Obsah (6)

§ 401§ 396§ 402§ 4034§ 403§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Roman Levin Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2026. a, Tartu kohtumaja; kirjalikus menetluses Tsiviilasja number 2-25

) § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Krediidileping on

§ 401

lg 1 kohaselt leping, millega krediidiandja kohustub andma krediidisaaja käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Laenulepinguga kohustub laenuandja andma

§ 396

lg 1 järgi laenusaajale rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seega võib tarbijakrediidilepinguks olla nii tasuline kui tasuta leping, kuid tarbijakrediidilepinguga on tegemist üksnes juhul, kui tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täidetud, st krediiti või laenu annab majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik tarbijale. Kohus leiab, et kostja ja esialgse võlausaldaja vahel sõlmitud leping on laenuleping

§ 396

lg 1 tähenduses, kuigi kostja ja esialgne võlausaldaja ei leppinud kokku intressi tasumise kohustuses. Hagiavaldusest nähtub, et esialgne võlausaldaja on tehingu teinud oma majandus- või kutsetegevuses ning kostja on füüsiline isik. Riigikohus on lahendis 3-2-1-1-07 selgitanud, et füüsilise isiku puhul võib eeldada, et ta sõlmib lepingu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust, st tarbijana. Seega on tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused täidetud ning tegemist on tarbijakrediidilepinguga

§ 402lg 1 tähenduses.

5.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne lepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on lahendis 2-2113098/50 selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Krediidiandja peab koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 pdes 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034 lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). 6.

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Hagiavalduse järgi tegi esialgne võlausaldaja enne kostjaga lepingu sõlmimist päringud erinevatesse maksehäireregistritesse, mille tulemusel sai kostja automatiseeritud positiivse otsuse. Kohtu hinnangul ei ole see piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmiseks. Tarbija varasem maksekohustuste täitmine on vaid osa teabest, mida krediidivõi laenuandja kohustab omandama. Jättes omandamata teabe kostja sissetulekute, kohustuste ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste suurenemise mõju kohta, rikkus esialgne võlausaldaja teabe omandamise kohustust. Samuti rikkus esialgne võlausaldaja krediidivõimelisuse hindamise kohustust. Automatiseeritud protsess, mis seisneb vaid kostja maksehäirete puudumise kontrollis, ei ole piisav, et sisuliselt hinnata kostja krediidivõimelisust. 7.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kuna kostja ei ole lepingu alusel ühtegi tagasimakset teinud, puudub vajadus

§ 4034 lg 7 kohase ümberarvestuse tegemiseks.

8. Hageja taotleb kostjalt viivise väljamõistmist lepingus kokku lepitud määras, s.o 24% aastas. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas, kui lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär 24% aastas jääks kehtima. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud ja asjakohane mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o

§ 113lg 1 alusel.

Eeltoodu tõttu rahuldab kohus hagi perioodil 26.09.

1. a – 15.04.
2. a sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise osas üksnes 310,21 euro ulatuses.
3. Kostja ei tasunud lepingu alusel ühtegi makset ning kostjale on saadetud meeldetuletuskirju, mistõttu on põhjendatud ka hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks 50 euro ulatuses.
4. Eelnevat arvestades rahuldab kohus hagi osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1848,18 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 310,21 eurot, viivis tasumata põhivõlgnevuse jäägilt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 14.04.2026.

a kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni ja sissenõudmiskulu 50 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi 92% ulatuses, seetõttu jätab kohus ka hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 92% ulatuses kostja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 385 eurot ja õigusabikulud 338 eurot. Kuna kostja menetluses osalenud ei ole, puuduvad kostjal ka võimalikud menetluskulud.
2. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga.
3. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja puhul ei ole tegemist keskmisest keerukama vaidlusega, kostja ei ole menetluses osalenud ning kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta on arvestades asja sisu ebamõistlikult kõrge ning vastab advokaadi tunnitasu määrale. Arvestades asja sisu, peab kohus põhjendatuks tunnitasu määraks 120 eurot. Kohus peab mõistlikuks esindajal kulunud aega 2 tundi. Kohus arvestab seejuures, et koostatud hagiavaldus on standardne ning asi ise ei ole õiguslikult keeruline. Arvestades vaidluse sisu ja dokumentide mahtu, on vajalik ja põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu suuruseks 240 eurot.
4. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud menetluskulud seega 625 eurot (riigilõiv 385 eurot + õigusabikulud 240 eurot), millest kostja kanda jääb 92% ehk 575 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 50 eurot (s.o 8% hageja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest) jätab kohus hageja enda kanda.
5. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Roman Levin