) § 4034 lg-le 2 ja 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 ja § 50 kohaselt. Otsuse tegemisel lähtus krediidiandja kostja sissetulekust 1000 eurot, kohustused ja maksehäired puudusid. Kostja märkis laenutaotluses enda sissetulekuks 1000 eurot kuus, kohustused puuduvad ning ülalpeetavaid on üks. Peale laenu väljastamist jäi kostjale kätte 652,94 eurot. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes
1132 lõikes 2 sätestatut ja lepingu tingimuste punktist 9.3. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude tasumist summas 50 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 11 107,53 eurot lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast alates s.o 29.09.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 03.11.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 24% aastas, 0,066% päevas kooskõlas laenulepingu põhitingimuste punktiga 2 ja
Hageja nõuab viivist summas 5594,54 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt s.o 11 107,53 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 04.11.2025 lepingujärgses viivisemääras s.o 24% aastas.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud
§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka
lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (
² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (
⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13).
lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Coop Finants AS 05.08.2022 laenulepingu nr. XXX, mille alusel sai kostja laenu 11 700 eurot (dtl 100). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Coop Finants AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 13.
lg 1 alusel kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused kolmandale isikule, sealhulgas krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja ostjate seaduse tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe, millega välistatakse käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tarbija õigus või piiratakse seda, on tühine. Hageja esitas nõude loovutamise osas selgitused hagi p-s 1.4 ning märgib, et Coop Finants AS loovutas 28.09.2023 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda intressi, viivist ja muid kõrvalnõudeid (dtl 89). Hagile lisatud nõude loovutamise teatisest nähtub, et Coop Finants AS on 11.10.2023 edastanud kostjale teatise laenulepingust nr. XXX tuleneva nõude loovutamisest Aktiva Finance Group OÜ-le (dtl 126). Teatis nõude loovutamise kohta tõendab kooskõlas
Kostja ei ole vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07 p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning Coop Finants AS nõuded on loovutatud kehtivalt hagejale. 14.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud
lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni
§-s 404 või § 405 sätestatud andmetest.
lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud
Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (
Hageja on kohtule esitanud 04.08.2022 sõlmitud laenulepingu, millelt nähtub, et kostja on lepingu (sh maksegraafiku, väikelaenukindlustusega seotud kulude tasumise kokkulepe ja tingimused, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe) 05.08.2022 digiallkirjastanud (dtl 99). Seega tuleb lugeda pooltevahelised lepingud kehtivaks ehk sõlmituks. Kostja ei ole lepingute sõlmimist vaidlustanud. 15. Vastavalt
lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt
lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa 5
lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et
lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59). Hageja on hagi p-s 1.2 märkinud, et krediidi kulukuse määr on lepingu nr XXX kohaselt 34,53% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 11 700 eurot, intressimäära 28,9% aastas, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 15.08.2028, osamaksete arvu 72 kuud, laenulepingu sõlmimise tasu 234 eurot, igakuine lepingu haldustasu 1,50 eurot, kooskõlas
Krediidi kulukuse määra arvutamise põhimõtted kajastuvad lepingu põhitingimustes (dtl 100) ja Euroopa standardinfo teabelehe punktis 3 (dtl 115). Seega on hageja krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused nimetanud ja need kostjale lepingu sõlmimisel teatavaks teinud.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta
Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. 16. Vastavalt
lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise 6
Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Hageja märgib hagi p-s 1.5, et on omandanud teabe lähtudes
⁴ lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt (dtl 89). Hageja esitab tõendina krediidivõimelisuse hindamise dokumendi (dtl 127 - 135). Laenutaotlust esitades on kostja märkinud oma sissetulekuks 1000 eurot kuus, kohustused 0 eurot kuus ja ülalpeetavate arv 1. Krediidiandja on kontrollinud kostja sissetulekuid/palgalaekumisi Maksu- ja Tolliametist. Kostja 3 kuu keskmine sissetulek oli 867 eurot ja 12 kuu keskmine sissetulek 309 eurot (dtl 90). Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 91). Hageja märgib, et otsuse tegemisel võttis krediidiandja arvesse kostja sissetulekuid 1000 eurot ja kohustuste puudumist. Samas nähtub hageja esitatust, et kostjal puudus enne lepingu sõlmimist (august ja juuli 2022) sissetulek (dtl 128). Kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja oleks enne lepingu sõlmimist kontrollinud kostja konto väljavõtet. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav (dtl 176). Käesoleval juhul jäi kostjale kätte lepingu nr XXX puhul ca 652,94 eurot igapäevastest kuludeks, sh majapidamiskuludeks. Tarbijale peab jääma kätte vähemalt elatusmiinimum. Võrdluseks, arvestuslik elatusmiinimum 2022 oli 303,38 eurot (ühe liikmega leibkonnas). Arvestades, et kostjal on üks ülalpeetav, tuleks arvestada vähemalt 2x303,38 eurot = 606,76 eurot. Arvestades seega, et kostjale jäi pärast laenu väljastamist kätte ca 61% tema igakuisest sissetulekust igapäevaste kulutuste katteks, oli võlgnik krediidivõimeline (dtl 177). Kohus leiab, et krediidiandjad ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (
Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et laenuandja on laenusaaja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-st 4. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
⁴ lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll
⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on
⁴ lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). 17. Hageja on esitanud alternatiivselt lepingu täitmise nõude
Kui võlgnik on kohustust rikkunud
tähenduses, siis on võlausaldajal õigus
lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Tulenevalt
lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hagi kohaselt (dtl 86) ning kohtule esitatud maksekorraldusest (dtl 119) nähtuvalt sai kostja laenu enda kontole 11 410,48 eurot. Kostjal tuli maksegraafiku järgi laen tagastada hiljemalt 15.08.2028. Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale kokku 3200,49 eurot ja hagejale peale lepingu ülesütlemist summas 15 eurot (dtl 136 - 143), s.o kokku 3215,49 eurot. Hageja esitas 25.02.2026 nõuete ümberarvestuse, mille kohaselt on kostjal tasutud põhiosa 2444,37 eurot ja intressid 770,15 eurot. Seega on tasumata põhiosa 9255,63 eurot ja intress arvestusega kuni 15.07.2026 summas 330,32 eurot. 18.
lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on hagi p-s 1.3 selgitanud, et kostja oli võlgnevuses lepingu ülesütlemise seisuga enam kui kolm järjestikust kuud, s.o 15.06.2023, 15.07.2023, 15.08.2023 ja 15.09.2023 (dtl 88). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 30.08.2023 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 22.09.2023 vastavalt
Sama kirjaga hoiatati kostjat, et juhul kui kostja määratud tähtpäevaks võlgnevust ei tasu, on võlausaldajal õigus leping üles öelda ja võõrandada nõuded kolmandale osapoolele. 28.09.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul (dtl 121). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud. Seega vastab lepingu ülesütlemine
Kohtu hinnangul ei ole lepingu ülesütlemine hagiavalduses toodud asjaoludel kehtiv sisuliste eelduste puudumisel, kuivõrd arvestades alternatiivset nõuet, siis on hageja arvestanud kõik võlgniku tasutud summad laenu põhiosa ja intressi katteks, millest tulenevalt ei olnud hageja lepingu ülesütlemise ajal võlgnevuses kolme järjestikuse maksega. Ümberarvestuse kohaselt oleks seega kostjal tasutud osamaksed 15.10.2022 – 8
⁴ lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-2113098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem
§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam.
lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus nr XXX on pooled kokku leppinud intressimääras 28,9% aastas (dtl 100). Hageja esitab ümberarvestuse korras seadusjärgse intressinõude ning palub kohtul kostjal hageja kasuks välja mõista tasumata intressi alates 15.01.2025-04.05.2026 kokku 294,24 eurot. Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressivõlgnevuse 294,24 eurot. 20. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Hageja esitatust nähtub, et kostja on teinud lepingu alusel viimase osamakse 29.05.2023 (dtl 179). Samuti ei ole kostja osalenud kohtumenetluses. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja ei peaks tasuma hageja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet. Seetõttu leiab kohus, et kuigi kostja ei ole nõude suuruse muutumise tõttu hagi esitamise ajaks lepingu täitmisega võlgnevuses, viitab kostja kohtueelne ja menetluslik käitumine sellele, et kostja ei pruugi lepingut nõuetekohaselt tulevikus täita. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused vastavalt hageja esitatud ümberarvestusele (dtl 178-179, 190-191). 21.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus selgitab kostjale, et viivisenõue ei lakka olemast ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku 9
lg 1 ja
lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Antud juhul on hageja esitanud tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosa osamaksete kohta viivise nõude lepingust nr XXX tulenevas määras 24% aastas (dtl 180). Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingut ei ole kehtivalt ülesöeldud (vt otsuse p 18), on kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates käesoleva otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 24% aastas, 0,0667% päevas (dtl 100). Seega rahuldab kohus hageja ümberarvestuse korras laenulepingu nr XXX osas esitatud viivise nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise lepingus sätestatud määras 24% aastas alates käesoleva otsuse tegemisest s.o 04.05.2026 kuni põhinõude tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367). Samuti rahuldab kohus hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva põhiosa osamaksete osas viivise nõude
lg 1 teises lauses sätestatud määras ning kostjal tuleb tasuda viivist alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
113 2 lg 2 sätestatust (dtl 94).
113² lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv ning leping kehtib, ei ole hagejal alust nõuda sissenõudmiskulude tasumist ning kohus jätab nõude rahuldamata. 24. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt, s.o ümberarvestatud nõuete osas ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 04.08.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XXX tuleneva 04.05.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõude 2276,26 eurot, intressi 294,24 eurot ning viivise lepingus sätestatud määras 24% aastas alates käesoleva otsuse tegemisest s.o 04.05.2026 kuni põhinõude tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367). Samuti rahuldab kohus hageja nõude mõista kostjalt välja edasised maksed, s.o põhiosa ja intressi alates 15.05.2026 kuni 15.08.2028 vastavalt uuesti määratud maksegraafikule. Kostjal tuleb tasuda põhiosa osamaksetega viivitusse sattumisel viivist
lg 1 teises lauses sätestatud määras ning kostjal tuleb tasuda viivist alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.