Obsah (7)
§ 227§ 15§ 193§ 199§ 2§ 50§ 534-22-3738 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Kohtuistungi sekretär Väärteoasi Pärnu Maakohus 20. veebruar 2023, Pärnu kohtumaja 4-22-3738 (2
§ 227
lg 2 järgi Kohtuistungitel osalenud isikud: menetlusalune isik D.Z, lepinguline kaitsja vandeadvokaat Y.G, kohtuvälise menetleja esindajana uurija E.C kaebuse esitaja taotlusel tunnistaja G.F kohtuvälise menetleja taotlusel tunnistajad RP ja G.F-i D.Z ( Kaebuse esitaja Kaitsja vandeadvokaat Y.G, lepinguline Kohtuvälise menetleja esindaja PPA Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna väärtegude ja varavastaste kuritegude menetlusgrupi uurija E.C RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 2, § 132 p 1, § 133-135, kohus otsustas: Jätta D.Z-i kaitsja vandeadvokaat Y.G 31.10.2022 kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu kriminaalbüroo kriminaalteabetalituse eriasjade uurija RP 15.10.2022 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2501,22,000064
§ 227lg 2 järgi kogu ulatuses rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.
Jätta kaebuse esitaja kanda tema kulud kaitsjale. Kohtuotsuse lõpposa saata D.Z-ile, kaitsjale ja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuurile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse lõpposa kuulutamine: 20. veebruaril 2023. a. 1
(14)4-22-3738 Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. Kui kohtumenetluse pooled loobusid kassatsiooniõiguse kasutamisest vastavalt VTMS § 135 lg 4 p 2, jõustub otsus selle kuulutamisele järgnevast päevast. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus avaldatakse kohtumenetluse pooltele kohtu kantseleis/e-toimikus tutvumiseks kättesaadavana alates 13.03.2023. a. tööpäeva jooksul. Väärteo kirjeldus 15.10.2022 kell 21:00 Tori vald, XXX, TALLINN - PÄRNU – IKLA maantee 114. kilomeetril D.Z juhtis mootorsõidukit kiirusega 121±5 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 90 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK 25.10.2022 esitas D.Z kaebuse Lääne prefektuuri 15.10.2022. a kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2501,22,000064, millega karistati D.Z-i
§ 15
lg 1 p 1 rikkumise eest
§ 227lg 2 alusel rahatrahviga 120 eurot.
31.10.
- a kõrvaldas D.Z-i 25.10.
- a kaebuses esinvad puudused tema lepinguline kaitsja vandeadvokaat Y.G. Kaebuse sisu Kohtuvälise menetleja otsusega karistati D.Z-i liiklusseaduse (
) § 15 lõike 1 punkti 1 nõuete rikkumise eest.
§ 227lõike 2 järgi määrati D.Z-ile karistuseks 30 trahviühikut, s.o 120 eurot.
Kohtuväline menetleja heidab D.Z-ile ette, et 15.10.2022 kell 21:00 juhtis D.Z Tallinn-IklaXXX-i 114 kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 121 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 90 km/h. D.Z on seisukohal, et teda on alusetult karistatud. D.Z juhtis sõiduautot . Autos olid kaks kaassõitjat ja liiguti Pärnu suunas. Kuna eessõitev sõiduauto liikus lubatud 90 km/h alas aeglaselt ja ebakindlalt ‒ tema sõidukiirus vaheldus 70–75–70 km/h ning ta kõikus veidi sõidurajal ‒, tekkis autos viibijatega keskustelu, et ees liikuva sõiduki juht võib olla joobes, mistõttu tuleb temast kui eeldatavalt ohtlikust kaasliiklejast esimesel võimalusel mööduda. Alustati möödasõitu, kui ees liikuva sõiduauto kiirus oli umbes 70 km/h. Vastu tulevate autode tuled olid kaugel ja möödasõiduks lubatud sõidukiirusega 90 km/h oli aega piisavalt. Möödasõit hakkas aga venima, sest sõiduauto, millest mööduti, lisas kiirust ja eelnevalt ohtlikuks hinnatud sõiduk muutus T viibijate hinnangul veelgi ohtlikumaks. Selleks, et lahendada liiklusohtlik, möödutava sõiduauto poolt tekitatud olukord, oli D.Z sunnitud lisama sõidukiirust ja lõpetama möödasõidu lubatust suurema sõidukiirusega. Möödasõidu järel selgus, et ebakindlalt ja ohtlikult liikunud sõiduk oli eraldusmärkideta politseiauto. Kinnipidamise hetkel tutvustas politsei mõõtmistulemusi, mille kohaselt D.Z-i juhitud sõiduki kiiruseks oli fikseeritud 121+/-5 km/h, politseiautol aga 87 km/h. Seega tõstis politseiauto T möödasõidu ajal sõidukiirust umbes 17 km/ 2
(14)4-22-3738 h, takistades möödasõitu lubatud sõidukiirusel 90 km/h. Oleks ees liikuva politseiauto kiirus olnud algselt 87 km/h, poleks olnud vajadust möödasõitu alustadagi. Kuna D.Z oli politsei käitumisest ülimalt nördinud, nõudis ta, et mõlemad politseinikud tõendaksid, et nad pole alkoholi tarvitanud, sest nende liikluskäitumine maanteel jättis ohtliku ja joobes sõidukijuhi mulje. Mõlemad politseinikud puhusid alkomeetrisse ja ekraanile ilmus „Alkohol puudub“. Politseinikud tunnistasid, et nende auto sõitis lubatust oluliselt väiksema kiirusega. Juhul kui kohtueelne menetleja need asjaolud vaidlustab, soovib D.Z neid tõendada kaassõitjate G.F (isikukood XXX) ja U.Y (isikukood XXX) kui tunnistajate ütlustega, samuti iseenda ütlustega. Sel juhul palub D.Z tunnistajad istungile kutsuda. D.Z ise ei fikseerinud, kui suur oli tema juhitud sõiduki kiirus möödasõidul. Ka ei oska ta öelda, kas politseinike joobeseisundi kontrollimine oli nõuetekohane. D.Z taotleb politsei mõõtmistulemuste igakülgset kohtulikku kontrolli. Asjaomased konkreetsed taotlused saab kaitsja esitada pärast seda, kui politsei esitab asja juurde väärteotoimiku. Isegi kui on tõendatud, et D.Z ületas möödasõidul kiirust, siis oli kiiruseületamine täielikult politsei poolt provotseeritud. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et riik ei või rikkumist õhutada. Kui riigi esindaja on kallutanud kodanikku panema toime tegu, mida see muidu poleks sooritanud ‒ tekitanud varem puudunud tahte ‒, ei ole süüteo subjektiivne koosseis täidetud. Isegi kui asutakse seisukohale, et süüteokoosseis on täidetud, oli möödasõidul kiiruse ületamine tingitud soovist kõrvaldada tema ja kaassõitjate elule ja tervisele vahetult ohtlik ja D.Z-ist mitteolenevatel põhjustel tekkinud liiklusolukord. Seega tegutses D.Z hädaseisundis ning tema tegu pole õigusvastane (KarS § 27 ja 29). Järelikult ei saa selle eest D.Z-i karistada (KarS § 2 lg 2). Tulenevalt eeltoodust palume 1. Tühistada kiirmenetluse otsus 10220182552893 ja lõpetada asjas menetlus; 2. Menetluskulud jätta kohtuvälise menetleja kanda. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebusega ja seda järgmistel põhjustel. Väärteomenetluse aluseks on läbi viidud haldusmenetluses järelevalvemenetlus, spetsiifiliselt liiklusjärelevalve
§ 193lg 1 ja § 195 alusel.
Nii kiirusemõõturi kasutamise protokoll kui ka menetlusaluse isiku ütlused näitavad, et toimus politseiautole tagant läheneva ning möödasõidu sooritanud sõiduki kiiruse mõõtmine. Liiklusjärelevalve teostamise metoodika ning liiklusjärelevalves toimuv mõõtmisel järgiti
§ 199lg 7 nõudeid.
Kaebaja on avaldanud, et pani võimaliku kiiruse ületamise toime hädaseisundis liiklusohtlikus olukorras mille põhjustas tema ees liikuva sõiduki juht. Kaebusest jääb arusaamatuks, mida mõeldakse liiklusohtliku olukorra all.
§ 2
p 31 kohaselt on liiklusoht olukord, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või –kiirust või peatuma. Väärteoasjale lisatud tõendist (videosalvestis) ei nähtu, et oleks olnud oht ning, et just selle tõttu oleks pidanud menetlusalune isik midagi tegema. Vastupidi, videosalvestiselt nähtub, et tegemist on tavapärase möödasõidu olukorraga, kus peale kiirusepiirangu 70 km/h ala tõstetakse patrullsõiduki sõidukiirust sujuvalt ning hetkel, kui on saavutatud sõidukiirus 87km/h jõuab menetlusalune isik patrullsõiduki taha ning möödasõidu soovivaldusena hakkab põlema suunatuli. Möödasõit viibib vastutulevate sõidukite tõttu, mitte selle tõttu, et patrullsõiduk midagi teisiti või ohtlikku teeks. 3
(14)4-22-3738 Patrull hoiab sõidukiirust ning kui temast möödasõitu sooritatakse isegi tõmbab sõidutee parema ääre lähedale. Patrulli sõidukiirus on kogu möödasõidu aja stabiilne. Seega oli kaebuses esitatule vastupidine olukord. Pigem tekitab kaebuses esitatu küsimuse, kas menetlusalune isik teab liiklusreegleid ning kas ta oskab tajuda olukordi kohaselt. Hädaseisund eeldab vahetut või vahetult eelseisvat ohtu, kuid teelõigul mille suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h möödasõit 87 km/h sõidukiirusega sõitvast sõidukist ei ole hädaseisundi kasutamine vaid tavapärane sõidukiiruse ületamine. Kindlasti pole mõeldav ohu vältimiseks veel suurema ohu tekitamist, see tähendab, kui leitakse, et eespool sõitev liikleja käitub liikluses ohtu tekitavalt, siis temast lubatust märkimisväärselt suurema kiirusega möödumine pole ohutu. Hädaseisund tähendab vajadust ohu kõrvaldamiseks, mistõttu jääb arusaamatuks, miks menetlusalune näiteks ei helistanud 112 või ei kasutanud peatumise võimalust. Lisaks sellele, et
sätestab maksimaalsed kiirused sõiduteel, siis ei anna Liiklusseadus eraldi luba möödasõiduks ületada sõidukiirust. Kohtuväline menetleja on kasutanud kergemat karistusliiki so rahatrahvi ning on määranud karistuse keskmisest madalamas määras. Samas on lubatud sõidukiiruse ületamine liikluses igapäevaselt üks enim fataalseid tagajärgi põhjustav liiklusalane rikkumine. Juhindudes eeltoodust ning VTMS § 132 p 1 palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ja väärteoasjas nr 250122000064 koostatud kiirmenetluse otsus muutmata. Menetluskulud palub kohtuväline menetleja jätta menetlusaluse isiku kanda. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kohtuistungil kaitsja jäi kohtuvaidluses kokkuvõtvalt seiskohale, et asjas on kaks põhimõttelist küsimust, mis vajavad lahendamist: 1) esiteks, kas D.Z ületas lubatud sõidukiirust ning 2) kui D.Z lubatud sõidukiirust ületas, siis kas kiiruse ületamine oli asjaolusid arvestades ebaseaduslik või mitte. Esimese küsimuse puhul on rõhuasetus mõõtmistulemusel ning kaitsja seisukoht selles osas oli kokkuvõtlikult, et kuivõrd liiklusradaril märgitud patrullauto sõidukiirus ja patrullauto spidomeetri näit erinesid, on mõõtetulemus ebausaldusväärne, kuivõrd Stalkeri mõõdetud kiiruse matemaatilise tehte algandmed on valed. Teisel juhul on kaitsja poole seisukoht, et juhul, kui mõõtmistulemus oli korrektselt tuvastatud, oli kiiruseületamine provotseeritud patrullauto poolt ning sisuliselt oli D.Z hädaseisundis. Kaitsja poole seisukoht on kokkuvõtlikult, et kui patrullsõiduk liikus 90 km/h sõidukiiruse alas aeglasemalt (keskmiselt 80 km/h), siis politsei kihutab tahtlikult ja eesmärgipäraselt enda taga liikuvat sõidukit temast mööduma. Lisaks tajus D.Z eessõitjat ohtliku liiklejana, kellest tuli mööduda ning oli eelneva tõttu hädaseisundis. Kohtuväline menetleja jäi seisukohale, et väärteo toimepanemine on tõendatud ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. D.Z-i kiiruse ületamise puhul oli tegemist tavapärase möödasõidu olukorraga. Liiklusseadus sätestab maksimaalsed kiirused sõiduteel ning ei anna eraldi luba möödasõiduks ületada sõidukiirust. Menetlusaluse isiku teojärgne käitumine näitab, et isik ei mõistnud nende rikkumist ning ohtu, mida see võis teistele kaasa tuua. Selle asemel asus ta süüdistama politseid tema rikkumisele provotseerimises. Kogutud tõendid näitavad, et see ei vasta tõele ning menetlusaluse isiku käitumine oli kantud eesmärgist süüdistada oma rikkumises teisi, et see läbi ise vabaneda vastutusest. 4
(14)4-22-3738 Stalkeri küsimuses, mille kohta kaitsja väidab, et kasutusjuhendi järgi, kui patrullaken jälgib spidomeetrit, siis need ei tohi erineda. See on meelevaldne väide. Kusagil ei ole kirjas, et need ei tohi erineda, nad peavad jälgima üksteist. Kui üks muutub, siis muutub ka teine Kiirusemõõtur on taadeldud politseipatrull sõidukil selliseid nõudeid ei ole. Ei ole nõuet, et spidomeeter peaks olema taadeldud. Eksimuse võimalus plussmiinus 5 kilomeetrit, nagu antud hetkel oli, on juba sisse arvutatud ja seda menetlusaluse isiku kasuks. KOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Kohus, vaadanud läbi kaebuse, asjas kogutud kirjalikud materjalid ning kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tunnistajate ütlused, leidis, et D.Z-i kaitsja vandeadvokaat Y.G i kaebus rahuldamisele ei kuulu.
- Kaitsja vastuväited mõõtmistulemusele Toimikus sisalduva 15.10.
- a väärteoprotokolli kohasel on D.Z-ile ette heidetud lubatud sõidukiirusest suurema kiirusega sõitmine tõendatud mh kiirusmõõturi kasutamise protokolliga (KVM toimik tl 3). Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt teostas eriasjade uurija RP riikliku järelevalve korras D.Z-i poolt juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmist 15.10.
- a kell 21:00 Tallinn-Pärnu-Ikla maantee
- kilomeetril, kus suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 90 km/h. Sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati protokolli kohaselt kiirusmõõturit Stalker DSR 2X, viidatud on kiirusmõõturi taatlustunnistusele nr TTRS-22/00066 (tl 32). Protokolli on kantud, et seade oli testitud samal päeval kell 19:05, mil tuvastati selle töökorras olek, samuti on kinnitatud, et seadme töötemperatuur vastab mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Mõõtmist teostati hea nähtavusega sademeteta (teekate oli märg), kattega asulavälisel teel pimedal ajal. Tegemist oli kahesuunalise teega, kus sõiduradu oli 1+
- Mõõtja sõiduk liikus ühel rajal, kiirusmõõtur oli paigutatud statsionaarselt ning mõõterežiimiks oli samas suunas liikuva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist, millise kiirus mõõtmise hetkel oli 87 km/h. D.Z-i juhitud sõiduk liikus teisel sõidurajal vastassuunas, üksinda, kiirendas intensiivselt ning eemaldus patrullautost, mille tulemusena jõudis ette pärisuunas eesliikuvast sõidukist (sooritas möödasõitu). D.Z-i juhitud sõiduki mõõdetud kiirus oli 121 km/h, millest on maha arvestatud laiendmääramatus +/- 5 km/h, saades lõplikuks tulemuseks 116 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit ning D.Z on protokolli allkirjastanud. Kohus esmalt viitab, et vaidlust ei ole selles, et kiirust mõõdeti taadeldud seadmega – kiirusmõõturi kasutamise protokollis on viidatud küll taatlustunnistusele, mis oli konkreetse seadme kohta väljastatud 04.04.2022, kuid kohus võttis kohtuistungil vastu kohtuvälise menetleja poolt esitatud taatlustunnistuse sama seadme kohta, mis oli väljastatud 20.09.2022 (tl 31), s.o vähem kui kuu aega enne vaidlusaluse kiiruse mõõtmise teostamist, ning milles on kinnitatud, et mõõtevahend läbis kordustaatluse ning vastab esitatud nõuetele. Taatlustunnistus kinnitab, et mõõteseade, mida kasutati D.Z-i sõiduki kiiruse mõõtmisel, oli töökorras ja vastas nõuetele. Ka MõõteS § 2 p 21 reguleerib taatlemise termini, milleks on protseduur, mille käigus pädev taatluslabor kontrollib mõõtevahendi nõuetele vastavust. 5
(14)4-22-3738 Mõõtmistulemuse õigsuse kontrolliks taotles kaitsja väärteoasja materjalide juurde mõõtmisel kasutatud kiirusmõõturi (edaspidi Stalker) kasutusjuhendi lisamist ning kohtuvälise menetleja esindaja selle ka esitas (tl 33-61). Kaitsja viitab Stalkeri kasutusjuhendi (tl 33-61) lk 8 olevale patrullakna kirjeldusele tuginedes, et kasutusjuhend ütleb selgelt, et spidomeetril olev patrullauto kiirus ja Stalkeri ekraanil olev patrullauto kiirus ei tohi erineda, kuivõrd juhendis on kirjas, et liikumisrežiimis peaks operaator alati kontrollima, kas patrullaken jälgib patrullsõiduki spidomeetrit. Kaitsja viitab eelnevale tuginedes, et kuivõrd: 1) politseisõiduki pardakaamera salvestiselt nähtub ajal, mil politseisõiduk on peatunud, patrullakna parempoolses aknas endiselt patrullauto sõidukiirus 87 km/h, samuti 2) tunnistaja RP ütlustele tuginedes (protokoll lk 18-19) leidis tuvastamist, et patrullauto kiirus sõiduki spidomeetri järgi oli 90 km/h mõjualas kas 90 km/h või 95 km/h, kuid Stalkeri patrullaknal oleva näidu kohaselt 87 km/h, ei ole mõõtmistulemus usaldusväärne. Kohtu hinnangul on kaitsja selline tõlgendus Stalkeri kasutusjuhendile meelevaldne ning viib valele järeldusele. Nagu eelnevalt öeldud, siis Stalker, millega mõõtmist teostati, oli taadeldud ja töökorras mõõtmise hetkel. Kaitsja poolt viidatud juhendi lk-l 8 olev patrullakna lõik ütleb üheselt, et operaator peaks liikumisrežiimis kontrollima, kas patrullaken jälgib patrullsõiduki spidomeetrit, mitte seda, kas patrullauto spidomeetri näit ja Stalkeri patrullaknal kuvatav patrullsõiduki kiirus on võrdsed. Kohus loeb sellest lausest välja, nagu tõi esile ka kohtuvälise menetleja, et kontrollida tuleb seda, kas sõidukiga kiirendamisel patrullaknal samuti patrullsõiduki kiirust kuvav näit suureneb, s.o kas spidomeetri ja Stalkeri näit muutuvad üheaegselt ja sarnaselt vastavalt reaalsele olukorrale. Samuti ei saa kahtluse alla seada Stalkeri mõõtetulemust seetõttu, et kui patrullsõiduk seisis, s.t patrullsõiduki kiirus oli 0 km/h, kuvas patrullaken patrullsõiduki kiirusena endiselt 87 km/h. Selle kohta andis esmalt adekvaatseid ütlusi tunnistaja RP, patrullsõiduki juht, et Stalker lukustati, mis tähendab, et selle ekraanile jäävad ette kiirused, mis on fikseeritud nupu vajutamise hetkel (protokoll lk 13). Kaitsja kohtuistungil avaldas, et kuivõrd Stalkeri juhend ei räägi kusagil patrullsõiduki kiiruse lukustamisest, näitab see üheselt, et mõõtmistulemus ei olnud korrektne. Kohus seevastu tuvastab, et Stalkeri kasutusjuhendi leheküljel 13 on räägitud patrullkiiruse lukustamisest, mis tähendab, et seisva patrullsõiduki ekraanil kuvatav näit oli mõõtmise hetkel patrullsõiduki kiiruse lukustatud näit ning see ei sea mingil viisil mõõtmistulemust kahtluse alla. Vaadeldes ka pakendis nr 1 olevale DVD-plaadile salvestatud patrullsõiduki kaamerasalvestist, mis filmib sõiduki ees toimuvat, ning kust nähtub ka Stalkeri esipaneel, on mõistlikult ja loogiliselt arusaadav, et patrullauto seisma jäämisel kuvab Stalkeri esipaneel äsjast lukustatud mõõtmistulemust, s.o D.Z-i sõiduki kiirust ning patrullsõiduki kiirust mõõtmise hetkel. Vastasel juhul ei oleks patrullpolitseinikul võimalik menetlusalusele isikule fikseeritud kiirust ka tutvustada, kui Stalker näitusid ei lukustaks. Kaitsja vastuväide patrullsõiduki spidomeetri kiiruse ja Stalkeri kiiruse erinevusele ei ole samuti asjakohane, kuivõrd eelnevalt kohus juba selgitas, miks Stalkeri kasutusjuhendist ei tulene nõuet, et need peavad 100% ühtima, vaid üksteist jälgima, samuti andis tunnistaja RP kohtuistungil ütlused sellest, kuidas on n-ö üldteada asjaolu, et sõidukite spidomeetrid näitavadki sõidukiirust tavaliselt natukene suuremana: 6
(14)4-22-3738 Kaitsja: Te ütlesite seda, et Stalker näitas teie kiiruseks 87 km/h, aga spidomeetri järgi 95 km/h, kas spidomeeter jääb siia kaamerasse ka? Tunnistaja: Ei jää, see on lihtsalt, ma olen ise enda jaoks mõõtnud seda, et see Stalker nagu, vaata kõik räägivad, et sõidan spidomeetri järgi ja see, et see tekib sul see +/- 5 ja spidomeeter niikuinii reeglina näitab kiirust suuremaks. Kaitsja: Kas see teis kahtlusi ei tekita, kui spidomeeter näitab üht ja Stalker teist. Tunnistaja: Sellise vahega küll ei tekita, +/- 5 on jumala okei. See on juba autode tehaste poolt tehtud, et spidomeeter näitab suuremat numbrit, kui tegelik kiirus on. Kaitsja: Et teie arvates nad ei pea olema ühesugused? Tunnistaja: Ei, nad ei saagi olla, väga harval juhul. Mina ei ole sellist asja kohanud, et nad oleks ühesugused. Kui me räägime siis spidomeetri kiirusest ja siis selle Stalkeri kiirusest. Mh on kohtu jaoks üldteada asjaolu, et näiteks sõiduki spidomeeter võib näidata reaalsest sõidukiirusest erinevat kiirust juhul, kui sõidukile on originaalis ette nähtud rehvisuurusest kas suuremad või väiksemad rehvid paigaldatud. Samuti on ilmselt iga liikluses osaleja täheldanud, et kui võrrelda tee äärtesse paigaldatud kiirusemõõdikutel nähtuvat kiirust ning sõiduki spidomeetri kiirust, on sõiduki spidomeetri kiirus tavaliselt suurem, kui kuvatakse kiirusemõõdikul. Nagu tunnistaja RP välja tõi, on +/- 5 km/h vahe täiesti adekvaatne ning seetõttu ei sea mõõtmistulemust kahtluse alla asjaolu, et taadeldud ja töökorras Stalkeriga mõõdetud patrullsõiduki kiirus erines patrullsõiduki spidomeetrinäidust. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et mõõtmistulemus, mis saadi 15.10.2022. a D.Z-i sõiduki kiirust Stalkeriga mõõtes, oli usaldusväärne ning oli teostatud nõuetele vastava mõõteseadmega. Mõõtmistulemusega on üheselt leidnud tõendamist, et D.Z-i poolt juhitud sõiduki kiirus oli 15.10.2022 teostatud mõõtmise hetkel 121+/-5 km/h teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h, mis tähendab, et D.Z ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h (121-590=26). 2. Hädaseisund ja politsei poolne provokatsioon Eelnevalt on tuvastatud usaldusväärse mõõteseadmega mõõtmise tulemusel, et patrullsõiduki kiirus D.Z-i kiiruse mõõtmise hetkel oli 87 km/h. Vaidlust ei ole selles, et mõõtmine toimus teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h, see on tuvastatav nii kiirusmõõturi kasutamise protokolli kui ka kohtuistungil antud menetlusosaliste ütluste põhjal. 2.1. Provokatsioon Kohtuistungil kaitsja ja kaebuse esitaja viitasid korduvalt liiklusseaduse regulatsioonile, mille kohaselt juht ei tohi põhjendamatult aeglase sõiduga takistada teisi sõidukeid (
§ 50lg 7 p 1).
Kaitsja esitas kohtuistungil tõendina ka tema koostatud kronoloogia patrullsõiduki sõidukiirusest videosalvestise põhjal (tl 73-75), millele tuginedes jäid kaitsja ja D.Z seisukohale, et patrullsõiduki kiirus oli nii 70 km/h kui ka 90 km/h alas põhjendamatult aeglane. Kaitsja koostatud kiiruse kronoloogiast nähtub, et 50 km/h mõjualas oli patrullsõiduki kiirus Stalkeri järgi 52 km/h. Kui patrullsõiduk 70 km/h mõjualasse sisenes, oli viie sekundi järgselt patrullsõiduki kiirus endiselt 52 km/h ning hakkas siis vaikselt kiirust koguma, olles 70 km/h mõjuala lõppedes saavutanud kiiruseks 80 km/h (70km/h mõjuala lõppedes algas asulaväline tee, kus suurim lubatud kiirus on 90 km/h). Viidatud 70 km/h mõjualas saavutas patrullsõiduk maksimaalse lubatud sõidukiiruse 70 km/h 14 sekundiga, hoidis siis seda sisuliselt 90 km/h alasse sisenemiseni, misjärel kogus kiirust, kuni saavutas 90 km/h mõjualas maksimaalseks kiiruseks 87 km/h. Tunnistaja RP põhjendas, et ta kiirendas aeglaselt lubatud sõidukiiruseni ning tema stiil ei olegi selline, et ta kohe kiirusepiirangu mõjuala muutudes gaasi põhja vajutab, et saavutada lubatud maksimaalne kiirus (protokoll lk 18-19). 7
(14)4-22-3738 Kaitsja poolt välja toodud kronoloogia patrullsõiduki kiirusest on õige ja ühtib ka patrullsõidukis olnud eestpoolt olukorda filminud kaamera videosalvestisest (pakend nr 1, salvestis tähisega „F“). Vaidlus antud provokatsiooni väite puhul seisneb selles, milline oli D.Z-i subjektiivne hinnang eesoleva sõiduki kiiruse osas ning kas politseipatrull teadlikult ja tahtlikult sõitis põhjendamatult aeglase kiirusega, kihutades seeläbi D.Z-i möödasõidul kiirust ületama. Kohtu hinnangul on patrullsõidukit juhtinud tunnistaja RP põhjendused sujuvalt kiiruse suurendamise osas igati inimlikud, mõistlikud ja loogilised, kuivõrd sujuvas liiklusvoos ei tähendagi maksimaalne lubatud sõidukiirus seda, et juht kindlasti kohe mõjualas olles vastava suurima lubatud kiiruse ka saavutama peab või selle lausa ühe piiranguala lõppedes ja uude sisenedes koheselt - agressiivselt - saavutama peab. Suurim lubatud sõidukiirus ei võrdu kahtlemata ka kohustusliku sõidukiirusega kiiruspiirangu mõjualas, kaitsja poole selline väide ja paljud sellisele väitele kui eeldusele viitavad argumendid on täiesti meelevaldsed ning põhjendamatud. Sealjuures sellega seotud väidete arv, ei muuda neid väiteid põhjendatuks, kui neil väidetel puuduvad tõesed eeldused.
§ 50
lg 1 küll annab üldreegli, mille kohaselt juht peab järgima käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust, kuid seejuures lõike 3 kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab: 1) sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama; 2) vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb; 3) viima kaugtuledelt lähituledele üleminekul sõidukiiruse vastavusse uue nähtavusulatusega; 4) vähendama kiiruse selliseks, mis võimaldaks vältida teist liiklejat kahjustavat vee, pori, kruusa või muu sellise ülespaiskamist ning vältida või vähendada liikleja ja teega piirneva elamuala tolmutamist. Seejuures tuleb arvesse võtta ka kaitsja ja kaebuse esitaja poolt viidatud
§ 50
lg 7 p 1, mille kohaselt juht ei tohi põhjendamatult aeglase sõiduga takistada teisi sõidukeid. See tähendab, et sõiduki juhil on kohustus võtta sõidukiiruse valikul arvesse mitmeid objektiivseid kui ka juhist endast lähtuvaid subjektiivseid asjaolusid. Maanteel ka spidomeetri järgi 3 km/h väiksema kiirusega sõitmine, kui on lubatud maksimaalne sõidukiirus, ei ole põhjendamatult aeglane ja liiklust takistav. Põhjendamatult aeglaseks ei saa pidada ka patrullsõiduki liikumiskiirust, millele viitas kohtus tunnistajana ütlusi andnud patrullpolitseinik G.F-i , kes kõnesoleva juhtumi ajal RRP koos tööülesandeid täitis. Nimelt viitas ta, et patrullides ei sõidagi patrullsõiduk tavaliselt päris 90 km/h, vaid natukene aeglasemalt, kui lubatud (kohtuistungi protokoll lk 20-21). Maksimaalsest sõidukiirust ka natukene aeglasemalt sõitmine võimaldab patrullsõidukist möödasõitu kiirusel, millega mööduja maksimaalset lubatud kiirust ületama ei pea, seega ei jaga kohus kaebuse esitaja seisukohta selles, et politsei provotseerib ja kihutab liiklejaid põhjendamatult aeglase sõiduga kiirust ületama. Seega kohus ei nõustu asjaolusid kogumis hinnates väitega, et patrullsõiduk põhjendamatult aeglase sõiduga D.Z-i takistas ning sellega viimase poolt möödasõidu provotseeris. Pigem tundis süüdistatav end provotseerituna enda sellise liiklemise „õiguse“ osas enda väärarvamuste ja väärpraktikale tuginedes. Eeltoodu ei ole aga õigusriigis argument. Ei ole ka siis argument, kui me igapäevaselt tajume, et liikluses ei ole asjad korras ja reegleid liialt sageli ei järgita. Õiguskorra kohta Eesti kodanike vankumatu tahe on väljendatud Riigikogu poolt vastu võetud 8
(14)4-22-3738 seadustes ja see on meie riigi üks alustaladest. Eksimusi tuleb seega tunnistada ja end parandada kehtivale korrale vastavalt.
§ 50
lg 7 p 1 olukorra esinemist võiks jaatada näiteks juhul, kui patrullsõiduk jääbki asulast väljudes maanteel 50 km/h sõitma ning seejuures ilmastikuolud võimaldaksid maksimaalse lubatud sõidukiiruse piires liiklemist. Käesolevalt patrullsõiduk aga kogus mõistlikus tempos kiirust ning jäi seejärel maanteel liiklema kiirusega 87 km/h, mis ongi sisuliselt pea suurim lubatud sõidukiirus antud lõigul, kus juhtum aset leidis. 2.2. Hädaseisund Eelnevatele vastuväidetele lisaks oli kaebuse esitaja ja tema kaitsja positsioon, et D.Z viibis hädaseisundis, kuivõrd pidas eesolevat eraldusmärkideta patrullsõidukit ohtlikuks ning pidas vajalikuks temast kiiresti ohu vältimiseks mööduda (kohtuistungi protokoll lk 21-22). Esmalt oli ka hädaseisundi puhul üheks asjaoluks D.Z-i jaoks see, et patrullsõiduki kiirus oli liiga aeglane, milline asjaolu eelnevale tuginedes tuvastamist ei leidnud, kui ka asjaolu, et tema tajus patrullsõidukit ohtlikuna, sest viimane kaldus oma sõidurajal pidevalt põhjendamatult paremale poole ning jättis kõiki asjaolusid kogumis hinnates mulje, et eesoleva sõiduki juht võib olla joobes. Täiendavalt, uudse asjaoluna, tõi kaebuse esitaja kohtuistungil välja selle, et Pärnus ootas teda patsient ning ta valis möödasõidu ees ohtlikult liikuvast sõidukist seetõttu, et tal ei olnud aega seisma jääda ning oodata. Kaitsja hinnangul D.Z käitus patrullsõidukist möödudes igati mõistuspäraselt ning proovis möödasõidu manöövri lõpetada võimalikult kiiresti, mitte jääda ootama, kuna ta vaikselt 92 km/h möödasõitu sooritades riskib vastutulevate sõidukitega. Maakohus selliste väidetega ei nõustu uuritud tõendite alusel. Hädaseisundi tuvastamiseks on vajalik tuvastada, esmalt hädaolukord: 1) oht õigushüvele ja 2) vahetu oht. Selle tuvastamisel hinnata päästmistoimingut järgmiste kriteeriumite alusel: 1) kas see on vajalik (nii sobiv kui säästvaim vahend antud olukorras), 2) kas see on proportsionaalne ja 3) kohane. Lisaks peab esinema ka õigustuse subjektiivne külg. Maakohus leiab, et tegelikult puudub juba hädaseisundi tuvastamise esimene tunnus, s.o oht õigushüvele ja rääkimata vahetust ohust. Antud kaasuse asjaolude puhul pea maksimaalselt lubatud kiirusega sõitev eessõitja ex ante kujutada ohtu taga sõitjale ning puudub ka õigushüve kaitse seisukohalt igasugune vajadus kiiruseületamise kaudu sellisest eessõitjast möödumiseks. Seega ei ole tegelikkuses võimalik analüüsida hädaseisundi järgmiseid tunnuseid, kui esmased eeldusedki puuduvad. Juba D.Z-i hinnang, et ise vaikselt 92 km/h eesolevast sõidukist möödumine ei ole mõistlik, viitab sellele, et tegelikult ei pidanud ka D.Z ise patrullsõidukit niivõrd aeglaseks ja liiklust takistavaks nagu ta kohut veenda proovis. Eeltoodu viitab sellele, et: 1) kiiruse ületamine oli tahtlik; 2) politsei auto kiirus ei olnud oluliselt väiksem lubatud maksimaalsest kiirusest, ka kaebuse esitaja võimaliku adekvaatse subjektiivse hinnangu alusel. Põhjendamatult aeglasest ja liiklust takistavast sõidukist möödumine peaks asjaolusid arvesse võttes olema võimalik maksimaalse lubatud sõidukiiruse piiresse jäädes, mitte ei ole vajalik möödasõidul lubatud kiirust oluliselt ületada. Kohtus andis tunnistusi D.Z-i sõidukis kaasreisijana viibinud G.F, kes haakuvalt D.Z-i ja kaitsja väidetega kinnitas, et eesolev sõiduk liikles kummaliselt ning kaldus aegajalt paremale, mistõttu 9
(14)4-22-3738 oli kõigi D.Z-i sõidukis viibinud isikute arvates vajalik ohtlikuks peetud sõidukist sooritada möödasõit. Seejuures tunnistaja kinnitas, et esimene katse möödasõiduks ebaõnnestus vastutulevate sõidukite tõttu. Mh avaldas tunnistaja, et eesliikuvat sõidukit peeti liiklusohtlikuks ka seetõttu, et äsja oldi nähtud rasket liiklusõnnetust Märjamaal ning see oli jätnud D.Z-i sõidukis viibijatele rusuva mulje (kohtuistungi protokoll, lk 7). Nii kaebuse esitaja kui tunnistaja G.F ütluste järgi kasutatakse küll sõna „oht“, kuid selle mõiste kirjeldamiseks toodud asjaolud ei vasta ei eluliselt ega juriidiliselt ohu mõistele ja sellisele seisukohale ei saa adekvaatselt asjaolusid hinnates ei ex ante ega post ante jõuda. KarS § 31 kohaselt on võimalik ka iseenesest eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. Sellise aluse olemasolul, peab esinema primaarselt siiski nõue, et isik hindab ka õiguslikult adekvaatselt oma seisundit.1 Seega n-ö keskmine mõistlik inimene sarnases olukorras ja meie õigusruumis võib teha just sellise eksliku järelduse. Antud eksimine ei ole aga adekvaatne objektiivsete asjaolude järgi. Seejuures, isegi kui esineks eksimus, siis on tegu ikkagi karistatav KarS § 15 lg 3 järgi kui ettevaatamatu süüteo sätete järgi ja selleks ka antud kiiruseületamine on ning kohtu diskretsiooni alusel on võimalik kaaluda ka karistuse kergendamist. Samas, kuivõrd puudub adekvaatne ohu hinnang, ei ole võimalik kohtul ka kaaluda KarS § 31 esinemist. Seega on tõendatud, et D.Z ja tema elukaaslasest kaasreisijana tunnistusi andmas käinud G.F oma ütluste järgi väidetavalt tunnetasid, et nende ees on tegemist ohtliku sõidukiga, kuid selline tunnetuse adekvaatne võimalikkus ei ole kooskõlas tõendatud objektiivsete asjaoludega. Tegemist on sellise liikluskäitumise õigustamisega, mille järgi ei tolereerita ka mõnevõrra maksimaalsest lubatud sõidukiirusest alla poole sõitmist. Kui kaebuse esitaja ees liikus politseiauto 87 km/h (see on Stalkeri näit, mis samuti võib olla teatud hälbega), ei saa pidada seda liikluse takistamiseks. Maakohtu hinnangul, kui politseiauto antud asjaoludel oleks sõitnud ka 82 km/h, ei saaks pidada seda oluliseks kiiruse vaheks ja takistamiseks ning provotseerimiseks. Sõit toimus pimedas. Kiirusemõõtmiseks Stalkeri järgi olid olud piisavad, kuid juht võib valida pimedas sõites ka mõnevõrra väiksema kiiruse, kui on maksimaalselt lubatud kiirus ning ka see on mõistlikult põhjendatud. Lisaks ei toimud ka muudel alustel politseile ette heidetud provokatsioon. Käesoleval juhul oli D.Z-i ja tunnistaja G.F ütlustele tuginedes ohuks eesliikuv patrullsõiduk, mille sõidumaneer andis aluse selle sõiduki ohtlikuks pidamiseks. Tunnistaja RP hinnangul teel vingerdamist ei toimunud ning ta hindas, et politseiauto võis kalduda kõrvale, kui toimus möödasõit, samuti võib olla paremale kaldumist juhul, kui teel liigub vastutulev sõiduk, kõik oleneb sellest, kui lai on tee, kui kaugel on vastutulev sõiduk tee telgjoonest. Samuti eelnevalt viidatud D.Z-i ja tunnistaja G.F subjektiivsele hinnangule ohuolukorrast, on olulised objektiivsed tõendid antud asjas ohuolukorra tuvastamiseks patrullsõiduki pardakaamera salvestised. Kohus, hinnanud nii salvestist kaamerast, mis salvestab politseisõiduki ees kui ka taga toimuvat, tuvastab, et patrullsõiduk kaldus tõesti pisut paremale olukordades, kus pimedal ajal sõites tulid vastu sõidukid, samuti ajal, mil D.Z proovis esimest korda patrullsõidukist mööduda, kui ka D.Z-i poolt möödasõidu sooritamise ajal. Haakuvalt tunnistaja RP ütlustega ei 1 Karistusõigus. Üldosa.
(2018)Jaan Sootak, lk 290 10
(14)4-22-3738 toiminud patrullsõiduki poolt mingisugust teel vingerdamist, millele tuginedes võiks objektiivne kõrvaltvaataja patrullsõidukit ohtlikuks pidada. Kaebuse esitaja selline hinnang hälbib täielikult objektiivsetest tõenditest. Nimelt hälbivad otseselt kaebuse esitaja ja tunnistaja G.F ohtu selgitavad ütlused ka kohtus vaadeldud videomaterjalidest. Seega kohtul puudub alus ka kahtlustada viimasega haakuvate politseinikest tunnistajate ütluste paikapidavust. Ka politsei poolt pimedas sõites oma sõidurajal paremale hoidumine on igati põhjendatud ja mõistlik, kui 1) ka näiteks ees sõitva sõiduki juht tunnetab, et pimedas tuledega sõidukid tulevad vastu ja temast mööduvad. See on mõistlik hoida pigem paremale poole pimeduse ja tulede tõttu, et võimalikke üldteada ohte liikluses seeläbi minimaliseerida; 2) lisaks tema taga olev sõiduk soovib mööduda ning vastutulevaid sõidukeid nähes tee parempoolsesse äärde liigub, et vastutulevaid sõidukeid ka taga olev möödasõidu võimalust ootava sõiduki juht näeks. Veelgi enam,
§ 53
lg 2 sätestab, et juht, kelle sõidukist sõidetakse mööda vasakult, peab liiklusolusid arvestades hoiduma võimalikult paremale ega tohi möödasõitu takistada sõidukiiruse suurendamisega ega muul viisil. Videosalvestistelt nähtuvalt tegi RP enda poolt kõik mõistlikult juhilt oodatava, et võimaldada enda taga oleval sõidukil ohutult möödasõitu teha. Seega politsei käitumisel (käitumisel kui iga keskmise liikleja käitumisel liikluses) on mõistlikud seletused, kui vaadata ka antud videot tähelepanelikult ja arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis. Eelnevalt viidatud tõendite ja asjaolude kogumis on tuleb asuda hoopis seisukohale, et D.Z ja tema kaasreisijast tunnistaja puhul ei ole eluliselt usutav, et nad said ex ante hinnata olukorda selliseks, et pidada seda ohtlikuks. Pigem asjaolude pinnalt ajas olukord D.Z-i endast välja, sest ei olnud võimalik liikuda nii kiiresti kui soovis (ise pidas „õigeks“) ja kasvõi täpselt maksimaalselt lubatud sõidukiirusega. D.Z-i resoluutsetest seisukohtadest võib aru saada selliselt, et kui 90 km/h on lubatud, siis ka mõnevõrra sellest aeglasemalt sõitmine on juba oluline takistus tema tõekspidamiste järgi. Kuna seda ei osata kuidagi õiguspäraselt sõnastada, siis kohtule pakutakse erinevaid versioone ohtlikkusest ja hädaseisundist. Kui mõistevalik iseenesest sobiks hubaselt karistusest pääsemiseks, siis sellegipoolest ei saa väärata fakti, et igal õigusmõistel on alati täpne sisu, millele elulised asjaolud ja kontekst peavad ka ilma igasuguste vastuolude ja keerutamisteta vastama. Õigust ei saa kunstlikult väänata endale sobivaks. Lisaks tunnistaja G.F pidas vajalikuks ütluste andmise välja tuua eelnevalt X maakonnas nähtud liiklusavarii sündmuskohta ja seejärel pikka vaikimist autos. Samas ka see kontekst ex ante, et mõni aeg tagasi nähtud rusuv liikluspilt paneb isiku just kiirust ületama ja valima just kõigist võimalikest (ohutumatest) alternatiividest just selle, ei ole ka eluliselt loogiline ja adekvaatne (proportsionaalne). Maakohus seega kokkuvõtvalt leiab, et ohuolukorrale viitavaid väiteid on sisuliselt püütud igati välja tuua, loovalt ja mitmekesiselt seinast seina, kuid nendest ükski ei haaku adekvaatselt objektiivse tõendite kogumiga ega põhista ex ante hädaseisundit. Lisaks, juhul kui juhi ja kaassõitjate emotsionaalne seisund ei võimalda rahulikult autot juhtida ja olukordi hinnata (rusuv äsjane mälupilt liiklusavariist), tuleks rahuneda ja igal juhul alati loobuda kärsitust sõidustiilist ning kriitikast nende aadressil, kes liiklusnõudeid järgivad, et liiklusõnnetustesse mitte sattuda. 11
(14)4-22-3738 Sellised ennast „õigustavaid“ seisukohti rubriigist varia, mis ei põhine seadusel, peab inimene püüdma ise muuta, mitte resoluutselt ja kärsitult jääma väärarusaamade ja väärsõidupraktikate küüsi ning mitte rahunema. Asjaolu, et kui patrullsõiduk D.Z-i sõiduki peatas, soovis D.Z esmalt, et teda peatanud politseinikud tõendaksid, et nad on kained, näitab samuti lihtsalt ülemäärast ja mittevajalikku kärsitust (s.t mitte ex ante võimalikku objektiivset hinnangut) enda ekslike seisukohtade ja veendumuste osas. Seega ka elukaaslasest tunnistaja püüdis leida täiendavaid (pehmendavaid) põhjendusi ja tõi välja antud liiklusavarii ja rusuva meelolu tausta kohta autos, mida kaebuses ei olnud välja toodud. Maakohtule sai selgeks, et kaebuse esitaja ei ole valmis tolereerima ja rahulikult analüüsima teist vaatenurka, kui see ei lähe tema esmase vaatenurgaga kokku. See forsseerib, pingestab ja eskaleerib üksnes olukorda, kuid ei muuda seadust omatahtsi kaebuse esitajale sobivaks. Eksida võib vahel igaüks ja see on väga inimlik, sellesse tuleks aga rahulikult suhtuda. Tunnistaja RP lasi pingete alla tõmbamiseks nii kaasas olnud kolleegil indikaatorvahendisse puhuda kui ka tegi seda ise, viidatud asjaolu on tõendatud ka RP vormikaamera salvestiselt nähtuvaga, kuivõrd videosalvestis just indikaatorvahendisse puhumisega algab. Seega arusaadavalt D.Z ja tema kaasreisijana sõidukis olnud tunnistaja patrullsõiduki liikumist ohtlikuks võisid ka pidada, kuivõrd on üsna ebatavaline, et kinni peetud isik laseb patrullpolitseinikel enda kainust indikaatorvahendiga tõendada. Alles istungil justkui esmalt põgusalt viidatud ohuolukorraks ei saa tõendikogumit hinnates pidada ka D.Z-i poolt viidatud patsienti, kes teda Pärnus ootas. Antud ütluste narratiiv on taas emotsionaalselt forsseeritud ning katsetav, mis kahjuks pelgalt õigustab kiiruse ületamist alusetult, kuivõrd kohtule sellise väite selgitamiseks vastates D.Z kinnitas, et tal oli kohalejõudmiseks piisavalt aega ning ütlustest nähtuvalt ei olnud tegemist ka n-ö kiireloomulise patsiendiga (protokoll lk 24). Seda kõike hoolimata asjaolust, et esmakordselt patsienti mainides D.Z avaldas, et tal ei olnud just patsiendi tõttu võimalik tee äärde ohtliku sõiduki eemaldumist ootama jääda. Esmalt viitas kaebuse esitaja patsiendile justkui mööda minnes, kuid siis kohtu selgitavatele küsimustele vastates möönis ka kaebuse esitaja ise, et ta ei pea seda hädaseisundiks. Eeltoodu näitab, et D.Z peab ise esmalt sisemiselt selgusele jõudma, mis oli tegelikult tema kiiruse ületamise põhjus ja tema enda vastuoludeta hinnang sellele. Jätkuv uute põhjuste otsimise valmisolek, selline hõljuv-eksperimenteeriv positsioon aga ei tekita kohtule kuidagi siseveendumust, et see tegelik põhjus/põhjused kiiruse ületamiseks olid usaldusväärsed, õiged ja õiguspärased. Arvestades kaebuse esitaja veel kõigutamata seisukohti, peab kohus vajalikuks mh selgitada ja viidata, et isegi kui ohuolukord oleks eelnevalt tuvastamist leidnud, on hädaseisundi puhul vajalik hinnata ka vahendit ja viisi (päästmistoimingut ennast), millega ja kuidas ohtu kõrvaldama hakatakse. Kahtlemata ei saaks antud olukorras sobivaks viisiks pidada teelõigul lubatud sõidukiirusest oluliselt suuremal kiirusel möödasõitu ning seda eriti olukorras, kus ees liikuvat sõidukit „väidetavalt vingerdamise tõttu äärmiselt ohtlikuks peetakse“ – suurel kiirusel vingerdava sõidukiga kohakuti olles tekitatakse veel suurem ohuolukord. Pidades eesolevat sõidukit selle sõidustiili tõttu ohtlikuks ja kahtlustades, et juht võib olla joobes, oleks mõistlikult liiklejalt põhjendatud oodata, et tehakse kõne Häirekeskusesse ja teavitatakse ohtliku sõidustiiliga juhist, kes võib ohuks olla mh ka ju kõigile teistele liiklejatele. Kaebuse esitaja soovis jõuda Pärnusse, olles juba Pärnule väga lähedal (ca 15 min kaugusel) ja mõistlik oleks olnud võtta aeg maha ning ka informeerida isikut, kellega soovis kohtuda, et tekib mõningane viivitus. Ja autos olnud ülejäänud seltskonda saanuks juba autos teavitada asjaolude järgi, sest 12
(14)4-22-3738 kaebuse esitaja väidete järgi anti kohtule mõista, et nemad patsiendiga kohtumisse (ravimine) ei puutunud. Samuti olnuks reaalse ohuolukorra esinemise korral alati variant enda vahet ees liikuva sõidukiga vähendada, jäädes mingiks ajaperioodiks seisma, et mitte tema taga ohtlikus olukorras edasi sõita (sõita n-ö ohust läbi või ohtu sisse). Maakohus selgitab, et isegi kui elus võib ette tulla hädaolukordi, siis hädaseisundile ei saa tugineda lõpuni - s.t õiguspäraselt - ka siis, kui valitud päästmistoiming ei ole vajalik, proportsionaalne (tuleb kaaluda kõiki asjasse puutuvate isikute õigushüvesid) ja kohane. Siinkohal samuti ei tohi segamini ajada hädaseisundit ja hädakaitseseisundit, viimane eeldab õigusvastast rünnakut, mille puhul kaalumine ajalisesruumiseses suhtes on aga väga piiratud, kuid antud kaasuses oli mõistlik ja küllaltki avar kaalumisvõimalus olemas ning muidugi igasugune vahetu oht või ka rünne puudus. Kokkuvõtvalt ei ole antud juhtumil tuvastamist leidnud ei politsei poolne provotseerimine möödasõiduks - kiiruse ületamisele kihutamine ega ka hädaseisundi esinemine, mis oleks välistanud D.Z-i
§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest vastutusest.
Kaebuse esitaja vastupidised seisukohad on ekslikud. Inkrimineeritud objektiivne koosseis on realiseeritud D.Z-i poolt tahtlikult - kavatsetusega. Kärsitult möödasõidu võimaluse ootamine/plaanimine mõistliku lubatud kiirusega sõitva auto taga ja kaebuse esitaja ütlused, et kiirust ületamata ei oleks olnud võimalik sellisest autost mööduda, kinnitavad antud tahtluse liiki. Kuivõrd tõendamist ei ole leidnud ükski D.Z-i poolt kaebuses esitatud vastuväide tema poolt toime pandud liiklusrikkumise tuvastamises ega ka vastutust välistavates asjaoludes (ei esine õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid), tuleb D.Z-i kaebus jätta kogu ulatuses rahuldamata. D.Z-ile ette heidetud
§ 227
lg 2 väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, selle on toime pannud D.Z, järgitud on väärteomenetlusõigust ning väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad alused. 3. Karistus D.Z-ile määrati
§ 15
lg 1 p 1 rikkumise eest
§ 227
lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 30 trahviühikut, s.o 120 eurot, milline on rahatrahv alla keskmise karistusmäära, kuivõrd maksimaalne rahatrahv
§ 227lg 2 alusel on 100 trahviühikut, s.o 400 eurot.
Kohtu hinnangul mõistetud karistus kooskõlas seadusega, võttes arvesse D.Z-i tahtluse liiki ja kõigutamata ebaõigeid veendumusi (ennast „õigustavaid“ mitmekesiseid seisukohti liiklemise osas), mida kinnitavad ka vormikaamera salvestiselt nähtuvat D.Z-i üsna ründavat suhtlemisstiili patrullpolitseinike suunas. Vaatamata sellele eripreventiivses mõttes positiivsena saab seda vaadelda asjaolu, et siiski kohtuistungil avaldas D.Z kahetsust selle üle, et tema käitumine ei olnud päris tasakaalus tookord. Maakohus on kokkuvõtvalt seisukohal, et D.Z-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on vastavuses süü suurusega ning proportsionaalne, võttes arvesse ka seda, et D.Z-i kiiruseületamine jäi alla kvalifikatsiooni keskmise (
§ 227lg 2 alusel on karistatav kiiruseületamine 21-40 km/h, D.Z-i puhul tuvastati kiiruseületamine 26 km/h). 4. Menetluskulu 13
(14)4-22-3738 D.Z-i kaitsja vandeadvokaat Y.G esitas kohtule menetluskulu nimekirja, mille kohaselt oli kaebuse esitaja kulu kuni kohtuistungi toimumiseni 936 eurot (tunnihinnaga 130 eurot + KM). Kaitsja taotles kohtuistungil täiendavalt arvestada menetluskulu juurde kohtuistungi ajakulu. Kuivõrd D.Z-i kaebus kohtuvälise menetleja otsusele väärteoasjas nr 2501,22,000064 jääb kogu ulatuses rahuldamata, tuleb kohtumenetluses valitud kaitsja menetluskulu jätta D.Z-i kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert Kohtunik 14
(14)