Obsah (8)

§ 199§ 74§ 75§ 218§ 12§ 16§ 57§ 200

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 14. september 2021 Kriminaalasja number 1-21-448 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi W.F-i s

§ 199lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 11.

mai

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Viru Ringkonnaprokuratuur, abiprokurör Sergei Listov Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav W.F , isikukood XXX; elukoht: XXX; tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Tühistada Viru Maakohtu
3. mai
4. a otsus W.F-i õigeksmõistmises ja menetluskulude riigi kanda jätmises.
5. Teha asjas uus otsus, millega tunnistada W.F süüdi

§ 199lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi ning mõista talle karistuseks 3 kuud vangistust.

3. Mõistetud karistusest lugeda kantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 2324.10.2020, s.o 2 päeva, W.F-i poolt ärakandmisele kuuluv karistus on 2 kuud 28 päeva vangistust. 4.

§ 74

lg 1 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui W.F ei pane 10 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid:  elab kohtu määratud alalises elukohas XXX;  ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 1  allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;  saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;  saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks;  saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

1. Mõista W.F-ilt riigi tuludesse sundrahast 438 eurot ja riigi õigusabi kulud 285 eurot.
2. Määrata menetluskulud kogusummas 723 eurot tasumisele ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
3. Muus osas jätta Viru Maakohtu
4. mai
5. a otsus muutmata.
6. Viru Ringkonnaprokuratuuri apellatsioon rahuldada.
7. Menetluskulud tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I. Süüdistus
8. W.F-i süüdistatakse

§ 199

lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi järgmises teos: isikuna, kelle jaoks väheväärtuslike esemete varguste toimepanemine on kujunenud harjumuspäraseks eluviisiks, ja keda viimati karistati Ida prefektuuri 27.02.2020. a otsusega väärteoasjas nr 244020001062

§ 218

lg 1 järgi (varastas kauplusest „Jõhvi Maksimarket“ alkoholi 27.02.2020), ning Ida prefektuuri 23.09.2020. a otsusega väärteoasjas nr 244020004959

§ 218

lg 1 järgi (varastas kauplusest „Jõhvi Maksimarket“ akupanga 23.09.2020), uuesti s.o süstemaatiliselt 23.10.2020 kella 15.18 ajal Jõhvis Puru tee 1 asuva kaupluse „Jõhvi Maksimarket“ müügisaalist võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil kõrvarõngad maksumusega 14,99 eurot ja väljus kaubaga kassast, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Vargus jäi lõpule viimata, kuna W.F peeti turvatöötaja poolt kinni ja kaup tagastati. II. Maakohtu otsus 2. Viru Maakohus mõistis W.F-i 11.05.2021. a otsusega

§ 199

lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi õigeks kuriteo tuvastamatuse tõttu ning jättis menetluskulud riigi kanda.

1. Esmalt märkis maakohus, et süüdistatav tunnistas end kõrvarõngaste varguse katses süüdi. See tegu on tõendatud ja teo toimepanemise asjaoludes vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole ka selles, 2 et isik on toime pannud vähemalt kolm poevargust - veebruar 2020 ja september 2020 ( mille eest on karistatud väärteokorras) ning 23.10.2020 varguse katse.
2. Vaidlusaluseks küsimuseks on, kas 23.10.2020 toimepandud vargus on kogumis varasemate, s.o septembris ja veebruaris 2020 vargustega kvalifitseeritav

§ 199lg 2 p 9 järgi süstemaatilise vargusena.

5. Maakohus leiab, et varguse süstemaatilisuse küsimuses on kohtupraktika ammu välja kujunenud, kohtutes omaksvõetud seisukohad on selged ja üldjuhul süstemaatilise varguse kvalifitseerimisel ei teki kahtlusi õiguslikus või faktilises mõttes. Riigikohtu lahendis 3-1-1-6613 on rõhutatud, et kohtupraktika süstemaatilise varguse küsimuses jääb kehtima. Hilisemalt ei ole Riigikohus pidanud vajalikuks hakata seisukohti selles küsimuses muutma. Kokkuvõtlikult võib kohtupraktika seisukohti sõnastada järgmiselt.

§ 199

lg 2 p 9 järgi kvalifitseerimisel peab kohus tuvastama, et varguste toimepanemine on isiku elustiil, eluviis, arvestades iga juhtumi asjaolusid. Sellise elustiili tunnuseks on püsiva sissetuleku hankimine, mil isik on motiveeritud uusi vargusi toime panema. Eluviisi tunnuseks on ka isiku harjumus varastada ( näiteks poodidest erinevate asjade varastamine). Varguste vahel seose leidmiseks tuleb vaadelda tehiolusid ja hinnata isiku käitumise motiive. Elustiili tunnuseks on vaadeldav just tehiolude sarnasus ( erinevad ainult kohad - tankla või pood, ja varastatud asjade sortiment - alkohol, toit, aksessuaarid). Varguste toimepanemise ajavahemikul ei ole kindlat iseseisvat tähendust, kuid ajaline faktor on üks reaalne ja mõõdetav kriteerium, mille kaudu tuvastada tegude vaheline sisemine seos või selle puudumine.

1. Kohus on seisukohal, et varguste toimepanemine ei olnud varasemalt ega ole praegugi süüdistatava püsiva sissetuleku hankimise viis või sissetuleku suurendamise püsiv vahend. Isikul on varasemalt, varguste toimepanemisel ajal olnud ja ka praegu kindel püsiv sissetulek - töövõimetu isiku pension. Süüdistatav möönis, et 230-eurose pensioniga on äraelamine raske, kuid ta siiski püüdis eluga toime tulla. Tema ema elab eraldi, kes pidevalt aitas ja aitab teda, kas teeb ja annab süüa või annab talle söögiraha 10-15 eurot. Süüdistatav möönis, et ühes kuus võib ema abi küündida rahaliselt kuni 100 euroni. Isikul on oma korter, kus ta elab. Tal on sõbranna, kellel töökohta ei ole. Süüdistatav on 100% töövõimetu isik. Ta peab lemmiklooma, koera. Muid tõendeid viimase aja eluviisi osas, välja arvatud süüdistatava ütlused, kohtule esitatud ei ole.
2. Kohus on seisukohal, et süüdistataval ei ole eluviisiks välja kujunenud niisama varguste toimepanemine, et see oleks tema harjumus – käib poes ja kui seal on, siis varastab. Ei ole tõendeid, et ta oleks poodide turvateenistuse nö „mustas nimekirjas“, kelle puhul oleks turvateenistusel alust arvata, et isik käib pidevalt poes ja varastab. Ei ole andmeid, et süüdistatava käitumine poodides oleks esile kutsunud kahtlusi, et ta käib poes, vaatab asju, teeb kahtlaseid liigutusi, tuleb korduvalt konkreetsete kaupade riiulite kohta, valib aega, kui kedagi läheduses ei ole või valib kohti, kus videojälgimist ei ole, püüab turvaväravatest märkamatult mööda minna ja poest kiiresti lahkuda. Samavõrdselt on võimalik püstitada hüpotees, et isikul ei ole harjumust varastada ja tegemist on eraldiseisvate vargustega, mille vahel puudub sisuline seos, välja arvatud, et kõik need on poevargused ja varastatud oli ühel korral pudel alkoholi, teisel korral akupank ja kolmandal korral kõrvarõngad. Prokuröri argumentidest ei tulene, miks ta arvab, et süstemaatilise varguse toimepanemist jaatav hüpotees on kindlam ja usaldusväärsem kui teine, seda eitav hüpotees.
3. Sisulise seose olemasolu või selle puudumise kontrollimisel ja tuvastamisel vaatab kohus, millised on varguste tehiolud ja süüdistatava käitumise motiivid. Vaidlust ei ole, et kolme 3 vargust ühendab samast poest varastamine. Kohtu arvates pelgalt see, et isik 9 kuu jooksul kolmel korral just samast poest varastas, ei anna veel alust sedastada vargustevahelise sisulise seose olemasolu. Veebruaris 2020 alkoholi varguse kohta selgitas süüdistatav, et tahtis alkoholi aga raha ei jätkunud. Emalt ta alkoholi jaoks ei küsi ja ema ei anna ka. Varasemalt ei ole täheldatud (ja ka hiljem), et süüdistataval oleks esinenud jätkuv soov tarvitada alkoholi ja ta otsustaks selle kasuks, et hakkab alkoholi varastama igal korral, kui selline soov tekib. Septembris 2020 akupanga varguse kohta selgitas süüdistatav, et seda oli vaja telefoni kasutamiseks. Telefoniga tekkis probleem, mille leevendamiseks otsustas ta akupanga kasuks ja tagasihoidliku sissetuleku tõttu varastas selle poest. 23.10.2020 kõrvarõngaste varguse osas selgitas süüdistatav, et tahtis sõbrannale kinkida, tegelikult ei saanud seda endale lubada ja otsustas varastada.
4. Süüdistatava ütlustest tuleneb, et kolme vargust ühendavaks asjaoluks võib pidada seda, et sissetulek oli tagasihoidlik ja mõningaid asju ei saanud ta endale lubada. Varguste toimepanemise motiiviks oli läheneda teatud elustandardile, millal isik võib endale lubada pudeli kanget alkoholi, akupanka ja kinkida sõbrannale 15 eurot maksvad kõrvarõngad. Varguse toimepanemise motiiv ja ajend tekkis süüdistataval iga juhtumi puhul eraldi. Ei saa väita, et kui isikul on mingi ese või asi puudu, läheb ta harjumusest vargile. Varguste toimepanemine ei olnud isiku sissetulekute hankimise või sissetulekute olukorra parandamise väljakujunenud viis. Nende vahel puudub see sisuline seos, mille baasiks oleks isiku riskantne, seaduse rikkumisele suunatud elustiil.
5. Kuigi kohtupraktikas on rõhutatud, et varguste tehiolude sarnasus on vastava elustiili tunnuseks, märgib kohus, et ei piisa tõdemisest, et isik käis kolm korda poes vargil, kord varastas alkoholi, kord akupanga, kord aksessuaari. Kohtupraktikast nähtub (Riigikohtu lahend 3-1-1-66-13), et lisaks kolme sarnase varguse toimepanemisele on vaja tuvastada varguste toimepanemisele suunatud elustiil ehk sisuline seos. Maakohus märkis, et süstemaatilise varguse kvalifitseerimisel on süüdistatava süstemaatilise varga elustiil selgelt eristatav ja nähtav kriminaalasjas kogutud tõendite pinnal. Alkoholi pidev varastamine ja selle edasimüümine raha saamiseks või seltskonnale pakkumiseks ja ühiseks tarvitamiseks. Toiduainete varastamine kuna isikul puuduvad sissetulekud. Harjumus varastada – poes käimisel ostab vorsti, pudeli õlut paneb tasku, kuigi raha olemas.
6. W.F-i puhul piirdub varguste sarnasus sellega, et need on poevargused, objektid olid täiesti erinevad ja nende varastamine oli ajendatud erinevatest ajenditest ja motiividest. Maakohus leidis, et varguste sarnasus ei ole varguse süstemaatilisena kvalifitseerimisel niivõrd kaalukas, nagu see oleks vastuvõetav kohtupraktikas. Näitena tõi maakohus Tartu Maakohtu 10.01.
7. a otsuse asjas nr 1-16-6339, kus varguste toimepanemise sarnasus andis kohtule aluse rääkida varguste süstemaatilisusest: isik pani toime rohkem kui 3 vargust lühikese aja kestel, alati oli objektiks oli alkohol ja alati püüdis selgitada, et varastab teise isiku jaoks.
8. Süüdistatava käitumine pärast
9. a oktoobrit on laitmatu. Uusi süütegusid ei ole ta toime pannud, rääkimata varguste toimepanemisest. Isiku käitumine pärast süüteo toimepanemist võib olla kohtule abistav materjal, mille alusel on võimalik teha järeldusi, millised on isiku hoiakud, eluviis ja -stiil. Pärast oktoobrit 2020 näitas süüdistatav oma käitumisega, et tõepoolest, varguste toimepanemine ei olnud tema elustiiliks, et ta peaks vargil käima süstemaatiliselt kas sissetuleku pärast või harjumusest.
10. Maakohus leidis veel, et kohtupraktika ei anna alust toetada prokuröri arvamust, et W.F-i toimepandud kolm vargust 9 kuu kestel, mille sarnasus seisnes selles, et kõik kolm 4 on poevargused, on juba iseenesest tunnus, mis näitab, et isikul on harjumus varastada. Süstemaatilise varga elustiili võib järeldada näiteks sellest, kui isik, kandes vangistuse ära, vabaneb ja lühikese aja kestel paneb taas toime kasvõi ühe varguse. Ajalises mõttes võivad need kolm vargust olla toimepandud kasvõi aasta või pikema ajavahemiku kestel. Oluline on see, et vabaduses ei ole isik võimeline käituma seadusekuulekalt ja paneb toime vargusi süstemaatiliselt. (Tartu Ringkonnakohtu 30.09.2020 kohtuotsus asjas 1-20-2502 p 23; Tartu MK 27.11.2017 kohtuotsus asjas 1-17-5474).
11. W.F-i puhul selliseid asjaolusid ei esine. 24.09.
12. a kohtuotsusega karistati teda korduva varguse toimepanemise eest märtsis
13. Septembris 2016 tunnistati ta süüdi oktoobris 2014 toimepandud narkokuriteo eest ja liitkaristuseks mõisteti kahe kohtuotsuse alusel 2 aastat 7 kuud ja 8 päeva vangistust. Isik vabanes 17.04.2019 ja 19.09.2019 karistati teda

§ 218lg 1 järgi rahatrahviga, mis on tasutud 26.10.2020.

Selle süüteo osas ei ole tõendeid esitatud, mistõttu ei ole võimalik väita, et tegemist oli vargusega või muu väheväärtusliku asja vastu suunatud süüteoga, ei ole teada ka toimepanemise asjaolud. Sellele teole ei ole ka süüdistuses viidatud ja osalised ei ole selle vastu võistlevas protsessis huvi tundnud.

1. Süüdistatava käitumine enne kolme toimepandud vargust (veebruar, september ja oktoober 2020) ei anna sellist abistavat materjali, mille alusel saaks jõuda järeldusele, et isiku käitumine oli ajendatud tema harjumusest või elustiilist varastada.
2. Seega puudub W.F-i teos

§ 199

lg 2 p 9 järgi ettenähtud kuriteokoosseisu obligatoorne tunnus – varguse toimepanemise süstemaatilisus ehk puudub kuritegu. Süüdistatav tuleb õigeks mõista KrMS § 309 lg 2 alusel kuriteo tuvastamatuse tõttu. III. Apellatsioon ja eelmenetlus ringkonnakohtus

1. Viru Ringkonnaprokuratuur esitas 24.05.2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsiooni, milles palub tühistada Viru Maakohtu 11.05.
2. a otsus, teha asjas uus otsus, millega tunnistada W.F süüdi

§ 199

lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 6 kuud vangistust, arvates karistusaja hulka 2 päeva eelvangistust ning jätta

§ 74

alusel karistus täitmisele pööramata ühe aasta pikkuse katseajaga, mõista süüdistatavalt välja sundraha ja kaitsjatasu.

1. Apellant ei nõustu W.F-i õigeksmõistmisega ja märgib esmalt, et nii prokurör kui kohus on tuginenud samadele Riigikohtu lahenditele, s.o 20.04.
2. a Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-87-08 ning 20.06.
3. a Riigikohtu määrusele nr 3-1-1-66-13, kuid ometigi jõudnud erinevale arvamusele.
4. Kohtuasjas on vaidluse kohaks küsimus, kas 23.10.2020 toimepandud vargus on kogumis varasemate, s.o septembris ja veebruaris 2020 vargustega kvalifitseeritav

§ 199lg 2 p 9 järgi kui süstemaatiline vargus.

1. Prokuratuur ei nõustu maakohtuga selles, et varguste toimepanemine ei olnud varasemalt ega praegugi süüdistatava püsiva sissetuleku hankimise viis või sissetuleku suurendamise püsiv vahend. Prokurör ei vaidlusta süüdistatava ütlusi ega kahtle nende tõesuses, kuid juhib tähelepanu 12.04.2021 istungi protokollis lk 5 kohtu küsimustele ja süüdistatava vastustele: Kohus: kui varastasite näiteks eelmisel aastal seda akupanka, mis vajadus selle järgi oli? Miks ei saanud oodata kuni pensionipäev saabub ja siis osta? Süüdistatav: ma ei oleks nagunii ostnud. Kohus: Miks? Süüdistatav: raha oleks läinud millegi muu peale. Kohus: võimalik, et 5 viski ostmiseks ema raha ei anna, aga akupanga ostmiseks ema ehk oleks andnud raha, miks läksite vargile? Süüdistatav: ma ei võta temalt sellistele asjadele raha. Ülaltoodu näitab, et süüdistatav paneb asjad tähtsuse järjekorda. Süüdistatav kasutab sissetuleku või ema abi kõigepealt esmatarbekauba ja eluliselt vajaliku teenuse jaoks. Kui tal tekib vajadus mugavusteenuse järele, siis vaatamata sellele, et tal selleks raha ei ole, soovib ta seda ikkagi saada ning selleks varastab.
2. Teiseks ei nõustu prokurör maakohtu mõttekäiguga, et süüdistataval ei ole eluviisiks välja kujunenud niisama varguste toimepanemine, et käib poes ja siis varastab harjumusest. Süüdistatava puhul ei ole saadud tõendeid, et ta oleks poodide turvateenistuse nö „mustas nimekirjas“, kelle puhul oleks turvateenistusel alust arvata, et isik käib pidevalt poes ja varastab. Prokurör leiab, et süstemaatilise varguse puhul ei pea tõendamiskoormus nii kõrge olema, et iga kaasuse puhul hakata tunnistajana üle kuulama turvatöötajat või poemüüjat, et teada saada, kui tihti süüdistatav poes käib, kuidas ta end poes üleval peab, kas väldib kaameraid, kas tema käitumine on kahtlane jne. See, mismoodi süüdistatav varguse toime paneb, on süüdistatavat kui kurjategijat iseloomustav tunnus, kuid sel alusel ei saa väita, et inimesele ei ole omane kuritegu toime panna.
3. Kolmandaks leiab prokurör, et süstemaatilise varguse puhul ei ole tähtsust, kas vargused on toime pandud samast poest või erinevatest, samuti pole tähtsust sellel, mida isik konkreetselt varastas või varastada soovis.
4. Neljandaks märgib prokurör, et ei nõustu maakohtu järgmise seisukohaga: „Kolme varguse toimepanemise ühendavaks asjaoluks on, et isiku sissetulek oli tagasihoidlik ja ta ei saanud endale asju lubada. Varguste toimepanemise motiiviks oli läheneda teatud elustandardile. Samas tuleneb varguste toimepanemise asjaoludest, et varguse toimepanemise motiiv ja ajend on süüdistataval tekkinud eraldiseisvalt iga juhtumi puhul. Varguste toimepanemise ei olnud isiku sissetulekute hankimise või sissetulekute olukorra parandamise väljakujunenud viis. Nende vahel puudub sisuline seos, mille baasiks oleks isiku riskantne, seaduse rikkumisele suunatud elustiil. Kõnekeeles võib öelda, et süüdistatav läheb vargile aeg-ajalt, kui talle vaja midagi konkreetset või väga tahab endale mingit eset või asja. See ei ole tema elustiil, vaid pigem eraldiseisvad juhtumid, mida süüdistatav ise tunnistab ja siiralt taunib ning kahetseb tehtut.“ On arusaadav, et süüdistataval on raske väikese sissetuleku tõttu seaduslikul teel lubada endale kõike, mida soovib, aga kohtu mõttekäiguga nõustumine tähendaks, et tuleb jaatada ka nt narkosõltlase soovi varastada võõrast vara, et selle müügist narkootikume saada.
5. Prokurör nõustub, et Riigikohtu lahend 3-1-1-66-13 suunab kohut sisustama süüdistatava elustiili. Kuid sama lahend annab suunise, et elustiili on võimalik sisustada läbi harjumuse. Maakohus otsustas, et süüdistatava W.F-i puhul piirdub varguste sarnasus sellega, et need on poevargused, objektid olid täiesti erinevad ja nende varastamine oli ajendatud erinevatest ajenditest ja motiividest. Kohus leidis, et süüdistatava varguste sarnasus ei ole varguse süstemaatilisena kvalifitseerimisel niivõrd kaalukas nagu see kohtupraktikas vastuvõetav oleks. Prokurör ei nõustu kohtu seisukohaga. Antud kaasuses on ajend ja motiiv ühene. Süüdistatav soovis võõrast asja, mille ostmiseks tal raha ei olnud, vähemalt ta ise väidab nii. Ta on samamoodi varem käitunud vähemalt kahel korral (väärteokaristused) ja käitus samamoodi kolmandal korral.
6. Prokurör nõustub, et peale oktoobrit 2020 ei ole teada menetlusi, kus W.F oleks olnud osaline, kuid see ei välista varasemat süstemaatilist vargust. 6
7. Viimaks leiab prokurör, et kui maakohus otsustas, et süüdistatava teos ei ole kuritegu, jättis ta kaalumata, kas tegemist on väärteoga

§ 218lg 1 mõttes ja kas menetlus kuulub lõpetamisele Kr

MS § 274 lg 1 alusel. 06.02.2020 Riigikohtu lahendi 1-19-1849 kohaselt süüdistatava käitumises võimaliku väärteo tunnuste sedastamine välistab tema õigeksmõistmise ja kriminaalmenetlus tuleb lõpetada.

1. Tartu Ringkonnakohtu 01.06.
2. a määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti apellatsioonimenetluse pooltele võimalus esitada kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja taotlusi, kuni 18.06.
3. Kohtumenetluse pooled täiendavaid seisukohti ei esitanud. IV. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vead tõendite hindamisel viisil materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni, mistõttu tuleb Viru Maakohtu 11.05.
5. a õigeksmõistev kohtuotsus tühistada ja apellatsioon rahuldada.
6. Esmalt märgib ringkonnakohus, et vaidlust ei ole selles, et W.F pani 23.10.2020 Jõhvis Puru tee 1 asuvas kaupluses „Jõhvi Maksimarket“ toime 14,99 eurot maksvate kõrvarõngaste varguse katse. Eelnevalt on teda kauplusest väheväärtuslike esemete varguste eest (alkoholi vargus 27.02.2020 ja akupanga vargus 23.09.2020) kaks korda karistatud väärteokorras, mistõttu süüks arvatud tegu oli kolmas samalaadne.
7. Riigikohtu seisukoha järgi eeldab süstemaatiline vargus, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida

§ 199(kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-87-08, p 10). Kuna W.F-i poolt 23.10.2020 toime pandud varguse katse oli kolmas selline tegu, on üks süstemaatilisuse eeldustest täidetud. Kuna tegemist on niinimetatud elustiili kuriteoga, ainuüksi sellest tunnusest aga ei piisa. Viidatud lahendis rõhutas Riigikohus, et lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks – näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. 3l. Seega ongi käesoleva kriminaalasja keskseks vaidluse ja tõendamise küsimuseks, kas varastamine on kujunenud W.F-i elustiiliks. Sellele küsimusele jaatavalt vastates saab öelda, et süüdistatav pani toime süstemaatilise varguse katse.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõendeid hinnates jõudnud ekslikult järeldusele, et varguste toimepanemine ei ole W.F-i elustiiliks ja kohaldas sellega vääralt materiaalõigust. Maakohus on liigselt keskendunud sellele, et W.F-il oli olemas sissetulek ja varguste toimepanemine ei olnud tema püsiva sissetuleku hankimise viis või sissetuleku suurendamise püsiv vahend. Ringkonnakohus ei nõustu arvamusega, et varastamine peaks ilmtingimata andma olulise lisa isiku sissetulekutele. See on üks võimalus, kuidas elustiili sisustada – varatu isik varastab tõepoolest ellujäämiseks hädavajalikku, ennekõike toiduaineid. Samas välistaks selline seisukoht sissetulekut omavate isikute süüdimõistmise süstemaatilises varguses isegi siis kui nad paneksid väiksemate esemete vargusi pidevalt toime muudel põhjustel.
4. Üheks argumendiks, miks varguste toimepanemine kauplusest ei ole W.F-i puhul tema eluviisiks, on maakohtu hinnangul see, et ta pole poodide turvateenistuse nö „mustas 7 nimekirjas“, ei ole andmeid, et tema käitumine poodides oleks esile kutsunud kahtlusi. Siinkohal nõustub ringkonnakohus prokuraturiga, et varguste süstemaatilisuse jaatamine ei eelda kaupluste nn mustade nimekirjade kontrollimist. Nii võib isik varastada pidevalt, kuid erinevatest kauplustest, sattumata ühegi turvatöötaja teravdatud tähelepanu alla. Juhul kui isik paneb vargusi toime sageli, on tal tavapäraselt ka varasemaid karistusi, ning süstemaatilisuse tõendamisel saab tugineda isiku karistusandmetele, varasematele süüdimõistvatele lahenditele nii väärteo- kui kriminaalasjades. Sellest, kuidas isik vargust toime pannes käitub, ei saa teha mingeid järeldusi selle kohta, kas varguste toimepanemine on tema tavapärane tegevus. See iseloomustab vaid toimepanijat. Ettevaatlikud ja pelglikumad inimesed käituvadki teisiti kui julged ja riskialtid.
5. Maakohus on märkinud, et käesolevas asjas piirdub varguste sarnasus sellega, et need on poevargused, objektid olid täiesti erinevad ja nende varastamine oli ajendatud erinevatest ajenditest ja motiividest. Esmalt ei nõustu ringkonnakohus sellega, et varguse kui elustiili kuriteo ja seetõttu süstemaatilisuse välistab teoobjektide erinevus. Näiteks varastavad ainult alkoholi tavapäraselt isikud, kellel on tekkinud sõltuvus alkoholist. Nii varastavad aga narkosõltlased erinevaid esemeid, mida on võimalik realiseerida, et saada vahendeid narkootiliste ainete hankimiseks. Kohtupraktikas on käsitletud süstemaatilise vargusena ka olukorda, kus isikul on lihtsalt harjumus varastada. Viimasel juhul ei varastata selleks, et ära elada, vaid selleks, et nii on kombeks. Sellesse kategooriasse paigutuvadki isikud, kes näiteks varastavad kauplustest ühel korral vaid paki kohvi, teisel korral pudeli õlut ja kolmandal korral CD plaadi (Riigikohtu
6. juuni
7. a määrus nr 3-1-1-66-13, p 6.2).
8. Maakohus on õigesti tuvastanud, et W.F-i poolt toime pandud kolme varguse tehiolud ja motiiv on sarnased: ta varastas samast kauplusest esemeid, mida ta ei saanud endale väikese sissetuleku tõttu lubada, kuid soovis omada. Selle tõdemusega on vastuolus aga maakohtu järeldus, et W.F-i puhul ei saa väita, et kui tal on mingi ese või asi puudu, läheb ta harjumusest vargile. Just selliselt W.F käituski – temas on juurdunud arusaam ja käitumismuster, et kui tal on vaja mingit asja, mille ostmiseks raha ei piisa või ta ei soovi seda kulutada konkreetsele esemele, soovides jätta raha elamiseks tarvilisemate asjade ostmiseks, siis ta varastab. W.F on oma käitumisega näidanud, et ta on valmis varastama võõrast vara, kuna nii on talle mugavam ja kasulikum. Varastatud esemed ei ole W.F-i sissetulekut (sel ajal pension 230 eurot) arvestades sugugi marginaalse väärtusega (varastas pudel viskit hinnaga 33,50 eurot, akupanga 12,39 eurot ja kõrvarõngad 14,99 eurot). Selliseid isikuid silmas pidades, kes varastavad harjumusest või mugavusest, ongi Riigikohus märkinud, et ka nendele näeb

§ 199

lg 2 p 9 ette kriminaalkaristuse, kuna vastupidiselt toimimine annaks ühiskonnale väära signaali, et alailma sarnaste tehioludega toime pandud õigusnormide rikkumise korral ei ole teo toimepanijal kriminaalkaristust vaja karta. Ta võib oma harjumuspärast eluviisi jätkata, riskides võimalusega saada karistatud vaid väärteo eest. (Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus nr 3-1-1-66-13, p 6.2).
3. Maakohus pidas oluliseks sedagi, et varguse toimepanemise motiiv ja ajend tekkis süüdistataval iga juhtumi puhul eraldi, mis näitab sisulise seose puudumist tegude vahel, isiku riskantse, seaduse rikkumisele suunatud elustiili puudumist. Sellise maakohtu käsitlusega ei saa taaskord nõustuda. Motiiv ja eesmärk on seotud süüteokoosseisu subjektiivsete tunnustega (

§ 12lg 3).

Süstemaatilise varguse moodustavad teod, mis on toime pandud erineval ajal ja erineva tahtlusega. Kui kõik teod oleksid kantud ühtsest tahtlusest, tuleks muude eelduste täidetuse korral rääkida jätkuvast teost, s.o õiguslikus mõttes ühest teost. Käesoleval juhul jätkuvast teost alust rääkida ei ole. Samas on maakohtu seisukoht ka vastuoluline: nii leidis maakohus järgnevalt, et süüdistatava motiiv oli läheneda teatud elustandardile, millal isik võib 8 endale teatud asju lubada, ehk varguste toimepanemist käivitav jõud oli alati siiski sama, mitte erinev. Erineval ajal toime pandud vargusi seobki süüdistatava õigusnorme eirav isekas käitumine – varastan siis kui seda asja endale tahan. Asjaolu, et süüdistatav sellist käitumist ise tunnistab ja taunib, ei mõjuta kuidagi tema tegudele antavat õiguslikku hinnangut. Kahetsust on võimalik arvestada karistust kergendava asjaoluna.

1. Nõustuda tuleb prokuratuuriga selleski, et teo süstemaatilisuse hindamisel ei saa võtta arvesse W.F-i teojärgset käitumist - seda, et ta pole pärast 23.10.2020 vargusi toime pannud.
2. W.F tunnistas end maakohtu istungil talle esitatud süüdistuses täielikult süüdi. Tema ütlused 23.10.2020 toime pandud teo kohta on väga napid, kuna menetlusosalised ei ole teda selles osas põhjalikumalt küsitlenud. Nii tunnistas süüdistatav, et kõrvarõngaste võtmise eesmärk oli soov need sõbrannale kinkida. Ta ei maksnud nende eest, sest raha polnud. Kõik kolm juhtumit on seotud Puru tee ühe kauplusega, mis on tema kodupood.
3. W.F-i ütlused kinnitavad, et tema eesmärk oli omastada ebaseaduslikult võõrast vara, s.o kauplusest kõrvarõngad, jättes nende eest tasumata. W.F tegutses kavatsetult

§ 16lg 2 mõttes.

Tema tahtlus hõlmas ka kuriteo kvalifitseerivat asjaolu – ta läks kauplusest varastama kolmandat korda. Oma eesmärgi realiseerimiseks läks ta 23.10.2020 kella 15.15 paiku Jõhvis Puru tee 1 asuvasse kauplusesse „Jõhvi Maksimarket“. 10.11.2020 koostatud asitõendi vaatlusprotokollist (fotod 2-10) on näha, kuidas meesterahvas kell 15.14.31 seisab puidust riiuli juures, sirutab oma parema käe riiuli juurde, võtab sealt midagi, katsub seda mõlema käega, mille järel paneb oma vasaku käe jope taskusse ning sirutab parema käe riiuli juurde (fotod 4-7). 23.10.2020 kell 15.14.54 kõnnib meesterahvas riiuli juurest kassa poole (fotod 8-10), kus maksab saia eest. Fotodelt 8-9 on näha, et meesterahvas hoiab enda vasakut kätt jope taskus. Seega möödus W.F kassast, jättes kõrvarõngaste eest tasumata. Jõhvi Maksimarketi 23.10.2020 kuriteoavaldus tõendab, et kõrvarõngaste maksumus oli 14,99 eurot (s.o väheväärtuslik asi

§ 218lg 4 mõttes) ja kaup on rikkumata kujul kauplusele tagastatud.

Kuna Aleksi W.F peeti kinni enne, kui tal tekkis võimalus tema käes oleva võõra vara saatuse üle otsustamiseks, jäi vargus katse staadiumisse. 40. W.F on varem toime pannud kaks samasugust tegu, mille eest teda karistati väärteokorras

§ 218lg 1 järgi Ida prefektuuri 27.02.2020.

a ning 23.09.2020. a otsustega. Kolmas tegu 23.10.2020 annab aluse kvalifitseerida see süstemaatilise varguse katsena

§ 199lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi.

Ringkonnakohtu hinnangul piisab käesoleval juhul kolme sarnase varguse toimepanemisest 9 kuu jooksul, et jaatada süstemaatilisust, kuna W.F-i tegude vahel on kindel seos, s.o süüdistatava harjumuspärane käitumine hankida endale soovitud esemeid, milleks kas ei jätku raha või soovi sellele kulutada, neid kauplusest varastades. W.F-i suhtumist ilmestab hästi tema vastus kohtu küsimusele, miks ei saanud akupanga ostmisega oodata pensionipäevani: ta poleks nagunii ostnud, sest raha oleks läinud millegi muu peale. 41. Seega tuleb W.F süüdi tunnistada

§ 199lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi ja mõista talle selle teo eest karistus.

42.

§ 199

lg 2 järgi on võimalik karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. 43. Ringkonnakohus leiab, et W.F-i teosüü ei ole suur – ta püüdis poest varastada väheväärtuslikku vara, ligi 15 eurot maksvaid kõrvarõngaid. Vargus jäi katse staadiumisse. 9 Kõrvarõngad saadi kätte ja tagastati kauplusele, varalist kahju ei tekkinud. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta, et W.F tunnistas oma tegu ja kahetses. Viimane on

§ 57lg 1 p 3 kohaselt karistust kergendav asjaolu.

W.F-i karistust raskendavaid asjaolusid ei ole.

1. Vaatamata eeltoodule ei ole võimalik W.F-i karistada rahalise karistusega. W.F-il on kaks kehtivat kriminaalkaristust: Viru Maakohus karistas teda 24.09.
2. a otsusega

§ 199

lg 2 p 4 varguste korduva toimepanemise eest ja isikute grupis röövimise eest

§ 200lg 2 p 7 järgi.

09.

2. a otsusega tunnistati W.F süüdis narkokuriteo eest ja liitkaristuseks mõisteti kohtuotsuste kogumis 2 aastat 7 kuud 8 päeva vangistust. W.F vabanes 17.04.
3. Vaatamata reaalse vangistuse kandmisele, s.h varavastaste kuritegude eest, jätkas W.F süütegude toimepanemist. Karistusregistri andmetel on tal 20 kehtivat väärteokaristust, osade trahvide tasumise kohta info puudub. Sellises olukorras ei oleks rahalisel karistusel süüdistatava käitumisele mingit mõju, mistõttu tuleb otsustada raskema karistusliigi kasuks.
4. Eeltoodud asjaolud (vt otsuse p 43), ennekõike teosüü väiksus võimaldavad W.F-ile mõista prokuratuuri poolt taotletud sanktsiooni alammäärale lähedase 3 kuu pikkuse vangistuse.
5. Kuna W.F-i teod ei ole pärast vangistuselt vabanemist olnud suure ühiskonnaohtlikkusega, ei ole mõistetud vangistuse ärakandmine tema poolt otstarbekas. Seda enam, et pärast käesolevas asjas süüks arvatud tegu on W.F suutnud käituda õiguskuulekalt. Lühiajaline katseaeg 10 kuud ja selle kestel

§ 74

alusel kohaldatav käitumiskontroll on piisavad, et tagada W.F-i edaspidine õiguskuulekus.

1. W.F-i menetluskuludeks, mis tuleb tal vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitada, on kohtueelsel uurimisel ja maakohtus osutatud riigi õigusabi kulu 285 eurot. Sellele lisandub süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteo puhul on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 1,5 kuupalga alammäära, s.o 876 eurot. Kuna W.F on 100% töövõimetu, tema sissetulekuks on praegu umbes 400 euro suurune pension, on ilmne, et tal pole piisavalt vahendeid kõigi menetluskulude (1161 eurot) tasumiseks. Seetõttu jätab ringkonnakohus väljamõistmisele kuuluvast sundrahast poole riigi kanda, ning annab ülejäänud menetluskulude, 723 euro, tasumiseks aega ühe aasta.
2. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ja § 340 lg 4 p-st 2 tühistab Viru Maakohtu
3. mai
4. a õigeksmõistva kohtuotsuse, teeb selles osas uue otsuse, millega tunnistab W.F-i süüdi

§ 199

lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi, mõistab talle selle teo eest karistuse ning mõistab välja menetluskulud. Muus osas, kaitsjale makstava riigi õigusabi tasu suuruses ja videosalvestisega DVD-plaadi toimiku juurde jätmises jääb maakohtu otsus muutma. Viru Ringkonnaprokuratuuri apellatsioon rahuldatakse. (allkirjastatud digitaalselt) Ingeri Tamm Maarika Kuusk 10 Tiit Lõhmus