Obsah (4)

§ 145§ 113§ 142§ 158

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand Otsuse tegemise aeg ja koht 25. märts 2026, Tartu Tsiviilasja number 2-24-119

) § 145 lg alusel õigus nõuda kohustuse täitmist solidaarselt kostjatelt. Hageja nõue kostjate vastu on muutunud sissenõutavaks.

§ 145

lg 2 alusel vastutab käendaja ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, sh viivise maksmise eest. Hagejal on tekkinud viivisenõue nii AC Tehased OÜ kui ka kostjate vastu. Kuna ei kompromiss- ega käenduslepingus ei olnud viivisemäära kokku lepitud, kohaldub seadusjärgne viivisemäär vastavalt

§ 113lg-le 1.

AC Tehased OÜ-le esitatud arve nr 387 alusel on leppetrahv 24 000 eurot, mis muutus sissenõutavaks

1. jaanuaril 2024, AC Tehased OÜ on viivituses
2. jaanuarist 2024 kuni 2 17.veebruarini 2024, kokku 37 päeva, millele vastab seadusjärgne viivis 303,28 eurot. Arve nr 2 alusel on leppetrahv 13 500 eurot, mis muutus sissenõutavaks
3. jaanuaril 2024, AC Tehased OÜ on viivituses
4. jaanuarist 2024 kuni
5. veebruarini 2024, kokku 18 päeva, millele vastab seadusjärgne viivis 82,99 eurot. Kokku on AC Tehased OÜ viivis, mille tasumise kohustus on käendajatena kostjatel, 303,28 + 82,99 = 386,27 eurot. Kostjad pidid tasuma leppetrahvi 37 500 eurot hiljemalt
6. veebruaril 2024 ja seisuga
7. august 2024 on kostjate viivis 2205,94 eurot. Seega on hagejal kostjate vastu
8. augusti 2024 seisuga viivisenõue 386,27 + 2205,94 = 2592,21 eurot. Kokku on hageja nõue kostjate vastu 40 092,21 eurot (37 500 + 2592,21). Lisaks on hagejal õigus saada kostjatelt viivist tasumata leppetrahvi (37 500 eurot) eest seadusjärgse viivisemäära ulatuses alates
9. augustist 2024 kuni kohustuse täitmiseni. Hageja ei ole käenduslepingus leppinud kostjatega kokku, et rahalise kohustuse täitmata jätmise korral ei ole hagejal õigust nõuda seadusest tuleneva viivise tasumist. Hagi läbivaatamise aluseid ei esine. Poolte vahel ei ole samal alusel sama hagieseme kohta tehtud jõustunud lahendit. Tsiviilasjas nr 2-23-4592 ei olnud vaidlust hageja ja kostjate vahel, kostjad kaasati menetlusse, sest nad soovisid käendada menetluse pooleks oleva AC Tehased OÜ kohustust. Kohtu menetluses ei olnud hageja nõudeid kostjate vastu ja kohus ei ole teinud kostjate suhtes otsust samal alusel sama hagieseme üle. Käenduskohustus kehtib ja on täitmata.
10. Kostja I ei tunnista hageja nõuet. Menetlus tuleks lõpetada, sest samas nõudes on juba olemas jõustunud kohtulahend. Tartu Maakohtu menetluses oli tsiviilasi nr 2-23-4592, mille poolteks olid AC Tehased OÜ ja hageja ning milles sõlmiti kohtulik kompromiss. Kompromissi allkirjastas ka kostja I, lepingu lisaks oli mh käendusleping, millega kostja I käendab AC Tehased OÜ leppetrahvi maksmise kohustust. TsMS § 430 lg 5 järgi kehtib kompromiss täitedokumendina ka kohtumenetluses mitteosaleva isiku suhtes, kes on võtnud kompromissi alusel kohustuse. Kostja I vastu ei saa seetõttu pöörduda kohtusse uue hagiga sama summa väljamõistmiseks. Viivisenõue on põhjendamatu, sest kostja I vastutab käendajana üksnes põhivõlgnevuse, mitte viivisevõlgnevuse või mistahes muude kõrvalnõuete eest. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
11. Kostja II ei tunnista samuti hageja nõuet ning põhjendab seda sisuliselt samade argumentidega nagu kostja I. MAAKOHTU LAHEND
12. Tartu Maakohus rahuldas
13. mai 2025 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjatelt solidaarselt välja leppetrahvi 37 500 eurot,
14. augusti 2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2566,60 eurot ja viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlgnevuselt alates 8.

augustist 2024 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni ning jättis viivisenõude 25,61 eurot rahuldamata, hagi tagamise abinõu jõusse kuni otsuse täitmiseni ja menetluskulud kostjate kanda. Maakohus tuvastas, et

1. augustil 2023 sõlmisid AC Tehased OÜ ja hageja kompromissilepingu, millega AC Tehased OÜ muu hulgas kohustus vabastama ja andma hagejale üle Stardiraja kinnisasjal AC Tehased OÜ valduses oleva territooriumi. Juhul kui AC Tehased OÜ ei vabasta tema valduses olevat ala hiljemalt
2. detsembril 2023, siis on hagejal õigus nõuda AC Tehased OÜ-lt leppetrahvi 1500 eurot iga viivitatud päeva eest. Kostjad käendasid leppetrahvi ning maa-ala vabastamise kulude kandmist vastavalt kokkuleppele 3 lisatud käenduslepingule. Kompromiss kinnitati Tartu Maakohtu
3. augusti 2023 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-23-4592, määrus jõustus
4. augustil
5. Maakohus luges maa-ala üle antuks
6. jaanuaril
7. Hageja esitas AC Tehased OÜ-le leppetrahvi tasumiseks arved kokku 37 500 eurole. Maakohus luges tuvastatuks, et AC Tehased OÜ hagejale leppetrahvi maksnud ei ole.
8. veebruaril 2024 esitas hageja kostjatele nõude kompromisslepingust ning käenduslepingust tuleneva rahalise nõude 37 500 eurot täitmiseks solidaarkohustusena hiljemalt
9. veebruaril
10. Kostjad ei ole nõuet täitnud. Maakohus kohaldas käendust reguleerivaid sätteid

§ 142

–153 ja leppetrahvi reguleerivaid sätteid

§ 158–163.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei kattu praeguse ja tsiviilasja nr 2-23-4592 pooled, vaidluse alus ega ese. Kompromissimääruses sisalduv kostjate antud käendus ega TsMS § 430 lg 5 sätestatu ei oma praegu TsMS § 428 lg 1 p 2 võimaliku kohaldamise seisukohalt tähtsust. Tegemist on lahendi täitmise küsimusega, mis ei piira hageja õigust pöörduda käenduslepingust tuleneva nõudega kostjate vastu kohtusse. Maakohus tuvastas, et leppetrahvi nõude eeldused on täidetud. Kompromissleping ja käendusleping on kehtivad, kehtiv on ka leppetrahvi kokkulepe. Põhivõlgnik on kohustust rikkunud ja vastutab rikkumise eest. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja on AC Tehased OÜ-le leppetrahvi tasumise nõudest teatanud mõistliku aja jooksul. AC Tehased OÜ oli maa-ala üleandmisega viivituses 25 kalendripäeva. Hagejal oli õigus nõuda leppetrahvi 1500 eurot iga viivitatud päeva eest, s.o 25 päeva x 1500 eurot, kokku 37 500 eurot. Kuna AC Tehased OÜ nõuet tähtaegselt ei tasunud, tekkis hagejal õigus nõuda leppetrahvi käendajatelt. Vaidlust ei ole, et mõlemad kostjad on hageja

1. veebruari 2024 kirjaliku teate kätte saanud ja neil tekkis solidaarne leppetrahvi tasumise kohustus. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostjatel tuli tasuda leppetrahv hiljemalt
2. veebruaril
3. Arvestades, et leppetrahvi nõue saadeti
4. veebruaril 2024, tuleb lugeda nõue käenduslepingu p 3.2 kohaselt kätte saaduks
5. veebruaril
6. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 kohaselt hakkas 10-päevane tähtaeg kulgema
7. veebruaril 2024 ning tasumise tähtpäev saabus
8. veebruaril 2024 (TsÜS § 136 lg 7 ja 8). Maakohus leidis, et käendusleping ei välista käendajate vastutust kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, sh viivise eest. Põhivõlgnikule esitatud arvega nr 387 nõutud leppetrahv 24 000 eurot muutus sissenõutavaks
9. jaanuaril 2024 ning põhivõlgnik oli tasumisega viivituses 38 päeva.

§ 113

lg 1 alusel arvestatud viivis selle aja eest on 311,48 eurot, millest hageja nõuab 303,28 euro tasumist. Arvega nr 2 nõutud leppetrahv 13 500 eurot muutus sissenõutavaks 1. veebruaril 2024 ning põhivõlgnik oli tasumisega viivituses 19 päeva.

§ 113

lg 1 alusel arvestatud viivis selle aja eest on 87,60 eurot, millest hageja nõuab 82,99 euro tasumist. Kokku on hageja põhivõlgnikult nõutav viivis 386,27 eurot. Leppetrahvi tasumata jätmiselt saab viivist arvestada alates 20. veebruarist 2024 kuni hagi esitamiseni 7. augustil 2024, kokku 170 päeva eest.

§ 113

lg 1 alusel arvestatud viivis on 2167,52 eurot, hageja nõuab 2205,94 euro tasumist. Kokku saab hageja maakohtu hinnangul nõuda kostjatelt kuni hagi esitamiseni viivist 2566,60 eurot, kuid hageja esitas viivisenõude 2592,21 eurot. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 2566,60 eurot. Maakohus ei rahuldanud viivisenõuet 25,61 euro ulatuses (2566,60 – 2592,21). Lisaks mõistis maakohus TsMS § 367 alusel kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivise tasumata põhivõlgnevuselt alates 8. augustist 2024 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4 Maakohus jättis jõusse

1. augusti 2024 määruse alusel kinnistusraamatusse registriossa nr 2163204 kostjale I kuuluvale kinnisasjale hagi tagamiseks hageja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi 51 680,91 eurot. Kuivõrd rahuldamata jäetud viivisenõue on võrreldes kogunõudega väike, jättis maakohus hageja menetluskulud täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja määras kindlaks menetluskulude suuruse. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
3. mai 2025 otsuse tühistamist, väljaarvatud viivisenõude 25,61 eurot rahuldamata jätmine, ning hagi rahuldamata jätmist ja hagi tagamise tühistamist. Kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Alternatiivselt taotleb kostja I maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja
4. augusti 2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2566,60 eurot ja viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlgnevuselt alates 8.

augustist 2024 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kostjalt I tuleb välja mõista vaid leppetrahv 37 500 eurot, hageja viivisenõuded jätta rahuldamata ja maakohtu menetluskulude jaotus määrata vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile, apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt puudus hagejal vajadus kohtusse pöörduda, sest tsiviilasjas nr 2-23-4592 on sõlmitud kohtu kinnitatud kompromiss, mille lisaks on kostjate ja hageja käendusleping leppetrahvi ja maa-ala vabastamise kulude tagamiseks. Kompromissi lisas andsid kostjad käenduse, kompromiss on täitedokument. Seega on sama nõude kohta juba olemas kohtulahend ja menetlus oleks tulnud lõpetada. Maakohus leidis ekslikult, et tsiviilasjad ei kattu. Hagejal tulnuks pöörduda kompromissi täitmiseks kohtutäituri poole. Käenduslepingu järgi vastutavad kostjad üksnes leppetrahvi, mitte viivise eest. Seega on pooled leppinud kokku teisiti

§ 145

lg-s 2 sätestatust, mis ütleb, et käendaja vastutab ka kohustuse rikkumise tagajärgede eest. Maakohtu vastupidine järeldus on põhjendamata. Kuna hagejal puudus vajadus kohtusse pöördumiseks, ei ole põhjendatud menetluskulusid kostjalt I välja mõista.

1. Kostja II esitas sama sisuga apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. mai 2025 otsuse tühistamist, väljaarvatud viivisenõude 25,61 eurot rahuldamata jätmine, ning hagi rahuldamata jätmist ja hagi tagamise tühistamist. Kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Alternatiivselt taotleb kostja II maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja
3. augusti 2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2566,60 eurot ja viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlgnevuselt alates 8.

augustist 2024 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kostjalt II tuleb välja mõista vaid leppetrahv 37 500 eurot, hageja viivisenõuded jätta rahuldamata ja maakohtu menetluskulude jaotus määrata vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile, apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte kanda. Kostja II põhjendused kattuvad kostja I põhjendustega.

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta solidaarselt kostjate kanda. Vastuväidete kohaselt leidis maakohus põhjendatult, et ei esine TsMS § 428 lg 1 p-s 2 kirjeldatud olukorda, ja jättis menetluse põhjendatult lõpetamata. Tsiviilasjas nr 2-23-4592 olid poolteks AC Tehased OÜ ja hageja, kostjad poolteks ei olnud. Vaidluse esemeks oli AC 5 Tehased OÜ ja hageja vaheline rendileping ja sellest tulenevad nõuded. Praeguses asjas nõuab hageja kostjatelt leppetrahvi ja viivise tasumist, mis ei olnud tsiviilasja nr 2-23-4592 hagi ese. Tsiviilasjad ei kattu ei poolte, hagi aluse ega hagi eseme osas. Kompromissimääruses sisalduv kostjate antud käendus ega TsMS § 430 lg-s 5 sätestatu ei oma praegusel juhul TsMS § 428 lg 1 p 2 võimaliku kohaldamise seisukohalt tähtsust. Tegemist on lahendi täitmise küsimusega, mis ei piira hageja õigust pöörduda käenduslepingust tuleneva nõudega kostjate vastu kohtusse. Kuna AC Tehased OÜ ei vabastanud maa-ala lepingus märgitud ajaks, tekkis hagejal õigus nõuda kostjatelt solidaarselt leppetrahvi vastavalt käenduslepingule. Seega rahuldas maakohus põhjendatult hagi. Käendusleping ei välista kostjate vastutust viivise eest. Maakohus on viivise põhjendatult välja mõistnud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad kostjate kanda
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas asjas tuleks menetlus lõpetada põhjusel, et sama nõude kohta on juba olemas jõustunud kohtulahend, ning kas hageja viivisenõue kostjate kui käendajate vastu on põhjendatud.
4. Maakohus tuvastas õigesti, et menetluse lõpetamiseks alust ei ole ja hageja viivisenõue on põhjendatud.
5. Maakohus leidis põhjendatult, et kohus ei ole varasemas menetluses tunnistanud hageja nõuet kostjate vastu. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et tsiviilasjas nr 2-23-4592 kinnitatud kompromissmäärus (dtl 21–26) käenduse kohta sõlmitud kokkulepet ei kajasta. Kuigi käendusleping esitati kohtule samas digikonteineris koos kompromisskokkuleppe ja plaanidega, ei andnud maakohus sellele täitedokumendina kehtimiseks vajalikku vormi. Tegemist on lihtkirjalikus vormis sõlmitud kokkuleppega, millele täitedokumendi staatuse saamiseks pidi hageja pöörduma kohtu poole. Kohtutäitur ei saa täitemenetluse seadustiku § 2 lg-st 1 ja TsMS § 442 lg 5 teisest lausest tulenevalt alustada täitemenetlust lihtkirjaliku kokkuleppe alusel ning peab kohtulahendi täitmisel lähtuma kohtulahendi resolutsioonist (vt ka RKTKo
6. oktoober 2017 nr 2-15-12837, p 12). Viidatud kohtumääruse resolutsioonis ei ole kostjate kohustust märgitud. Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi täiendada. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. 12.

145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh viivise eest. Käenduslepingust ei tulene, et pooled oleks selles suhtes teisiti kokku leppinud. Käenduslepingu p 1.1.2 on sõnastatud järgmiselt: „juhul kui võlgnik ei tasu kompromissis sätestatud ja võlausaldaja poolt nõutud leppetrahvi, siis kohustub käendaja leppetrahvi tasuma ise“. Viivise kohta kokkuleppeid ei ole. Kui leppetrahvi sissenõutavaks muutumise eeldused on täidetud ja leppetrahv on muutunud sissenõutavaks, siis on leppetrahvi tasumisega viivitamisel võlausaldajal õigus nõuda viivist

§ 113lg-s 1 sätestatud või lepingus kokkulepitud suuruses (Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. P. Varul jt, Tallinn 2016, § 158 komm 4.7.2). Ei kompromisslepingus ega käenduslepingus ei ole viivise nõudmist välistatud, mistõttu tuleb viivise nõudmise õigus

§ 113lg-st 1 (vt ka RKTKo 15.

oktoober 2008 nr 3-2-1-69-08, p 6 24). Majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult viivise nõudmise välistamine oleks

§ 113lg 10 järgi ka tühine. 13. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus Ts

MS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

1. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse. Hageja palub kostjatelt õigusabikulu hüvitamiseks välja mõista 1405 eurot, lepingulise esindaja ajakulu oli 7,75 tundi, tunnihinnaga 180 ja 200 eurot. Esindaja tutvus kohtulahendiga, andis kliendile menetluse seisust ülevaate, tutvus apellatsioonkaebustega, kujundas seisukoha, pidas kliendiga nõu, valmistas ette vastuse, tutvus kohtumäärusega, andis kliendile uuesti menetluse seisust ülevaate ja koostas menetluskulude nimekirja. TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812/57, p 19.2). Lisaks tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1115-14, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa osutatud õigusabi tunnihind turuhinda, kuid kulunud aeg on põhjendatud osaliselt. Arvestades, et ei apellatsioonkaebustes ega hageja vastuses neile ei ole varasemaga võrreldes uusi väiteid, saab lugeda vajalikuks ja põhjendatuks õigusabikuluks apellatsioonkaebustega tutvumisele, seisukoha kujundamisele ja vastuse koostamisele 6,25 tunni asemel neli tundi. Ringkonnakohus määrab seega TsMS § 175 lg 1 alusel hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 1000 eurot (5 × 180 + 100) ja mõistab kulu solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja.
2. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse välja mõista menetluskuludelt viivis TsMS § 177 lg 4 kohaselt, seega tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt) 7