Obsah (5)

§ 199§ 3314§ 64§ 68§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. oktoober, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-6725 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm Kohtukoosseis Vaidlus

§ 199

lg 2 p-de 8, 9 järgi 1 aasta 10 kuu vangistusega ja

§ 3314

järgi 4 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti M.H-le liitkaristuseks 1 aasta 11 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati M.H karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 3 päeva (11.03.2019-13.03.2019) ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 10 kuud 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestati alates M.H kinnipidamisest 09.07.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 05.06.
3. Tartu Maakohtu 25.09.2020 määrusega jäeti M.H vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2.
4. M.H on mõistetud vangistusest ära kandnud pisut üle 1 aasta 2 kuu, s.o üle poole. Seega on

§ 76

lg 1 p-s 2 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. 2.

1. Süüdimõistetul on vabanedes olemas garanteeritud elukoht koos sissekirjutusega aadressil XXX. Tegemist on munitsipaalruumiga, mille haldajaks on SA Narva Linnaelamu. Tegemist on ühetoalise korteriga, pesemisvõimalused ja köök on ühiskasutatavad. Võlgnevusi korteril kommunaalteenuste eest ei ole, kulude eest tasub kinnipeetava ema. 2.
2. Isiku puhul on positiivne, et tal on vabanemisel kindel elukoht, töökoha garanteerib TÜ Tokkot ning säilinud on suhted ema ja õega. Sellegipoolest ei ole maakohtu hinnangul kinnipeetava isikut ja varasemat elukäiku arvestades põhjendatud tema vabastamine. M.H-l on kehtivaid karistusi 7 ning vangistusasutuses viibib isik samuti
3. korda. Praegune karistus on määratud samuti taaskord varguse eest ning karistusjärgse käitumiskontrolli kontrollnõuete ja kohustuste rikkumise eest, seega käitumine on sarnane varasema käitumisega. Kuriteod on olnud nii ettekavandatud kui ka ette planeerimata. Kuritegude põhjus samalaadne - majandusliku kasu saamine ning puudulik probleemide lahendamise oskus. Varasemalt on esinenud ka grupi mõju. Soodusteguriks on narkosõltuvus. Ei ole alust loota, et karistus iseenesest või vangistus spetsiifiliselt suudab teda õiguskuulekal rajal hoida, sest varasem elukäik on seda ilmekalt näidanud. 2.
4. Maakohtu hinnangul ei nähtu isiku käitumises vangistuse jooksul temas piisavate muudatuste toimumine. Just läbi vangistatu õiguspärase käitumise vangistuse jooksul saab kohus hinnata isiku õiguskuulekusele orienteeritust. M.H-l on 3 kehtivat distsiplinaarkaristust – ta on eiranud viisakusreegleid, mitteallunud korraldustele ning kasutanud keelatud asju. Analüüsides vangla iseloomustust, siis ilmneb seegi, et ka kõik kinnipeetavaga läbi viidud tegevused pole möödunud muretult. Ta on ajavahemikul 30.12.2019-13.02.2020 töövihiku „Tagasilangusega toimetulek“ täitnud osaliselt, jättes paljudele küsimustele vastamata, tabelid on täidetud valikuliselt. Kinnipeetav on mõneti analüüsinud enda narkootikumide tarvitamise põhjuseid ja tagajärgi. On saanud aru, et tarvitab narkootikume tuju tõstmiseks, negatiivsetest soovimatutest tunnetest ja mõtetest vabanemiseks, motivatsiooni ja energia saamiseks. Kinnipeetav soovib narkootikumide tarvitamisest vabaneda ning soovib väga vabanedes minna rehabilitatsioonikeskusesse. Mõistab, et tuleb end sellest narkootikumide ringist välja saada. Vihikus on kinnipeetav toonud aine tarvitamisest hoidumise võimalusena välja vaid spordisaalis käimise. Kinnipeetav ei ole endale mõtestanud töövihiku täitmise olulisust ning on esitanud pidevalt küsimusi töövihikut täites, miks temalt küsitakse selliseid küsimusi. Tundub, et kinnipeetava jaoks on olnud töövihiku täitmine raskendatud. Ka isik ise avaldas, et alguses naeris programmi üle, hiljem hakkas meeldima. Aga see ei vasta ilmselt tõele, sest kui programmi edenedes oleks M.H selle olulisust mõistnud, oleks ta asunud hoolega talle antud ülesandeid täitma. Seda aga läbiviija hinnangust ei nähtu. 2.
5. Peale ema ja õe teised toetavad lähedased puuduvad, suhted puuduvad endise elukaaslasega. Bioloogilise lapse osas on kinnipeetavalt ära võetud hooldusõigus. Vangistusasutuse iseloomustusest nähtub, et kinnipeetava tutvusringkonnas on kriminaalse taustaga ja narkootikume tarvitavad isikud, kuigi ta seda ise eitab. Seega puudub M.H-l toetav ja seaduskuulekas tugivõrgustik, milline aitaks kaasa ka M.H eluviiside muutumisele ning üksnes ema ja õe olemasolule maakohus ennetähtaegset vabastamist rajada 2 ei pea õigeks. Ema ja õde olid süüdlasel olemas ka enne kuritegude toimepanemist, kuid nende olemasolu ei aidanud kaasa õiguskuuleka eluviisi viljelemisele. 2.
6. M.H-l on garanteeritud töökoht TÜ-s Tokkot. E-Krediidiinfo kohaselt on ettevõttel 2 töötajat, kuid II kvartalis on äriühing riiklikke makse tasunud 65,34 eurot ja tööjõumakse 74,05 eurot. Seega ei pruugi tegemist olla elujõulise äriühinguga ning kinnipeetaval ei pruugigi reaalselt töökohta olla. Vangistusasutuse iseloomustusest nähtub, et M.H on enamus ajast olnud töötu, enamus kuritegusid on ta toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil. Kinnipeetaval puuduvad pikaajalisemad töökogemused ja oskused. Arvab, et ei pea töötama ning ei ole absoluutselt motiveeritud. Majandusliku toimetuleku oskus väga puudulik. Kinnipeetaval on võlad ning puudub tahe elustiili muuta. K-raha andmetel on 26.05.2020 seisuga vabanemisfondis 63 eurot ning täitmata nõudeid summas 13 140,49 eurot. Töö leidmise soovi võib vähendada ka asjaolu, et kinnipeetaval on võimalus sissetulekule ka töövõimetuspensioni näol. 2.
7. Iseloomustuse kohaselt proovis kinnipeetav enda sõnul esimest korda narkootikume 17aastaselt. Varasema riskihindamise kohaselt hakkas narkootikume tarvitama 15-aastaselt. Käesolevalt esialgu eitas narkootikumide tarvitamist ning leidis, et on ainult kanepit proovinud. Hiljem tunnistas, et tarvitas narkootikume üle päeva. Enda sõnul tarvitas viimati aasta aega tagasi, kuid meditsiiniosakonna kannetest nähtuvalt tarvitas viimati 2019 juulikuus amfetamiini, süstimise teel. Kuigi M.H on sõnades valmis oma sõltuvusega tegelema (hakkab külastama AN gruppi), siis varasem elukäik ja ka eelpool viidatud rehabilitatsiooniprogrammi raames täidetud töövihik seda ei kinnita. Pealegi jääb ainuüksi mõttest külastada AN-gruppi väga pikaajalise narkomaani puhul ilmselgelt väheks. Elukorralduse muutmiseks on vajalik pikaajalise raviplaani, nõustamise ja toetuse olemasolu. Maakohtule esitatud materjalist seda aga ei nähtu. 2.
8. Süüdlase motivatsioon õiguskuuleka eluviisi harrastamiseks ja sõltuvuse kontrolli all hoidmiseks on vähene. Usaldust ei tekita seegi, et ta on varasemalt rikkunud nii kriminaalhoolduse kui ka kohtu seatud karistusjärgse käitumiskontrolli nõudeid. Seega puudus maakohtul veendumus, et kinnipeetava vabastamisel käitumiskontrollile allutamine ja talle erinevate lisakohustuste määramine oleks piisav uute kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks. Jätkates vangistust positiivses võtmes ning püüeldes paremate vabanemisjärgsete tingimuste saavutamise suunas, on isikul võimalik näidata, et ta on tõepoolest motiveeritud elus jätkama seadusekuulekal teel ning valmis selle nimel pingutama. Määruskaebus ja vastus määruskaebusele
9. Tartu Maakohtu 25.09.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu M.H kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes palub tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega vabastada M.H tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve kohaldamisega. 3.
10. Määruskaebuses leitakse, et maakohus ei ole M.H puhul kõiki asjaolusid arvestanud. Maakohus on jätnud arvestamata osalemise rehabiliteerivates tegevustes vangistuse kestel, töötamise võimalused, kinnipeetavat eesootavad elutingimused ning kriminaalhoolduse võimalused abistada isikut taasühiskonnastumisel. Maakohus on tuginenud vangla valdavalt positiivsele iseloomustusele, kuid on jätnud M.H vabastamata. Karistuse eesmärkide saavutamiseks ei ole tingimata vajalik karistuse lõpuni ärakandmine. Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamisega isik ei vabane karistusest, vaid kannab selle lõpuni leebematel tingimustel ja kriminaalhooldaja järelevalve all olles. Elektrooniline valve peaks tagama piisava ja tõhusa järelevalve M.H käitumise üle. 3 3.
11. M.H on reaalselt kandnud ära ligi 1 aastat 3 kuud vangistust, s.o suurema osa temale mõistetud karistusest. Kui kinnipeetav kannab karistuse täielikult ära ja vabaneb tähtaegselt, siis võivad vajada lahendamist samad probleemid, mis on käesoleval ajal aktuaalsed. Sellisel juhul pole võimalik isiku käitumist kontrollida ning abistada teda võimalikes riskivaldkondades. Koostöö kriminaalhooldusega teeb võimalikuks kinnipeetava tagasituleku ühiskondlikku ellu oluliselt kergemaks ning võimaldab efektiivselt rakendada sotsiaalprogrammides õpitut. M.H on avaldanud, et ta on valmis järgima kõiki elektroonilise valve ja käitumiskontrolliga kaasnevaid kontrollnõudeid ja kohustusi, mis teda distsiplineeriksid. 3.
12. Käesoleval juhul tuleks kinnipeetavale anda võimalus vangistuses asetleidnud positiivseid muutusi rakendada väljaspool kinnipidamisasutust ning anda võimalus tõestamiseks, et muutused on ka tegelikult toimunud. Kinnipeetaval on olemas garanteeritud elukoht. Kuigi M.H on taotlenud tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega, ei nähtu vaidlustatavast määrusest, et kohus oleks hinnanud kinnipeetava elamistingimusi ja nende sobivust elektrooniliseks valveks. M.H on kriminaalkorras karistatud mitmel korral, kuid tuleks arvestada, et ta on motiveeritud oma hoiakuid ja eluviise muutma. Ta on vanglas suhelnud sotsiaaltöötajatega ning selgitanud välja toimetuleku ning töötamise võimalused, samuti sõltuvusravi võimalused vanglast vabanemisel. Kinnipeetaval on laps ja toetav perekond. M.H käitumine vanglas ja elutingimused vabanedes annavad alust arvata, et isik saab oma elu edaspidi elada õiguskuulekalt. Kinnipeetav on vangla iseloomustusest nähtuvalt määratud tööle majandustöödele alates 22.05.2020, töötamise perioodiks 22.05.2020-22.08.
13. Teised tegevused pole veel alanud kinnipeetavast mitteolenevatel põhjustel. 3.
14. Maakohus märkis, et M.H tunnistab oma sõltuvusprobleemi ja on vangistuse jooksul osalenud erinevates sõltuvusteemalistes sekkumistes. Kinnipeetava iseloomustusest nähtuvalt soovib ta väga narkootikumide tarvitamisest vabaneda ning vabanedes minna rehabilitatsioonikeskusesse. Sellele vaatamata ei ole vaidlustatud määruse kohaselt maakohtul kujunenud veendumust, et käesolevaks ajaks oleks M.H asunud paranemise teele ning vabanedes ei jätkaks oma kuritegelikku käitumist. Maakohus ei ole oma seisukohta nõuetekohaselt põhjendanud ega märkinud, miks vaatamata eeltoodud asjaoludele sellist veendumust ei kujunenud. Kaitsja järeldab, et isiku puhul, kes on korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud, ei ole ennetähtaegne vabanemine põhimõtteliselt võimalik, vaatamata kinnipeetava püüdlustele paranemise teele asuda ja positiivselt käituda. Selle seisukohaga ei saa Riigikohtu selgituste kontekstis nõustuda. Kui korduvalt karistatud isikutele ei anta võimalust tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, vähendab see kahtlemata nende motivatsiooni osaleda rehabiliteerivates tegevustes ning järgida vanglas kehtivaid eeskirju. M.H puhul on täidetud ka tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused

§ 76lg 4 mõttes.

1. Tartu Ringkonnakohtu 19.10.2020 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 23.10.
2. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud kooskõlas kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka 4 materiaalseid eeldusi. See, et määruskaebuses ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda, et maakohtu määruses oleks jäetud arvestamata

§ 76lg 4 asjaolusid või M.H suhtes olulised asjaolud oleks jäetud arvestamata.

Määruskaebus jääb edutuks. Ringkonnakohus ei tuvastanud esitatud määruskaebuse alusel ei materiaal- ega ka menetlusõiguse rikkumisi.

1. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et M.H ei ole taotlenud oma ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve alla. Samuti ei ole vangla edastanud materjale tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamiseks elektroonilise valve alla. Ka ei nähtu maakohtu istungi protokollist, et süüdimõistetu oleks avaldanud soovi elektroonilise valve kohaldamiseks. Puudub elukoha kontroll ehk kas elukoht oleks sobiv elektroonilise valve kohaldamiseks ning puudub ka süüdimõistetu elektroonilise valve kohaldamise nõusolek. Kuigi ringkonnakohtul oleks võimalik nimetatud asjaolud ka endal tuvastada, siis ei pea kohus seda otstarbekaks, kuna on seisukohal, et süüdimõistetu vabastamine ei ole põhjendatud ja seda ka siis, kui süüdimõistetu oleks nõus lisakohustusena alluma elektroonilisele valvele ja elukoht vastaks elektroonilise valve nõuetele.
2. Maakohtu määrus on asjakohane ning selles on analüüsitud kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna süüdimõistetu kaitsja poolt määruskaebuses üle korratud formaalsed eeldused ning maakohtu poolt arvestatud materiaalsetele eeldusetele veelkordne tähelepanu juhtimine süüdimõistetu ennetähtaegsele vabastamisele täiendavat kaalu juurde.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et maakohus oleks rikkunud kaalutlusõigust üksnes seetõttu, et määruskaebuses ei nõustuta maakohtu põhistustega. Põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav kaalutlusõiguse rikkumisega või määruse põhistamata jätmisega. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus käesolevalt kaalutlusviga ei tuvastanud. 9. Sisuliselt jätab kaitsja arvestamata asjaolu, et

§ 76lg-s 4 toodut tuleb arvestada kogumis.

See tähendab, et süüdimõistetut nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavatel asjaoludel on kogumis võrdne kaal. Kaitsja leiab, et süüdimõistetu käitumine vangistuses on olnud positiivne. Ringkonnakohus selle seisukohaga nõustumist võimalikuks ei pea. Ringkonnakohtu määruse tegemise aja seisuga on süüdimõistetul 2 kehtivat distsiplinaarkaristust. Sellises olukorras ei saa asuda seisukohale, et süüdimõistetu käitumine vangistuses on hea. Kohtupraktikas omaksvõetud 5 seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-0914104, p 21) Isikule määratud distsiplinaarkaristused just näitavad seda, kuidas süüdimõistetu on ennast vangistuse jooksul üleval pidanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kuigi kaalukas asjaolu ka argument, et tegemist on kõigest noomitustega. Sellest nähtuvalt on süüdimõistetul kehtivad distsiplinaarkaristused, mis näitab, et süüdimõistetu ka range järelevalve tingimustes ei oska oma käitumist viia kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. Lisaks süüdimõistetu maakohtu istungil toodud argument distsiplinaarkaristuse õigustuseks, et süüdimõistetu ei teadnud, et nii ei tohi käituda, ei ole eluliselt usutav, arvestades veel eriti asjaolu, et süüdimõistetu on korduvalt viibinud vangistuses. Ka ei nähtu käesolevaks ajaks individuaalse täitmiskava täitmise protsessis sellest mõju süüdimõistetu käitumisele ja arusaamadele.

1. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nõustuda maakohtuga osas, et käesoleval ajal ei ole M.H puhul sobiv meede uute kuritegude maandamiseks ka kriminaalhooldus ning seda ka koos kaitsja poolt taotletud elektroonilise valvega mitte. See meede oleks põhjendatud isikute suhtes, kes on näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on võimelised oma käitumist muutma. M.H on näidanud, et ka range järelevalve ei mõjuta teda ning seega ei ole alust arvata, et oleks põhjust süüdimõistetut usaldada ja rakendada tema suhtes kriminaalhooldust ja seda ka koos elektroonilise valvega. Kuigi määruskaebuses korratakse, et süüdimõistetul on olemas elu- ja töökoht ning toetav perekond, siis nimetatud asjaolud olid süüdimõistetul olemas ka enne vangistust – tal oli elukoht, samuti toetavad lähedased. Töökoha osas on vangla iseloomustusest tuvastatav, et isik on vabaduses töötanud, olnud töötuna arvel kui ka saanud töövõimetustoetust. Vaatamata sellele ei takistanud need asjaolud süüdimõistetu poolt kuritegu toimepanemast. Kuidas need asjaolud käesolevalt omaksid teistsugust positiivset mõju, ringkonnakohtu hinnangul määruskaebusest tuvastatav ei ole. Ringkonnakohus jagab maakohtu kahtlusi garanteeritud töökoha osas ning puudub veendumus, kas süüdimõistetul ka seal reaalselt oleks võimalus töötada. Samas ei ole vähetähtis, et vangla koostatud iseloomustusest nähtuvalt on M.H välja toonud, et ta arvab, et ei pea töötama ning ei ole absoluutselt motiveeritud. Maakohus on analüüsinud süüdimõistetu elutingimusi vabadusi ning selles osas on kaitsja etteheiteid alusetud. Seejuures ei leia ringkonnakohus, et ära kantud karistus numbriliselt omaks mõju süüdimõistetu ennetähtaegse materiaalsete eelduste täidetusele. Kantud karistust on maakohus nõuetekohaselt arvestanud formaalsete eelduste täidetusel. Ka ei leia kohtukolleegium, et süüdimõistetu oleks läbinud sellises ulatuses või mahus sotsiaalprogramme, mille alusel saaks asuda seisukohale, et uute kuritegude risk oleks viidud miinimumini. Vangla iseloomustuse kohaselt on süüdimõistetu läbinud vangistuses üksnes tagasilanguse toimetuleku töövihiku täitmise, millise kaheldavat mõju on maakohus määruses põhjalikult käsitlenud ning on vangistuses töötanud. Selle pinnalt mingite järelduste tegemine oleks ennatlik ning puudulik. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul M.H puhul täheldatavad sellised muutused, mille pinnalt saaks asuda seisukohale, et talle tuleks anda võimalus enda tõestamiseks väljaspool vangistusasutust. Ka on maakohus põhjalikult käsitlenud süüdimõistetu narkoprobleemi ning kaitsja ei ole määruskaebuses esitanud argumente, mis annaks aluse maakohtuga võrreldes teistsuguseks järelduseks. 6 Ka jääb edutuks süüdimõistetu kaitsja kaitsetaktikaline väide justkui maakohus oleks loonud olukorra, kus korduvalt sama süüteo eest karistatud isik ei omaks õigust ennetähtaegselt vabaneda. Maakohus on analüüsinud süüdimõistetu käitumist ning on jõudnud järeldusele, et isik pani korduvalt toime samaliigisi kuritegusid ning ei oska oma käitumist õiguskuulekuse suunas muuta. Ringkonnakohtule ei nähtu süüdimõistetu püüdlused tõsiselt.
2. Ka esitas süüdimõistetu kaitsja riigi õigusabi tasu taotluse, mille kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määruse analüüsile ja määruskaebuse koostamisele 60 minutit, mille eest taotleb tasu 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus selles ulatuses on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 187 lg 2 kohaselt, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Seega tuleb menetluskulud hüvitada M.H-l.
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
4. septembri 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Ingeri Tamm 7