) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida
lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.
lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud summa.
Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta
kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kohus selgitab, et kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-78-13, p 13; Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 14). 4. Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et hageja vanemateks on K. M. ja kostja (dtl 95-96). Vanemate vahel on Sotsiaalkindlustusametis sõlmitud vanemluskokkulepe, mille kohaselt peaks hageja ühes kuus viibima poole ajast ema juures ja poole ajast isa juures (dtl 97-101).
lg 2 esimese lause kohaselt täidab vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Riigikohus on oma lahendi 2-18-6491 p-s 13 märkinud, et kõnealuses sättes on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega.
lg-t 2 on vaja aga täpsemalt tõlgendada olukorras, kus alaealine laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (vt ka Riigikohtu
lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist (vt kohtu selgituste osas ka Riigikohtu lahend 2-18-6491). 5. Puudub vaidlus, et hageja elas detsembris 2024 isa juures. Samas puuduvad tõendid, et kostja oleks hagejale detsembris miinimumulatuses elatist tasunud. Kostja esitatud tõenditest nähtub üksnes, et kostja on tasunud kulusid seoses hagejaga detsembris 2024 kokku 141,29 euro ulatuses (so toiduraha X OÜ-le 32,94 eurot, dtl 109; kunstiringi eest 91 eurot, dtl 115; õpetajate kink 15,20 eurot +2,15 eurot, dtl 117, 179). Arvestades, et kahekordne elatise baassumma on 545,52 eurot, siis ei saa asuda kohtu hinnangul seisukohale, et kostja oleks võrdväärselt hageja isaga ülalpidamist detsembris 2024 andnud. Kuna hageja on elanud detsembris isaga, seega on eluliselt usutav, et isa on kõik muud eluliselt vajalikud hagejaga seotud kulud kandnud (s.h hagiavalduses märgitud eluasemekulud, kodused toidukulud, transpordikulud, hügieenitarbed jms). Hagis märgitud kulud on igakuiselt vajalikud ja mõistlikud. Kohtul puudub alus kahelda, et hageja igakuised kulud ei oleks vastanud detsembris vähemalt seaduses sätestatud kahekordsele baassummale. Kohus selgitab, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab lapsel normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-174-16, p 13). Kohus asub seisukohale, et kuna kostjale laekub lastetoetus ning kostja on teinud detsembris kulutusi seoses hagejaga, siis on hageja õigustatud nõudma elatist detsembri 2024 eest summas 226,43 eurot (miinimumelatise summa arvestades kostjale laekuva lastetoetusega 367,72 eurot- kostja tehtud kulutused summas 141,29 eurot). 6.
lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid kui vanem on
lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise vähendamiseks tuleb tuvastada, et selleks on mõjuv põhjus, muu hulgas kas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus on kostjale 26.03.2025 kirjaga (dtl 168-171) selgitanud, et kui kostja leiab, et ta ei ole majanduslikult suuteline elatist hagejale nõutud määras tasuma, siis tuleb kohtule vastavaid asjaolusid tõendada, s.h esitada selgitus ja tõendid oma igakuiste sissetulekute (s.h võimalikud toetused) ja väljaminekute kohta ning andmed ja dokumendid kostja varalise seisundi kohta (sh kostjale kuuluv kinnisvara, väärtpaberid, sõidukid, 4 väärisesemed jms). Kostja on kohtule esitanud tõendi, mille kohaselt on ta 02.11.2024 võetud töötuna arvele (dtl 189) ning 16.01 2025 otsuse, mille kohaselt on töötuna arvelolek 14.01.2025 lõpetatud, kuna kostja töötab alates 15.01.2025 ettevõttes AS X (dtl 191). Kohus asub seisukohale, et kostja ei ole seega käesoleval juhul tõendanud, et elatise väljamõistmisel jääks ta varaliselt vähemkindlustatuks või et ta ei oleks olnud suuteline detsembris 2024 hagejale ülalpidamist vähemalt miinimumulatuses pakkuma. Vahepealne töötuna arvelolek ei vabasta kostjat tema ülalpidamiskohustusest. Muid aluseid elatise vähendamiseks ei ole kostja välja toonud. Kohus peab vajalikuks m.h selgitada, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (vt selles osas ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. Seega puudub kohtu hinnangul alus elatise täiendavaks vähendamiseks
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.