KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 21.05.2026, Tallinn Haldusasja number Menetlusosalised ja esindaja

) § 118 p 9 ja § 2101 alusel kaebajale elamisloa kehtivusajaga 15.09.2025–15.09.

1. Eesti Töötukassa määras 06.10.2025 otsusega (muudetud 15.12.2025 otsusega) kaebajale töövõimetoetuse ajavahemikuks 15.09.2025– 19.12.
2. Seega on vaidlus üksnes selles, et kaebajale on jäetud töövõimetoetus maksmata perioodi 20.07.2025–14.09.2025 eest. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 2 lg 1 p 2 kohaselt on töövõimetoetusele õigus 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel isikul, kes on tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane. See norm on imperatiivne. Kui Eesti Töötukassa tuvastab oma andmekogu andmete põhjal, et inimene ei vasta TVTS § 2 lg 1 tingimustele, on ta kohustatud lõpetama töövõimetoetuse maksmise. Kaebajal säilis

§ 43

lg 1 p-st 8 tulenevalt õigus Eestis viibida ka pärast tema elamisloa kehtivuse lõppemist. Õigus Eestis viibida tähendab aga üksnes seda, et kaebajat ei saanud kohustada Eestist lahkuma. Eestis viibimise õigus ei anna alust saada töövõimetoetust, kuna selle eelduseks on elamisloa kehtivus. Ekslik on kaebaja väide, et seaduslik Eestis viibimine tähendab ka automaatset õigust sotsiaalsele kaitsele. Põhiseaduse (PS) § 9 sätestab, et põhiseadusega tagatavad õigused laienevad nii Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele, kui põhiseaduses ei ole sätestatud teisiti. Põhiseaduse § 28 kohaselt on õigus sotsiaalsele kaitsele Eestis viibival välismaalasel võrdselt Eesti kodanikuga, juhul kui seadus ei sätesta teisti. Seega on tegemist olukorraga, kus seadusandja võib kehtestada tingimused, mille esinemisel on Eestis viibival välismaalasel õigus sotsiaalsele kaitsele. Eesti sotsiaalkaitse süsteem ei pea tagama absoluutseid sotsiaalseid garantiisid kõigile Eestis viibivatele isikutele. Vastustajale ei saa ette heita, et ta ei võtnud enne vaidlusaluse otsuse tegemist ühendust kaebaja eeskostjaga, selgitamaks elamisloa pikendamise vajadust. Elamisloa pikendamise vajadus pidi olema kaebaja eestkostjale teada ning see on tema hoolsuskohustus. Perekonnaseaduse (PKS) § 179 lg 1 kohaselt on eestkostjal õigus ja kohustus hoolitseda eestkostetava isiku ning tema vara eest. Kaebajal on eestkoste vajadus kõikides toimingutes. Eestkostja hoolsuskohustus hõlmab muu hulgas kohustust esitada eeskostetava nimel õigel ajal elamisloa pikendamise avaldus. Kohustus hoolitseda selle eest, et eestkostetava varalised õigused ei saaks kahjustada, on eestkostjal. Juhul kui eestkostja oma kohustusi nõuetekohaselt ei täida, peab ta hüvitama eestkostetavale sellega põhjustatud kahju. Siinsel juhul on eestkostja poolt tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse esitamata jätmine ilmselgelt põhjustanud kaebajale kahju, kuna nagu kaebaja ise on välja toonud, jäi kaebaja ilma töövõimetoetusest 913,08 eurot. See kahju tekkis mitte vastustaja, vaid kaebaja eestkostja tegevuse tõttu. Tähtajalise elamisloa pikendamise vajaduse meelde tuletamine ei ole Eesti Töötukassa seadusest tulenev kohustus, kuna ta saab põhjendatult eeldada, et eestkostjaks olev kohalik omavalitsus tagab elamisloa pikendamise kohustuse täitmise. Vastustajal puudub ka pädevus hinnata, kas kaebaja tähtajalist elamisluba pikendatakse või mitte. Vastustaja tugines oma otsuse tegemisel rahvastikuregistri andmetele. 7. E.K esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 10.04.2026 otsuse peale. 2

-i ning TVTS-i koostoimet. TVTS § 2 lg 1 p 2 ei sätesta selge sõnaga, et isikul peab olema kehtiv elamisluba. Seadus räägib isikust, kes elab Eestis tähtajalise elamisloa alusel, mis on sisuliselt laiem ja süsteemsem mõiste.

§ 43

lg 4, § 130 ja § 2101 moodustavad ühtse süsteemi, mille eesmärk on vältida õiguste katkemist menetluse ajal. Esmase elamisloa andmisega tekkis kaebajal terviklik õiguslik staatus, mis hõlmas nii Eestis viibimist kui ka seadusest tulenevaid õigusi ja garantiisid. See staatus ei lõppe automaatselt elamisloa kehtivuskuupäeva saabumisel. Kuni õigusliku aluse äralangemiseni säilivad isikul kõik sellest tulenevad õigused, sealhulgas sotsiaalsed garantiid.

§ 43

lg 4 ja § 130 eesmärk ei ole üksnes vältida välismaalase Eestist väljasaatmist, vaid reguleerida olukorda, kus tema õiguslik side Eesti riigiga jätkub menetluse ajal. See ei ole uus ajutine staatus ega ka „õigusteta vaheperiood“, vaid olemasoleva staatuse jätkumine kuni lõpliku otsuseni. Asjaolu, et PPA andis kaebajale tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kinnitab, et riik pidas tema jätkuvat Eestis elamist õiguspäraseks ning avalikes huvides olevaks. Sellises olukorras ei saa väita, et elamisloa pikendamise menetluse ajal oleks õigussuhe katkenud.

§ 2101kohaldamine eeldab, et isik ei ole juhuslikult või ajutiselt Eestis viibiv isik.

Seadusandja võib küll sätestada sotsiaalsete õiguste saamise tingimused, kuid sellised piirangud peavad vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Kaebajal puudus töövõime, töövõimetoetus oli tema ainus sissetulek, ta viibis Eestis seaduslikult ja hilisem elamisluba kinnitas tema jätkuvat sidet Eesti riigiga ning avalike huvide olemasolu. Sellises olukorras ei ole töövõimetoetuse maksmata jätmine mõõdukas ega vajalik meede. Rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui välismaalase elamisluba on seotud töötamisega, siis ei loeta elamisloa pikendamise menetluse ajal tema õigussuhet katkenuks. Sellisel juhul jätkub tema töötamine ning sissetulek. Ei ole mõistlikku põhjust kohelda töövõimetut isikut rangemalt. Samuti on kaebaja asetatud põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda võrreldes Eesti kodanikuga, kelle sotsiaalsed õigused ei katke dokumendi kehtivuse lõppemise tõttu. Eesti Töötukassa muutis hiljem oma otsust, leides, et alates 15.09.2025 õigussuhe taastub, kuid ei ole põhjendanud, miks sama ei kehti varasema perioodi kohta. Ekslik on kohtu seisukoht, et eestkostja tegevus põhjustas kaebajale kahju.

§ 130

tagab, et menetluse kestel ei teki olukorda, kus isik kaotaks oma õigusliku sideme Eestiga. Järelikult ei saa töövõimetoetuse maksmata jätmist käsitada tagajärjena, mille eest vastutab eestkostja. Töövõimetoetuse äravõtmine ei tohi olla sanktsioon eestkostja menetlusliku vea eest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et E.K apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastada. HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaselt apellatsioonkaebus tagastatakse, kui selles esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg 3 ps 5 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alus hõlmab olukorrad, kus isikul on küll kaebeõigus, kuid tema apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud. HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaldamisel lähtub kohus apellandi faktiväidetest ja hindab üksnes õiguslikku perspektiivikust. Kaebaja tõlgendus on allpool toodud põhjustel ilmselgelt vale (vrd Riigikohtu 12.03.2026 määrus asjas nr 3-23-2768, p 18).
2. TVTS § 2 lg 1 p 2 järgi on töövõimetoetusele õigus 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel isikul, kes on tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et osundatud sätte alusel on õigus töövõimetoetusele üksnes isikul, kes elab Eestis kehtiva elamisloa alusel. Seevastu 3

eristab selgelt välismaalase Eestis ajutist viibimist ja Eestis elamist (

§ 1

lg 1, § 13 lg 1 jm

1. peatüki sätted,
2. peatükk „Eestis ajutine viibimine ja lühiajaline töötamine vs.
3. peatükk „Eestis elamine ja töötamine“).

§ 7

sätestab, et Eestis ajutine viibimine

-i tähenduses on välismaalase Eestis viibimine ilma Eesti elamisloata või elamisõiguseta. Seega eristab Eestis elamist ning ajutist viibimist see, kas isikul on elamisluba või elamisõigus või ei ole. Eestis elamisega ja Eestis ajutise viibimisega kaasnevad erinevad õigused ja kohustused, need on kaks täiesti erinevat õiguslikku staatust.

§ 112

kohaselt on elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse elama asumiseks ja Eestis elamiseks seaduses ning elamisloas kindlaks määratud tingimustel. Tegemist ei ole üksnes õigusega Eestis püsivalt viibida (elada), vaid staatusega, millega on seotud mitmed avalik-õiguslikud õigused ja garantiid, sealhulgas juurdepääs sotsiaalkaitse meetmetele ulatuses, mille seadusandja on PS § 28 lg 2 teise lause alusel ja täitmiseks ette näinud. Elamisloa alusel Eestis elava isikuga on riigil püsivam ja tugevam side ning elamisloa saamiseks on nähtud ette rangemad tingimused, et vältida mh ülemäärast koormust Eesti sotsiaalsüsteemile (nt Riigikohtu 22.06.2023 otsus nr 523-6, p 73). Eestis ajutiselt viibiva välismaalasega on riigil üksnes lühiajaline ja nõrk side, selline välismaalane üldjuhul ei panusta ühiskonda ning majandusse sellisel viisil, nagu elamisloa alusel Eestis elav isik, mistõttu ei pea tal olema ka samaväärset juurdepääsu riigi sotsiaalkaitsele. 11. Ringkonnakohus leiab, et TVTS-i mõisteid tuleb sisustada sarnaselt

-s tooduga, sest TVTS-i mõttest ega eesmärgist ei tulene teisiti. 12. Elamisloa kehtivuse algus ja lõpp on

-s täpselt reguleeritud.

§ 133

sätestab, et tähtajaline elamisluba kehtib kuni elamisloa kehtivusaja lõppemiseni või elamisloa kehtetuks tunnistamiseni. Siinsel juhul lõppes kaebaja elamisloa kehtivusaeg

§ 134lg 1 p 1 alusel tähtaja saabumisel 20.07.2025.

Kaebaja ei esitanud varasema elamisloa kehtivusaja jooksul taotlust pikendada senist elamisluba või anda uus elamisluba. Alates 21.07.2025 oli kaebaja

-i tähenduses Eestis ajutiselt viibiv välismaalane.

-i

1. peatüki
2. jakku kuuluv § 43 lg 1 p 8 sätestab, et välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks on tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemisest tulenev õigus Eestis viibida.

§ 43

lg 4 kohaselt on

§ 43

lg 1 p-s 8 sätestatud alus välismaalase Eestis viibimise seaduslik alus järgneva 90 päeva jooksul elamisloa kehtivusaja lõppemise päevast arvates, kui välismaalase tähtajalise elamisloa kehtivusaeg lõppes tähtaja saabumisel. Kaebaja esitas elamisloa pikendamise taotluse 29.07.2025.

§ 130

sätestab, et kui välismaalane on elamisloa kehtivusajal või

§ 43

lg-tes 4 ja 5 sätestatud tähtaja jooksul taotlenud elamisloa pikendamist, uut tähtajalist elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba, on tema Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal.

§ 130

alusel omandatav õigus on samuti käsitatav välismaalase Eestis ajutise viibimise alusena – seda tulenevalt

§ 43

lg 1 p-st 5, mille kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks mh vahetult seadusest tulenev õigus Eestis viibida. Seadus, millest tulenevale õigusele siin viidatakse, on niisiis

§ 130

. Seega alates 29.07.2025 kuni uue elamisloa andmiseni 15.09.2025 oli kaebajal jätkuvalt õigus Eestis ajutiselt viibida vastavalt

§ 43lg 1 p-le 5.

13. Ajutise viibimisaluse eesmärk on eeskätt menetlusliku ja humanitaarse iseloomuga – tagada välismaalasele võimalus viibida riigis kuni uue viibimisaluse küsimuse lahendamiseni ning vältida lahkumiskohustuse kohest tekkimist.

-st ei tulene, et isiku, kes on saanud ajutise viibimisõiguse

§ 43

lg 1 p-de 5 ja 8 alusel, õiguslik staatus muutuks pärast talle elamisloa pikendamist või uue andmist tagasiulatuvalt ka vahepealsel perioodil tähtajalist elamisluba omanud isiku staatuseks.

-i ükski säte ei näe ette sellist nn jätkuvuse põhimõtet, millele apellant tugineb. Seadus ei näe erisust ette ka isikute jaoks, kellel on eestkostja ning kelle 4

. Eestis ajutiselt viibivale välismaalasele samade sotsiaalsete õiguste tagamine nagu Eestis elavatele Eesti kodanikele ja elamisloa omajatele tekitaks ülemäärase koormuse Eesti sotsiaalsüsteemile (vrd RKPJKo 5-236/13, p 73). See õigustab nende gruppide erinevat kohtlemist. Erinevat kohtlemist sellel kaalutlusel on õigustatuks pidanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (PONOMARYOVI v. BULGARIA, p 54). Kaebaja olukord ei ole võrreldav ka Eesti kodanike ja elamisloa omajatega, kellel on lõppenud pelgalt isikut tõendava dokumendi kehtivusaeg. Kaebaja puhul ei lõppenud mitte ainult tema isikut tõendava dokumendi kehtivus, vaid tema õigus Eestis elamisloa alusel elada ja sellest tulenevad õigused (sh liikuda Schengeni alal, sotsiaalsed tagatised vastavalt sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 3 lg-le 1 jpm õigused), seda tema eestkostja hooletuse tõttu. Asjaolul, et

andis kaebajale ajutise kaitse lahkumiskohustuse tekkimise eest ja kaebaja sai faktiliselt Eestis edasi olla, ei ole tähtsust.

1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
2. Järelikult ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Ringkonnakohus keeldub HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastab selle läbivaatamatult.
3. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tuleb pärast ringkonnakohtu määruse jõustumist lugeda, et kaebaja pole Tallinna Halduskohtu 10.04.2026 otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud.
4. Ringkonnakohus edastab käesoleva määruse teadmiseks eestkostja tegevuse üle järelevalvet teostavale maakohtule, et saaks tagatud kaebajale kahju hüvitamine eestkostja poolt (PKS § 193). (allkirjastatud digitaalselt) 5