) § 4034 lg 7 tagajärjega selliselt, et hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja kolme lepingu alusel kokku põhivõlgnevuse 839 eurot 2 senti, sissenõudmiskulud 85 eurot ning hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise seadusjärgses määras 228 eurot 64 senti.
lg 1 mõttes.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (
), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (
4 p-d 1 ja 2 ning lg 2).
lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.
lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kohus leiab, et kostja avaldused lepingute sõlmimiseks on tehtud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (
Kostja tahteavaldused sisaldasid kohustuslikku teavet
Lepingud on kostja poolt allkirjastatud (lepingud nr 9428067 (dtl 117) ja nr 10762583 (dtl 133) käsikirjaliselt ja leping nr 11096137 digitaalselt)). 6. Hageja selgituste kohaselt on lepingu nr 9428067 krediidi kulukuse määraks 41,05% aastas ja intressiks 36,79% aastas, lepingu nr 10762583 krediidi kulukuse määraks 40,90% aastas ja intressiks 36,79% aastas ning lepingu nr 11096137 krediidi kulukuse määraks 41,18% aastas ja intressiks 36,62% aastas.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu nr 9428067 sõlmimise ajal oktoobris
lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt nt RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 18). 4 Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (
Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (
See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.
lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. 8.
lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Hageja selgitas hagiavalduses, et peab otstarbekaks esitada nõuded lähtudes
Sellest tulenevalt võib eeldada, et hageja tunnistab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist laenuandja poolt. 9. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse
lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt lepingu tasu, haldustasu, kaarditasu, raha väljavõttetasu jms) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (muuks tasuks ei loeta viivist ega sissenõudmiskulusid). Hageja esitaski nõudeid selliselt, et nõuab vaid põhivõlgnevust ja seaduses sätestatud määras viivist, muid tasusid ega intressi hageja ei nõua. Hageja selgituste kohaselt ei olnud lepingu nr 9428067 ülesütlemine kehtiv ning leping lõppes peale maksetähtaja möödumist 11. oktoobril 2023. 5 Hageja toob välja, et lepingute nr 10762583 ja nr 11096137 alusel kostja makseid ei ole teinud ning need on 23. veebruaril 2023 kehtivalt üles öeldud. 10. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu nr 9428067 alusel põhivõlgnevuse 56 eurot 53 senti, sissenõudmiskulud 20 eurot, viivise hagiavalduse esitamiseni
lg 1 teises lauses sätestatud määras summas 11 eurot 77 senti ning edasiulatuva viivise põhivõlgnevuselt 56 eurot 53 senti alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni
Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu nr 10762583 alusel põhivõlgnevuse 160 eurot 93 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot, viivise hagiavalduse esitamiseni
lg 1 teises lauses sätestatud määras summas 44 eurot 60 senti ning edasiulatuva viivisw põhivõlgnevuselt 160 eurot 93 senti alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni
Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu nr 11096137 alusel põhivõlgnevuse 621 eurot 56 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot, viivise hagiavalduse esitamiseni
lg 1 teises lauses sätestatud määras summas 172 eurot 27 senti ning edasiulatuva viivise põhivõlgnevuselt 621 eurot 56 senti alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni
11. Kohtu hinnangul on hageja põhinõuded summades 56 eurot 53 senti, 160 eurot 93 senti ja 621 eurot 56 senti põhjendatud, kostja poolt omaks võetud ning tuleb kostjalt välja mõista. Kohus leiab, et kuna laenuandja ei öelnud kostjaga sõlmitud lepingut nr 9428067 kehtivalt üles, oli leping kuni tähtaja lõppemiseni kehtiv ning hagejal ei ole kostja vastu nõudeid
§-de 416 ja § 195 mõttes tulenevalt lepingu ülesütlemisest, kuid hagejal võib olla kostja vastu täitmisnõue
lg 1 alusel, mis sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja põhinõude suurusele. Kohus leiab, et kostjalt tuleb lepingu nr 9428067 alusel mõista hageja kasuks välja
Kostja sai lepingu alusel soetada kauba maksumusega 97 eurot 98 senti, sellest tuleb maha arvata 41 eurot 45 senti, mille ulatuses on kostja põhivõla tasumise kohustuse juba täitnud. Kohus leiab, et kuna laenuandja ütles kostjaga sõlmitud lepingud nr 10762583 ja nr 11096137 kehtivalt üles, siis on hagejal õigus nõuda põhivõlgnevuste tasumist. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et ta oleks viidatud lepingute alusel tagasimakseid teinud ja / võiülesütlemine ei oleks olnud kehtiv. 12.
lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist lepingu nr 9428067 alusel summas 16 eurot 41 senti (hagiavalduse seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 11 eurot 77 senti ja perioodi 9. juuli 2025 kuni 29. aprill 2026 eest arvutatud viivis
lg 1 teises lauses sätestatud määras summas 4 eurot 64 senti), lepingu nr 10762583 alusel summas 57 eurot 80 senti (hagiavalduse seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 44 eurot 60 senti ja perioodi 9. juuli 2025 kuni 29. aprill 2026 eest arvutatud viivis
lg 1 teises lauses sätestatud määras summas 13 eurot 20 senti) ning lepingu nr 11096137 alusel summas 223 eurot 26 senti (hagiavalduse seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 172 eurot 27 senti ja perioodi 9. juuli 2025 kuni 29. aprill 2026 eest arvutatud viivis
6 Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingute nr 9428067, nr 10762583 ja nr 11096137 puhul viivis põhinõuetelt (vastavalt 56 eurot 53 senti, 160 eurot 93 senti ja 621 eurot 56 senti)
aprillist kuni nõude täitmiseni. 13. Hageja nõuab ka kõigi kolme lepingu alusel sissenõudmiskulude väljamõistmist kokku summas 85 eurot. Hageja tugineb seejuures
Hageja palub vastavalt
lg-le 1 mõista välja sissenõudmiskulud lepingute nr 10762583 ja nr 11096137 kehtivuse ajal saadetud meeldetuletuskirjade eest. Kummagi lepingu alusel saadeti neli kirja, mille maksumuse osas viitab hageja nimetatud lepingute üldtingimuste p-dele 3.6 ja 3.7, mis omakorda viitavad hagiavaldusele lisatud laenuandja hinnakirjale. Vastavalt laenuandja alates 24. oktoobrist 2022 kehtinud hinnakirjale oli osamaksete tasumisega viivitamisel saadetavate meeldetuletuste tasu 5 eurot. Lepingute nr 10762583 ja nr 11096137 alusel tekkis hagiavalduse kohaselt kostjal maksekohustus alates novembrist 2022 (lepingud nägid esmalt maksepuhkust).
lg 1 ette näeb, et lepingu kehtivusajal peab enne iga tasulise meeldetuletuskirja saatmist võlausaldaja saatma vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja on lisanud hagiavaldusele väljavõtted laenuandja süsteemist (dtl 135–136), millelt peaksid hageja sõnul olema nähtavad tasuta meeldetuletused, kuid kohtu hinnangul pole nimetatud väljavõtete põhjal võimalik kindlaks teha, millise konkreetse lepingu või makse kohta meeldetuletused on saadetud ega ka seda, kellele on nad saadetud. Lisaks nähtub kõnealustest väljavõtetest, et peale 2022. a oktoobrit on ainult üks meeldetuletus kohale toimetatud. Hageja palub mõista kostjalt välja hüvitis ka peale lepingute nr 9428067, nr 10762583 ja nr 11096137 lõppemist saadetud meeldetuletuskirjade eest. Kostjale saadeti iga lepingu kohta kolm meeldetuletuskirja, seejuures iga meeldetuletuskirja hind oli vastavalt laenuandja hinnakirjale 5 eurot ehk hageja nõue peale lepingute lõppemist saadetud meeldetuletuskirjade eest kolme lepingu puhul on kokku 45 eurot. Kohus selgitab, et
lg 2 ei anna iseseisvat alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist (st ei ole nõudenorm ega seadustatud hinnakiri), vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Kuivõrd laenuandja on lepingutes kehtestanud meeldetuletuskirja eest teenustasu, ei ole hageja nõue tulenevalt
Kohtu hinnangul on tegemist tüüptingimusega, mis võib olla ka tühine. Seega saab hageja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (
§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama arvestades
Hageja on sissenõudmiskulude nõuete tõendamiseks esitanud kostjale saadetud e-kirjad, kuid pole kahju tekkimist kuidagi põhjendanud ega tõendanud, mistõttu kohus jätab hageja nõude ka peale lepingute lõppemist tekkinud sissenõudmiskulude osas rahuldamata. 14. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista lepingust nr 9428067 tulenev põhinõue 56 eurot 53 senti, lepingust nr 10762583 tulenev põhinõue 160 eurot 93 senti ja lepingust nr 11096137 tulenev põhinõue 621 eurot 56 senti, otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis kokku kolme lepingu alusel 297 eurot 47 senti ning alates kohtuotsuse tegemisest jooksev viivis põhinõuetelt
MS § 173 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.
Hageja on sellise taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist
(allkirjastatud digitaalselt) 8 kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.