Obsah (6)

§ 331§ 200§ 199§ 64§ 68§ 121

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1- 09-10532 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Ivi K

§-de 200 lg 2 p 7 ja 199 lg 2 p 4, 5, 7, 9 järgi; I.K süüdistuses

§-de 200 lg 2 p 7 ja 199 lg 2 p 4, 9 - 25 lg 2 järgi ja D.O süüdistuses

§-de 121 ja 200 lg 2 p 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24.11.2009 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav I.K Prokurör Kati Miitra I.K , ik. xxx, xxxxxx xxxxxxxx xxxxxxx, emakeel eesti keel, xxxxxxxxxxx, elukoht xxxx-xxxxxxx xx, xxxxxxx, viibib vahi all Tallinna Vanglas Magasini 35, Tallinn, varem korduvalt väärteokorras karistatud, kriminaalkorras karistatud järgnevalt: 1) Valga Rajooni rahvakohtu 16.04.1990 otsusega ENSV KrK § 88 lg 3, § 94 lg 3, § 139 lg 2 p 1, 3, § 139 lg 3 ja § 112 lg 2 järgi tingimisi ühes kohustusliku töölesuunamisega 3 aastat; 2) Harju Maakohtu 19.04.1999 otsusega KrK § 139 lg 2 p 2, 3 järgi vangistusega 1 aasta; 3) Tallinna Linnakohtu 31.01.2002 otsusega KrK § 100 ja § 185 lg 2 järgi vangistusega 7 aastat; 4) Harju Maakohtu 22.08.2008 otsusega

§ 331

järgi vangistusega 5 kuud, vahi alla alates 12.02.2010.a Urmas Simon Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

1. novembri 2009 otsus I.K süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks märtsil 2010 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
2. Harju Maakohtu 24.11.2009 otsusega tunnistati I.K süüdi

§ 200

lg 2 p 7 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat ja 6 kuud, süüdi

§ 199

lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastat ja 4 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistus 1 päev (09.01.2009).

Kandmisele kuulub 2 aastat 3 kuud ja 29 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 12.02.2009. I.K-lt mõisteti KrMS § 179 lg 1 alusel välja sundraha 10 875 krooni ja KrMS § 180 lg 1 alusel tasu õigusabi osutamise eest 2506.80 krooni. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel D.O

§ 121

ja § 200 lg 2 p 7 järgi, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud ja U.U N.E

§-de 200 lg 2 p 7 ja 199 lg 2 p 4, 5, 7, 9 järgi, kelle suhtes on apellatsioonimenetlus seoses apellatsioonist kohtuistungil loobumisega, lõpetatud kohtumäärusega. 2. I.Ktunnistati

§ 200

lg 2 p 7 järgi süüdi selles, et tema viibides 31.12.2008 kella 23.00 ajal Tallinnas Xxxxxxxxxxx xxx juures, pani toime grupis koos N.E ja D.O-ga võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga järgnevalt: N.E lähenes E. K. H. ning hakkas viimaselt ära rebima käekotti. Koti rebimise tulemusena kott purunes ning N.E kätte jäid vaid sangad. Seejärel pöördus N.E uuesti kannatanu poole ning kiskus jõuga ära käekoti väärtusega 30 eurot koos seal olnud sularaha 1050 krooni, mobiiltelefoni №kia väärtusega 1500 krooni, Soome Vabariigi passi ja kosmeetikavahenditega väärtusega 70 eurot, põhjustades sellise tegevusega materiaalset kahju summas 4425 krooni ning rüseluse käigus ka füüsilist valu, kuna kannatanu kukkus põlvili ning põlved läksid marraskile. Samal ajal kui N.E rebis käekotti E. K. H., ründasid viimase kaaslast J. .C. S. võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil I.K ja D.O – I.K lõi kannatanut vasakult poolt pea piirkonda, mille tulemusena kukkusid kannatanu prillid maha ning kannatanu kukkus selili. Seejärel surus I.K selili maas lamavale kannatanule põlvedega rinna peale ning lõi kannatanut rusikaga näo piirkonda, D.O lõi kannatanut rusikatega kui viimane oli püsti tõusnud. D.O ja I.K otsisid rüseluse käigus J. .C. S. taskud läbi ning võtsid mobiiltelefoni Sony Ericsson W800 väärtusega 250 eurot, Viking Line laevapiletid 7 inimesele ja hotelli uksekaardi – kokku vara väärtusega 250 eurot, s.o 3900 krooni. J. .C. S. kuuluva mobiiltelefoni Sony Ericcson W800 müüs D.O 350 krooni eest 02.01.2009 Tallinnas Viru Keskuse bussiterminalis asuvasse D. R. kuuluvasse mobiiltelefonidega kauplevasse poodi.

§ 199

lg 2 p 4, 9 - § 25 lg 2 järgi tunnistati I.K süüdi selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud röövimise ning vähemalt kahel korral varguse, viibides 09.01.2009 kell 18.38 Tallinnas XXXX XXXXXX X/X asuvas T. K., võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil parfüümi „Davidoff“ maksumusega 1039 krooni ning pani parfüümi enda jope varrukasse. Seejärel läbis I.K kassad, jättes tasumata kauba eest 1039 krooni, millega vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustas kuriteo toimepanemist, kuid ei saanud tegu lõpule viia, kuna peeti kaubamajast väljumisel kinni turvatöötajate poolt. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad

1. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav I.K maakohtu otsust mõistetud karistuse ja sundraha väljamõistmise osas. Ringkonnakohtu istungil loobus süüdistatav apellatsioonist sundraha väljamõistmise osas. Apellatsiooni motiivide kohaselt on ta teinud puhtsüdamliku ülestunnistuse ja tehtut kahetsenud, mistõttu tuleks ka talle nagu kaassüüdistatavale D.O-le, mõista karistus tingimisi katseajaga.
2. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid selle rahuldamist. Prokurör taotles kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et I.K-le karistust mõistes on maakohus lähtunud

§-s 56 sätestatust ning oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea nende kordamist vajalikuks. Maakohus on I.K puhul lugenud kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse, mistõttu selle teistkordne arvestamine ei oleks kooskõlas seadusega. Riigikohus on rõhutanud (nr 3-1-1-40-04, p 7 ja 31-1-99-06, p 14), et karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut. I.K on varem korduvalt varguste toimepanemise eest karistatud, samuti on teda varem karistatud

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest.

Süüdistatav vabanes karistuse kandmiselt 26.08.2008.a, uue esimese astme varavastase kuriteo pani ta toime 31.12.2008.a. Nähtuvalt süüdistatava isikust on maakohus põhjendatult leidnud, et süüdistatava mõjutamisel ei ole varasemad vangistused karistuse eesmärki kandud, mistõttu tingimuslikku vabastamist ei pea kohus võimalikuks, kuna see ei oleks kooskõlas karistuse eesmärkidega. Seega kohus on põhjendanud, miks tuleb I.K karistada reaalse vangistusega ja nimelt sellises määras ning miks ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke teiste vahenditega. Kohtukolleegium peab vajalikuks lisada, et karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamise korral hinnata ka süüdistatavat iseloomustavaid andmeid (nr3-1-1-1009, p 30.2). Apellatsioonis pole süüdistatava isiku kohta esitatud selliseid andmeid, mis tingiksid kindlasti talle mõistetud karistuse kergendamist. Uute kuritegude toimepanemine tõendab, et varem kohaldatud tähtajalised vangistused pole suutnud mõjutada süüdistatavat käituma vabaduses õiguskuulekalt. Seega oleks põhjendamatu loota, et vangistuse täielikult või osaliselt täitmisele pööramata jätmine allutamisega käitumiskontrollile tagaks süüdistatava I.K puhul õiguskorra kaitse või hoiaks tema poolt ära uute kuritegude toimepanemise. Vangistuses viibimine pärsib ka süüdistatava juurdepääsu narkootilistele või psühhotroopsetele ainetele, mis vaieldamatult aitab ära nimetatud ainete võimaliku tarvitamisega kaasnevat tervisekahju. Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et I.K-le ei ole võimalik ega ka põhjendatud mõista muuliigilist karistust kui reaalne vangistus. I.K-le on mõistetud karistus, mis vastab täielikult tema teosüüle. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 24.novembri 2009.a otsus I.K suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Urmas Reinola Ivi Kesküla Paavo Randma