Obsah (10)

§ 369§ 5§ 230§ 173§ 163§ 174§ 138§ 172§ 4842§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Kohtujurist Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised esindajad ja Asja läbivaatamise viis Harju Maako

§ 369

alusel maksetähtpäevale järgnevast päevast ning ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete kohta viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni vastavalt graafikule (dtl 95-96). KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus asub seisukohale, et hagi on põhjendatud 11.02.2026 esitatud ümberarvestatud nõude osas. Kohus rahuldab seetõttu hagi osaliselt. Kohus põhjendab otsust järgmiselt.
2. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-
3. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
4. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/
5. Kohus lähtub asja 5 lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu
6. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). 14.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

1. Kostja ja XXX AS vahel on sõlmitud 26.09.2022 tarbijakrediidileping nr XXX, mille alusel laenas XXX AS kostjale 3600 eurot (VÕS § 402 lg 1). Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 15.11.2022-15.10.
2. Lepingu kohaselt oli intressimäär 28,9% aastas, lepingutasu 0 eurot, igakuine lepingu haldustasu 1,50 eurot, krediidi kulukuse määr 33,78% aastas.
3. Tarbijakrediidilepingus kokku lepitava intressimäära suurus on VÕS § 406 2 lg 1 ja VÕS § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
4. 26.09.2022 oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 16,3%. Seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldamiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 48,9% aastas. Laenulepingu alusel väljastatud krediidi kulukuse määr oli 33,78%. Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping VÕS 4062 lg 1 alusel tühine.
5. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.
6. Kohus hindab, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on selgitanud, et laenuandja tugines üksnes kostja täidetud laenutaotluses esitatud andmetele ning maksutõendile. Maksuameti päringu kohaselt oli kostja 3 kuu keskmine sissetulek umbes 100 eurot ning 12 kuu keskmine sissetulek 1588 eurot. Laenutaotluses olid kostja igakuised kohustused olid 193,63 eurot. Esialgne võlausaldaja lähtus sissetulekust 1694 eurot ning et peale laenu väljastamist on kostja igakuised kohustused kokku summas 193,63 (100+ 93,63) eurot. Seega kostjale jäi sissetulekust veel kätte peale kohustuste tasumist 1500,37 eurot. Esialgne võlausaldaja lähtus põhimõttest, et finantskohustused ei tohi moodustada rohkem kui 50% sissetulekust, mis on käesoleval juhul täidetud. Kostjale jäi kätte elamis- ja muudeks kuludeks 1500,37 eurot. Samuti kontrollis esialgne võlausaldaja krediidi-infot ja Taust.ee-st, mille kohaselt maksehäired puudusid.
7. Hageja on kohtule esitanud laenu otsustusprotsessi parameetrite väljavõtte kuid pole esitanud andmeid selle kohta, et krediidiandja oleks kostja krediidivõimelisuse hindamisel võtnud arvesse ja kontrollinud kostja sissetulekuid ja kohustusi.
8. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Samuti selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija 6 krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.
9. Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
10. Hageja on esitanud kohtule otsustusprotsessi parameetrite väljavõtte (dtl 43-45), mis on krediidiandja enda loodud dokument. Muid tõendeid (pangakonto väljavõte, Pensioniregistri päring, Creditinfo või Taust.ee päring) hageja kohtule esitanud ei ole. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et krediidiandja on kontrollinud kostja kohustuste, sh teiste finantskohustuste olemasolu või suurust. Kohtu selgitas 22.01.2026 määruses, et kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Arvestades eeltoodut ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida VÕS § 403 4 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline, sest krediidiandjal puudusid piisavad andmed vastavale järeldusele jõudmiseks.
11. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, loeb kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
12. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
13. Hageja täitis 11.02.2026 kohtunõude, mille kohaselt kohus kohustas hagejat esitama VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse. Ümberarvestuse kohaselt sai kostja lepingu alusel laenu kokku summas 3600 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule 895,04 eurot (dtl 98-106). Sellest 539,28 on arvestatud põhiosa katteks ja 355,76 eurot seadusjärgse intressi katteks (15.01.2026 seisuga) (dtl 107-117). Seega siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma lepingu alusel saadud summa 3060,72 eurot (3600-539,28). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 29.11.2023 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas. Hageja palub välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed summas 3060,72 eurot

§ 369

alusel maksetähtpäevale järgnevast päevast ning ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete kohta viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni vastavalt graafikule (dtl 95-96).

1. Hageja on tõendanud, et kostjale on väljastatud krediiti kokku 3600 eurot (dtl 27-39). Ümberarvestuse ja lisa 1 kohaselt on kostja teinud kokku tagasimakseid põhivõlgnevuse katteks 895,04 eurot ja intressi kateeks 355,76 eurot. Vastavalt VÕS 4034 lg 7 loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Eesti Panga võlasuhete intressimäär lepingu sõlmimise ajal 26.09-31.12.2022 oli 0%, 01.01-30.06.2023 oli 2,5%, 01.07-31.12.2023 oli 4%, 01.01-30.06.2024 oli 4,5%, 01.07-31.12.2024 oli 4,25%, 01.01-30.06.2025 oli 3,15% ja alates 01.07.2025 on 2,15% aastas.
2. Hageja väitel ütles algne laenuandja lepingu üles pärast seda, kui kostja oli jätnud tasumata osamaksed 15.08.2023-15.11.
3. Kohtule on esitatud kiri, mis on saadetud 31.10.2023 kostja lepingu sõlmimisel hagejale antud aadressile (dtl 40). Kirjas on märgitud, et võla tasumiseks anti täiendav tähtaeg 23.11.2023 ning et kui võlga selleks tähtajaks ei tasuta, ütleb laenuandja lepingu erakorraliselt üles. Kohtule on esitatud ka 29.11.2023 saadetud kiri, millega laenuandja ütleb lepingu üles ning teatab, et loovutas nõude hagejale (dtl 41). Hageja 7 esitatud ümberarvestuse kohaselt on kostja tasunud põhiosa võlgnevust kuni 15.03.2027 põhiosa makseni (
4. osamakse, s.o15.03.2027 tasutud osaliselt, summas 5,86 eurot). Hageja selgitab, et 29.11.2023 ülesütlemist ei saa lugeda kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlgnevuses. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kostja hagiavalduse esitamise seisuga võlgnevuses ning lepingu ülesütlemine on kehtetu. Leping ei ole ka korraliselt lõppenud, lepingujärgne viimane tagasimakse peaks olema 15.10.
6. Hageja on tõendanud, et kostja sai laenu 3600 eurot. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tehtud ümberarvestuse tulemusel, st arvestades tasutu põhivõla ja seadusjärgse intressi katteks, on kostjal seega tagastamata 3060,72 eurot. Kuid see ei ole tervikuna sissenõutavaks muutunud.
7. Kohus leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada, sest poolte vahel oli laenuleping, hageja tõendas, et laen on kostja kasutusse antud, kostja ei ole laenu täielikult tagastanud, kostja ei ole peale 15.07.2023 osamakset laenumakseid tagastanud ning hagejal on

§ 369

kohaselt alust eeldada, et võlgnik ei pruugi tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi õigeaegselt täita. Kohus mõistab seega kostjalt edasiulatuvalt välja lepingujärgsed tagasimaksed alates 15.03.2027 kuni 15.10.2032, kokku summas 3060,72 eurot.

1. Hageja palub välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksetelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.
2. Kuivõrd krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole hagejal õigust nõuda viivist lepingujärgses määras, kuid hageja viivisenõue on põhjendatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seega kohus rahuldab viivise nõude ning mõistab välja tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla osamaksetelt viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni võlgnevuse tasumiseni.
3. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kuivõrd kohus on veendunud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, jätab kohus halduskulude nõude 6 eurot ning sissenõudmiskulude nõude 50 eurot rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 35. Kohus rahuldas hageja nõude 5170,97 eurot 65,2% ehk 3371,38 euro ulatuses, mistõttu kohus jätab menetluskulud 65,2% ulatuses kostja ja 34,8% ulatuses hageja kanda. 36.

§ 174

lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

1. Hageja on esitanud 18.04.2024 menetluskulude nimekirja (dtl 25), mille kohaselt on kulud olnud: 1) riigilõiv hagiavalduse esitamiselt 595 eurot; 2) lepingulise esindaja õigusabi tasu 358 eurot, (ilma käibemaksuta) ajakuluga 2 h ja tunnihinnaga 169 eurot. Nimekirja kohaselt on hageja kulud olnud: 8 - Maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamine ja kohtule esitamine – 20 eurot; - Täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule – 338 eurot.
2. Riigilõiv on kohtukulu (

§ 138lg-d 1 ja 2 ning § 139 lg 2), mis tuleb kostjal hagejale hüvitada.

Riigilõivu väljamõistmine vastaspoolelt on põhjendatud. 2.

§ 172

lg 9 kolmanda lause kohaselt arvatakse asja edasisel lahendamisel hagimenetluses maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka.

§ 4842

määrab, et maksekäsu kiirmenetluse avaldaja menetluskulude katteks on võimalik määrata 20 eurot ning muid avaldaja menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Seega saab kohus maksekäsu kiirmenetluse avaldusega seotud kuluna välja mõista 20 eurot. Lisaks on menetluskulu hagiavalduselt tasutud riigilõiv 595 eurot. 3. Kohus märgib, et tegemist pole keeruka ega mahuka tsiviilasjaga. Kohus leiab, et ka käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Käesoleval juhul on põhjendatud ajakulu maakohtu menetluses 1 h. Kohus peab põhjendatuks hageja lepingulise esindaja töö tunnihinda 169 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja lepinguline esindaja ei ole advokaadi kvalifikatsiooniga ning hagi koostamine polnud õiguslikust aspektist kuigivõrd keerukas, mistõttu on põhjendatud tunnihind 100 eurot (ilma käibemaksuta). Kulu tuleb välja mõista ilma käibemaksuta, sest hageja lepinguline esindaja on käibemaksukohustuslane ning hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust (

§ 174lg 10).

Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik esinduskulu 100 eurot, millele lisandub maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot, seega kokku 120 eurot.

1. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulu 715 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 65,2% hageja menetluskuludest ehk 466,18 eurot.
2. Lisaks märgib kohus hageja taotlusel lahendisse, et kostjal tuleb tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. 6.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Lember Kohtunik 9