← Eesti

3-23-1029/62

Obsah (8)§ 67§ 68§ 71§ 41§ 53§ 62§ 105§ 47

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-23-1029 Otsuse kuupäev 10. mai 2024 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi E.U kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja Tartu Vangla ko

) § 62 kinnitab, et vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. 4 3-23-1029 18.15.Kuni

  1. oktoobrini 2022 olid Tartu Vangla kinnipeetavatele, kelle usutunnistus on islam, lubatud iganädalased ühispalvused ning Koraani ja araabia keele õppimise tunnid. Alates nimetatud kuupäevast keelustati islamiusuliste jaoks igasugune ühistegevus. Teadaolevalt kirjalikku sellekohast haldusakti väljastatud ei ole. 18.16.Vangla on jätnud otsimata võimaluse saavutada õiglane tasakaal kaalul olevate konkureerivate huvide vahel vanglas vajaliku julgeoleku ning kaebaja põhiseadusliku õiguse vahel rahuldada oma usulisi vajadusi koos usukaaslastega (Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-4-1-4-03, p 17). 18.17.Vangla on jätnud hindamata, ega seletanud, miks kujutavad vangla arvates islamiusulised kinnipeetavad suuremat julgeolekuriski, kui kultuurilistel, huvitegevuses või muul eesmärgil kogunevad kinnipeetavad, ning milles risk väljendub (EIK
  4. juuni
  5. a otsus nr 34417/10). 18.18.Ülejäänud kristlikele konfessioonidele suunatud tegevused ja kogunemised jätkuvad endiselt. Keeld pärineb vene õigeusu preestrilt, mis on oma olemusel diskrimineerimine usulisel pinnal. 18.19.Tartu Vangla on pannud religioosse tegevuse üle julgeoleku ja järelevalve teostamise Eesti Islami Ühingule. Järelevalve korraldamise kohustus on Tartu Vanglal. 18.20.Islamis on rituaale, mille täitmine on kohustuslik, ning milliseid Tartu Vangla kaebajal järgida ei võimalda. Üks neist on koguduse palve, mis tuleb pidada koguduses. 18.21.Islamis ei ole vajalik vaimuliku kohalolu. Palvet võib eest vedada iga usklik, kes valdab araabia keelt. 18.22.Ühispalvust läbi viia välistab Tartu Vangla direktori käskkiri nr 1-1/27, p 1.7.
  6. 18.23.Moslemid ei tarvita söögiks sealiha. Taotlusele võimaldada taimetoitlastele mõeldud kööginõusid, vastati keeldumisega. Ometi on S-majas erinevalt E-majast sellised kööginõud olemas. See on diskrimineerimine. 18.24.Õigus kuulutada ja järgida oma usukombeid on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-te 9 ja 14 ning protokolli 12 art 1 lg-te 1 ja 2 kaitsealas. 18.25.Tartu Vangla on keeldunud paljudel kordadel vastu võtmast muukeelseid avaldusi. Ka ei ole ametnikud selgitanud tõlke teostamise võimalikkust. Kaebaja ei ole Eesti kodanik ning tal puudub kohustus keelt osata. Avalduste mitte vastuvõtmisega diskrimineeritakse kaebajat keele alusel. 18.26.Tartu Vangla pole seni oma süüd üheski punktis tunnistanud ega isegi vabandanud. Tartu Vangla teenistujad on põhjustanud kaebajale pika aja vältel füüsilist ja emotsionaalset valu, alandusi, üleelamisi ja asjatuid kannatusi. Samuti on nad rikkunud kaebaja kehalist puutumatust, alandanud väärikust ja tekitanud arvukaid kehavigastusi, sh raskeid (roidemurd).
  7. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist. 19.1.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele. Kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 17). 19.2.

§ 68

lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kehtestab läbiotsimise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega. Tartu Vangla direktori

  1. veebruari
  2. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p 4.6 kohaselt otsitakse kinnipeetav osakonnast väljumisel ja osakonda sisenemisel läbi, 5 3-23-1029 vajadusel teostatakse kinnipeetava suhtes täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega. Ringkonnakohus on oma
  3. novembri
  4. a otsuse nr 3-20-1641 p-s 16 leidnud, et

§-st 68, määruse nr 44 §-st 32 ja kodukorra p-st 4.6 tuleneb alus kinnipeetava läbiotsimiseks koos lahti riietumisega. 19.3.Kinnipeetava vanglast välja viimisel ei ole vanglal võimalik ette näha, millal kinnipeetav kavatseb keelatud esemeid või aineid vanglast välja toimetada. Selleks, et tagada vangla julgeolek ning isikute ohutus, kellega kinnipeetav väljaviimise käigus kokku puutub, on kõige tõhusam meetod kinnipeetava lahtiriietumisega läbiotsimine. 19.4.Kuivõrd läbiotsimise teostamiseks oli olemas õiguslik alus ning legitiimne eesmärk, ei saa vanemvalvuri poolt kaebajale lahtiriietumisega läbiotsimise teostamiseks antud korraldust pidada õigusvastaseks. Kuigi kaebaja on seisukohal, et temale kui islamiusulisele kinnipeetavale ei ole lahtiriietumisega läbiotsimise korralduse andmine usulistel põhjustel lubatud, ei õigusta see vanemvalvuri poolt antud korralduse täitmata jätmist. Kinnipeetava läbiotsimine ja selle ulatus ei sõltu isiku usutunnistusest ning ei saa olla turvalisust puudutavas osas aluseks erandite tegemiseks. Vanglal tuleb turvalisus ja julgeolek tagada sõltumata isiku usutunnistusest ning kõik kinnipeetavaid koheldakse julgeolekut puudutavas osas ühetaoliselt. 19.5.Tartu Vangla vanemvalvur R. Maalinn kinnitas oma

  1. aprilli
  2. a e-kirjas, et kaebaja suhtes ei teostatud täielikku läbiotsimist ning ühtegi riideeset temalt eraldi seljast ei võetud. Lahtiriietumisega läbiotsimise mitte toimumist kinnitab ka saatja M. Martin oma
  3. mai
  4. a e-kirjas. Kuivõrd kinnipeetava väljapoole vanglat tervishoiuteenuse osutaja juurde viimine jäi kinnipeetava agressiivse käitumise tulemusena ära, ei teostatud tema suhtes ka enam lahtiriietumisega läbiotsimist. 19.6.Kuigi kaebaja on nii vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kui ka kohtukaebuses jäänud endale kindlaks, et tema särk ja aluspüksid olid ametnike poolt katki rebitud, ei ole ka selline asjaolu tõendamist leidnud. Kui riided olidki mingil määral rebenenud, ei olnud see ametnike tahtliku tegevuse tulemus, vaid kaebaja suhtes jõu kasutamisega kaasnenud paratamatu tagajärg. Kuivõrd kaebaja suhtes ei teostatud lahtiriietumisega läbiotsimist, ei saa pidada eluliselt usutavaks ka kaebaja väidet, et vanemvalvur R. Maalinn rebis tema särgi ning aluspüksid puruks. Läbiotsimise teostamiseks läbi riiete keha kompamisel ei ole riiete rebimine ja nende eemaldamine vajalik. 19.7.Kaebaja heidab vanglale ette liigse füüsilise jõu kasutamist tema läbiotsimise teostamisel.
  5. veebruari
  6. a ettekandest nr 2-23-810 nähtub, et kaebaja keeldus lahtiriietumisega läbiotsimise teostamisest ning ametnikud olid sunnitud kasutama tema suhtes füüsilist jõudu. Ettekande kohaselt oli kinnipeetav vanemvalvur R. Maalinnaga suhtlemisel üleolev, kasutas kõrgendatud hääletooni ja karjus vanemvalvuri peale. Kinnipeetav kasutas pidevalt ebatsensuurseid väljendeid ja ametnikuga koostööd ei teinud. Kuivõrd kinnipeetav ei allunud korraldustele, suunas vanemvalvur kaebaja vastu seina (et läbiotsimist saaks seina najal ohutumalt teostada), kuid suunamise käigus keeras kinnipeetav äkitselt vanemvalvuri suunas. Selle käigus jõudis intsidendi juurde saatja M. Martin, kes võttis haardesse kinnipeetava pea, samuti jõudis intsidendi juurde vanemsaatja E. Eessaar, kes võttis haardesse kinnipeetava parema käe. Ametnikud tõmbasid jõudu kasutades kinnipeetava kõhuli põrandale. Seejärel jõudsid intsidendi juurde valvur K. Kaldvee ja vanemvalvur S. Siniaas. Vanemvalvur S. Siniaas paigaldas kinnipeetavale, kes oli põrandal kõhuli, käerauad selja taha. Ettekande kohaselt jätkas kaebaja maas olles ametnike suunas solvavate väljendite kasutamist. Kinnipeetavale teostati läbiotsimine, mille käigus keelatud esemeid ei leitud. 19.8.

§ 71

lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu.

§ 41

lg 2 järgi allutatakse kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud 6 3-23-1029 piirangutele; kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel; piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kuna kaebaja eiras vanglaametniku poolt antud õiguspärast korraldust, keeras ennast äkiliselt vanemvalvuri suunal ning oli ametnike vastu agressiivselt meelestatud, oli põhjendatud vanglaametnike poolt jõu kasutamine. Olukorras, kus kinnipeetav käitub ametnikuga agressiivselt (keerab järsu liigutusega tema poole, räägib kõrgendatud hääletoonil, kasutab ebatsensuurseid väljendeid), ei saa ametnikud jääda ootama, millal kinnipeetav neid ründab. Võttes arvesse kinnipeetava poolset käitumist, tema olekut ja äkilist pööramist vanemvalvuri suunal, oli ametnikul põhjendatud kahtlus, et kinnipeetav võib käituda vägivaldselt. Enda ohutuse tagamiseks ning teenistusülesande ohutuks lõpule viimiseks annab

§ 71lg 2 ametnikele õiguse kasutada enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu.

Olukorras, kus kinnipeetav oli ametniku suhtes vaenulikult meelestatud, kasutas ebatsensuurseid väljendeid, oli näost punane ja karjus ning tegi seejärel järsu liigutuse ametniku suunal, viitas selgelt sellele, et kinnipeetav võib ametnikke rünnata. Seetõttu oli põhjendatud ja vajalik kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine, et välistada võimalik edasine rünne ja tagada ametnike ohutus teenistusülesannete täitmisel. 19.9.Intsidendi osas on

  1. veebruaril
  2. a koostatud ka füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokoll nr 2-23/1-1/
  3. Terviseseisundi kontroll on teostatud kell 08:
  4. Jõu kasutamise tinginud intsidendi algusasjaks on märgitud 08:
  6. veebruari
  7. a protokolli nr 223/1-4/3 kohaselt oli koha peal visuaalselt näha vaid mõlema käe randmetel marrastused käeraudade paigaldamisest. Muid vigastusi esmasel vaatlusel ei tuvastatud. Kella 09:00 paiku käis kinnipeetav meditsiiniosakonnas, kus palus ennast uuesti üle vaadata. 09:10 teostati uus läbivaatus kehavigastuste tuvastamiseks. Kinnipeetaval avastati punetavad marrastused vasaku õla ja õlavarre piirkonnas, parema õla piirkonnas, kuklal, selja ülemises piirkonnas (abaluudel ja abaluude vahelisel alal) ning paremal pool ninajuure juures punetav marrastus.
  8. veebruari
  9. a õhtul toodi kaebaja taas meditsiiniosakonda. Lisamarrastusi visuaalselt ei täheldatud, õla valulikkus oli ilmselt tingitud käe väänamisest. Kinnipeetav kaebas valulikkust vasakul küljel keskosas. Kinnipeetavale määrati valuravi. 19.10.Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kool kinnitas oma
  10. aprilli
  11. a ekirjas, et kaebaja käis
  12. veebruari
  13. sündmuse toimumise järgselt meditsiiniosakonnas ka
  14. veebruaril
  15. a,
  16. veebruaril
  17. a ja
  18. märtsil
  19. a. Samuti kinnitas P. Kool, et kaebajale määrati töölt vabastus kuni
  20. märtsini
  21. a.
  22. veebruaril 2023 kaebas kaebaja valu rindkeres ning kinnipeetav viidi meditsiiniosakonda. Meditsiiniosakond on kahtlustanud roidemurdu, kuid täpsemaks diagnoosiks oli vaja radioloogi hinnangut. Oma
  23. aprilli
  24. a e-kirjas kinnitas P. Kool, et kaebajal tuvastati ka roidemurd.
  25. veebruaril
  26. a kurtis kaebaja valu hingamisel ja liigutamisel. Jätkati valuravi.
  27. märtsi
  28. a tervisekaardi kande kohaselt istub ja hingab kinnipeetav normaalselt ja liigutustel ei olnud valuväljenduslikku käitumist. 19.11.Eeltoodust nähtub, et kaebaja sai
  29. veebruaril
  30. a aset leidnud füüsilise jõu kasutamise käigus viga. Samuti vastab tõele, et kaebaja käis korduvalt pärast intsidendi aset leidmist meditsiiniosakonnas arsti vastuvõtul. Samuti vastab tõele, et kinnipeetavale määrati töölt vabastus. Samas ei saa Tartu Vangla hinnangul heita ametnikele ette liigse jõu kasutamist. Kaebaja väidab, et R. Maalinn istus jõu kasutamise ajal tal põlvega seljas ja peksis teda teise põlvega kehasse. Samuti väidab kinnipeetav, et teda löödi sündmuse toimumise ajal jalaga, sh ka näkku. R. Maalinn kinnitas oma
  31. aprilli 2023.a e-kirjas, et 7 3-23-1029 tema ei löönud kaebajat rusikaga vasakule ülakehasse ning ei tõuganud teda vastu seina. R. Maalinna kinnitusel ei ole ta istunud kinnipeetaval põlvega seljas ega peksnud teda teise põlvega. R. Maalinn ei näinud, et keegi ametnikest oleks kaebajale jalaga löönud. Vanemvalvur S. Siniaas kinnitas oma
  32. mai
  33. a e-kirjas, et tema ei näinud, et R. Maalinn oleks kinnipeetavat põlvega kehasse peksnud. Samuti ei näinud S. Siniaas, et keegi oleks kaebajat jalaga näkku löönud. Vanemsaatja E. Eessaar ei mäleta, et R. Maalinn oleks kinnipeetavat jalaga löönud või et R. Maalinn oleks kinnipeetaval jõu kasutamise ajal põlvega seljas istunud ja kinnipeetavat teise põlvega kehasse peksnud. Vanemvalvur K. Kaldvee kinnitas oma
  34. mai
  35. a e-kirjas, et R. Maalinn ei istunud kinnipeetaval põlvega seljas ega peksnud teda teise põlvega kehasse. Samuti ei löönud ükski teine ametnik kinnipeetavat. Valvur J. Pällo selgitas oma
  36. mai
  37. a e-kirjas, et tema ei tegelenud sündmuse lahendamisega, seega ei oska ta sündmuse kohta täpsemaid selgitusi anda. Saatja M. Martin kinnitas oma
  38. augusti
  39. a e-kirjas, et keegi valvuritest kinnipeetavat ei löönud ega peksnud. Põlv oli küll kinnipeetava turja peal (seda näeb ette taktika), kuid peksmist ei toimunud. Ka valvur G. Lille kinnitas oma
  40. mai
  41. a e-kirjas, et R. Maalinn ei peksnud kinnipeetavat põlvega kehasse ning keegi ametnikest kinnipeetavat jalaga ei löönud. 19.12.Kuigi kaebaja viitab sellele, et R. Maalinn lõi teda jõu kasutamise käigus rusikaga vasakule ülakehasse ning tõukas ta vastu seina ning et R. Maalinn peksis teda põlvega selga, ei kinnita seda väidet siiski asjas kogutud tõendid. Kuigi kaebajal fikseeriti intsidendi toimumise järgselt vigastused, viitavad vigastuste asukoht ning nende iseloom sellele, et need on tekkinud erinevate liigutuste käigus, mida ametnikud olid sunnitud kinnipeetava vastupanu lõpetamiseks ning käeraudade paigaldamiseks tegema. On paratamatu, et füüsilise jõu kasutamise käigus võib isik, kelle suhtes jõudu kasutatakse, saada kehavigastusi. Ametnike selgitused, sündmuse kohta koostatud ettekanne ning kinnipeetaval sündmuse toimumise järgselt fikseeritud vigastused ei kinnita, et kaebajat oleks jalaga löödud (sh näkku). Kaebaja näol fikseeriti paremal pool ninajuure juures punetav marrastus. On eluliselt usutav, et kui ametnik oleks löönud kinnipeetavat jalaga näkku, siis oleks tekkinud kahjustus olnud palju ulatuslikum, sest jalalöögid on tugevad. Kuivõrd ametnikud kannavad tööülesannete täitmisel jalanõusid, oleks kinnipeetavale jalaga näkku löömine põhjustanud oluliselt tõsisemate vigastuste teket. Näol olnud vigastuse tekkimist jõu kasutamise käigus saab seega pidada tõenäolisemaks, kui vigastuse tekkimist jalaga näo piirkonda löömisel. Kinnipeetava kehal olnud vigastusi saab pidada korreleeruvaks jõu kasutamise käigus kinnipeetavaga läbi viidud toimingutega (tehtud liigutustega). Kui kinnipeetavat oleks löödud jalaga kehapiirkonda samal ajal, kui kinnipeetav oli kõhuli maas ning tema käed olid selja taga käeraudades, oleks kinnipeetava vigastused olnud tõsisemad ja need oleksid paiknenud teistes asukohtades. Maas lamava isiku jalaga löömisel, kelle käed on käeraudadega selja taga ühendatud, kellel puudub võimalus keerata ennast külje peale või selili, oleks vigastuste peamine asukoht olnud keha külgedel. Sellisel juhul oleks olnud märgatavad keha külgedel ka punetavad alad. Selliseid vigastusi meditsiiniosakond kaebajal ei tuvastanud. 19.13.Kuigi füüsilise jõu kasutamise tagajärjel ei teki kinnipeetavale tavapäraselt roidemurdu, ei saa sellise vigastuse tekkimist siiski välistada. Olukorras, kus mitu ametnikku kasutavad väikesemõõdulises kambris kinnipeetava vastupanu lõpetamiseks füüsilist jõudu ning mille käigus avaldab kinnipeetav ametnikele aktiivset vastupanu, võib paratamatult tekkida kinnipeetavale ka tõsisemaid vigastusi. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et ametnikud oleksid kasutanud kinnipeetava suhtes liigset jõudu. Samuti ei nähtu, et ametnikud oleksid tekitanud kinnipeetavale rohkem kannatusi, kui see oli kinnipeetava vastupanu lõpetamiseks ja käeraudade paigaldamiseks vajalik. Roidemurru tekkimise näol 8 3-23-1029 oli Tartu Vangla hinnangul tegemist kahetsusväärse juhusega, kuid siiski mitte vangla õigusvastase tegevuse tulemusena tekkinud tagajärjega. 19.14.Kaebaja heidab vanglale ette ka seda, et tänu sellele, et teda ei viidud uuringule, seati ohtu tema tervis. P. Kool on oma
  42. aprilli
  43. a kirjas selgitanud, et kirurg suunas kaebaja diagnoosi täpsustamiseks kolmele erinevale uuringule. Kaks esimest uuringut teostati jaanuaris. Kirurg tegi
  44. veebruaril
  45. a otsuse: arvestades, et varasema gastroskoopia leiuga võrreldes dünaamika pigem positiivne, siis neelamisuuringut hetkel ei planeerita. Kaebajale määrati medikamentoosne ravi. Kuigi
  46. veebruari
  47. a määratud uuring jäi ära, ei näinud uuringu hilisemaks läbiviimiseks vajadust ka kirurg. Seega ei ole leidnud tõendamist, et kaebajale oleks uuringu ära jäämise tulemusena saabunud kahjulikke tagajärgi või et tema tervis oleks kuidagi ohtu sattunud. 19.15.Vastab tõele, et
  48. oktoobril
  49. a toimuma pidanud islamiusuliste palvus ei toimunud. Palvus otsustati vangla juhtkonna otsusel ära jätta, kuna palvustel puudub piisav järelevalve ning distsipliin. Selleks, et tagada palvuste usuline vastavus ja eesmärk, on vajalik, et palvustel osaleks vangla poolt tunnustatud religioosne juht. Probleemi seoses palvuste distsipliiniga on varasemalt välja toonud ka erinevad palvusel osalenud isikud ning parim viis distsipliini tagamiseks on islamivaimuliku kohalolu. Palvused toimuvad edaspidi siis, kui vanglat külastab imaam või mufti, kellel on õigus läbi viia islamiusulisi palvusi ning kes oskab vastutada ka palvete usulise sisu osas. 19.16.Tartu Vangla endise vanemkaplan Vadim Rebase selgituste kohaselt on islami religioonis täitmiseks viis kohustuslikku reeglit: usutunnistus (Shahādah), palvus (Şalāh), annetamine (Zakāh), palverännak (Hajj) ja paast-ramadaan (Şawm). Palvuse all mõistetakse ennekõike isiklikku palvust. Ühispalvustest osavõtmine on islami religioonis kiidetav, kuid seda talitatakse vastavalt võimalustele. Ühispalvuste iganädalane puudumine ei takista moslemi usuelu, kui ta on korralik usklik ja palvetab individuaalselt viis korda päevas. Samuti ei võeta moslemitelt üleüldiselt ära võimalust kogunemiseks, vaid edaspidi saavad moslemid koguneda igal korral, kui vanglat külastab islami kogukonna vaimulik. Kahele islami kogukonna vaimulikule on Justiitsministeeriumi poolt väljastatud alalised sisenemisload ja nad on alati teretulnud külastama oma koguduse liikmeid. On mõistetav, et senise korralduse muutmine, kus kinnipeetavatelt võeti ära võimalus harjumuspäraselt iganädalaselt koguneda ilma vaimuliku osalemiseta, on kinnipeetavate jaoks harjumatu ja ebamugav, kuid distsipliini, turvalisuse ja usulise sisu õigsuse tagamiseks on vajalik islamiusulise vaimuliku kohalviibimine edaspidistel üritustel. 19.17.Kinnipeetavatel on õigus praktiseerida usukombeid enda kambrites ning isiklikke veendumusi ning palvepraktikat ei takistata. Kinnipeetavatele, kes seda soovivad, jagatakse palvevaibad, palvemütsid ja palvehelmed. Samuti on võimalik taotleda endale väljaprinditud kujul palveaegu. Igal reedel viib vanemkaplan kõikidele moslemitele väljaprinditud kujul Tallinna Islami Keskuse poolt saadetud jutlused, mis on saadaval nii vene, inglise kui ka araabia keeles. Lisaks saavad moslemid taotluse alusel sealihavaba toitu. Eelnevast tulenevalt ei saa järeldada, et ilma vaimuliku kohalolekuta ühispalvuste ärajätmine on õigusvastane. Islami religiooni järgivatele kinnipeetavatele võimaldatakse kõiki teisi viise enda usuelu järgimiseks ning ühispalvused ei ole täielikult keelustatud, vaid uute reeglite kohaselt viiakse neid läbi üksnes koos islamivaimulikuga. Samuti on võimalik kinnipeetavatel pöörduda Tartu Vangla kaplanite poole, kes toetavad islamiusulisi kinnipeetavaid nende usuliste vajaduste ja probleemide korral. 19.18.Diskrimineerimine tähendab isiku teistest halvemini kohtlemist mingi konkreetse tunnuse alusel. PS § 12 lg 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. 9 3-23-1029 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande § 12 kommentaaride kohaselt ei ole iga erinev kohtlemine diskrimineerimine. PS §-st 12 ei tulene isiku õigust nõuda igas olukorras faktilist võrdsustamist. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust (Riigikohtu
  50. juuni
  51. a otsus asjas nr 3-4-1-205, p 39). Kaebajat ei ole usuliselt diskrimineeritud. Ülalkirjeldatust nähtub selgelt, et islamiusulistel kinnipeetavatel, kuigi neil ei ole võimalust koguneda ilma imaami või mufti juhendamiseta ühispalvustele, on jätkuvalt võimalus oma usu praktiseerimisega tegeleda. Tartu Vangla ei ole selles osas takistusi teinud. 19.19.Tartu Vangla selgitas oma
  52. aprilli
  53. a vastuses nr 6-24/871-2, et islami religioonis ei ole keelatud valmistada toitu samades toidunõudes, milles on valmistatud sealihatoite. Oluline on, et toidunõud on puhtaks pestud ning nendel ei oleks sealihatoidu jääke. Nõude pesemise võimalus on eluosakonna köögi kraanikausis olemas ning kahtluse tekkimise korral, kas nõud on piisavalt puhtad, saab kinnipeetav need ise üle pesta. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  54. Kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise, inimväärikuse alandamise ja diskrimineerimise eest. Kohtule arusaadavalt peab kaebaja inimväärikust alandavaks
  55. veebruaril 2023 kaebaja suhtes täieliku läbiotsimise teostamist, läbiotsimise käigus ülemäärase jõu kasutamist ja arstiabi saamata jätmist. Ka mõistab kohus, et kaebaja nõuab läbiotsimise käigus kaebaja tervisele tekitatud kahju hüvitamist. Diskrimineerivaks peab kaebaja kohtu hinnangul aga asjaolu, et kaebaja ei ole saanud alates
  56. oktoobrist 2022 osaleda islamiusulistele mõeldud ühistegevustes, vangla keeldub vastu võtmast kaebaja venekeelseid avaldusi, kaebajale ei selgitata tõlke teostamise võimalikkust ja kaebajale ei väljasta taimetoitlastele mõeldud toidunõusid. Samuti on kaebaja esitanud kaebuse Tartu Vangla kohustamiseks väljastada kööginurkadesse lihavabad toidunõud ning võimaldada ruum ühispalvuste pidamiseks.
  57. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebuse rahuldamiseks puuduvad alused. Seejuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega ega pea HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja seisukohti üle korrata.
  58. Esmalt lahendab kohus veel lahendamata taotlused (I), järgnevalt võtab kohus seisukoha
  59. veebruaril 2023 kaebaja suhtes täieliku läbiotsimise teostamise, läbiotsimise käigus ülemäärase jõu kasutamise ja arstiabi saamata jätmise osas (II), seejärel islamiusulistele mõeldud ühistegevuste mittevõimaldamise osas (III) ja venekeelsete avalduste vastuvõtmisest keeldumise ning tõlkeabi selgitamata jätmise osas (IV). Järgmisena lahendab kohus taimetoitlaste toidunõude küsimuse (V) ning viimaks jagab kohus menetluskulud (VI). I
  60. Kohus otsustas
  61. märtsi
  62. a määruses vaadata asi läbi kirjalikus menetluses ja seda hoolimata kaebaja taotlusest korraldada istung. Kohus põhjendas istungi korraldamata jätmist määruse p-des 20-22 (dtl 528-529). Kaebaja on
  63. märtsi
  64. a menetlusdokumendis esitanud vastuväite kohtu otsustusele lahendada asi kirjalikus menetluses. Kaebaja märgib, et tema juhtumil on vajadus tuvastada ka faktilisi asjaolusid, et osutuks võimalikuks valvurite kriminaalvastutusele võtmine, mistõttu tuleks korraldada avalik istung. 10 3-23-1029
  65. HKMS § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta.
  66. Kohus jätab kaebaja vastuväite rahuldamata ning jääb varem esitatud seisukohtade juurde neid siin uuesti üle kordamata. Kohus märgib täiendavalt siiski järgmist. Käesolevas asjas on vaidluse asjaolud piisavalt selged. Kohus ei näe, millist täiendavat kasu asja lahendamisel tekiks sellest, kui kaebus lahendataks istungil. Lisaks võimaldab asja lahendamine kirjalikus menetluses lahendada asja oluliselt kiiremini kui istungimenetluses ning väiksemate kuludega. Samuti on kaebaja olnud ise aktiivne kirjalike dokumentide ja selgituste esitaja. Asja läbivaatamise vormi valimine on kohtu kaalutlusotsus. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste tahteavaldustega, seega kaebuse läbivaatamine kirjalikus menetluses ei ole keelatud ka juhul, kui menetlusosaline on taotlenud kohtuistungi korraldamist. Kohtule ei ole käesolevas haldusasjas äratuntav, et kaebuse arutamine kohtuistungil olnuks kaebuse lahendamiseks vältimatult vajalik või võinuks viia teistsuguse otsuseni. Pealegi ei ole kehtivate õigusaktide kohaselt kaebajal subjektiivset õigust nõuda valvurite suhtes kriminaalmenetluse algatamist või kriminaalkorras karistamist. Samuti ei ole valvurite vastutuse teema praeguse haldusasja sisu. II
  67. Kaebaja väidab, et ei olnud
  68. veebruari
  69. a SA Tartu Ülikooli Kliinikum röntgenuuringu protseduuridest teadlik. Kohtu hinnangul on siiski tõendatud, et sellel kuupäeval pidi kaebajal uuring toimuma.
  70. Kaebaja on esitanud vanglale selgitustaotluse, kuna leiab, et
  71. veebruariks 2023 ei olnud talle määratud mitte mingisugust väljaviimist, ning ta soovib teada, kuidas ta sattus saatmiskavasse (dtl 32). Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool on
  72. veebruaril 2023 selgitanud, et kaebaja viibis
  73. detsembril 2022 kirurg dr Nikkolo vastuvõtul (dtl 28) (kohtule nähtub kaebaja tervisekaardi väljavõttest, et kaebaja kohta on Ceith Nikkolo kirjutanud anamneesi
  74. novembril 2022 (dtl 447)). Kirurg suunas kaebaja täiendavateks uuringuteks SA-sse Tartu Ülikooli Kliinikum.
  75. veebruaril 2023 oli kaebajale planeeritud röntgenoskoopia (neelamisuuring). Kaebajale selgitati
  76. märtsil 2023 täiendavalt, et kaebaja suunati kolmele uuringule – gastroskoopia, koloskoopia ja röntgenoskoopia (dtl 34). Kaks esimest uuringut toimusid
  77. jaanuaril
  78. Algselt oli plaan samal päeval teha ka röntgenoskoopa uuring, kuid kahjuks ei olnud röntgenkabinetil selleks päevaks aega pakkuda. Sellest tulenevalt registreeriti kaebajale uuringu aeg
  79. veebruariks
  80. Aeg pandi Radioloogiakliiniku registratuuri palvel otse röntgenkabineti kaudu, kus uuringut läbi viiakse. Vastustaja esitas
  81. novembril
  82. a tõendi ka selle kohta, et meditsiiniosakonnas peetavas märkmikus on olemas kanne selle kohta, et kaebajale oli
  83. veebruaril 2023 nähtud ette aeg uuringu läbiviimiseks (dtl 408). Seejuures edastas vastustaja kohtule ka Tartu Vangla direktori
  84. veebruari
  85. a korralduse nr 1-2/72, milles nähti ette kaebaja saatmine tervishoiuteenuse osutaja juurde (dtl 463-464). Eelnevast tulenevalt on kohtu hinnangul tõendatud, et kaebajale oli
  86. veebruariks 2023 uuringu aeg planeeritud ning sellest tingituna oli kaebaja sel päeval saatmiskavas. Kui kinnipeetav vajab ravi, mida vanglateenistusel ei ole võimalik anda, saadetakse ta

§ 53lg 2 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSk

E) § 9 lg 2 kohaselt valve all ravile asjakohase tervishoiuteenuse osutaja juurde. Ka kaebaja tervisekaardilt nähtub, et

  1. jaanuaril 2023 on talle teostatud gastroskoopia ja koloskoopia uuringud (dtl 44). 11 3-23-1029
  2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et
  3. veebruaril
  4. a toimus kaebaja läbiotsimine. Pooled on aga erineval seisukohal küsimuses, kas toimus täielik alasti läbiotsimine või mitte. Kaebaja leiab, et läbiotsimise käigus tõmmati tema T-särk ribadeks, samuti rebiti puruks kaebajal jalas olnud aluspüksid. Olles põrandal pikali teostasid valvurid vägisi kaebaja keha läbiotsimise. Selle juures kompas valvur Maalinn kaebaja genitaale ja munandeid. Vaidlust ei ole, et vanemvalvur andis kaebajale korralduse lahtiriietumiseks, et teostada läbiotsimine. Samas on vastustaja seisukohal, et kuivõrd kinnipeetava väljapoole vanglat tervishoiuteenuse osutaja juurde viimine jäi kinnipeetava agressiivse käitumise tulemusena ära, ei teostatud tema suhtes ka enam lahtiriietumisega läbiotsimist.
  5. Kohus märgib esmalt, et kinnipeetava läbiotsimist reguleerib

§ 68

. Selle sätte lg 1 ls 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud vastavalt

§ 68lg 1 ls-le 2.

Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks reguleerida läbiotsimiste korda ja on volitanud selle justiitsministrile (

§ 68lg 4).

Määruse nr 44 § 32 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik järgmistel juhtudel: 1) vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel; 2) enne ja pärast lühiajalist ja pikaajalist kokkusaamist; 3) objekti läbiotsimise ajal, kui isik viibib objektil; 4) kartserisse paigutamisel ja vanglasisesel saatmisel kartserirežiimil viibimise ajal; 5) vanglasisesel saatmisel, kui kinnipeetava suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid või vahistatu puutub saatmise käigus kokku teises kambris paikneva kinnipeetavaga; 6) üksusest väljapoole saatmisel ning tagasi üksusesse saatmisel juhul, kui kinnipeetav ei olnud kogu saatmise ajal teda saatva vanglaametniku järelevalve all; 7) jalutuskäigule minnes ja jalutuskäigult tulles, kui kinnipeetav puutus teekonnal kokku kinnipeetavaga, kellega tal muul ajal kokkupuuteid ei ole, või kui jalutuskäigule saatmise teekond ja jalutushoov või -boks ei olnud eelnevalt läbi otsitud ja 8) üksusesisesel saatmisel, kui on kokkupuude kinnipeetavaga, kellega muul ajal kokkupuudet ei ole. Seega oli vanglal nii õigus kui kohustus kaebaja enne tema vanglast välja viimist ja SA-sse Tartu Ülikooli Kliinikum uuringule saatmist läbi otsida.

  1. Määruse nr 44
  2. ptk, mis reguleerib läbiotsimist, ei reguleeri lahtiriietamisega täielike läbiotsimiste korda. Tallinna Ringkonnakohus on
  3. juuli
  4. a otsuses asjas nr 3-22-311 p-s 13 selgitanud, et põhiseadusvastaseks ei saa pidada seda, et normis, mis lubab kohaldada isiku suhtes läbiotsimist, pole üksikasjalikult sätestatud neid kohti, mida on ametnikul läbiotsimise käigus õigus vaadata. Isiku läbiotsimise meetme olemus juba ise hõlmab endas nt õigust vaadata isiku keha, kehaõõnsuseid, riideid, riietes olevaid või kehal kantavaid asju. Isiku läbiotsimise mõiste on piisavalt selge ja täpne, mõistmaks, mida on ametnikul õigus selle meetme kohaldamisega nõuda. Vanglal on kaalumisruum küsimuses, kuidas ja mil viisil isik läbi otsida ehk nn valikukaalutlus (haldusmenetluse seadus (HMS) § 4 lg 1; Tallinna Ringkonnakohtu
  5. veebruari
  6. a otsus asjas nr 3-21-161, p 10).
  7. Ka õiguskantsler on
  8. veebruari
  9. a seisukohas nr 6-3/131329/1400717 1 leidnud, et olles tutvunud asjakohaste õigusnormide, kohtupraktika ning rahvusvaheliste seisukohtadega, ei tuvastanud ta, et kinni peetava isiku täielikku läbiotsimist puudutavad normid oleksid üldistatud kujul (abstraktselt) põhiseadusega vastuolus. Kui kinnipeetu läbiotsimisel järgitakse seaduses sätestatud eesmärki, ei saa läbiotsimist näha kinni peetava isiku alandamisena või 1 Kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_ vastuolu_mittetuvastamise_kohta_kinni_peetava_isiku_taieliku_labiotsimise_pohiseaduspa rasus.pdf 12 3-23-1029 karistamisena. Samuti on lubatav see, et teatud tüüpolukordades võib läbiotsimine olla kohustuslik.
  10. Lahtiriietumisega läbiotsimiste osas on Tartu Vangla direktor vangla kodukorra p 4.
  11. viimases lauses andnud juhise, et vajadusel teostatakse kinnipeetava suhtes täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega. Kodukorra seletuskirja kohaselt on läbiotsimise eesmärgiks ennetada ja takistada keelatud esemete osakonda jõudmist ja sealt väljumist. Seega on kinnipeetaval vajadusel kohustus olla läbiotsijate ees alasti koos täielikust läbiotsimisest tulenevate muude ebamugavustega (nt kompimine).
  12. Keelatud esemete ja ainete avastamise eesmärgil teostatavate läbiotsimiste ja vangla julgeoleku ning kinni peetavate isikute turvalisuse vahel on selge seos. Täieliku läbiotsimise eesmärgiks on väiksemõõduliste ja raskemini avastavate esemete ja ainete tuvastamine, mis jäävad kompimise ja muude vähemintensiivsete läbiotsimisviiside kasutamisel avastamata. Üksnes kinnipeetava läbiotsimine kompamise või skaneerimise teel ei ole piisavalt efektiivne viis avastamaks väikesemõõdulisi peidetud esemeid. Teenistuskoera kasutamine võimaldab samuti leida üksnes kindlaid keelatud aineid. Tartu Ringkonnakohus on
  13. mai
  14. a otsuses asjas nr 3-17-1236 p-s 12 selgitanud, et vanglal on olemas õiguslik alus teostada vajadusel kinnipeetava täielikku läbiotsimist koos lahti riietumisega ning juhul, kui kinnipeetava läbiotsimisel järgitakse seaduses sätestatud eesmärki, ei saa läbiotsimist käsitleda kinnipeetava alandamise või karistamisena. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tagajärgi. Samuti ei välista Eesti ega ka EIK kohtupraktika vajadusel sellise läbiotsimise teostamist ning seda ei peeta automaatselt kinnipeetava inimväärikust riivavaks ja õigusvastaseks toiminguks.
  15. Kuna täielike läbiotsimiste teostamiseks on kohtu hinnangul olemas seaduslik alus, kusjuures läbiotsimised on vajalikud vangla julgeoleku tagamiseks, siis ei saa täieliku läbiotsimise vajaduse esinemisel jätta kinnipeetavat täielikult läbi otsimata usulistel põhjustel. Võttes arvesse, et vanglas viibivate isikute julgeolek (kinnipeetavad, vanglaametnikud, teised külastajad) on väga oluline ja kaitsmist vajav väärtus, mille tagamata jätmine ilmselgelt toob kaasa rasked ja pöördumatud tagajärjed, aga samuti seda, et meedet kohaldatakse vaid põhjendatud vajaduse korral (iga kord kaalutakse täieliku läbiotsimise korraldamist) ja täielik läbiotsimine tehakse spetsiaalses ruumis või kohas samast soost vanglaametniku poolt, on see kohtu hinnangul proportsionaalne sekkumine kinnipeetava õigustesse. Ka Riigikohus on oma
  16. detsembri
  17. a otsuse nr 3-3-1-64-14 p-s 9 viidates EIK-i lahendile selgitanud, et EIÕK art-st 3 tuleneb lepinguosalisele riigile kohustus kaitsta tema jurisdiktsiooni all olevaid isikuid mitte ainult riigivõimu esindajate, vaid ka eraisikute rünnakute vastu. See kohustus sisaldab ka ülesannet kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist. Viidatud kohtuotsuses leidis Riigikohus, et vangla oli raskelt hooletu, jättes kinnipeetava enne eluosakonda sisenemist läbi otsimata, mis võimaldas tuua eluosakonda käärid ning see tõi vanglale kaasa vastutuse teisele kinnipeetavale tekitatud kahju eest. Kõnealusest lahendist nähtub seega selgelt põhimõte, et vanglal on kohustus tagada, et keelatud esemed eluosakonda ei satuks.
  18. Kuivõrd kaebaja läbiotsimise teostamiseks oli olemas õiguslik alus ning legitiimne eesmärk, ei saa vanemvalvur R. Maalinna poolt kaebajale lahtiriietumisega läbiotsimise teostamiseks antud korraldust pidada õigusvastaseks. Vanglakaristus toob paratamatult endaga kaasa olukordi, mis ei pruugi kinnipeetavale olla meelepärased ning kujutavad negatiivset sekkumist eripõhiõigustesse, kuid on oma eesmärgist lähtuvalt vajalikud. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui 13 3-23-1029 ka nende tavapäraseid tagajärgi (Riigikohtu
  19. septembri
  20. a määrus asjas nr 3-3-1-40-07, p 12).
  21. Vanemvalvur R. Maalinna
  22. veebruari
  23. a ettekande nr 2-23-810 kohaselt (dtl 38) ei allunud kaebaja vanemvalvuri korraldustele ega teinud vanemvalvuriga koostööd lahtiriietumisega läbiotsimise teostamiseks. Ettekande kohaselt oli kinnipeetav ametnikuga suheldes üleolev, kasutas kõrgendatud hääletooni (nägu oli punane) ning kasutas pidevalt ebatsensuurseid väljendeid. Kuna kaebaja koostööd ei teinud, korraldustele ei allunud, otsustas R. Maalinn isiku suunata vastu seina (et seina najal teostada ohutumalt läbiotsimine), mille käigus keeras isik äkitselt valvuri suunas. Selle käigus jõudis intsidendi juurde saatja M. Martin, kes koheselt võttis haardesse kaebaja pea, samuti jõudis intsidendi juurde vanemsaatja E. Eessaar, kes võttis haardesse isiku parema käe ning jõudu kasutades tõmbasid nad isiku kõhuli. Seejuures jõudsid intsidendi juurde vanemvalvurid Kaldvee ja Siniaas. Vanemvalvur Siniaas paigutas kaebajale, kes oli kõhuli, käerauad seljale. R. Maalinn on
  24. aprilli
  25. a vastuses märkinud, et tema ei pannud tähele, et isiku särk oleks katki olnud ja isiku aluspükse ei lõhutud (dtl 298). Samuti on R. Maalinn
  26. aprillil 2023 täiendavalt selgitanud, et kaebajat ei otsitud täielikult läbi (dtl 300). Ühtegi riideeset kaebajalt eraldi seljast ei võetud. Ametnikud kompasid ta keelatud esemete leidmiseks läbi.
  27. Lahtiriietumisega läbiotsimise mitte toimumist kinnitab ka saatja M. Martin oma
  28. mai
  29. a e-kirjas (dtl 303). M. Martin on meenutanud, et tema mäletamist mööda kaebajal riideid seljast ära ei võetud ning riided katki ei läinud. Samas on E. Eessaar siiski
  30. mail 2023 leidnud, et tema mäletamist mööda teostati kinnipeetavale lahtiriietumisega läbiotsmine (dtl 305). E. Eessaar ei tea, kas kaebajal rebiti aset leidnud sündmuse käigus särk ja aluspüksid katki. G. Lille
  31. mai
  32. a e-kirjast nähtub, et ta ei mäleta väga hästi
  33. veebruari
  34. a läbiotsimist (dtl 307). Ka J. Pällo ei mäletanud
  35. mail 2023 sündmusest kuigi palju, kuna tema seda ei lahendanud ja sellest on möödas ka mitu kuud (dtl 309). K. Kaldvee on
  36. mail 2023 selgitanud, et ei pannud tähele, kas kaebaja särk või aluspüksid said rikutud (dtl 311). Ta märgib siiski, et kui said, siis rüseluse käigus. Tahtlikult keegi kaebaja riideid ei rikkunud. Vanemvalvur S. Siniaas on
  37. mail 2023 selgitanud, et rüseluse käigus võivad ikka riided rebeneda või puruks minna, kuid tema ei mäleta, et kaebaja särk oleks puruks rebitud ja aluspüksid katki tõmmatud (dtl 314).
  38. Kohtupraktikas on selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu
  39. jaanuari
  40. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14). Kaebaja selliseid veenvaid põhjendusi ei ole esitanud. Eelnevast tulenevalt nõustub kohus vastustajaga, et tõendamist ei ole leidnud, et kaebaja särk ja aluspüksid rebiti ametnike poolt katki. Kui riided olidki mingil määral rebenenud, ei olnud see ametnike tahtliku tegevuse tulemus, vaid kaebaja suhtes jõu kasutamisega kaasnenud paratamatu tagajärg. Usutav on vastustaja seisukoht, et kuivõrd kinnipeetava väljapoole vanglat tervishoiuteenuse osutaja juurde viimine jäi kinnipeetava agressiivse käitumise tulemusena ära, ei teostatud tema suhtes ka enam lahtiriietumisega läbiotsimist. Ka kohtule edastatud fotodelt kaebaja vigastuste kohta, ei nähtu, et kaebaja oleks alasti või et tema riided oleks puruks rebitud (dtl 452-455).
  41. Kaebaja heidab vanglale ette liigse füüsilise jõu kasutamist tema läbiotsimise teostamisel. Kaebaja selgitas, et läbiotsimisest keeldumise peale lõi valvur R. Maalinn kaebajat tugevalt rusikaga vasakule poole ülakehasse ning tõukas vastu seina. R. Maalinna röökimise peale jooksid kohale veel 6 valvurit, kes murdsid kaebaja põrandale, väänasid käed selja taha ja 14 3-23-1029 paigaldasid käerauad. Valvur Maalinn oli kaebajal põlvega seljas ja peksis teise põlvega ribidesse. Veel mitu valvurit lõid kaebajat jalgadega. Üks löökidest tabas näkku. Vastustaja on seisukohal, et asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et ametnikud oleksid kasutanud kinnipeetava suhtes liigset jõudu. Samuti ei nähtu, et ametnikud oleksid tekitanud kinnipeetavale rohkem kannatusi, kui see oli kinnipeetava vastupanu lõpetamiseks ja käeraudade paigaldamiseks vajalik. 40.

§ 67

p 2 kohustab kinnipeetavat mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist.

§ 71

lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu.

§ 71

lg 2 ei täpsusta füüsilise jõu kasutamise eesmärki ega selle läbiviimise menetlust. Riigikohus on 2. oktoobri 2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-47-14

§ 71

lg-t 1 tõlgendades leidnud, et erivahendite ja teenistusrelvade kasutamiseks peab esinema oht vangla julgeolekule, äärmine vajadus kasutada julgeoleku tagamiseks erivahendeid või teenistusrelva ning nende kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Tartu Ringkonnakohus on 6. juuni 2017. a otsuses asjas nr 3-15-2915 p-s 13 leidnud, et füüsilise jõu kasutamiseks

§ 71

lg 2 alusel peab samuti esinema oht vangla julgeolekule ning jõu kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Jõu kasutamine on väga intensiivne põhiõiguste riive, kuid

§ 71lg-s 2 sätestatud jõu kasutamise regulatsioonitihedus on selle jaoks äärmiselt madal. Kuigi korrakaitseseadus (Kor

S) ei ole selle § 1 lg 9 järgi kohaldatav vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava suhtes vangistuse täideviimise korraldamisel, leidis ringkonnakohus viidatud otsuses, et KorS kui üldseaduse vahetu sunni regulatsiooni on võimalik analoogia korras kohaldada juhtumil, kus

ise jõu kasutamise piisavat regulatsiooni ei sisalda. KorS § 76 lg 1 järgi võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohuväljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik; kui KorS § 78 lg-s 1 nimetatud hoiatusega määratakse isikule haldusakti täitmise tähtaeg, võib vahetut sundi kohaldada, kui isik jätab haldusakti tähtaegselt täitmata. KorS § 76 lg 2 sätestab, et vahetut sundi on lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. KorS § 78 lg 1 sätestab, et enne vahetu sunni kohaldamist on korrakaitseorgan kohustatud hoiatama isikut, kelle suhtes või kelle omandis või valduses oleva looma või asja suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. KorS § 78 lg 4 ls 1 järgi võib hoiatamisest loobuda ainult juhul, kui hoiatamine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Kohus leiab, et need põhimõtted on kohaldatavad ka praeguses haldusasjas.

  1. EIK on
  2. jaanuari
  3. a kohtuasjas nr 43852/12 Belyayev vs. Venemaa leidnud, et ülemäärase jõu kasutamine on alati inimväärikust alandav siis, kui see ei tulene isiku enda käitumisest. Viidatud ajas kasutasid valvurid kaebaja suhtes jõudu pärast seda, kui ta keeldus allumast valvurite korraldustele. Valitsus ei selgitanud, miks oli mitme valvuri poolt vajalik peksta kaebajat kumminuiadega olukorras, kus toimuv oli valvurite kontrolli all ning kaebaja seisis üksinda nendega silmitsi. Samuti on EIK leidnud, et igasugune füüsilise jõu kasutamine, mis ei ole kaebaja enda käitumisest tingituna vältimatult vajalik, alandab inimväärikust ja rikub põhimõtteliselt EIÕK art-s 3 sätestatud õigust. Valitsusel lasub tõendamiskohustus tõendada, et kaebajale vigastusi põhjustanud jõu kasutamine ei olnud ülemäärane (EIK
  4. detsembri
  5. a otsus asjas 71889/11 Nikonorov vs. Venemaa). 15 3-23-1029
  6. Vastustaja poolt kaebaja suhtes kasutatud füüsilise jõu kasutamist tõendavad nii füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokoll nr 2-23/1-1/7, Tartu Vangla meditsiiniosakonna õe Janar Kikase
  7. veebruari
  8. a protokoll nr 2-23/1-43, kaebaja tervisekaardi väljavõte, samuti läbiotsimisel osalenud valvurite seletused (vt kohtuotsuse p-d 36-37).
  9. Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokolli nr 2-23/1-1/7 kohaselt kohaldati
  10. veebruaril 2023 kaebaja suhtes vahetut sundi vältimaks/ennetamaks ametnike suunal ründeid, kuna isik äkitselt pööras vanemvalvur R. Maalinna suunal ning oli ootamatu käitumisega (dtl 72). Kaebajat vahetu sunni kasutamise eest eelnevalt ei hoiatatud, kuna ta pööras end äkitselt R. Maalinna suunal ning oli ootamatu käitumisega.
  11. Tartu Vangla meditsiiniosakonna õe J. Kikase
  12. veebruari
  13. a protokollist nr 2-23/143 „Terviseseisundi kontroll seoses vahetu sunni kasutamisega“ nähtub, et „Peavalvest info, et kinnipeetava peal kasutati jõudu vastuvõtus. Mindud kohale, kinnipeetav kõhuli maas, käed raudades. Koha peal visuaalselt näha vaid mõlema käe randmetel käeraudadest marrastused. Hetkel muid vigastusi ei täheldanud. Hiljem umbes kella 09:00 paiku käis kinnipeetav med. Osakonnas vereproovi andmas ning soovis ennast uuesti lasta üle vaadata. 09:10 paiku teostatud teine läbivaatus kehavigastustele. Punetavad marrastused vasaku õla ja õlavarre piirkonnas, parema õla piirkonnas, kuklal, selja ülemises piirkonnas (abaluudel ja abaluude vahelises alal) ning paremal pool ninajuure juures punetav marrastus. Esialgsed pildid tehtud 08:15 ning täiendavad pildid tehtud 09:12.“(dtl 42).
  14. Kaebaja tervisekaardi
  15. veebruari
  16. a anamneesis kirje, et kinnipeetava sõnul kasutati
  17. veebruaril tema peal jõudu ja peale seda on olnud valu rindkeres ja hingata ei saa (dtl 48). Kaebaja
  18. veebruari
  19. a anamneesist nähtub, et vasemal 7 roide murd (dtl 46). Viidatud on
  20. veebruari
  21. a juhtumile, kus kaebaja hakkas ametnikule vastu, toimus rüselus.
  22. Seega on tõendamist leidnud, et kaebaja sai
  23. veebruaril
  24. a aset leidnud füüsilise jõu kasutamise käigus viga. Samuti käis kaebaja korduvalt pärast intsidendi aset leidmist meditsiiniosakonnas arsti vastuvõtul. Kohus nõustub vastustajaga, et samas ei saa heita ametnikele ette liigse jõu kasutamist. Jõu kasutamine tulenes isiku enda käitumisest. Kuigi kaebaja viitab sellele, et R. Maalinn lõi teda jõu kasutamise käigus rusikaga vasakule ülakehasse ning tõukas ta vastu seina ning et R. Maalinn peksis teda põlvega selga, ei kinnita seda väidet siiski asjas kogutud tõendid. Kaebajal fikseeriti küll intsidendi toimumise järgselt vigastused, kuid vigastuste asukoht ning nende iseloom viitavad sellele, et need on tekkinud erinevate liigutuste käigus, mida ametnikud olid sunnitud kinnipeetava vastupanu lõpetamiseks ning käeraudade paigaldamiseks tegema. Olukorras, kus kinnipeetav käitub ametnikuga agressiivselt (keerab järsu liigutusega tema poole, räägib kõrgendatud hääletoonil, kasutab ebatsensuurseid väljendeid), ei saa ametnikud jääda ootama, millal kinnipeetav neid ründab. Võttes arvesse kinnipeetava poolset käitumist, tema olekut ja äkilist pööramist vanemvalvuri suunal, oli R. Maalinnal põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib käituda vägivaldselt. Nagu kohus eelnevalt selgitas, annab

§ 71

lg 2 ametnikele õiguse kasutada enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu enda ohutuse tagamiseks ning teenistusülesande ohutuks lõpule viimiseks.

  1. Kaebaja heidab vanglale ette, et valvurite tegevuse tulemusena jäi kaebajal saamata meditsiiniline abi ning kaebajale põhjustati täiendavaid kannatusi. Samuti panid valvurid lisaks tekitatud kehavigastustele otsesesse ohtu ka kaebaja tervise. 16 3-23-1029
  2. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kool on oma
  3. aprilli
  4. a kirjas selgitanud, et kirurg suunas kaebaja diagnoosi täpsustamiseks kolmele erinevale uuringule. Nagu kohus eelnevalt märkis, teostati kaks esimest uuringut jaanuaris. Kirurg tegi
  5. veebruaril
  6. a otsuse, mille kohaselt arvestades, et varasema gastroskoopia leiuga võrreldes dünaamika pigem positiivne, siis neelamisuuringut hetkel enam ei planeerita (dtl 447). Kaebajale määrati medikamentoosne ravi. Kuigi kaebajale
  7. veebruari
  8. a määratud uuring jäi ära, ei näinud uuringu hilisemaks läbiviimiseks vajadust ka kirurg. Seega ei ole käesolevalt leidnud tõendamist, et kaebajale oleks uuringu ära jäämise tulemusena saabunud kahjulikke tagajärgi või et tema tervis oleks kuidagi ohtu sattunud.
  9. Kaebaja peab inimväärikust alandavaks
  10. veebruaril 2023 kaebaja suhtes täieliku läbiotsimise teostamist, läbiotsimise käigus ülemäärase jõu kasutamist ja arstiabi saamata jätmist. Kaebaja nõuab läbiotsimise käigus kaebaja tervisele tekitatud kahju hüvitamist.
  11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest normist tulenevalt on kahju hüvitamise üldised eeldused järgmised: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalikõiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega. Kohus tuvastas eelnevalt, et Tartu Vangla tegevus
  12. veebruaril 2023 ei olnud õigusvastane, seega on kahju hüvitamise eeldused täitmata.
  13. Kaebaja on leidnud, et asja õiglase lahendamise juures omab olulist tähendust ka õiguskantsleri
  14. juuni
  15. a suunis Tartu Vangla direktorile (dtl 259-261). Kohtu hinnangul ei anna eelviidatud dokument alust kohtu seisukoha muutmiseks. Nagu kirjast nähtub, ei ole õiguskantslerile otsuse tegemiseks edastatud samas mahus teavet nagu käesolevas asjas kohtule. Muuhulgas ei ole õiguskantsler teadlik, millise kaebaja käitumise või milliste temaga seotud konkreetsete asjaolude alusel peeti vajalikuks teda
  16. veebruaril 2023 lisaks kompamisega läbi otsimisele, otsida läbi alasti (dtl 260). Kohus leidis eelnevalt, et tõendatud ei ole, et kaebaja suhtes teostati lahtiriietumisega läbiotsimine. III
  17. Poolte vahel pole vaidlust, et
  18. oktoobril
  19. a toimuma pidanud islamiusuliste palvus ei toimunud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajat diskrimineeriti usu tõttu.
  20. Asja materjalidest nähtuvalt otsustati palvus vangla juhtkonna otsusel ära jätta, kuna palvustel puudub piisav järelevalve ning distsipliin (dtl 448). Selleks, et tagada palvuste usuline vastavus ja eesmärk, on vastustaja hinnangul vajalik, et palvustel osaleks vangla poolt tunnustatud religioosne juht. Tartu Vangla selgitas
  21. mai
  22. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses, et probleemi seoses palvuste distsipliiniga on varasemalt välja toonud ka erinevad palvusel osalenud isikud ning parim viis distsipliini tagamiseks on 17 3-23-1029 islamivaimuliku kohalolu. Praegusel juhul on palvused ilma religioosse juhi kohalolekuta peatatud. Palvused toimuvad edaspidi siis, kui vanglat külastab imaam või mufti, kellel on õigus läbi viia islamiusulisi palvusi ning kes oskab vastutada ka palvete usulise sisu osas.
  23. Põhiseaduses ei ole usuvabadus tagatud absoluutselt. PS § 40 esimeses lõikes on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus kehtestatud reservatsioonideta. Kuid PS § 40 kolmas lõige sätestab vabaduse täita usutalitusi tingimusel, et see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Ka kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) § 9 lg 1 kohaselt on kinnipidamisasutustes viibijal õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi. KiKoS § 9 lg 2 sätestab, et jumalateenistusi ja usulisi talitusi korraldab usuline ühendus kinnipidamisasutustes vangla direktori loal. 55.

§ 62

ütleb, et vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise.

§ 105

lg 21 p 8 kohaselt sätestatakse kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamine vangla kodukorras. Vangistusseadus ei konkretiseeri, kuidas täpselt peab vangla korraldama eeltoodud õiguse teostamist ning seega on vanglal ulatuslik kujundusruum, et tagada kinnipeetavatele nende õiguste realiseerimine küllaldases mahus ja kvaliteedis. Tegemist on normiga, mis ei kirjuta ette usuliste vajaduste rahuldamise viisi – vastavad viisid on reguleeritud Tartu Vangla kodukorra punktis 19. Tartu Vangla kodukorra punkti 19.2 kohaselt korraldab usutalitusi või muid usuüritusi kaplan. 56. Kohtupraktikas on

§ 62

kohaldamisel leitud, et subjektiivne õigus usuliste vajaduste rahuldamisele ei tähenda näiteks õigust osaleda jumalateenistusel igal nädalal või nõuda (vangla) kiriku külastamist kinnipeetavale sobival ajal (kohtuasjad 3-09-2036, 3-10954, 3-18-1576), saada kartserisse usutalituste täitmiseks kell ja pesukauss või kasutada usuliste vajaduste tõttu dušši mitu korda päevas (kohtuasjad 3-19-879, 3-18-1622). Usuvabadust võib vanglas piirata, arvestades vangistuse olemuslikke piiranguid, mis tulenevad vajadusest tagada vangla julgeolek. Väljakujunenud õiguslike seisukohtade põhjal tuleb vanglas tasakaalustada ühelt poolt kinnipeetava õigus usuvabadusele ning teiselt poolt julgeoleku ja korra tagamine vanglas.

  1. Korralduse Tartu Vanglas ilma religioosse juhi kohaloluta islami palvuste peatamiseks andis vangla vanemkaplan Vadim Rebase (dtl 416). Seega on see toimunud vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-le 19.2.4, mille kohaselt on kaplanil õigus peatada või lõpetada kinnipeetava osalemine religioossel üritusel. Nii näiteks on vaimulikul õigus peatada või lõpetada kinnipeetava osalemine religioossel üritusel, kui isiku ei jälgi kabelis kehtivaid käitumisreegleid ja rikub korda.
  2. Vastustaja on leidnud, et erinevatest vangla eluosakondadest kinnipeetavate palveks kogunemine ruumis, kus puudub järelevalve ja vangla poolt tunnustatud religioosne juht, kes vastutaks nii kogunemise distsipliini kui ka usulise sisu korrektsuse eest, ei ole vangla tingimustes aktsepteeritav. Kohus nõustub vastustajaga, et selline vaimuliku osaluseta kogunemine ei ole vangla poolt kontrollitav ja sellisel palvusel puudub inimene, kes jälgiks seal valitsevat distsipliini. Vastustaja on selgitanud, et kogunemisel ilma vaimuliku osavõtuta sellist distsipliini järgimist ei toimu ja kaaskinnipeetavatel puudub korda rikkuva kinnipeetava ära saatmiseks õigus ja võimalus. Kohtule on mõistetav vastustaja seisukoht, et kuna vanglale laekus kaebusi distsipliini osas ka moslemite grupi endi liikmete seast, siis ainus distsipliini parandav meede on islamivaimuliku kohalolu. 18 3-23-1029
  3. On mõistetav, et senise korralduse muutmine, kus kinnipeetavatelt võeti ära võimalus harjumuspäraselt iganädalaselt koguneda ilma vaimuliku osalemiseta, on kinnipeetavate jaoks harjumatu ja ebamugav, kuid distsipliini ja turvalisuse tagamiseks on vajalik islamiusulise vaimuliku kohalviibimine edaspidistel üritustel. Tartu Vangla vanemkaplan V. Rebase selgituste kohaselt on islami religioonis täitmiseks viis kohustuslikku reeglit: usutunnistus (Shahādah), palvus (Şalāh), annetamine (Zakāh), palverännak (Hajj) ja paast-ramadaan (Şawm). Palvuse all mõistetakse ennekõike isiklikku palvust. Ühispalvustest osavõtmine on islami religioonis kiidetav, kuid seda talitatakse vastavalt võimalustele. Ühispalvuste iganädalane puudumine ei takista moslemi usuelu, kui ta on korralik usklik ja palvetab individuaalselt viis korda päevas.
  4. Asjaolu, et moslemitel ei võimaldada koguneda iseseisvalt, ei tähenda, et neilt oleks kogunemisvõimalus ära võetud. Vangla on kinnitanud, et moslemid saavad jätkuvalt koguneda iga kord, kui vanglat külastab islami kogukonna vaimulik. Kahele islami kogukonna vaimulikule on Justiitsministeeriumi poolt väljatatud alalised sisenemisload. Asja materjalidest nähtub, et kaebajale on
  5. detsembril
  6. a edastatud kirjas märgitud, et viimati külastas Tartu Vanglat islami kogukonna mufti Ildar Muhhamedšin ja seda
  7. novembril
  8. a (dtl 154).
  9. Vastustaja sõnutsi on kinnipeetavatel õigus praktiseerida usukombeid enda kambrites ning isiklikke veendumusi ning palvepraktikat ei takistata. Kinnipeetavatele, kes seda soovivad, jagatakse palvevaibad, palvemütsid ja palvehelmed. Samuti on võimalik taotleda endale väljaprinditud kujul palveaegu. Igal reedel viib vanemkaplan kõikidele moslemitele väljaprinditud kujul Tallinna Islami Keskuse poolt saadetud jutlused, mis on saadaval nii vene, inglise kui ka araabia keeles. Samuti on võimalik kinnipeetavatel pöörduda Tartu Vangla kaplanite poole, kes toetavad islamiusulisi kinnipeetavaid nende usuliste vajaduste ja probleemide korral. Lisaks saavad moslemid taotluse alusel sealihavaba toitu. Kohtul pole põhjust neis vangla seisukohtades kahelda. Seega ei saa nõustuda kaebaja väitega tema usulise diskrimineerimise osas.
  10. Eelnevast tulenevalt ei saa järeldada, et ilma vaimuliku kohalolekuta ühispalvuste ärajätmine on õigusvastane. Käesoleval juhul ei ole piiratud kinnipeetava üldist usulist vabadust, vaid üksnes muudetud reegleid ühispalvuse läbiviimiseks. Nõuet, et ühispalvusel viibiks ka islamivaimulik, ei saa lugeda niivõrd intensiivseks riiveks, mis ületaks isiku väärikuse alandamise künnise. Kohtu hinnangul on ühiste palvuste keelamine kooskõlas

§ 41

lg-s 2 sätestatud võimalusega piirata kinnipeetavate õigusi vangla julgeoleku kaalutlustel. Selline piirang vastab ka PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Ilmselgelt on vangla julgeolek oluline väärtus, mis õigustab usuvabaduse piiramist. Kohus jätab rahuldamata ka kaebaja kaebuse võimaldada ruum ühispalvuste pidamiseks. IV

  1. Kaebaja on hüvitamiskaebuse alusena mh välja toonud, et talle ei selgitatud tõlke teostamise võimalikkust. Kaebaja peab õigusvastaseks seda, et vangla on keeldunud paljudel juhtudel vastu võtmast tema poolt vene keeles esitatud avaldusi.
  2. Kaebaja inspektor-kontaktisik S. Külm on
  3. jaanuaril 2023 selgitanud, et kaebaja esitas tõepoolest kahjunõude venekeelsena (dtl 425). Venekeelne kahjunõue võeti vastu ja registreeriti
  4. oktoobril 2022 numbriga 1-13/321-1 (dtl 429-430). Seega ei ole vangla 19 3-23-1029 kahjunõude vastuvõtmisest keeldunud. Kohtul pole põhjust kahelda S. Külma selgituses, et kaebajale selgitati, et kahjunõude menetlemiseks tuleb see saata vangla poolt tasulisse tõlkesse, kuid on võimalus, et kinnipeetav tõlgib selle ise. Tõendatud on, et kaebaja valis viimase variandi ja kaaskinnipeetava kaasabil esitas ta eelnimetatud kahjunõude eestikeelsena (see registreeriti
  5. oktoobril 2022 numbriga 1-13/321-2) (dtl 427). Kohtul pole põhjust kahelda ka S. Külma väites, et juhul, kui kinnipeetav ei oleks olnud nõus eestikeelsena kahjunõuet esitama, oleks see igal juhul menetlusse võetud ja tõlkesse saadetud (dtl 425). Ka nähtub asja materjalidest, et vangla lahendas kaebaja
  6. oktoobri
  7. a kahju hüvitamise taotluse
  8. detsembri
  9. a otsusega nr 1-13/321-3 (dtl 437-438).
  10. Tartu Vangla on
  11. mai
  12. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses märkinud, et S. Külm on oma
  13. aprilli
  14. a e-kirjas (dtl 410) selgitanud, et tema ei mäleta, et kinnipeetav oleks esitanud vene keeles muid pöördumisi kui kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/321-
  15. Edaspidiste segaduste vältimiseks selgitas Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse otsuses järgmist (dtl 136). VSkE §-st 49 1 , PS §-dest 6 ja 52 ning keeleseaduse §-st 12 tulenevalt puudub vanglal kohustus tõlkida kõiki kinnipeetavate poolt esitatud võõrkeelseid pöördumisi. Samas ei jäta vangla läbi vaatamata kinnipeetava võõrkeelset pöördumist, mis on esitatud n-ö õiguskaitsemenetluses või süüteomenetluses. Riigikeelt piisaval tasemel mittevaldavale kinnipeetavale jääb õigus kirjutada vaie või kahju hüvitamise taotlus emakeeles ning maksejõuetule kinnipeetavale osutatud tõlketeenuse eest tasub riik tulenevalt VSkE §-st
  16. Seega on vastustaja oma selgitamiskohustuse täitnud.
  17. Vastustaja on kohtule selgitanud, et Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemist nähtub, et kaebaja on esitanud vanglale pöördumised eesti keeles. Vanglale ei ole teada juhtumeid, kus ametnikud ei oleks kaebaja venekeelseid pöördumisi vastu võtnud. Kohus nõustub vastustajaga, et seega ei saa rääkida ka vangla õigusvastasest tegevusest. Eelnevast tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused täitmata. Kaebajat ei ole diskrimineeritud. V
  18. Kaebaja leiab, et tema väärikust on alandatud seeläbi, et talle ei ole võimaldatud eluosakonna kööki lihavabasid kööginõusid. Kaebaja leiab, et toidunõudel, millel on praetud või keedetud liha, on tunda spetsiifiline kõrvalmaitse (dtl 143). Kaebaja on esitatud kaebuses rõhutanud, et Tartu Vangla S-majas on taimetoitlastele mõeldud sööginõud olemas.
  19. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja pöördus
  20. veebruaril
  21. a (registreeritud numbriga 6-24/871-1) Tartu Vangla poole sooviga saada eluosakonda moslemitele eraldi pann, pott ja pannilabidas, sest religioossetel põhjustel ei ole võimalik kasutada toidunõusid, milles on valmistatud sealiha ja seda sisaldavat toitu (dtl 418). Vastustaja leidis
  22. aprilli
  23. a vastuses nr 6-24/871-2 (dtl 421), et islami religioonis ei ole keelatud valmistada toitu samades toidunõudes, milles on valmistatud sealihatoite. Oluline on, et toidunõud on puhtaks pestud ning nendel ei oleks sealihatoidu jääke. Nõude pesemise võimalus on eluosakonna köögi kraanikausis olemas ning kahtluse tekkimise korral, kas nõud on piisavalt puhtad, saab kinnipeetav need ise üle pesta. Sama leidis vastustaja ka
  24. mai
  25. a vaideotsuses (dtl 183-184).
  26. Samuti on vastustaja
  27. novembril
  28. a kohtule selgitanud, et Tartu Vangla S-majas paiknevad esimene üksus ja teine üksus. Tartu Vangla esimese üksuse juht Sten Haasma on
  29. novembri
  30. a e-kirjas (dtl 442) selgitanud, et esimeses üksuses puuduvad käesoleval hetkel sellised spetsiaalsed nõud. Kinnipeetavatele on eluosakonda toidu valmistamiseks 20 3-23-1029 antud üldkasutatavad potid/pannid. Üksus ei jälgi, millistes nõudes ja mida valmistatakse. Tartu Vangla teise üksuse juht Alex Mägi kinnitas
  31. novembri
  32. a e-kirja, et Tartu Vanglas ei ole eraldi nõusid taimetoitlastele (dtl 444). Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et Tartu Vangla S-majas on spetsiaalsed sööginõud olemas ja kaebajat on seeläbi diskrimineeritud, et tal neid nõusid ei ole. 70.

§ 47

lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid (

§ 47lg 3 ls 2).

Kohus nõustub vastustajaga, et kehtiv õigus ei kohusta vanglat kaebajale väljastama eraldi panni, potti ning pannilabidat religioossetest tõekspidamistest lähtuvalt. Toidu soojendamiseks ja valmistamiseks on kaebajal võimalus kasutada ühiskasutuses olevaid toidunõusid võrdsetel alustel teiste sektoris paiknevate kinnipeetavatega. Eelnevast tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused täitmata. Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue väljastada kööginurkadesse lihavabad toidunõud. VI

  1. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.
  2. Tartu Halduskohus otsustas
  3. mai
  4. a määrusega, et kaebajale antakse menetlusabi vaid osaliselt. Kaebaja pidi tasuma kaebuse esitamiselt riigilõivu 45 eurot (dtl 216), kuid kohus andis kaebajale tõlkeabi halduskohtu lahendite tõlkimiseks ning vabastas kaebaja selles osas tõlkekulude kandmise kohustusest. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja riigilõivu 45 eurot tasunud (dtl 157). Kuna kaebus jääb rahuldamata, jätab kohus selle kulu HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
  5. Seoses tõlkimisega on osaühing Tõlkebüroo Pangloss esitanud Tartu Halduskohtule arve nr 23366 summas 77,40 eurot (dtl 268-269). Kohus jätab HKMS § 118 lg 3 alusel selle summa Eesti Vabariigi kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
  6. Kaebaja on taotlenud Riigi Teataja veebilehel avaldatavas kohtuotsuses tuua välja tema täisnimi, mitte asendada seda tähemärkidega (dtl 347). Kohus rahuldab selle taotluse ja jätab kaebaja nime otsuse avaldamisel tähemärkidega asendamata. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm Kohtunik 21 3-23-1029 01.06.2026 Riigikohtu otsusega osaliselt jõustunud 22

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.