2-20-10818/242

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Hele Kaldma, Indrek Parrest, Anneli Alekand Määruse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2026, Tartu Tsiviilasja number 2-20-10818 Tsiviilasi Ants Leuska hagi Haimar Leuska vastu kinkelepingust taganemiseks, kostja nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku asendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 12. juuni 2025 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ants Leuska määruskaebus Menetlusosalised esindajad ja nende Hageja: Ants Leuska (ik XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja: vandeadvokaat Heldur Otti Kostja: Haimar Leuska (ik XXXXXXXXXXXX, lepinguline esindaja: vandeadvokaat Epp Landberg Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Viru Maakohtu 12. juuni 2025 määrus muutmata ja Ants Leuska määruskaebuse rahuldamata.

Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada Riigikohtule määruskaebus 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 178 lg 2).

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD 1. Viru Maakohus jättis 20. detsembri 2023 otsusega Ants Leuska (hageja) hagi Haimar Leuska (kostja) vastu kinkelepingust taganemiseks, kostja nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku asendamiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tartu Ringkonnakohus jättis 10. jaanuari 2025 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi, jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Kohtud märkisid, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Riigikohus ei võtnud hageja kassatsioonkaebust 10. märtsi 2025 määrusega menetlusse, jättis kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda ning märkis, et kassatsiooniastme menetluskulusid välja ei mõisteta.

2.Kostja 6. novembri 2023 menetluskulude nimekirja kohaselt kandis ta maakohtus menetluskulusid kokku 2876,50 eurot koos käibemaksuga. Kostja tõi välja Osaühingu Advokaadibüroo Küllike Namm (AB Küllike Namm), OÜ HUGO (Hugo) ja OÜ Civicrim arvete kuupäevad, numbrid ning summad koos toimingute, ajakulu ja tunnitasuga. Kostja 12. novembri 2024 nimekirja järgi kandis ta apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 1141,92 eurot koos käibemaksuga. Kostja tõi välja AB Küllike Namm kahe arve kuupäevad, numbrid ning summad koos toimingute, ajakulu ja tunnitasuga. Kostja kinnitas mõlemas nimekirjas, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega, ja palus märkida, et hagejal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist. Kostja kinnitas 29. mai 2025 teates, et ei ole käibemaksukohustuslane ega saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

3.Hageja ei pidanud 17. novembri 2023 menetlusdokumendis kostja õigusabikulude hüvitamist põhjendatuks, sest kostja esindamise töö tegi ära kohtunik, mitte advokaat. 25. novembri 2024 vastuväites palus hageja jätta kostja apellatsioonimenetluse kulud kindlaks määramata. Menetluskulusid tõendavate dokumentideta ei ole võimalik kohtul teha kaalutlusotsustust küsimuses, kas kostjal on üldse tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus, ega hagejal kujundada seisukohta menetluskulude põhjendatuse kohta. Samuti puudus käibemaksu hüvitamiseks vajalik kinnitus. Hageja vaidlustas 29. mai 2025 vastuses kostja maakohtus ja ringkonnakohtus väidetavalt tekkinud menetluskulude suuruse, mille kohta ei ole esitatud ühtegi arvet. Hageja palus määrata kostjale tähtaja menetluskulusid tõendavate dokumentide esitamiseks ning jätta tähtaja määramata jätmise või arvete esitamata jätmise korral kostja menetluskulude suurus kindlaks määramata. Arvete esitamise korral palus hageja arvamuse andmiseks täiendavat tähtaega. Kui kostja tõendab kulude eest tasumise kohustust, tuleb menetluskulude suurus määrata kindlaks ilma käibemaksuta. Menetluskulude nimekirju ei saa käibemaksu hüvitamise kohustuse osas tagantjärele korrigeerida.

MAAKOHTU MÄÄRUS 4. Viru Maakohus rahuldas 12. juuni 2025 määrusega kostja avalduse menetluskulude rahaliselt kindlaksmääramiseks osaliselt (p 1) ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 3075,12 eurot (p 2) ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1933,20 eurolt) viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni (p 3).

TsMS § 174 lg-st 10 ja TsMS § 176 lg-st 1 ei tulene, et käibemaksuga seonduv kinnitus võib sisalduda üksnes enne lahendi tegemist esitatud kulude nimekirjas. Kohus saab arvestada kostja 29. mail 2025 esitatud kinnitusega.

Arvete esitamise kohustus on TsMS § 176 lg 6 kohaselt üksnes siis, kui kohus seda nõuab.

Kohtul ei ole kahtlust, et kostjal on tekkinud kohustus osutatud õigusabiteenuse eest tasuda.

2 Kostjat algselt esindanud Hugo büroo tegutseb justiits- ja digiministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel, et pakkuda Eesti elanikele taskukohaseid õigusteenuseid. Kuna Hugo kaudu teenuse saamisel on riigi finantseerimise toel kaks esimest teenuse osutamise tundi tasuta ja teenuse saamiseks sõlmitakse kliendileping, siis riik, kes teenust osaliselt finantseerib, kontrollib Hugo tegevust. Kohus ei pea topeltkontrolli vajalikuks. Kohtul ei ole tekkinud vähimatki kahtlust, et kostjat esindas Hugo jurist Harland Paas. Advokaadist esindaja puhul peab kohus põhjendatuks lähtuda sellest, et kuna advokaadi esindusõigust eeldatakse, siis tuleb eeldada ka asjaolu, et sellise esinduse eest tekib tasumise kohustus.

Maakohus ei arvestanud OÜ Civicrim arvega, sest OÜ-l Civicrim puudus asjaga seos.

Maakohus tõi välja Hugo ja AB Küllike Namm arvete kirjelduse ning märkis iga arve kohta, kas ja millises ulatuses peab ta nendes kajastatut põhjendatuks. Maakohus leidis, et esinduste tunnistasumäärad 33,33 eurot + käibemaks (Hugo arved) ja 180 eurot + käibemaks (AB Küllike Namm arved) on kaasuse olemust ja osutatud teenuse mahtu arvestades pigem konservatiivsed ja kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Hageja esitas 30. juunil 2025 määruskaebuse, milles palub tühistada määruse p-d 2 ja 3, millega maakohus määras kindlaks kostja menetluskulud 3075,12 eurot, ning teha uus määrus, millega jätta kostja taotlus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks rahuldamata.

Riigikohus on selgitanud, et esindajakulude tasumise kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista. Tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist (RKTKm 10. veebruar 2016, 3-2-1-173-15, p 13; 9. november 2016, 3-2-1-102-16, p-d 13, 14).

Maakohus kohaldas ebaõigesti nii materiaal- kui ka menetlusõiguse norme. Maakohus ei tuvastanud kostjal õigusabikulude tekkimist ega hinnanud nende suuruse põhjendatust dokumentaalsete tõendite alusel, millega rikkus TsMS § 175 lg-s 1 sätestatud menetluskulude väljamõistmise aluseks olevat põhjendatuse ja vajalikkuse printsiipi VÕS § 2 lg 1 tähenduses ning Riigikohtu juhiseid, mis välistavad võimaluse, et kohus saaks rahuldada menetluskulude kindlaksmääramise avalduse üksnes usalduse alusel poole ja/või tema esindaja suhtes või tsiviilkohtumenetlusvälisele haldusõiguslikule kontrollile tuginedes ilma vastavat kontrolliakti uurimata. Hageja vaidlustab väidetavalt tekkinud menetluskulude suuruse, sest kulu on paljasõnaline, selle kohta ei ole esitatud ühtki arvet.

6.Kostja palub jätta määruse muutmata, määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Määruskaebuses esitatu jääb arusaamatuks. TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama.

7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja hageja määruskaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1, § 659).

9.Ringkonnakohus lähtub maakohtu määruse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel määruskaebuse ulatusest (TsMS § 651 lg 1, § 659). Hageja vaidlustab maakohtu määruse seetõttu, et maakohus ei tuvastanud kostjal õigusabikulude tekkimist ega hinnanud nende 3 suuruse põhjendatust dokumentaalsete tõendite alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus määras kostja menetluskulud kindlaks vastavalt TsMS § 174 lg 1 esimesele lausele menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses ega rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, eelkõige põhjendamiskohustust. Hageja väited ei anna alust teistsuguseks järelduseks.

10.TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus (RKTKm 5. veebruar 2020, 2-14-14536/153, p

15).

Kohus määrab TsMS § 174 lg 1 teise lause järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks, võttes aluseks menetluskulude nimekirja, milles on detailset näidatud kulude koosseis (TsMS § 176 lg 1 esimene lause), või tsiviilasja materjalid. Kohus võib TsMS § 176 lg 6 järgi anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on leitud, et kui vastaspool taotleb kuludokumentide esitamist, peab kohus kas need dokumendid välja nõudma või põhjendama määruses, miks ta seda vajalikuks ei pidanud (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad V. Kõve jt. Tallinn 2017, § 176 komm. 3.6.2.b (TsMS I); RKTKm 18. oktoober 2016, 3-2-1-81-16, p 15).

Hageja on iseenesest asjakohaselt viidanud sellele, et ilma õigusabikulude eest tasumise kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista.

Riigikohtu arvates peab kohus õigusabikulude hüvitamise määruses, sõltumata sellest, kas ta kohaldas TsMS § 176 lg 6 esimest lauset või mitte, tuvastama õigusabikulude tasumise kohustust. See tähendab mh selle tuvastamist, kellele ja missugusel õiguslikul alusel on õigustatud pool kohustatud õigusabikulusid maksma (RKTKm 10. veebruar 2016, 3-2-1-17315, p 13). Tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist (RKTKm 9. november 2016, 3-2-1-102-16, p 13).

Praegusel juhul põhjendas maakohus määruse põhjendava osa p-s 6 piisavalt, miks ta ei pea vajalikuks nõuda hageja taotlusele vaatamata kostjalt kuludokumentide esitamist. Maakohtul ei tekkinud kahtlust, et kostjal on kohustus osutatud õigusabi teenuse eest tasuda.

Toimiku materjalidest nähtuvalt esindasid kostjat menetluses algselt TsMS § 218 lg 1 p-le 2 vastav Hugo jurist Harland Paas, kes tegutses riigi osalise finantseerimise toel õigusabi osutava Hugo kaudu, mis ühtlasi tagas riigi kontrolli teenuse üle, mille kohta on esitatud volikiri koos diplomiga (dtl 46, 47). Alates 11. märtsist 2022 esindas kostjat TsMS § 218 lg 1 p-le 1 vastav AB Küllike Namm vandeadvokaat Epp Landberg (dtl 344), kelle esindusõiguse olemasolu TsMS § 226 lg 1 viimase lause järgi eeldatakse. Kui asja materjalide kohaselt on menetlusosalist esindanud lepinguline esindaja, tuleb kohtul lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel ilmselt eeldada seda, et menetlusosalist esindanud lepinguline esindaja tegi seda tasu eest (vt TsMS I, § 176 komm. 3.6.1.b).

Hageja ei ole toonud oma seisukohtades ega määruskaebuses välja ühtegi asjaolu ega kahtlust, mis viitaks võimalusele, et kostjal ei kaasnenud kohtumenetlusega kulusid esindajale või nende hüvitamise kohustust või et kostja esindaja kulude hulka oleks arvatud mingeid kulusid, mida ei peaks hüvitama ja mille põhjendamatust ei saaks tuvastada menetluskulude nimekirja alusel. Kostja menetluskulude nimekirjadest nähtusid kõik vajalikud andmed – ära 4 olid näidatud arved väljastanud äriühingud, arvete numbrid ja kuupäevad, samuti toodud välja igal arvel kajastatud toimingud, ajakulu, tunnitasu ning tasu kokku. Selle põhjal oli võimalik hinnata ning maakohus hindaski toimingute, ajakulu ja tunnitasu põhjendatust, samuti seost arve väljastanud isiku ja kostjat menetluses esindanud isiku vahel. Sealjuures ei pidanud maakohus põhjendatuks OÜ Civicrim arvet, sest ei näinud sellel menetlusega seost. Hugo ja AB Küllike Namm arvete puhul hindas maakohus nende põhjendatust ning tõi mh eraldi välja arved, ajakulu ja tasu, mida ei pidanud täielikult või osaliselt põhjendatuks. Samuti hindas maakohus esindajate tunnitasumäärasid, pidades neid pigem konservatiivseks ja kohtupraktikale vastavaks.

Ringkonnakohus märgib, et erinevalt praegusest vaidlusest esinesid hageja viidatud Riigikohtu lahendites konkreetsed asjaolud, mis andsid alust kahelda esindajakulude tasumise kohustuse tekkimises. Ühel juhul oli küsitav õigusabikulude tasumise kohustuse olemasolu kontsernisiseses suhtes korraldatud õigusabi osutamisel (RKTKm 10. veebruar 2016, 3-2-1173-15, p-d 2, 13–15). Teisel juhul tõusetus kahtlus menetluskulude nimekirjale lisatud arvetest, mille saajaks oli märgitud kolmas isik, mis lõppkokkvõttes ei pruukinud siiski menetluskulude hüvitamist välistada (RKTKm 9. november 2016, 3-2-1-102-16, p 12–14).

11.Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). Seega jäävad määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.