kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes. Hagejate vanuse vahe on vähem kui kolm aastat. Seega oli kostja kohustus detsembris

1. a tasuda elatist hagejatele kokku 234,89 eurot (125,64+109,25);
2. a jaanuaris mõlemale hagejale 0 eurot; veebruaris
3. a kokku 301,88 eurot (161,47+140,41). Seega, perioodil
4. veebruar 2023 kuni
5. veebruar 2023 (s.o enne hagi esitamist) pidi hageja tasuma H.W-le 121,10 eurot (161,47/28x21) ja B.B-le 105,31 eurot (140,41/28x21), s.o kokku 226,41 eurot. Hagejate ema pangakontode väljavõttest nähtub, et perioodil
6. a august-september tasus kostja kokku 1300 eurot. Arvestades ettemaksena tasutud 1300 eurot ja igakuist kohustust 234,89 eurot, on summaga 1300 eurot täidetud ülalpidamiskohustus viie ja poole kuu eest (1300 eurot/234,89=5,5 kuud). Seega, kostja on täitnud hagejate suhtes ülalpidamiskohustuse ning see annab alust tagasiulatuva nõude rahuldamata jätmiseks. Kuna kostja tasus
7. a detsembris 500 eurot detsembri
8. a ja sellele järgneva perioodi eest, kuid kostja kohustus oli tasuda perioodil
9. detsember 2022 kuni
10. veebruar 2023 kokku 461,30 eurot (234,89+0+226,41), siis puudub alus tagasiulatuva elatise nõudmiseks. Samuti viidatud arvestuse järgi on kostjal ettemaks edasiulatuva perioodi eest (s.o alates
11. veebruarist 2023) summas 38,70 eurot (500-461,30 eurot). Arvestades kostja kehva majanduslikku seisu, põhjustab tagasiulatuva nõude rahuldamine kostjale kahju, kuna kostja ei suuda seda nõuet täita ning täitemenetlus piirab kostja võimalust anda ülalpidamist oma perekonnale.

§ 101lg 1 järgi ei saa maksmisele kuuluva elatise summa hagi esitamise ajal, s.o 22.

veebruar 2023, olla hageja I osas suurem kui 161,47 eurot ja hageja II osas suurem kui 140,41 eurot kuus. Seetõttu tuleb viidatud summasid ületavad edasiulatuvad ülalpidamisnõuded jätta rahuldamata. Kostjal on veel üks laps, B.B. (ik XXXXXXXXXXXX), kes osutuks hagi rahuldamise korral varaliselt vähem kindlustatuks kui kumbki hageja. Kostja on tasunud hagejatele elatise katteks ajavahemikul

1. oktoober 2024 kuni
2. oktoober 2025 kohtutäituri vahendusel (täitedokument on
3. märtsi
4. a määrus käesolevas asjas) 2226,81 eurot, mida tuleb arvestada asja lahendamisel. Hageja H.W sai
5. septembril 2025 täisealiseks, mistõttu elatisperiood tema suhtes lõpeb viidatud kuupäeval. MAAKOHTU LAHEND
6. Maakohus rahuldas hagid osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise perioodi
7. jaanuar 2023 –
8. september 2025 eest ühekordses summas 6953 eurot 34 senti. Hageja II kasuks mõisteti kostjalt välja perioodi
9. jaanuar 2023 –
10. veebruar 2023 eest 240,19 eurot; perioodi
11. veebruar 2023 –
12. märts 2023 eest 171,56 eurot;
13. aprill 2023 –
14. detsember 3 2023 igakuiselt 175,24 eurot;
15. jaanuar 2024 –
16. märts 2024 igakuiselt 189,41 eurot;
17. aprill 2024 –
18. märts 2025 igakuiselt 212,69 eurot; ajavahemiku
19. aprill 2025 –
20. oktoober 2025 eest (kuna H.W sai
21. septembril 2025 täisealiseks, siis hagejate pere ei ole enam lasterikas pere) 224,60 eurot; alates
22. oktoobrist 2025 kuni B.B täisealiseks saamiseni (
23. august 2027) 225 eurot kuus. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada I.R-i poolt tasutud elatisega Viru Maakohtu
24. märtsi
25. a hagi tagamise määruse alusel. Kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada Viru Maakohtu
26. märtsi
27. a määrusega kohaldatud hagi tagamine. Maakohus jättis muud nõuded rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Hagejad on J.L-i ja kostja ühised lapsed, hagejatel on kostja vastu

§-dest 96 ja 97 tulenev nõue ülalpidamise saamiseks. Hagejate vanemad lahutasid abielu

1. aastal. Sellest ajast elavad hagejad koos emaga. Maakohus ei tuvastanud kostja ja hagejate seadusliku esindaja kokkulepet elatise tasumiseks 500 eurot kuus. Hagejate seadusliku esindaja pangakonto väljavõttest ei nähtunud kostja maksed
2. a septembris,
3. a veebruarist maini, juunist augustini ning septembris.
4. a juulis oli tasutud 470 eurot, oktoobris 400 eurot, novembris 240 eurot;
5. a jaanuaris oli tasutud 200 eurot, mais 50 eurot, novembris 300 eurot. Pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja tasus elatist ebaregulaarselt ja erinevas suuruses. Hagejate täpsustatud nõudeks oli tagasiulatuva elatise nõue ajavahemikul septembrist 2022 kuni
6. veebruarini 2023

§ 108lg 1 alusel.

Hagejad nõuavad elatise võlgnevuse väljamõistmist

1. a septembri- ja novembrikuu eest (kummalegi hagejale vastavalt 250 ja 100 eurot). Kohus tegi kostjale ettepaneku selgitada, kas ja millises ulatuses ta hagejatele ülalpidamist andis alates
2. a septembrist. Kostja selgitas, et on tasunud hagejatele elatist kohtutäituri vahendusel ajavahemikul
3. oktoober 2024 kuni
4. oktoober 2025 kokku 2226,81 eurot (täitedokumendiks
5. märtsi
6. a hagi tagamise määrus). Kostja seisukoha järgi on ta ettemaksena tasutud 1300 euroga (august–detsember (maakohtu otsuses ekslikult märgitud september) 2022) katnud ülalpidamiskohustuse viie ja poole kuu eest, lähtudes oma hagi vastuses esitatud igakuisest kohustusest summas 234,89 eurot mõlemale hagejale kokku. Kohus selle käsitlusega ei nõustunud.

§ 100

lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, st hiljemalt kuu esimeseks kuupäevaks (vt ka Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-2-1-35-17, p 13.5). Kuna vanemate vahel puudub tõendatud kokkulepe elatise tasumise viisi kohta, luges kohus
3. augustil 2022 tasutud 500 eurot septembrikuu elatiseks ning
4. novembril 2022 tasutud 300 eurot novembrikuu elatiseks. Kuivõrd seadus ei keela elatist tasuda

§ 101

alusel arvutatud summast suuremas ulatuses, ei anna kokkuleppe puudumine alust käsitada ülemäärast makset ettemaksuna järgnevate kuude eest. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagejate nõuded

1. a septembri- ja novembrikuu elatise võlgnevuse väljamõistmise osas rahuldamata, kuna kostja on nende kuude eest ülalpidamiskohustuse täitnud. Maakohus tuvastas, et kostja ei ole täitnud hagejate ülalpidamiskohustust alates
2. jaanuarist 2023; hagejad ei viibi kostja juures

§ 101

lg-s 6 sätestatud määras; hagejate vanusevahe on väiksem kui kolm aastat (

§ 101

lg 7); hagejate ema saab lapsetoetust ja lasterikka pere toetust; hagejate ema ülalpidamisel on ka kolmas laps, poeg A.S.. Kostjal on Eesti Töötukassa

1. juuli
2. a otsusega TVT/22/036902 (tl 143–144) tuvastatud osaline töövõime ja määratud töövõimetoetuse maksmise perioodiks
3. juuni 2022 –
4. juuni
5. Ajavahemikul
6. a veebruarist kuni
7. a novembrini sai kostja 4 Eesti Töötukassalt kokku 11 649,49 eurot, mis teeb keskmiselt 342,63 eurot kuus (11 649,49/34). Kostja töötab XXXX osaühingus autolukksepana alates
8. augustist
9. Maksuja Tolliameti teatise (tl 83) kohaselt tehti ajavahemikul
10. aprill 2023 –
11. märts 2024 pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete maha arvamist kostjale väljamakseid 7098,26 eurot. Asja materjalide juurde lisatud deklaratsioonidest nähtub, et kostja sai
12. aastal palka (neto) 6588,28 eurot, mis teeb keskmiselt 549 eurot kuus,
13. aastal 5467,36 eurot, mis teeb keskmiselt 455,61 eurot kuus;
14. aastal 7941,53 eurot, mis teeb keskmiselt 661,79 eurot kuus;
15. aastal 7073,93 eurot, mis teeb keskmiselt 707,39 eurot kuus. Seega on kostja igakuiseks keskmiseks sissetulekuks (töötasu koos töövõimehüvitisega) ligikaudu 1000 eurot kuus. Täiendavalt nähtuvad kostja pangakonto väljavõttest sissetulekud AS-ilt Kuusakoski, mis viitab lisasissetulekule vanametalli üleandmise eest. Transpordiameti liiklusregistri andmetel on kostja omandis seitse sõidukit. Kostja on ka hooneühistu liige ning talle kuulub korteriomand XXXXXXXX linnas. Kohus ei nõustunud kostja väitega, mille kohaselt osutuksid hagejad elatise väljamõistmise korral paremini kindlustatuks kui kostja kolmas laps. Kostja peres kasvab kolm last ning tagatud on lapsetoetused ja lasterikka pere toetus. Kohtu hinnangul on kostja sissetulek piisav, et tasuda hagejatele elatist

§-s 101 sätestatud ja kohtu poolt välja arvutatud suuruses. Samuti on kostjal piisavalt vara, mille müügist või rendile andmisest on võimalik saada täiendavaid rahalisi vahendeid hagejatele ülalpidamise andmiseks. Kuna maakohtu menetluse ajal sai hageja I täisealiseks, mõistis maakohus hagejale I välja elatise ühekordse summana perioodi

1. jaanuar 2023 –
2. september 2025 eest 6953 eurot 34 senti. Hageja II kasuks mõistis maakohus välja ühekordse maksena tagasiulatuva elatise perioodi
3. jaanuar kuni
4. veebruar 2023 eest 240 eurot 19 senti; ajavahemikul
5. veebruarist 2023 kuni
6. septembrini 2025 elatise

§-s 101 arvutatud määras ning alates

1. oktoobrist 2025 kuni hageja II täisealiseks saamiseni 225 eurot kuus. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada elatisega, mis on tasutud Viru Maakohtu
2. märtsi
3. a hagi tagamise määruse alusel (tl 40–41, 148–149, 150–152). Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 164 lõike 1 alusel poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja tagasiulatuva elatise
5. jaanuarist kuni
6. veebruarini 2023 ja alates
7. veebruarist 2023 igakuise elatise kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta rahuldamata tagasiulatuva elatise nõuded perioodi
8. jaanuar kuni
9. veebruar 2023 eest. Kostja palub rahuldada osaliselt H.W hagi ning mõista välja I.R-ilt H.W kasuks elatis ajavahemiku
10. veebruar 2023 –
11. september 2025 eest (s.o H.W täisealiseks saamiseni
12. september 2025) summas 150 eurot kuus. Samuti palub kostja rahuldada osaliselt B.B hagi ning mõista välja I.R-ilt B.B kasuks elatis: ajavahemiku
13. veebruar 2023 –
14. september 2025 eest 100 eurot kuus; ajavahemiku
15. september 2025 kuni
16. august 2027 eest (s.o B.B täisealiseks saamiseni
17. august 2027) 150 eurot kuus. Määrata, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada I.R-i poolt kohtumenetluse ajal tasutud elatise makseid, sh tasutud elatisega Viru Maakohtu
18. märtsi
19. a hagi tagamise määruse alusel. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. 5 Maakohus on jätnud asjas olulised tõendid hindamata ning kohaldanud ebaõigesti nii materiaal- kui ka menetlusõigust. Vastavad rikkumised on kaasa toonud ebaõige lahendi. Kostja vaidlustab maakohtu seisukohta, et tema poolt suuremas ulatuses tasutud elatis ei kujuta endast ettemakset. Kostja hinnangul kohaldas maakohus seadust valesti ega arvestanud elatise nõuet osaliselt täidetuks. Kostja tugineb sellele, et kuigi

§ 101

lg 1 sätestab elatise miinimummäära, ei keela seadus elatise tasumist suuremas ulatuses. Kui kostja on katnud lapse ülalpidamiskulud ulatuses, mis ületab talle

§ 105

lg 3 järgi langevat osa, ning lapse vajadused on seeläbi rahuldatud, tuleb enammakstud summad lugeda elatise ettemakseks. Selliselt tõlgendab olukorda ka Riigikohus, selgitades, et suuremas ulatuses ülalpidamist andnud vanemal võib tekkida tagasinõudeõigus teise vanema vastu (Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 14.2). Seega leiab kostja, et varasemalt makstud suuremad elatissummad ei ole käsitatavad alusetu sooritusena, vaid need tuleb arvestada elatise ettemaksena, mis vähendab kostja hilisemat elatise maksmise kohustust vastavas ulatuses. Kostja vaidlustab ka maakohtu hinnangu oma majanduslikule seisundile. Kohus tugines sõidukite osas aegunud andmetele ega kogunud otsuse tegemise ajaks ajakohaseid tõendeid, kuigi kostja omandis on tegelikult ainult üks kasutuskõlblik sõiduk –
3. aasta MercedesBenz reg.nr XXXXXXXX (evakuaator). Lisaks arvestas kohus AS-ga Kuusakoski seotud sissetulekuid ja ülekandeid Rahakogujasse, kuigi kostja ei ole vanametalli loovutamisega juba pikka aega tegelenud. Kostja tegelik sissetulek koosneb üksnes töötasust XXXX OÜ-lt ning töövõimetoetusest, mis on määratud psüühikahäire tõttu ja mis piirab oluliselt tema töövõimet. Samuti ei ole kohus arvesse võtnud kostja ülalpidamiskohustust kolmanda lapse B.B.i suhtes:

§ 102

lg 2 kohaselt on tegemist mõjuva põhjusega elatise vähendamiseks, kuna hagi täielikul rahuldamisel osutuks B.B. varaliselt vähemkindlustatuks kui kumbki hageja, mis on vastuolus laste võrdse kohtlemise põhimõtte ja lapse parimate huvidega. Eeltoodust tulenevalt ei saa maakohtu järeldusi kostja maksevõime kohta pidada põhjendatuks. Maakohus rikkus menetlusnorme, tehes lõpliku lahendi olukorras, kus hagejatelt ei olnud saadud kõiki

1. novembri
2. a määrusega nõutud andmeid. Kohus oleks pidanud kas esitama hagejatele korduva nõude puuduvate andmete esitamiseks või koguma vajalikud andmed omal algatusel. Kuna andmete esitamise kohustus lasus hagejatel, ei saanud ega pidanud kostja neid esitama. Kostja esitab ringkonnakohtule uued kohtutäituri andmed, mis saadi
3. jaanuaril 2026 ning mille esitamata jäämine maakohtu menetluses tulenes kohtu menetluslikust veast, mitte kostja tegevusetusest. Seetõttu ei ole maakohtu otsus tehtud nõuetekohaselt tuvastatud asjaolude pinnalt ning see rikub kostja õigust õiglasele ja õiguspärasele menetlusele. Kostja loobus lõplikes seisukohtades apellatsioonkaebuses esitatud ekslikust väitest, et maakohus kohaldas valesti

§ 101

lg-t 5, arvestades lasterikka pere toetust elatise vähendamisel üksnes neljandiku ulatuses, kuigi seadus näeb ette poole ulatuses arvestamise (tl (tl 193).

1. Hagejad paluvad jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebuses toodud seisukohad ei anna alust muuta maakohtu otsust. Vastuväidete kohaselt on otsus seaduslik ja põhjendatud, tõendeid on hinnatud korrektselt, maakohus ei ole kostja viidatud norme vääralt kohaldanud. 6 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
3. Ringkonnakohus võtab asja juurde kostja
4. veebruaril 2026 esitatud täitemenetluse lõpetamise otsuse (tl 179–180), mis kinnitab kostja juba maakohtus esitatud väiteid.
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ega pea kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
6. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas, mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise perioodi
7. jaanuar kuni
8. veebruar 2023 eest ning alates
9. veebruarist 2023 igakuise elatise

§-s 101 määratud ulatuses hagejale I kuni

1. septembrini 2025 ja hagejale II kuni
2. septembrini 2025 ja edasiulatuvalt igakuiselt 225 eurot kuni hageja II täisealiseks saamiseni. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes selles osas (TsMS § 651 lg 1). Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis hagi perioodi septemberdetsember 2022 tagasiulatuva elatise osas rahuldamata. Maakohtu otsus on vaidlustamata osas jõustunud (TsMS § 456 lg 1).
3. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et
4. a detsembris tasutud 500 eurot tuleks osas, mis ületab elatise kohustuslikku määra, arvestada ettemaksuna järgmise kuu elatise katteks. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu ning leiab, et see ei ole õiguslikult põhjendatud. Pooled ei ole sõlminud kokkulepet elatise maksmise tingimuste ega suuruse osas. Sellises olukorras tuleb lähtuda seadusest tulenevast miinimumelatise kohustusest. Vastavalt perekonnaseaduse (

) § 101 lg-le 3 ei ole keelatud maksta elatist suuremas summas kui seaduses sätestatud miinimummäär, kuid see ei anna alust käsitada ülemakstud osa automaatselt ettemaksuna tulevaste perioodide eest. Elatis on perioodiline kohustus, mida tuleb täita igakuiselt, tagamaks lapse pidev ülalpidamine. Kostja poolt õigeks peetud elatise suurus (kahe lapse kohta 234,89 eurot kuus) ei vasta 2022. aastal kehtinud miinimummäärale (292,52 eurot kuus lapse kohta). See tähendab, et kostja arusaam oma kohustuse ulatusest on olnud ekslik ning juba ainuüksi seetõttu ei saa rääkida ülemaksest, mida võiks lugeda ettemakseks järgmiste kuude arvelt. Eeltoodud järeldust toetab ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 1 p 1, mille kohaselt ei ole lubatud ülalpidamisnõude tasaarvestamine. Kuigi kostja ei esita otseselt tasaarvestuse väidet, on ettemaksu arvestamise eesmärk sisuliselt sama – vähendada järgmise perioodi kohustust varasema makse arvelt. Selline lähenemine ei ole kooskõlas seaduse eesmärgiga tagada lapsele järjepidev ja piisav ülalpidamine. 11.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 järgi ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§-i 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral

§-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 7 Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem. 12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud, et tema puhul esineksid alused elatise väljamõistmiseks alla

§ 101kohast alammäära.

Riigikohus on selgitanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid ning piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 21.3, 21.4). Kostja märgib apellatsioonkaebuses, et ta ei saa

§-i 101 järgi arvutatud suuruses elatist maksta, kuna tema varaline seisund seda ei võimalda. Kostjal puudub vara, mille müügist on võimalik saada täiendavaid rahalisi vahendeid hagejatele ülalpidamise andmiseks. Kostja väitel hindas maakohus valesti tema varalist seisundit, käsitledes kostja varana sõidukeid, mis on kantud liiklusregistrisse, kuid mis tegelikult puuduvad või on kasutuskõlbmatud. Maakohus tuvastas Transpordiameti liiklusregistri andmete (tl 63-66) kohaselt, et kostjal on teatud vara (sõidukid), millega saab arvestada kohustatud vanema majandusliku olukorra hindamisel. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud tõendeid, et osad sõidukid on liiklusregistrist kas ajutiselt või lõplikult kustutatud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et liiklusregistri kanne ei tõenda vara tegelikku väärtust. Samas oli kostja kohustus tõendada oma väiteid vara olemasolu puudumise ja/või selle väärtuse osas. Eeltoodut arvesse võttes on maakohus õigesti arvestanud kostja majandusliku seisundi hindamisel talle kuuluva varaga. Samuti ei eksinud maakohus kostja sissetulekut tuvastades. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud selle üle, et kostjal on osaline töövõime ja ta saab töövõimetoetust. Olukorras, kui isikul on tuvastatud osaline töövõime, on põhjendatud järeldada, et isikul on tema terviseseisundist tulenevalt töötamine osaliselt piiratud. Isiku osalisest töövõimest ei ole võimalik iseenesest järeldada, et osalise töövõimega isikul puuduvad sissetulekud või võime sissetulekut hankida ulatuses, et tagada hageja ülalpidamine

§-s 101 sätestatud määras. Kostja on avaldanud, et osaline töövõime on määratud psüühikahäire tõttu, mis piirab oluliselt tema töövõimet. Ringkonnakohus märgib, et kostja tervislikule seisundile (mis põhjusel on talle määratud osaline töövõime) tuginedes ei ole võimalik elatist vähendada. Käesoleval juhul on tuvastatud, et kostja terviseseisund võimaldab töötamist. Kostja töötab alates 2017. a-st XXXX OÜ-s ning on saanud igakuiselt töötasu. Maakohus on lisasissetulekuna arvestanud ka vanametalli müügist saadud tulu. Kuigi kostja on väitnud, et vanametalli ta enam ei müü, ei ole kostja oma väidet tõendanud. Seega võimaldab kostja varaline seisund hagejatele elatist tasuda. Ringkonnakohus märgib, et kostja teise alaealise lapse olemasolust ja tema seaduses sätestatud ülalpidamiskohustuse täitmisest ei saa samuti järeldada, et kostja ei ole võimeline andma hagejatele ülalpidamist

§-s 101 sätestatud määras. Kostja ei ole maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja teise lapse vajadused, kostja võimalusi neid vajadusi rahuldada või milliste vahendite arvel neid vajadusi üldse rahuldatakse. Vastupidiselt nähtub asja materjalidest, et kostja pere saab lastetoetusi ja lasterikka pere toetust, millega on osaliselt kaetud ka kostja kolmanda alaealise lapse ülalpidamiskulud. Seega pole ringkonnakohtul võimalik iseenesest järeldada, et kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud elatis tooks kaasa laste ebavõrdsuse. 13. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada I.R-i poolt tasutud elatisega Viru Maakohtu 20. märtsi 2024. a hagi tagamise määruse alusel. 14. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1). 8 (allkirjastatud digitaalselt) 9