← Eesti

1-16-9898/117

Obsah (11)§ 64§ 68§ 184§ 209§ 320§ 345§ 133§ 65§ 76§ 424§ 79

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

) § 256 lg 1, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi.

§ 64lg 1 alusel mõistis maakohus A.

Paulusele liitkaristuseks seitse aastat vangistust, arvestades

§ 68lg 1 alusel karistusaja algust 14.

aprillist

  1. Harju Maakohus tunnistas A. Pauluse süüdi kokkuvõtlikult järgmiste tegude toimepanemises: 1) A. Paulus organiseeris alates
  2. aasta algusest kuritegeliku ühenduse, mis tegutses varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud rahvatervisevastaste (

§ 184

), varavastaste (

§ 209

ja § 214 lg 2), majandusalaste (

§-d 389 1 ja 394), õigusemõistmise vastaste (

§ 320

), avaliku usalduse vastaste (

§ 345

) ning isikuvastaste (

§ 133) süütegude toimepanemisele.

A. Pauluse kuritegelikus ühenduses väljakujunenud toimimisviisid katkesid suures osas

  1. aprillil 2014, mil politsei pidas ühenduse liikmed kahtlustatavatena kinni. A. Paulus juhtis seda kuritegelikku ühendust. Ta andis vastavalt väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku ühenduse liikmetele korraldusi, ülesandeid, käitumisjuhiseid ning seisukohti kuritegude organiseerimise, toimepanemise, kuritegude toimepanemisest saadud varalise kasu jaotamise, kuritegeliku ühenduse rahastamise, kuritegelikku ühendusse uute liikmete värbamise ning vangistusega karistatud või kriminaalmenetlustes kahtlustatavate ja süüdistatavate kuritegeliku ühenduse liikmete ning nende lähedaste toetamise kohta. A. Paulus, omades kõrgeimat positsiooni kuritegelikus ühenduses ning suurt mõjuvõimu ja sõnaõigust kuritegeliku ühenduse liikmete hulgas, osales kuritegelikus ühenduses esile kerkinud oluliste küsimuste lahendamisel ning tagas sellega kuritegeliku ühenduse sujuva toimimise ja eesmärkide täitmise katkematuse. A. Pauluse juhitavasse kuritegelikku ühendusse kuulusid peale tema enda veel 23 inimest ja kaks juriidilist isikut; 2) A. Paulus pani aastatel 2012 ja 2013 grupis teiste isikutega toime kaks väljapressimist, nõudes kannatanutelt vägivalda kasutades alusetult varalise kasu üleandmist; 3) A. Paulus võltsis aastatel 2013–2014 kaks tegelikult mitteeksisteerivat laenusuhet kajastavat laenulepingut, millega ta ise või temaga seotud äriühing omandas näilikult õiguse nõuda teiselt isikult laenusumma tagastamist ja intressi; 4) A. Paulus esitas ühe eelmises alapunktis nimetatud võltsitud lepingutest koos võltsitud kassa väljamineku orderiga OÜ Barbarossa Invest raamatupidajale.
  2. Viru Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsusega asjas nr 1-16-9898 tunnistati A. Paulus süüdi

§ 184

lg 2 1 p 1 – § 22 lg 3 järgi ja teda karistati vangistusega kuueks aastaks.

§ 65lg 1 alusel luges maakohus selle karistuse kaetuks Harju Maakohtu 7.

septembri

  1. a otsusega mõistetud karistusega, mõistes A. Paulusele liitkaristuseks seitse aastat vangistust. Vangistuse alguseks luges kohus
  2. aprilli
  3. Viru Maakohus tunnistas A. Pauluse süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema ja P.H., olles kuritegeliku ühenduse juhtfiguurideks, finantseerisid vähemalt
  4. aasta algusest kuni suveni E.M. ja G.S. juhitud kuritegeliku ühenduse tegevust, mis oli suunatud

§-s 184 sätestatud kuritegude toimepanemisele (narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine ja salakaubavedu). A. Paulus ja P. H, olles teadlikud, et nende eraldatud raha kasutatakse narkotarnete finantseerimiseks, osutasid

  1. aastal tahtlikult ja teadlikult kaasabi E. M ja G. S. tegevusele, võimaldades viimastel ebaseaduslikult omandada, vedada ja vallata narkootilist ainet hašišit mitte vähem kui 1320 kg väärtusega 1,32 miljonit eurot ja see aine suures osas ka edasi müüa. A. Paulus, omades mõjuvõimu ja sõnaõigust kuritegelikus ühiskonnas ning kontrolli raha üle, otsustas finantsabi andmise G. S. ja E. M. tegevuse tarbeks, viimaste poolt teostatava narkootilise aine transiidi lubamise läbi Eesti Vabariigi, samuti narkootiliste ainete käitlemise finantseerimise jätkamise. E. M. ja G. S. organiseerisid kuritegeliku ühenduse narkootilise ainega varustamist Hispaaniast ja Hollandist ning narkootilise aine vedu Euroopa Liidu riikidest Eestisse ja Eestist Venemaale. Praegune tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetlus
  3. detsembril 2018 esitas Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid A. Pauluse tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla A. Pauluse ennetähtaegset vabastamist ei toetanud. Prokuratuur märkis, et vaatamata vangla seisukohale ei ole prokuratuur vastu, kui kohus A. Pauluse vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastab. Maakohtu määrus 2

(15)
  1. Viru Maakohtu
  2. veebruari
  3. a määrusega jäeti A. Paulus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
  4. Maakohus märkis esmalt, et A. Pauluse vabanemisjärgsed elutingimused on head. Tal on vabaduses elu- ja töökoht. Lisaks ootab A. Paulust toetav lähisuhtevõrgustik. Kinnipeetava head vabanemisjärgsed elutingimused on kindlasti positiivseks, ent mitte määravaks asjaoluks. Head elutingimused olid A. Paulusel ennegi, kuid need ei hoidnud teda raskeid kuritegusid toime panemast.
  5. On positiivne, et A. Paulus on võtnud osa erinevatest taasühiskonnastavatest tegevustest ega väljenda negatiivset suhtumist ametnikesse. A. Paulus on individuaalse täitmiskava raames võtnud osa vestlustest inspektor-kontaktisiku ja psühholoogiga, osalenud aktiivselt vestlustel kaplanitega ning sotsiaalprogrammis „Õige hetk“.
  6. Sõnades väljendas A. Paulus kohtule soovi kuritegelikust käitumisest loobuda. A. Pauluse käitumine vangistuses tema sõnu kahjuks ei kinnita. Nimelt on Viru Vangla määranud A. Pauluse
  7. veebruari
  8. a käskkirjaga majandustöödele, kuid materjalidest selgub, et kinnipeetav on süstemaatiliselt tööst keeldunud. Selle eest on talle viiel korral määratud distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine. Kohtuistungil põhjendas A. Paulus koristajatööst keeldumist halva tervisliku seisundiga ja rõhutas, et ta on kõik viis distsiplinaarkaristust vaidlustanud. Maakohus märkis, et tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-st 2 kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Viru Vangla
  9. veebruari
  10. a käskkirja majandustöödele abitööliseks määramise kohta ja käskkirjad varasemate distsiplinaarkaristuste kohta on A. Paulus vaidlustanud, kuid halduskohus on jätnud tema kaebused rahuldamata. A. Paulus isegi ei ole proovinud koristajana töötada. Samas on ta osalenud kohtuistungitel, tegeleb ravivõimlemisega ja on avaldanud valmisolekut töötada kaaskinnipeetava tugiisikuna. Kõik need tegevused, mis eeldavad samuti füüsilist koormust, on olnud A. Paulusele jõukohased. Vangistusseaduse (VangS) § 37 sätestab töökohustuse vanglas. Sellest kohustusest on vabastatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Vangla meditsiinidokumentidest ja distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtub, et alati, kui A. Paulus on tervislikel põhjustel tööst keeldunud, on meditsiinitöötaja ta läbi vaadanud ja enamikel juhtudel leidnud, et tal pole tervisest tulenevaid takistusi koristaja-töö tegemiseks. A. Pauluse ütlusi, et ta peab olema 22 tundi ööpäevas lamavas asendis, kuid soovib samas olla kaasvangi tugiisik, pidas kohus vastuolulisteks ja silmakirjalikeks.
  11. A. Paulus kannab oma esimest reaalset vanglakaristust muu hulgas raskete esimese astme kuritegude eest. Ta organiseeris ja juhtis pikka aega rohkem, kui 20-liikmelist Eesti mitmes piirkonnas tegutsenud kuritegelikku ühendust, mille tegevus oli suunatud erinevate, sealhulgas esimese astme kuritegude toimepanemisele. A. Paulus on pannud kuritegusid toime majandusliku kasu saamise eesmärgil ning tema kuritegusid iseloomustab organiseeritus ja ettekavatsetus. A. Pauluse kuritegude asjaolud viitavad süüdimõistetus sügavalt juurdunud kuritegelikule mentaliteedile ja erakordselt tihedatele sidemetele kriminaalse maailmaga.
  12. Võttes arvesse A. Pauluse kuritegude asjaolusid koostoimes kinnipeetava käitumisega vanglas, tõdes kohus, et ka praegu ei ole uue kuriteo toimepanemise risk süüdistatava ennetähtaegseks vabastamiseks piisavalt maandatud.
  13. A. Paulus on kohtule avaldanud, et tema tingimisi enne tähtaega vabastamine oleks vajalik muu hulgas tema tervisliku seisundi pärast. Kohus rõhutas, et vajalik meditsiiniline abi ja ravi tagatakse 3
(15)kinnipeetavale ka kinnipidamiskohas ning vajadusel väljaspool vanglat. Vangla meditsiinidokumentidest nähtub, et A. Paulusele on vanglas olnud kättesaadavad ravimid, arstiabi ja nõustamine nii vangla meedikute kui ka eriarstide poolt väljaspool vanglat. A. Paulusele on tehtud meditsiinilisi uuringuid ja analüüse, abivahendina on talle väljastatud ravivõimlemise matt. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  1. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Pauluse kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja A. Pauluse vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega.
  2. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohtu määrus rikub seaduse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaitsja möönab, et isiku vangistusest ennetähtaegne vabastamine on kohtu diskretsiooniotsus, kuid on lubamatu, et isiku ennetähtaegne vabanemine sõltub suuresti sellest, milline kohtunik tema ennetähtaegset vabastamist otsustab. On arvukalt jõustunud kohtulahendeid, millega on analoogilistes kaasustes isik vangistusest ennetähtaegselt vabastatud. Määruskaebuses osutatakse kaheksale jõustunud kohtumäärusele, millega on kaitsja arvates praeguse juhtumiga analoogilistes kaasustes süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegselt vabastatud. Sellises olukorras on A. Pauluse vabastamata jätmine seaduse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine.
  3. Maakohus jättis A. Pauluse vangistusest vabastamata eelkõige põhjusel, et süüdimõistetul on viis kehtivat distsiplinaarkaristust. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta kaitsja esitatud tõendid, millest nähtuvalt on A. Paulus kaevanud aastaid XX üle ja tarvitanud valuvaigisteid. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloog on tal soovitanud hoiduda XXX koormamisest. Maakohus jättis ka arvestamata, et vangla arst on
  4. mail ja
  5. juulil 2018 andnud A. Paulusele XX tõttu tööst vabastuse, kuid teistel päevadel ei ole vangla arst pidanud XX tööst vabastamise aluseks. Eelviidatud asjaolud kogumis võimaldavad väita vähemalt seda, et kinnipeetava töökõlbulikus ei ole üheselt selge. Maakohus on meelevaldselt pidanud vastuolulisteks ja silmakirjalikeks A. Pauluse ütlusi halva tervisliku seisukorra kohta. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta A. Pauluse ütlused selle kohta, et ehkki ta pole vanglas koristajana töötanud, on ta teinud ettepanekuid tegeleda muude tööülesannetega (nt olla tugiisik), mida vangla pole aga võimaldanud. See kinnitab, et A. Paulusel on soov ja tahe tööd teha. Justiitsministeeriumi analüüsis on jõutud järeldusele, et suure hulga kinnipeetavate hõivamine vangla haldustöödel pelgalt maksimaalse hõive nimel ei pruugi anda olulist efekti, sest vanglast saadavad lisaoskused on minimaalsed ning hariduse ja kutseoskuse lünki ei täideta. Vanglate tööhõive peaks keskenduma oskustööle. A. Paulus on kõrgharidusega pedagoog, keda ei ole põhjendatud jätta tingimisi enne tähtaega vabastamata põhjusel, et ta ei ole asunud koristajana tööle. Selline töö ei täidaks soovitud eesmärki. Asjaolu, et Viru Vangla pole pidanud võimalikuks ega vajalikuks määrata A. Paulust sellisele tööle, mis vastaks tema füüsilistele ja vaimsetele võimetele, ei anna alust jätta A. Paulust ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. A. Pauluse tööst keeldumise põhjus ei ole mitte vastumeelsus tööd teha, vaid tervislikust seisundist tulenev suutmatus teha füüsilist tööd. A. Paulusele määratud distsiplinaarkaristused ei anna karistamise asjaolusid arvestades alust hinnata A. Pauluse käitumist karistuse kandmise ajal sellisteks, mis muudaksid põhjendamatuks kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise. Ei saa väita, et A. Pauluse distsiplinaarkaristused peegeldavad tema suhtumist õiguskorda. Isik annab endale igati aru, et vangla korraldustele peab alluma, aga arvestades tervislikku seisundit, ei ole ta objektiivselt võimeline vangla antud tööle asumise korraldusi täitma. Ühtki muud rikkumist A. Paulusel kogu vanglas veedetud aja jooksul ei ole. 4
(15)
  1. Kohus ei analüüsinud, milline on A. Pauluse puhul ohuprognoos, mis õigustaks isiku ennetähtaegselt vabastamata jätmist. Kohus on jätnud arvestamata ka vangla koostatud iseloomustuses märgitud minimaalse uute kuritegude toimepanemise riskiga (12% ja 18%). Uute kuritegude toimepanemise tõenäosus on hinnatav ebatõenäoliselt realiseeruva ohuna. Olukorras, kus A. Paulus on olnud vangistuses juba viis aastat, on alusetu väita, et uue kuriteo toimepanemise risk ei ole piisavalt maandatud. Viidata asjaolule, et viieaastase karistuse kandmisel ei ole vangistus saavutanud oma eesmärki, tekib paratamatult küsimus, kuidas sellistel juhtudel üldse on saavutatavad vangistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid. Viis aastat on pikk aeg ja kaitsja hinnangul tuleks A. Paulus kohe ühiskonda resotsialiseerida, et vältida püsivaid ja ületamatuid kahjustusi. Kohus ei saa jätta isikut ennetähtaegselt vabastamata vaid kuriteo raskusele või määratud karistuse pikkusele tuginedes. Maakohtu vaidlustatavas määruses pole põhjendusi selle kohta, missugused kuriteo asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed annavad aluse jätta A. Paulus vabastamata.
  2. Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata prokuratuuri A. Pauluse vabastamist toetava seisukohaga.
  3. Ka ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb tugineda selle menetluse jaoks kogutud tõenditele, s.o eeskätt kriminaalhooldaja arvamusele ja kinnipidamisasutuse koostatud iseloomustusele. Nende tõendite ümberhindamiseks peavad kohtul olema kaalukad põhjused. Kohtulahendi tegemiseks ei piisa kohtu paljasõnalisest väitest, et kohus arvab teisiti, kui tõendid kinnitavad. A. Pauluse ütlustest, samuti tema käitumisest vangistuses nähtub, et ta on teinud järeldused ja suudab edukalt reeglite kohaselt käituda. A. Paulusel on selge soov teha oma elus muudatusi seadusekuulekuse suunas. Seega on põhjendatud anda A. Paulusele võimalus tõestada kohtule ja iseendale, et edaspidi elab ta seadusekuulekalt. Ennetähtaegse vabastamisega kaasnev kriminaalhooldusele allutamine annaks tema mõjutamisel seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas. Kaitsja hinnangul on praeguseks saavutatud VangS § 6 lg-s 1 toodud peamine eesmärk: süüdimõistetu on suunatud tagasi õiguskuulekale teele.
  4. Vangistuse eesmärkide saavutamisel ei ole kasu rangest ja pikast karistusajast ega totaalsest isolatsioonist. Pika karistusajaga kinnipeetavate suhtes tuleb vabastamise võimalust rakendada võimalikult vara, maksimaalselt sobivate tingimuste saabumisel ja täitumisel. Maksimaalselt sobivad tingimused A. Pauluse vabastamiseks on täidetud. A. Pauluse ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud ja otstarbekas. Uute kuritegude toimepanemise tõenäosus on A. Pauluse puhul väike. Käitumiskontrollile allutamine maandab piisavalt uute kuritegude riski. Kinnipeetavale saab anda võimaluse näidata, et ta suudab kriminaalhoolduse nõuetekohaselt läbida ning on võimeline järgima õiguskuulekat eluviisi. Katseajal saab kinnipeetav kinnistada oma positiivseid hoiakuid. A. Paulust ei ole varem kriminaalkorras karistatud (arhiveeritud andmeid ei saa arvestada). Seitsme aasta pikkusest vangistusest on tal juba viis aastat ära kantud. Jõustunud distsiplinaarkaristused puuduvad (kõik määratud distsiplinaarkaristused on vaidlustatud ning need on määratud ühe ja sama teo eest – s.o rahumeelne tööst keeldumine tervislikel põhjustel). A. Paulus soovib elada seaduskuulekalt. Tal pole võlgu, kuid on kindel elu- ja töökoht ning toetav perekond, kes oleks abiks tema taasintegreerumisel ühiskonda. A. Paulusel on ka alaealine laps, kelle kasvatamisel pole ta saanud osaleda. Samuti vajab A. Paulus ravi ja operatsiooni, mida vanglas ei tehta.
  6. märtsil 2019 esitas A. Pauluse kaitsja ringkonnakohtule kirjaliku seisukoha, milles juhitakse tähelepanu Riigikohtu
  7. märtsi
  8. a määrusele asjas nr 1-09-
  9. Kaitsja märgib, et maakohtu vaidlustatud määruse põhjendustest ei selgu, miks A. Pauluse varasem elukäik ja kuriteod võimaldavad ka pärast tema pikaajalist vangistuses viibimist järeldada, isiku hoiakud 5
(15)ning suhtumine pole muutunud. Sisuliselt keskendus maakohus üksnes toimepandud kuritegude kordumisele ja raskusele ega võtnud arvesse süüdimõistetu käitumist pika vangistuse ajal. Samuti ei nähtu kohtumäärusest, kuidas võivad uue kuriteo toimepanemise riski mõjutada isiku elutingimused ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivad tagajärjed. Maakohus on jätnud hindamata, kas A. Pauluse puhul oleks uue kuriteo risk maandatav käitumiskontrolli kohaldamise ja kontrollkohustuste määramisega. 19. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 20.

§ 76

lg 2 p 2 sätestab, et tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Sama paragrahvi lõige 3 näeb ette, et tingimisi enne tähtaega ei vabastata süüdlast, keda on karistatud vähemalt kaheaastase vangistusega ja kellel on jäänud mõistetud karistusajast kanda vähem kui kaks kuud. 21. A. Paulus on talle tahtlike esimese astme kuritegude eest mõistetud seitsme aasta pikkusest vangistusest ära kandnud viis aastat ja ühe päeva. Seega on

§ 76

lg 2 p-s 2 ja lg-s 3 sätestatud vabastamise ajalised kriteeriumid tema puhul täidetud. Samuti on A. Paulusel vabaduses elukoht, mis on samuti käsitatav süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise formaalse eeldusena, kuna elukoha puudumisel pole võimalik kohaldada ennetähtaegsel vabastamisel obligatoorset käitumiskontrolli (Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a määrus asjas nr 1-16-6694, p-d 12–20). Märgitu ei anna aga veel piisavat alust järelduseks, et A. Paulus tuleks praegu vangistusest vabastada. 22.

§ 76

lg-s 2 kasutatud termin „võib“ tähistab kohtu kaalutlus- ehk diskretsioonõigust samas sättes ette nähtud vangistusosa ära kandnud süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel. Teisisõnu on kohtule seadusega antud õigus kaaluda süüdimõistetu enne tähtaega vangistusest vabastamist, valides süüdlase vabastamise või vabastamata jätmise vahel. Kriteeriumid, millest kohus peab kõnealust valikut tehes lähtuma, on ette nähtud

§ 76lg-s 4.

See norm sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. 23. Kaalutlusõigusele on olemuslikult omane menetleja kaalutlusruum, mis vaid erandjuhtudel võib redutseeruda ühe õiguspärase lahenduseni. Reeglina on aga õiguspäraseid lahendusi mitu. Märgitust järeldub, et sageli võib sarnasetel asjaoludel olla õiguspärane nii süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegne vabastamine kui ka vabastamata jätmine. Materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel või vabastamata jätmisel saab kohtule tavaliselt ette heita üksnes siis, kui kohus on teinud kaalutlusvea. Nii on ka Riigikohus leidnud, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi, mis on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16 ja 7. märtsi 2019. a määrus nr 1-09-14104/142, p 18) 6

(15)
  1. Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga.
  2. Kaalutlusõiguse teostamisel – sh

§ 76

lg 4 kohaldamisel – siduvate õiguse üldpõhimõtete hulka kuulub vaieldamatult ka PS §-st 12 tulenev võrdse kohtlemise põhimõte. See ei tähenda aga seda, et kohus rikuks süüdimõistetut vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jättes automaatselt tema võrdsuspõhiõigust, kui varem on mõni teine süüdimõistetu suuremal või vähemal määral sarnastel asjaoludel vangistusest ennetähtaegselt vabastatud. Võrdse kohtlemise põhimõte võib ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendava kohtu siduda vaid praktikas selgelt välja kujunenud otsustuskriteeriumitega. Üksnes juhul, kui kohtupraktikas kujuneksid välja mingid selgelt võrreldavad standardsed tüüpjuhtumid, mil süüdimõistetu (praktiliselt alati) ennetähtaegselt vangistusest vabastatakse, saaks rääkida sellest, et võrdse kohtlemise argument võib olulisel määral piirata kohtu kaalutlusõigust konkreetse süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel. Kuid selgi juhul tuleks kohtul alati hinnata, kas menetletav juhtum on varasematega määravas osas sarnane ja kas kohus ei pea vajalikuks algatada senise praktika muutmist. Kindlasti ei saa aga võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes väita, et kui kunagi on jõustunud mõni kohtulahend, millega on keegi ennetähtaegselt vangistusest vabastatud, tuleb edaspidi ennetähtaegselt vangistusest vabastada iga süüdimõistetu, kes on

§ 76lg-s 4 nimetatud asjaolude poolest varem vabastatud isikuga sarnases olukorras.

Selline tõlgendus viiks vastuvõetamatu olukorrani, kus ühe või mõne kohtu avaral diskretsioonil põhinev kaalutlusotsus konkreetse juhtumi lahendamisel seoks kogu kohtusüsteemi kõigi järgnevate sarnaste juhtumite lahendamisel.

  1. Eeltoodu valguses ei pea kolleegium asjakohasteks A. Pauluse kaitsja määruskaebuse punktides 8.1.–8.
  2. toodud viiteid kaheksale kohtulahendile, millega on üks või teine süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegselt vabastatud. Isegi juhul, kui need kaheksa juhtumit oleksid praegusega määravas osas sarnased, ei piisaks sellest, järeldamaks, et A. Paulus kuulub sellisesse süüdimõistetute kategooriasse, mille liikmed selgelt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tavaliselt vangistusest ennetähtaegselt vabastatakse. Lisaks peab märkima, et kaitsja viidatud kohtuasjade asjaolud ei anna piisavat alust järeldada, et tegemist oleks kaasustega, mida võiks pidada A. Pauluse juhtumiga määravas osas sarnasteks. Osal juhtudest on erinevused lausa silmatorkavalt drastilised: näiteks kohtuasjas nr 1-18-3404 oli tegemist süüdimõistetuga, kes kandis

§ 424lg 2 järgi mõistetud 10-kuulist vangistust.

Kolleegiumi hinnangul ei võimalda miski määruskaebuses märgitust asuda seisukohale, et A. Pauluse vangistusest enne tähtaega vabastamata jätmine rikuks PS § 12 lg-st 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust. 27. Maakohus asus seisukohale, et A. Pauluse puhul on

§ 76

lg-st 4 tulenevad ennetähtaegse vabastamise eeldused täitmata, sest arvestades A. Pauluse kuritegude asjaolusid koostoimes kinnipeetava käitumisega vanglas, ei ole uue kuriteo toimepanemise risk piisavalt maandatud. Erinevalt määruskaebuse esitajast peab kolleegium esimese astme kohtu sellist järeldust täielikult põhjendatuks ja menetletava juhtumi asjaolusid silmas pidades ainuõigeks. 28. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud 7

(15)eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20–21 ja määrus nr 1-09-14104/142, p 21)

  1. A. Pauluse puhul annavad esmase aluse rääkida kõrgendatud retsidiivsusriskist tema kuritegude asjaolud. Küsimus ei ole mitte A. Pauluse kuritegude raskuses, vaid nende kriminoloogilises eripäras. Kuritegelike ühenduste juhid on väga valdavalt inimesed, kelle jaoks on kuritegevus eluviisi lahutamatu osa ja kes on omaks võtnud n-ö kriminaalse maailma subkultuurilised hoiakud, millest loobumine on nii sisemistel kui ka välistel põhjustel väga ebatõenäoline.
  2. A. Paulus organiseeris ja juhtis kuritegelikku ühendust, kuhu kuulusid peale tema enda veel 23 inimest ja kaks juriidilist isikut ning mis tegutses õiguskaitseorganite sekkumiseni tervelt kaheksa aasta vältel. Selle kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud rahvatervisevastaste (

§ 184

), varavastaste (

§ 209

ja § 214 lg 2), majandusalaste (

§-d 389 1 ja 394), õigusemõistmise vastaste (

§ 320

), avaliku usalduse vastaste (

§ 345

) ning isikuvastaste (

§ 133) kuritegude toimepanemisele.

Muu hulgas aitas A. Paulus kuritegeliku ühenduse juhina kaasa tervelt 1320 kg kaalunud ja 1,32 miljonit eurot maksnud ehk erakordselt suure hašišikoguse transiidile. Süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt oli A. Pauluse juhitud kuritegelik ühendus hästi organiseeritud mitmetasandilise territoriaalse juhtimisstruktuuri ning kindlate käsuliinidega. A. Paulus oli selle ühenduse kõrgeim juht, kellel oli ühenduses suur mõjuvõim: ta andis ühenduse liikmetele korraldusi ja talle anti ühenduse allstruktuuride tegevusest aru, samuti haldas ta ühenduse „ühiskassat“, millest muu hulgas maksti toetust kinnipidamisasutusse sattunud ühenduse liikmetele ja kanti nende õigusabikulusid. A. Pauluse juhitud ühendus oli suuteline ajas kestma ja seda iseloomustasid pikaajalised kuritegelikud eesmärgid.

  1. Nagu kolleegium sedastas juba käesolevas kriminaalasjas
  2. mail 2018 tehtud määruses nr 1-16-9898/68, eeldab sedavõrd mastaapse kuritegeliku ühenduse pikaaegne juhtimine seda, et süüdimõistetus on sügavalt juurdunud kuritegelik mentaliteet ja tal on erakordselt tihedad sidemed kriminaalse maailmaga. Ühtlasi on tõsiseltvõetava kuritegeliku ühenduse liikmetele – aga iseäranis selle juhtidele – kriminaalne elulaad osa nende mentaliteedist, millest niisama lihtsalt ei loobuta. Ilmselt töötab sellele vastu ka väline surve. Nn kuritegelikus maailmas ei ole võimalik jõuda A. Paulusega võrreldavale positsioonile, ilma et inimene võtaks omaks hoopis teistsuguse väärtussüsteemi kui see, mida esindab õiguskord. Aastate pikku välja kujunenud suhted ja seosed nn kriminaalse taustaga isikute ja suhtevõrgustikega ning inimese roll nn allmaailmas muudavad õiguskuulekale teele naasmise kuritegeliku ühenduse liidri puhul märkimisväärselt vähemtõenäoliseks kui see on n-ö tavakurjategija puhul. Kuritegelik ühendus muutub selle liikmete – aga eriti juhtfiguuride – jaoks välise identiteedi ja sisemise minapildi osaks, mistõttu eeldab kuritegudest loobumine radikaalset muudatust inimese mõttemaailmas ja sotsiaalses võrgustikus. A. Pauluse juhitud kuritegelikus ühenduses eksisteeris vähemalt minevikus süsteem kinnipidamisasutusse sattunud liikmete toetamiseks ja seekaudu ka nende lojaalsuse säilitamiseks. See osutab sellele, et vangistusse sattumist käsitati aeg-ajalt ette tuleva paratamatu „ebameeldivuse“ või „tegevuskuluna“, mis ei tohtinud katkestada inimese liikmelisust kuritegelikus ühenduses. Kuritegeliku ühenduse liidri loobumine kriminaalsest eluviisist on veelgi ebatõenäolisem, kui see on ühenduse realiikme puhul.
  3. A. Paulus on kõrgharidusega väljakujunenud isiksus, vanust on tal 57 aastat. Kolleegium ei leia kohtuasja materjalidest ühtegi tunnismärki sellest, et A. Paulus, juhtides aastaid suurt 8

(15)kuritegelikku ühendust, olles jõudnud oma professiooni tippu ja võttes omaks selleks vajalikud väärtushinnangud, tahaks ja suudaks pärast umbes viieaastast vangistust katkestada sidemed kriminaalse maailmaga, loobuda seal saavutatud autoriteedist ja asuda õiguskuulekale teele. Muu hulgas tähendaks selline kannapööre A. Pauluse elus tema jaoks suure tõenäosusega märkimisväärset langust materiaalses heaolus. Viru Vangla koostatud iseloomustuse kohaselt on A. Paulusel vanglast vabanedes võimalus asuda tööle Mapri Ehitus OÜ-s laojuhataja ametikohal (KoTo, tl 45). Juhul, kui tegemist üldse on päris töökohaga, ei ole see eelduslikult kuigivõrd kõrgelt tasustatud (A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimuse eelmisel arutamisel väitis kaitsja, et A. Pauluse palk sellel töökohal saab olema 1100 eurot). Arvestades seda, milleks kõigeks oli A. Paulus senini valmis, et oma jõukust kasvatada, pole usutav, et majanduslik heaolu on muutunud tema jaoks teisejärguliseks. Seetõttu on A. Pauluse motivatsioon asuda õiguskuulekale teele kolleegiumi jaoks küsitav.
  1. Selle võimaluse vastu, et A. Paulus on vaatamata eelmärgitule siiski oma arusaamu muutnud ja valmis elama edaspidi vabaduses seadusekuulekalt, räägib selgelt tema käitumine vangistuses. Nimelt leiab kolleegium erinevalt kaitsjast, et maakohus omistas A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendades õigustatult olulise kaalu A. Pauluse arvukatele distsiplinaarkaristustele, mis on talle määratud tööst – konkreetselt koristamisest – keeldumise eest. Nende karistuste määramise asjaolud näitavad, et A. Pauluse käitumine vangistuses on kaugel eeskujulikust. Korduv koristustööst keeldumine viitab süüdimõistetu subkultuurilistele hoiakutele, mis räägivad kõnekalt tema püsiva retsidiivsusriski kasuks ja ennetähtaegse vabastamise kahjuks. Käesolevas punktis toodud järelduste põhjenduseks märgib kolleegium järgmist.
  2. Esmalt on eksitav määruskaebuse esitaja väide, mille kohaselt pole A. Paulusel mitte ühtki kehtivat („jõustunud“) distsiplinaarkaristust, kuna süüdimõistetu on kõik karistuste määramise käskkirjad vaidlustanud. Ringkonnakohus selgitab, et VangS § 64 lg-s 4 nimetatud käskkiri distsiplinaarkaristuse määramise kohta on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Haldusakt kehtib HMS § 61 lg 1 kohaselt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Pole vaidlust, et vanglateenistuse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on A. Paulusele teatavaks tehtud ja nendes pole märgitud hilisemat kehtivuse algusaega. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti (HMS § 61 lg 2). Kohtuasja materjalidest ega kohtute infosüsteemist ei nähtu, et ükski vanglateenistuse käskkirjadest A. Paulusele distsiplinaarkaristuse määramise kohta oleks praeguseks kehtetuks tunnistatud või et mõne käskkirja kehtivus oleks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 251 lg 1 p 1 alusel esialgse õiguskaitse korras peatatud. HMS § 60 lg 2 esimese lause järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Seega tuli maakohtul ja tuleb ka ringkonnakohtul A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel lähtuda sellest, et Viru Vangla määratud distsiplinaarkaristused, mis ei ole praeguseks kustunud, on kehtivad. Maakohtu määruse tegemise ajal oli A. Paulusel viis kehtivat distsiplinaarkaristust, praeguseks on neist üks VangS § 65 lg 5 alusel kustunud. Seega on A. Paulusel hetkel neli kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 nõuete süülise rikkumise eest.
  3. Määruskaebuse esitaja arvates ei oleks maakohus tohtinud A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendades distsiplinaarkaristustega arvestada ka seetõttu, et need on määratud ühesuguse rikkumise – tööst keeldumise – eest olukorras, kus A. Paulus keeldus tööst tervislikel põhjustel. Kohus pidanuks kaitsja arvates pöörama tähelepanu tõenditele, mis kinnitavat seda, et tervis ei luba A. Paulusel vanglas koristada. Sellise väite kohta märgib kolleegium järgmist. 9
(15)
  1. Käsitledes süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise üle otsustades kinnipeetava distsipliinirikkumisi vanglas, tuleb kohtul nii rikkumiste olemasolu kui ka nende toimepanemise asjaolude puhul lähtuda distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjadest ja kui need on vaidlustatud, siis vaidemenetluses või halduskohtumenetluses tehtud lahenditest. Distsiplinaarkaristuse määramise faktilist ja õiguslikku põhjendatust on pädev kohtulikult kontrollima üksnes halduskohus (VangS § 11 lg 5 ja HKMS § 4). Kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendav kohus ei ole õigustatud kontrollima, kas süüdimõistetule on distsiplinaarkaristus määratud seaduslikult ja põhjendatult. Seega tuleb ka praeguses menetluses lähtuda sellest, et A. Paulusel on neli kehtivat distsiplinaarkaristust VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise ehk selle eest, et ta ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle koristajana.
  2. Sõltumata eelmises punktis toodust, peab kolleegium vajalikuks märkida, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on A. Pauluse väide, nagu takistaks tal diagnoositud XX vangla määratud koristustööd teha, halduskohtumenetluses varem korduvalt kummutatud. • Kohtuasjas nr 3-17-968 vaidlustas A. Paulus Viru Vangla
  3. veebruari
  4. a käskkirja nr 6-2/241-1, millega ta määrati tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana tähtajatult alates
  5. märtsist
  6. A. Paulus vaidlustas selle käskkirja just põhjendusega, et XX ei võimalda tal koristajana töötada. Tartu Halduskohtu
  7. novembri
  8. a ja Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  9. aprilli
  10. a otsusega, mille peale esitatud kassatsiooni Riigikohus menetlusse ei võtnud, jäeti vangla käskkiri muutmata. Kohtud tuvastasid, et A. Pauluse esitatud tõendid tema terviseseisundi kohta ei lükka ümber vangla arsti kooskõlastust A. Pauluse koristamistöödele määramiseks. Tartu Ringkonnakohus jõudis kõneksolevas kohtuasjas erinevaid meditsiinidokumente kõrvutades järeldusele, et A. Paulusel võib küll esineda XX, kuid seda vaid periooditi. Kuigi kaebajale ei sobi XXX, sundasendid ning raske füüsiline töö 8 tunni jooksul, on ravivõimlemine ning kerge liigutamine samas vastupidi näidustatud. Samuti leidis kohus, et üheks tööpäevaks ettenähtud tööde maht ei ole selline, mis takistaks A. Paulusel teha majandustöid talle sobiva kiiruse ja koormusega, vältides pikaaegset töötamist ühes asendis. E8 koristaja tööjuhendist ei nähtu, et töö hõlmaks raskuste tõstmist, millega võiks kaasneda selgroo koormamine kaebaja tervist kahjustavalt, samuti on kaebajal enesel võimalik tööoperatsioonide läbiviimiseks valida võimalikult ennast säästev kehaasend. Tõendid ei kinnita, et A. Paulusel esineksid sellised vaevused, mis ilmselgelt liikumist ja kergema töö tegemist takistaksid. • Kohtuasjas nr 3-17-1440 vaidlustas A. Paulus Viru Vangla kolm käskkirja, millega teda karistati VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise eest. Rikkumine seisnes keeldumistes asuda tööle osakonna koristajana. A. Paulus tugines kaebuses jällegi sellele, et ta keeldus tööst põhjusel, et koristamine oleks kahjustanud tema tervist. Tartu Halduskohtu
  11. novembri
  12. a otsusega, mis jäeti Tartu Ringkonnakohtu
  13. novembri
  14. a otsusega muutmata, A. Pauluse kaebust ei rahuldatud. Ringkonnakohus märkis kõneksolevas kohtuasjas tehtud otsuses, et A. Paulus keeldus tööle asumast viidates terviseprobleemidele. Kõigi kolme distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt on pärast tööle asumisest keeldumist teostanud kinnipeetava suhtes terviseseisundi kontrolli Viru Vangla meditsiiniosakonna õde, kes jõudis pärast kaebaja terviseseisundi kontrollimist järeldusele, et kaebaja on võimeline koristajana töötama. Viru Vangla meditsiiniosakonna arst hindas kaebaja töövõimelisust kooskõlastuse andmisel Viru Vangla
  15. veebruari
  16. a käskkirjale nr 6-2/241-1, millega kaebaja määrati majandustöödele. Käsitledes A. Pauluse poolt enda terviseseisundi kohta esitatud tõendeid, märkis ringkonnakohus, et A. Pauluse väited XX kohta on usutavad, kuid ei anna automaatselt alust väita, et kaebaja ei suuda teha vanglas lihtsamaid majandustöid 10
(15)koristajana. Kaebajale on soovitatud vältida sundasendeid ja tema selga füüsiliselt koormavaid tegevusi. Samas on kaebajale siiski näidustatud võimlemine ja kaebaja ka ise avaldas arstile, et väike kõndimine ja seismine on XX parem. Koristamine on kerge füüsiline tegevus, mis pigem parandab XX liikuvust ning kaebajal on võimalik seejuures vältida enese vigastamist, valides ise töö tempo ja sobivad liigutused. • Kohtuasjas nr 3-17-2689 vaidlustas A. Paulus taas Viru Vangla käskkirja, millega teda karistati selle eest, et ta ei allunud vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele asuda tööle, ehkki tal ei esinenud töötamist välistavaid asjaolusid. Tartu Halduskohus jättis
  1. novembri
  2. a otsusega A. Pauluse kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis muu hulgas, et VangS § 37 lg 2 p 3 alusel on kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde on leidnud, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Pärast seda, kui kaebaja keeldus tervislikel põhjustel tööle asumast, vaatas meditsiiniosakonna õde kaebaja üle ega andnud kaebajale tööst vabastust. Kuna ei vangla arst ega tervishoiuteenust osutav õde ei hinnanud kaebaja tervislikku seisundit selliseks, et kaebajal oleks olnud tervislikel põhjustel alust tööst keelduda, siis puudus kaebajal õigus keelduda tööle asumise korralduse täitmisest. Käsitledes A. Pauluse esitatud tõendeid enda terviseseisundi kohta, leidis halduskohus, et need ei anna alust jõuda järeldusele, et meditsiiniõe hinnang, mille kohaselt puudus kaebajal tervisest tulenev põhjus tööle asumisest keelduda, oleks ebaõige. • Kohtuasjas nr 3-18-362 vaidlustas A. Paulus järjekordset Viru Vangla käskkirja, millega oli teda karistatud tööst alusetu keeldumise eest. Jällegi väitis A. Paulus, et ta oli õigustatud tööst keelduma, sest tema tervis oli ohus. Tartu Halduskohtu
  3. juuni
  4. a otsusega jäeti A. Pauluse kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja oli suuteline lihtsat koristustööd tegema ja tööst keeldumise põhjuseks ei ole mitte A. Pauluse tervislik seisund, vaid hoopis see, et lihttöö tegemine võiks riivata A. Pauluse eneseväärikust.
  5. Ehkki viidatud kohtuasjades ei käsitletud A. Pauluse praegu kehtivate distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasust (kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta jõustunud kohtulahendeid veel pole), nähtub refereeritud kohtuotsustest, et A. Paulus on varem süstemaatiliselt vanglas koristustöö tegemisest alusetult keeldunud. Seejuures on kinnipeetav esitanud kohtus alati ebaõigeks osutunud väiteid selle kohta, nagu oleks tema selg sedavõrd halvas seisundis, et ei luba tal isegi lihtsat koristustööd teha. Kuna vaidemenetluses ega halduskohtumenetluses pole ühtki A. Pauluse kehtivatest distsiplinaarkaristustest tühistatud (ega karistuste määramise käskkirjade kehtivust esialgse õiguskaitse korras peatatud), tuleb HMS § 60 lg-st 2 juhindudes eeldada, et needki karistused on määratud tööst alusetu keeldumise eest igati õiguspäraselt. Nagu ülalpool selgitatud, ei ole süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendav kohus menetluslikult pädev andma hinnangut vangla distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade faktilisele ja õiguslikule põhjendatusele. Seega on käimasoleva menetluse eseme seisukohalt asjakohatud kaitsja maakohtule esitatud tõendid, mis väidetavalt peaksid kinnitama seda, et A. Pauluse terviseseisund oli koristamiseks liiga halb ja tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristused on seega põhjendamatud. Ühtlasi heidab määruskaebuse esitaja maakohtule alusetult ette, et kohus jättis kõnealused tõendid tähelepanuta. Maakohus pidigi nii toimima, sest tal polnud praeguses menetluses õigust asuda kontrollima A. Paulusele distsiplinaarkaristuste määramise seaduslikkust.
  6. Kolleegium leiab, et A. Pauluse süstemaatiline alusetu keeldumine koristustööst viitab lisaks tema normikuulekuse üldisele defitsiidile ka sellele, et süüdimõistetu hoiab jätkuvalt au sees kriminaalsele subkultuurile omast arusaama, mille kohaselt on koristustöö tegemine tema staatusega persoonile väärikust alandav. Kaitsja määruskaebuses rõhutatakse, et A. Paulus on 11
(15)olnud igati valmis vanglas töötama, kuid mitte tegema vangla määratud koristustööd, vaid sellist tööd, mis vastaks A. Pauluse „füüsilistele ja vaimsetele võimetele“ (nt olema teise kinnipeetava kontaktisik). Ehkki kaitsja väitel on koristustööst keeldumise põhjus A. Pauluse halb tervis, on eelneva taustal tegemist alusetu ettekäändega ja koristamisest keeldumise tegelikku põhjust tuleb otsida A. Pauluse väärtushinnangutest, mis paraku ei luba uskuda, et ta on vangistuses oma suhtumist muutnud ja soovib alustada õiguskuulekat elu.
  1. Määruskaebuse esitaja on püüdnud A. Paulusele tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristuste tähendust vähendada, leides, et need ei peegelda süüdimõistetu suhtumist õiguskorda. Juba eelmises punktis märgitud põhjustel kolleegium sellise hinnanguga ei nõustu. Need karistused on A. Pauluse suhtumise ja sellest lähtuva kõrge retsidiivsusriski indiitsina vägagi kõnekad. Ka Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks. Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. (Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus nr 3-15-3133/29, p 17 ja
  4. septembri
  5. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26) Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et kui kinnipeetav keeldub korduvalt täitmast vanglaametniku korraldust tööle asuda, tuleb teda karistada iga keeldumise eest eraldi (Riigikohtu otsus nr 3-15-3133/29, p-d 14–16)
  6. Lisaks peab kolleegium A. Pauluse isikut negatiivselt iseloomustavaks ja tema ennetähtaegse vabastamise vastu rääkivaks asjaolu, et ta on järjepidevalt – mh käimasolevas menetluses – esitanud eksitavaid väiteid selle kohta, nagu takistaks terviseseisund tal vangla määratud tööd teha. Seegi näitab, et ka A. Pauluse lubadus vabaduses enam mitte kuritegusid toime panna ei maksa ülearu palju.
  7. Määruskaebuse esitaja heidab maakohtule alusetult ette, et kohus ei arvestanud vangla koostatud iseloomustuses märgitud uute kuritegude toimepanemise riskiga, mis on minimaalne (12% ja 18%). Tartu Ringkonnakohtu praktikas on juba mõnda aega lähtutud arusaamast, et vangla iseloomustuses protsentides väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta on juriidiliselt kasutu, sest kõnealust riskihinnangut ei saa selle põhjendamatuse, metoodika kontrollimatuse ning märgitust tingitud üldise ebausaldusväärsuse tõttu süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel arvesse võtta (vt lähemalt nt Tartu Ringkonnakohtu
  8. oktoobri
  9. a määrus asjas nr 1-13-8065, p-d 23–27;
  10. oktoobri
  11. a määrus asjas nr 1-16-6652, p 15;
  12. oktoobri
  13. a määrus asjas nr 1-11-14170, p 23;
  14. jaanuari
  15. a määrus asjas nr 1-12-9573;
  16. juuli
  17. a määrus asjas nr 1-17-5334, p 8;
  18. jaanuari
  19. a määrus asjas nr 1-15-9308, p 10 jpt). Hiljuti asus ka Riigikohus seisukohale, et vangla üldsõnaline protsentides väljendatud riskihinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta pole usaldusväärne, sest pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis. Metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. (Riigikohtu määrus nr 1-09-14104/142, p-d 26–27) Seega toimis maakohus õigesti, kui ei võtnud A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendades arvesse vangla iseloomustuses märgitut, mille kohaselt on selle kinnipeetava puhul üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 12%, vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 18%, seksuaalja vägivallakuriteo toimepanemise tõenäosus viie aasta jooksul 7–22% (KoTo, tl 46). Lisaks juba märgitule osutab kolleegium sellelegi, et vangla kõneksolev riskihinnang on sisemiselt vastuoluline, sest tõenäosus, et A. Paulus paneb järgmise kahe aasta jooksul toime vägivaldse kuriteo, ei saa juba formaalloogiliselt olla suurem kui tõenäosus, et A. Paulus paneb järgmise kahe 12
(15)aasta jooksul toime mis tahes – sh vägivaldse – kuriteo. Kui vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus on 18%, siis on ka kuriteo toimepanemise üldine tõenäosus vähemalt 18% (juhul kui mittevägivaldse kuriteo tõenäosus on suurem kui 0%, siis peab uue kuriteo üldine tõenäosus olema suurem kui 18%, kuid ühelgi juhul ei saa see olla väiksem kui 18%).
  1. Määruskaebuse esitaja leiab, et olukorras, kus A. Paulus on olnud vangistuses juba viis aastat, on alusetu väita, et uue kuriteo toimepanemise risk ei ole piisavalt maandatud. Viidata asjaolule, et viieaastase karistuse kandmisel ei ole vangistus saavutanud oma eesmärki, tekitab kaitsja arvates paratamatult küsimuse, kuidas sellistel juhtudel üldse on saavutatavad vangistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid.
  2. Kolleegium märgib, et vangistuse pikk kestus iseenesest ei ole asjaolu, mis vähendaks uue kuriteo toimepanemise ohtu. Täiesti võimalik – ja ilmselt mitte ka väga haruldane – on olukord, kus süüdimõistetu kõrge retsidiivsusrisk ei taandu isegi pikaajalise vangistustähtaja lõpuks. Sellisel juhul tuleb isik vabastada mitte seepärast, et vangistus oleks oma eesmärgi saavutanud, vaid põhjusel, et vangistustähtaja lõppedes ammendub ka süü, mis võimaldab isikult vabaduse võtta. PS § 20 lg 2 p 1 ei anna alust võtta isikult vabadust üksnes isiku ohtlikkuse tõttu (Riigikohtu üldkogu
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 84). Seetõttu tuleb kinnipeetav vangistustähtaja lõppedes vanglast vabastada, olenemata sellest, kas VangS § 6 lg-s 1 ette nähtud vangistuse täideviimise eesmärk – kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine – on selleks ajaks saavutatud. Seevastu süüdimõistetu vabastamine

§ 76

alusel tuleb kõne alla üksnes juhul, kui on põhjendatud alus arvata, et vangistuse eesmärk on saavutatud juba enne vangistustähtaja lõppu: isik on muutunud õiguskuulekaks ega kujuta endast enam õiguskorrale ohtu. Otsustamaks vangistuse eesmärgi täidetuse üle, pole aga esmatähtis mitte vangistuse kestus, vaid see, kuidas kinnipeetav on ennast karistuse kandmise ajal ülal pidanud (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-12-17, p 20). Seetõttu pole ka

§ 76

lg 4 aspektist oluline mitte vangistusaja kestus iseenesest, vaid see, millise aja jooksul on täheldatavad selged tunnismärgid selle kohta, et süüdimõistetu on vanglas meelt parandanud. Mida pikemaajalised on positiivsed tendentsid süüdimõistetu käitumises, seda enam on põhjust uskuda, et need on süüdlase käitumises kinnistunud ja karistuse eesmärgid võivad olla saavutatud juba enne vangistustähtaja möödumist. A. Pauluse käitumine vangistuses – eeskätt süstemaatiline keeldumine töö tegemisest ja keeldumise põhjuse kohta valetamine – ei luba aga tema puhul rääkida mingist meeleparandusest. Kohtuasja materjalidest ei nähtu ka mingeid muid asjaolusid, mis annaksid käegakatsutava aluse uskuda kaitsja väidet, et A. Paulus on praeguseks karistusest järeldused teinud ja vabaduses olles enam kuritegusid toime ei paneks.

  1. A. Pauluse uute kuritegude ohu hindamisel ei ole kolleegiumi silmis erilist kaalu kaitsja esile tõstetud asjaolul, et A. Paulust pole tööst keeldumise kõrval karistatud ühtegi teist liiki distsipliinirikkumiste eest. Nagu kolleegium sedastas juba
  2. mail 2018 tehtud määruses nr 1-16-9898/68, on A. Pauluse näol kindlasti tegemist keskmisest oluliselt intelligentsema, vähemimpulsiivse ja enda käitumist kontrolliva kurjategijaga, kes suudab oma eesmärke ja sihte hästi varjata. Tema puhul ei saa väliselt viisakast ja korrektsest käitumisest, sotsiaalprogrammide läbimisest jmt teha kaugeleulatuvaid järeldusi retsidiivsusriski langemise kohta.
  3. Samuti võib eeldada, et A. Pauluse võimalikud uued kuriteod oleksid võrdlemisi varjatud. Arvestades A. Pauluse sidemeid, teadmisi, oskusi ja autoriteeti kuritegelikus maailmas, on tal tõenäoliselt väga lihtne leida inimesi, kelle abil ja kelle varju jäädes panna toime uusi kuritegusid ja teenida senise elustandardi säilitamiseks vajalikku kriminaaltulu. A. Pauluse eeldatav roll uute võimalike kuritegude toimepanemisel piirduks tõenäoliselt nende organiseerimise jm korraldava tegevusega. 13

(15)
  1. Mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult tema varasema käitumise põhjal karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema uute kuritegude toimepanemise tõenäosus. Need kuriteod, mida võib vabaduses toime panna A. Paulus, on väga rasked. Kui A. Paulus peaks kasutama oma teadmisi, oskusi ja sidemeid kuritegeliku ühenduse taastamiseks, loomiseks või selle tegevuse jätkamiseks, kujutaks see endast olulist ohtu avalikule julgeolekule, samuti nendele õigushüvedele, mille vastu kuritegeliku ühenduse tegevus oleks suunatud. Seetõttu peaks A. Pauluse ennetähtaegseks vabastamiseks olema praegusest palju kindlam alus loota, et süüdimõistetu on oma käitumist tõesti muutnud ja tahab ning suudab elada vabaduses seadusekuulekalt.
  2. A. Pauluse kuritegude isepära, aga ka varasemat elukäiku arvestades peab kolleegium tema vaieldamatult väga häid elutingimusi ning tugevaid perekondlikke sidemeid vabaduses ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel pigem teisejärguliseks faktoriks. A. Pauluse elutingimused ja perekondlikud suhted polnud halvemad ka sel ajal, kui ta pikki aastaid kuritegelikku ühendust juhtis.
  3. Ringkonnakohus ei näe alust ka määruskaebuse esitaja etteheitel, mille kohaselt jättis maakohus lubamatult arvestamata prokuratuuri pooldava suhtumisega A. Pauluse ennetähtaegsesse vabastamisse. Riigikohus on selgitanud, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul lasub kohustus vastata menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31) Praeguses menetluses esitatud prokuratuuri arvamus (KoTo, tl 51) on täielikult põhjendamata. Selles ei ole argumente, millele maakohus saanuks vastata.
  4. Asjakohatu on kaitsja viide prokuratuuri
  5. oktoobri
  6. a arvamusele (KoTo, tl 88 jj), mis on antud siis, kui kohus arutas A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimust eelmisel korral. See arvamus pole enam ajakohane. Kohus ei pea vastama prokuratuuri seisukohtadele, mis on esitatud mõne varasema ennetähtaegse vabastamise menetluse käigus. Lisaks tugines prokuratuuri
  7. oktoobri
  8. a arvamus praeguseks vananenud teabel A. Paulusele tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristuste kohta (sh viidatakse arvamuses halduskohtu esialgse õiguskaitse kohaldamise määrustele, mille ringkonnakohus hiljem tühistas; samuti kummutati halduskohtumenetluses prokuratuuri poolt õigeks peetud A. Pauluse väited tööst keeldumise kohta tervislikel põhjustel). Ühtlasi ei saa prokuratuuri
  9. oktoobri
  10. a arvamuse puhul jätta päris tähelepanuta võimalust, et selle andmisel ei juhindunud prokuratuur mitte niivõrd

§ 76lg-s 4 sätestatud kriteeriumitest, vaid A.

Paulusele karistuskokkuleppe sõlmimisel antud lubadusest toetada tema ennetähtaegset vabastamist. Nimelt väitis A. Pauluse kaitsja K. Namm Viru Maakohtu

  1. novembri
  2. a istungil, kus eelmisel korral arutati A. Pauluse ennetähtaegset vabastamist, et A. Pauluse ennetähtaegne vabanemine oli A. Pauluse, kaitsja ja prokuratuuri vahel sõlmitud kokkuleppe üks tingimus. Prokuratuuri varasem – sisuliselt seninägematu – aktiivsus A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise eest võitlemisel koostoimes tõigaga, et prokuratuuri
  3. oktoobri
  4. a arvamuses on meelevaldselt kahtluse alla seatud Viru Vangla seisukohad ja samas täiesti kriitikavabalt omaks võetud A. Pauluse väited, näib kaitsja avaldatut kaudselt kinnitavat. Kolleegium selgitas käesolevas kriminaalasjas
  5. jaanuaril 2018 tehtud määruse nr 1-16-9898/52 punktides 29–31 seda, miks prokuratuuril ei ole seadusest tulenevat alust lubada süüdistatavale kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus isegi mitte seda, milline saab olema prokuratuuri seisukoht tulevases menetluses, kus otsustatakse isiku ennetähtaegse vabastamise üle. 14

(15)
  1. Kahtlus, et prokuratuuri arvamus A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise kohta võib põhineda kokkuleppemenetluses pädevust ületades antud lubadusel, on täiendav argument prokuratuuri seisukohaga mittenõustumiseks. Samas märgib kolleegium sedagi, et isegi juhul, kui poleks mingit alust kahtlustada, et prokuratuuri A. Pauluse vabastamist pooldav seisukoht võib olla mõjutatud kokkuleppemenetluse läbirääkimistel antud lubadusest, ei oleks see argument, mis kaaluks üles eelnevalt käsitletud sisulised aspektid, mis räägivad ülekaalukalt A. Pauluse vabastamise vastu. Nagu märgitud, pole prokuratuur käimasolevas ennetähtaegse vabastamise menetluses esitanud ka ühtki sisulist põhjendust, millele kohus saaks vastata, varasemas menetluses esitatud argumendid pole aga enam ajakohased.
  2. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ka A. Pauluse terviseseisund ei anna alust teda vangistusest vabastada. Kolleegium lisab, et otsustades KrMS §-s 426 sätestatud korras, kas vabastada kinnipeetav

§ 76alusel, tuleb kohtul hinnata eeskätt tema ohtlikkust (retsidiivsusriski).

Seda, kas süüdimõistetu on parandamatult raskesti haigestunud ja tuleks seetõttu

§ 79lg 1 alusel karistuse kandmisest vabastada, on kohus pädev hindama üksnes Kr

MS § 425 lg-s 1 ette nähtud menetluses. KrMS § 425 lg 1 sätestab, et kui süüdimõistetu on karistuse kandmise ajal parandamatult raskesti haigestunud, teeb karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik karistust täitva asutuse juhi esildise ja arstliku komisjoni otsuse alusel

§ 79kohaselt määruse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastamise kohta. A. Pauluse kohta ei ole Kr

MS §-s 425 ette nähtud korras taotlust esitatud. See näitab, et A. Paulus saab kanda vangistust ja tema tervisest tulenevaid takistusi selleks ei esine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka põhjust arvata, et A. Paulus vanglas vajalikku ravi ei saa. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. 53. Kokkuvõttes asub kolleegium maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et A. Pauluse puhul on uute kuritegude toimepanemise oht jätkuvalt liiga suur selleks, et teda oleks võimalik

§ 76lg 2 p 2 alusel vangistusest ennetähtaegselt vabastada.

Sellise järelduseni viivad A. Pauluse kuriteo asjaolud koostoimes tema käitumisega vanglas. Seega ei ole A. Pauluse vangistus VangS § 6 lg-s 1 ette nähtud eesmärke saavutanud ja selle täideviimist tuleb jätkata.

  1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  2. veebruari
  3. a määruse muutmata ja A. Pauluse kaitsja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Mati Kartau Tiit Lõhmus 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.