KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Triin Niinemets Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2026, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-25-8785 Tsiviilasi Money

) § 407 lg 6 alusel rahuldamata. 5. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud, seega loeb kohus

§ 407

lg 1 teise lause alusel hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja ei ole teatanud, et ei soovi tagaseljaotsuse tegemist.

§ 407

lg 4 ei välista tagaseljaotsuse tegemist tarbijakrediidilepingust tulenevas vaidluses.

§ 407

lg 5 p-des 1-3 loetletud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid ei esine. Eeldused tagaseljaotsuse tegemiseks on seega täidetud.

1. Hageja on esitanud 17.09.2025 nõudest osalise loobumise juhuks, kui kohus leiab, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus selgitab, et nõudest loobumine ei saa olla tingimuslik. Nõudest loobumine peab olema sõnaselge ja ühemõtteline ega saa olla sõltuvuses tulevikus saabuvast asjaolust. Sisuliselt soovib hageja sellise tingimusliku loobumisega vältida hagi osalist rahuldamist ja seeläbi menetluskulude osalist kandmist. Kohus ei võta hageja osalist nõudest loobumist vastu.
2. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ja muid tühisuse aluseid ka omal algatusel (vt RKTKo 05.04.2017, 3-2-1-17-17, p 20, RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-83-13, p 12, RKTKo 21.11.2008, 3-2-1-111-08, p 23; RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-137-09, p 12). Hageja on kostja vastu esitanud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude. VÕS § 403 4 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi kuues lõige sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on toonud esile, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh teave tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 18). Kostjal on küll VÕS § 403 4lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta kostjal neid täpsustada (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 21, RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.3). Kohus on seisukohal, et hagiavalduses toodud asjaolud ei võimalda tuvastada, et krediidiandja on krediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi peab krediidiandja krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Kuigi krediidiandja on kogunud teavet kostja sissetulekute ja kohustuste kohta, ei ole ta rakendanud mõistlikku hoolsust asjaolude, sh kostja krediidikäitumise hindamisel. Hagiavaldusest nähtub, et krediidiandjale oli teada, et kostjal on krediidikohustused vähemalt kaheksa erineva laenuandja ees. Hageja vastusest kohtunõudele nähtub, et seitse neist kohustustest on võetud lepingu sõlmimisele eelneva kuue kuu jooksul. Lisaks viitavad hagiavalduses toodud asjaolud, et kostjal oli raskusi krediidiandja ees olevate kohustuste täitmisega. Vaatamata sellele ei ole krediidiandja analüüsinud kostja võimalikku riskikäitumist ega põhjendanud kostja võimet täita veel ühte krediidikohustust, rikkudes sellega krediidivõimelisuse hindamise kohustust.
3. Kohus leiab, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Hageja esitas nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõte. Ümberarvestuse kohaselt on kostja tasunud kaks esimest osamakset ja osa kolmandast. See tähendab, et lepingu ülesütlemise ajaks oli kostja viivituses vähemalt kolme järjestikuse osamaksega ja leping on 08.05.2025 kehtivalt üles öeldud. Kohus leiab, et hagejal on lepingute ülesütlemise tõttu VÕS § 196 lg 5 ja §-de 189-191 kohaselt õigus nõuda üleantu tagastamist ja rahuldab hageja ümberarvestustes esitatud nõude põhivõla 2244,36 euro väljamõistmiseks. Nõude ümberarvestuses on hageja esitanud intressinõude, paludes kostjalt välja mõista VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära järgne intress 23,18 eurot. Kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud ja rahuldab nõude. Hageja nõuab ümberarvestustes lepingu ülesütlemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 21,67 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist põhivõlalt 2244,36 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Ümberarvestuste järgi oli kostja viivituses 07.02.2025 tagasimaksest kuni ülesütlemisele eelnenud 07.05.2025 tagasimakseni. Kogu põhivõlg muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisel 08.05.
4. Kohus rahuldab hageja lepingu ülesütlemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude 21,67 eurot ja mõistab välja viivise põhivõlalt 2244,36 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 09.05.2025 kuni kohase täitmiseni. Ülejäänud osas jätab kohus nõude rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 9.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hageja nõude rahuldamise ulatust (80%), tuleb menetluskulud jätta 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja kanda.

1. Hageja menetluskulud on taotluse järgi 455 eurot riigilõivu eest. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendatud kuluga. Seega on hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 455 eurot, millest 80% ehk 364 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
2. Hageja taotlusel tuleb kostjal tasuda väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Niinemets kohtunik