4-23-3731/14

(5)4-23-3731 26.09.

1. a kell 14.17 XXX, D.V juhtis mootorsõidukit asulasisesel teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, kiirusega 136 ±5 km/h. Seega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 81 km/h. Menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi II eriasjade uurija Mari Tetsmanni 23.10.
2. a üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2670,23,006102 karistati D.V-d LS § 227 lg 4 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks. D.V esitas maakohtule 09.11.
3. a kaebuse koos lisadega (tl 1-61), milles kõrvaldas puudused 26.11.
4. a (tl 64-77). Kaebuse esitaja vaidlustab talle määratud karistust ning taotleb karistusena talle rahatrahvi määramist. D.V avaldab kokkuvõtvalt, et tunnistab tegu ning saab aru, et sellele järgneb karistus, mis tuleb kanda, samuti kahetseb toimepandut. Siiski mõjutab määratud karistus mitte ainult teda, vaid kogu tema perekonda ning võib kaasa tuua ka töökoha kaotuse. Ca 20 aasta jooksul ei ole D.V põhjustanud ühtki liiklusõnnetust ega liiklusohtlikku olukorda. Igakuiselt on vaja teenindada laenud ning liisingud, igapäevaselt esineb vajadus laste transportimiseks. Mõjus ning proportsionaalne karistus oleks olnud ka rahatrahv. Kohtuvälise menetleja esindaja ei olnud oma kohtule esitatud seisukohas (tl 78-82) nõus kaebusega ja karistuse muutmisega, leides, et menetleja on oma otsuses piisava põhjalikkusega karistuse mõistmise motiive põhjendanud. Kuna varasemad rahatrahvid ei ole D.V puhul enda eesmärki täitnud ning ta on jätkanud veelgi raskemate õigusrikkumiste toimpanemist, ei saanud antud asjas karistuseks rahatrahvi määrata. Kohtuväline menetleja taotles tõendina D.V-ga samal aadressil elava M D.V juhtimisõigust tõendava väljavõtte vastuvõtmist, avaldades, et ei saa asuda seisukohale, et D.V ajutiselt liiklusest kõrvaldamine paneks tema laste liiklemisvõimalused raskesse olukorda. Maakohus võttis kohtuvälise menetleja taotletud tõendi vastu ning lasi selle osas oma seisukoha avaldada ka D.V-l, mida viimane tegi kirjalikult, avaldades, et igapäevaselt toimub laste transportimine abikaasade vahelise väljakujunenud praktika ja kokkulepete alusel. D.V abikaasal M D.V-l puudub võimalus igapäevaselt ainuisikuliselt transportida lapsi, lähtuvalt enda töögraafikust ja vabaaja sisustusest. Pärnu Maakohtu seisukoht VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Kohus, vaadanud läbi kaebuse ja selle lisad, kohtuvälise menetleja seisukoha, kohtule esitatud väärteoasja toimiku ja poolte poolt taotletud tõendid, on seisukohal, et D.V kaebus rahuldamisele ei kuulu.
5. Väärteo objektiivne ja subjektiivne koosseis Asjas puudub vaidlus selle üle, et 26.09.
6. a kell 14.17 maakonnas, juhtis D.V mootorsõidukit , asulasisesel teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, kiirusega 136 km/h +/- 5 km/h ning ületas seega suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 81 km/h. Väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoprotokolliga (PPA toimik tl 2), menetlusaluse isiku 2

(5)4-23-3731 ülekuulamise protokolliga (tl 3), tunnistaja RRi ülekuulamise protokolliga (tl 4-6) ning DVD-l oleva videosalvestisega, mis asendab kiirusemõõturi protokolli. D.V on menetluse algusest peale teo omaks võtnud ning läbivalt ka kahetsust avaldanud. Seejuures on kohtuvälise menetleja poolt D.V poolt toime pandud väärtegu õigesti LS § 15 lg 1 p 2 rikkumise kaudu LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritud. Tuvastatav on, et D.V pani teo toime kavatsetusega, kuivõrd ilmselgelt oli tegemist äärmiselt ebaproportsionaalse ja seejuures ka täiesti teadliku sõidukiiruse valikuga, kui tal oli enda sõnade kohaselt vajalik mööduda eesliikuvast sõidukist, kelle sõidukiiru oli üksnes ca 40 km/h. Järelikult pidi D.V seadma endale vahendeid valimata eesmärgiks sellest sõidukist võimalikult kiiresti mööduda ning vajutas selliseks ebaproportsionaalseks möödasõiduks gaasipedaali täiesti teadlikult n-ö põhja. Muuhulgas väärib märkimist, et D.V pani väärteo toime oma kodukülas (elukoht XXX, väärteo toimepanemise koht samuti XXX), seega oli nimetatud teelõigul kiiruse ületamise puhul igal juhul tegemist täiesti teadliku ja kavatsetud tegevusega. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, samuti väärteomenetlust välistavad asjaolud. Kohus ei tuvasta ka VTMS §-s 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi.

1. Karistus D.V vaidlustab kohtuvälise menetleja poolt talle mõistetud karistust, milleks on põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks. LS § 227 lg 4 karistusraamideks on rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kahekümne nelja kuuni. Kohtuvälise menetleja poolt valitud karistusliiki peab maakohus igati põhjendatuks, kuivõrd karistusregistri väljavõtte kohaselt (PPA toimik tl 9) oli D.V-d juba varasemalt
2. aastal kahel korral karistatud rahatrahviga – 12.01.
3. a rikkumise eest LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 120 eurot ning 16.01.
4. a rikkumise eest LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 280 eurot. Mõlemad rahatrahvid on D.V-l tasutud. Asjaolu, et D.V
5. aasta algul kahel korral lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h rahatrahvi tasuma pidi, ei ole aga avaldanud D.V-le eripreventiivset mõju ning ta on jätkanud samaliigiliste väärtegude toimepanemist, seejuures on 26.09.
6. a rikkumine raskeim koosseis, mille LS § 227 üldse ette näeb. Riigikohus on oma hiljutises 12.12.
7. a sarnaste asjaoludega väärteokaebuse kohta tehtud otsuses nr 4-23-1826 väga tabavalt avaldanud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (Vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p-d 16-19.) Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist (RKKK 02.12.2014, nr 3-1-1-77-14, p 13). Ka viidatud lahendi aluseks olevate asjaolude kohaselt piirati kohtuvälise menetleja poolt menetlusaluse isiku juhtimisõigust, seejuures oli tegemist kolmanda lubatud piirkiiruse ületamisega ning varasemalt oli karistusliigiks valitud rahatrahv. Oluline on märkida ka seda, et viidatud Riigikohtu lahendi aluseks olevas asjas oli tegemist piirkiiruse ületamisega LS § 227 lg 2 alusel, D.V puhul on aga aasta jooksul tegemist juba kolmanda samaliigilise rikkumisega, seejuures viimane neist juba raskeima LS § 227 koosseisu alusel. D.V on menetluse algusest peale avaldanud, et vajab juhtimisõigust tööl käimiseks, mille kaotus mõjuks laastavalt perekonna majanduslikule seisule, samuti vajab ta juhtimisõigust lastele 3

(5)4-23-3731 vajaliku transpordi tagamiseks. Kohtuvälise menetleja poolt taotletud iseloomustava tõendi – D.V abikaasa M D.V juhtimisõigust tõendava liiklusregistri väljatrüki (PPA toimik tl 10) – osas avaldas D.V, et arusaadavalt on ka abikaasa tööga hõivatud ning samuti on tema vaba aeg treeningutega sisustatud, mistõttu ei saa igapäevaselt laste transportimise kohustust ka ainuisikuliselt abikaasa õlule panna. Maakohus märgib eelneva osas, et D.V poolt kirjeldatud töö- ja pereelu korraldus on üsna tavapärane ning arusaadavalt on ühises elukohas elavate abikaasade vahel võimalikult võrdselt jagatud ka lastega seotud transpordiküsimused, eriti, kui ei elata keskuses, kus kogu elu ka ühistranspordi abil korraldada saab. Siiski oli D.V-l olemas teadmine, et ta on lubatud piirkiiruse ületamise eest juba kahel korral karistatud, samuti teadmine sellest, milline on tema töökorraldus ning kui vajalik on talle tööülesannete täitmiseks juhtimisõigus, samuti pereelu korraldus eeskätt transpordi küsimustes. Kahetsusväärselt ei hoidnud ka see teadmine D.V-d tagasi ning ta jätkas raskete liiklusalaste rikkumiste toimepanemist. Samuti on üsna tavapärane, et perel on laen(ud) ja liising(ud), mis vajavad teenindamist, ning täiesti arusaadavalt on kohustuste täitmine raskendatud olukorras, kus esineb oht töö kaotamiseks. Ka võetud kohustuste ja nende suuruse osas oli D.V-l teadmine enne rikkumise toimepanemist olemas. Seega ei esine kohtu hinnangul ühtki erandlikku asjaolu, miks D.V puhul üheksa kuu jooksul kolmandal korral Eesti Vabariigis lubatud piirkiiruse ületamise eest juhtimisõiguse äravõtmine ebaproportsionaalne karistusliik oleks. Eesti Vabariigi õiguskorrast tuleb kodanikul lugu pidada ja kuskilt läheb ka nn punane joon, kui süstemaatiliselt pannakse rikkumisi toime tahtlikult. Üldpreventiivses mõttes ehk õiguskorra kaitsmise huvides tuleb märkida sedagi, et igal aastal ebaõige kiiruse valiku tõttu saadakse vigastusi või kaotatakse elusid, mis tähendab samuti ohvrite perekondadele raskusi (märksõnad siingi: laenud, laste huviringid ja palju palju muud), mida on toonud kaasa ootamatu sündmus (nende jaoks tahtmatu, mida ei saanud nemad ära hoida). Seda kõike veel lisaks neile osaks saanud moraalsetele üleelamistele. Kohtuotsus peab olema kooskõlas ka üldpreventiivsete huvidega, et iga õiguskuulekas Eesti Vabariigis liikleja peab tundma avalikkuses piisavat ohutust ja kindlust, et Riigikogu poolt vastuvõetud õigusaktid ka reaalselt toimivad ja vajadusel võimuga pannakse toimima. Seega ohu taset tuleb hoida liikluses madalal ja karistus peab olema piisavalt range ning seda kindlasti olukorras, kus süstemaatiliselt liiklusnormi rikutakse. Ka karistuse määr – neljaks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine – ei ole D.V süü suurust arvesse võttes ebaproportsionaalne. Pigem vastupidi – maakohtu hinnangul ei oleks antud asjaoludel ka pikemaks perioodiks juhtimisõiguse piiramine põhjendamatu olnud, kuid maakohus ei saa menetlusaluse isiku olukorda kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsusega võrreldes raskendada. Seejuures märgib maakohus, et kui D.V-le oleks määratud juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristuse, mitte põhikaristusena, olnuks LS § 227 lg 5 p 3 järgi minimaalne juhtimisõiguse piiramise periood kuus kuud, s.o suurem kui D.V-le määratud põhikaristuse määr. D.V süü suuruse puhul arvestab maakohus esmalt asjaolu, et LS § 227 lg 4 sätestab sisuliselt kõrgeima võimaliku lubatud piirkiiruse ületamise miinimumi, milleks on piirkiiruse ületamine 60 km/h. D.V aga ületas ka seda lõike 4 minimaalset määra 21 km/h. Samuti võtab maakohus arvesse asjaolu, et D.V ületas piirkiirust teelõigul, kus lubatud suurimaks sõidukiiruseks oli 50 km/h, enam kui selle teelõigu lubatud piirkiiruse maksimum üldse on. Märkimist väärib seegi, et ka maanteel 90 km/h alas liigeldes oleks D.V piirkiirust 41 km/h ületanud ning pannud sellega toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava süüteo, s.o samuti raskusastmelt raskema, kui tema varasemad rikkumised on olnud. D.V süü suurust ilmestab maakohtu jaoks ka asjaolu, et tegelikult on D.V-l menetluse algusest peale olnud ka mõnetine ennast õigustav hoiak, vabandades piirkiiruse ületamist möödasõidu 4

(5)4-23-3731 vajadusega sõidukist, kelle kiirus oli ca 40 km/h (PPA toimik tl 3, tl 11), kui ka leidnud maakohtule esitatud kaebuses, et sisuliselt oli tegemist asulavälise teega, kus ei liikle kergliiklustee tõttu jalakäijaid. Kahtlemata ei õigusta sellisel määral lubatud piirkiiruse ületamist ei ees 40 km/h liikuv sõiduk ega ka D.V subjektiivne hinnang sellele, et sisuliselt oli tegemist asulavälise teega ning ta kellelegi ohtu ei kujutanud. See, et nimetatud teelõik oli asulasisene tee, kus suurim lubatud piirkiirus oli 50 km/h, on üheselt väärteoprotokolliga tõendatud, ning D.V nägemus selles rolli ei mängi. Seega D.V oma rikkumise raskust ise täiel määral ei hooma. Eelneva tõttu on mõnevõrra kaheldav ka D.V poolt avaldatud kahetsus kui karistust kergendav asjaolu – maakohtu jaoks tundub pigem, et D.V kahetseb n-ö vahelejäämist ja sellega kaasnevaid tagajärgi, kuid mitte teo toimepanemist ennast ja sellega võimalikke kaasnevaid tagajärgi. Antud kergendav asjaolu, ei ole käesoleval juhul tugev ja määrav argument süstemaatilise õigusrikkumise kontekstis. Seega tuleb eelnevatel kaalutlustel jätta D.V kaebus kohtuvälise menetleja otsusele rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohus selgitab juhtimisõiguse äravõtmise osas täiendavalt, et LS § 127 kohaselt on D.V kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert Kohtunik 5