Obsah (13)

§ 396§ 397§ 113§ 162§ 88§ 8§ 76§ 101§ 108§ 103§ 142§ 143§ 145

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad Menetluse liik Harju Maakohus Andres Suik 04.05.2

) § 108 lg 1 alusel. Põhivõlgnevuse, intressi ja viivise nõude rahuldamiseks peavad esinema järgmised eeldused: kehtiv leping, lepingus sisalduv kokkulepe põhivõlgnevuse, intressi ja viivise maksmiseks (hagis nõutud määras ja ulatuses), laenusaaja lepingu rikkumine, laenusaaja vastutus rikkumise eest, käenduslepingu kehtivus, hagis nõutud ulatuses täitmist välistavate kostja vastuväidete puudumine või nende alusetus. 12. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et xxx ja xxx sõlmisid 12.06.2023 laenulepingu nr xxx (dtl 4150). Käesoleval juhul on

§ 396

lg 1 tähenduses laenuleping sõlmitud majandus- või kutsetegevuses, kuivõrd lepingu kumbki osapool ei ole füüsiline isik. Laenulepingu laenusumma oli 11 000 eurot, intress 54% aastas, viivisemäär 0,2% päevas ja lepingutasu 110 eurot. Laenulepingust nähtub ka see, et laenulepingu tagatis on kostjaga 12.06.2023 sõlmitud käendusleping nr xxx (dtl 43, 53-56). 13. Laenulepingu punktis 3.8 on kokku lepitud intressimääras 54% aastas (dtl 43). Vastavalt

§ 397

lg 1 ja § 94 lg-le 1 ja 3 on pooltevahelises laenulepingus kokku lepitud fikseeritud intressimääras. Kostja leiab, et tegemist on ebamõistlikult suure intressiga. Arvestades ka Riigikohtu seisukohti on kohus seisukohal, et lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled majandus- ja kutsetegevuses vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning seadus intressimäära osas kitsendusi ei tee. Laenulepingut ei saa kõrge intressi tõttu lugeda tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid saaks tühistada raskete asjaolude ärakasutamise tõttu nagu nt sundolukord, ühe lepingupoole kogenematus vms (vt RKTKo 16.10.2002, 3-2-1-80-02, p 12-13, RKTKo 29.01.2007, 3-2-1-137-06, p 22) Käesoleval juhul ei ole kostja tuginenud eelnevalt loetletud asjaoludele ning seetõttu ei saa kohus nõustuda kostja seisukohaga, et laenulepingu intressimäär on liiga kõrge. Samuti ei näe seadus ette võimalust intressi vähendamiseks ja seda seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus (vt RKTKo 27.05.2015, 3-2-1-47-15, p 14, RKTKo 04.03.2026, 2-23-10924, p 15.2 ). 14. Kostja tugineb ka sellele, et laenulepingu viivisemäär on ebamõistlikult kõrge. Vastavalt laenulepingu punktile 3.9 on kokku lepitud viivisemääras 0,2% päevas.

§ 113

lg 1 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on õigesti esile toonud Riigikohtu seisukoha, mille kohaselt majandustegevuses sõlmitud laenulepingus ei ole 0,2% viivisemäär ebamõistlikult kõrge (vt RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-5-13, p 49). Ka käesoleval juhul on omavahel laenulepingu sõlminud omavahel kaks juriidilist isikut majandus- ja kutsetegevuses. Vastavalt

§ 113

lg-le 8 3 2-25-127328 on viivise maksmiseks kohustatud isikul õigus nõuda selle vähendamist vastavalt

§ 162

-le.

§ 162

lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on seisukohal, et viivise ebamõistlikule suurusele võib viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet (vt nt RKTKo 04.03.2026, 2-23-10924, p 15.1, RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p 20). Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. 15. Laenulepingu kohaselt kohustus laenusaaja laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 12.06.2024 (dtl 43-44). Kostja on väitnud, et tema hinnangul on maksete jaotumine hea usu põhimõtte vastane ja asetab kostja ebasoodsasse olukorda, kuna märkimisväärne osa maksetest on läinud intressi ja viivise katteks. Kohus märgib, et lepingus on maksegraafik, kust nähtub iga osamakse jaotumine põhiosa ja intressi vahel (dtl 43-44). Vastavalt hageja esitatud võlaarvestusele on laenusaaja teinud ebapiisavaid makseid ning kogusummas on laenusaaja tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 14 605 eurot, millest 8612,39 eurot on laenusaaja tasunud põhinõude katteks. Kohtule nähtub hageja esitatud võlaarvestusest, et laenusaaja tegi valdavalt hilinenud ja ebapiisavaid makseid (dtl 93-104). Laenulepingu punkt 6.3 sätestab, et kui laenusaajal on kohustus tasuda laenuandjale üheaegselt lepingust tulenevaid erinevaid summasid, siis arvestatakse makstuks esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused ja menetluskulud, seejärel viivis, seejärel trahv, seejärel intress ja seejärel laenusumma, alates varasemast võlgnevusest. Hageja on esitanud oma 13.04.2026 esitatud seisukohas põhjaliku laekumiste arvestuse, kohtu hinnangul ei ole aga kostja piisavalt sisustanud oma väidet, et hageja nõue olevat arusaamatu ja ei ole läbipaistev. Riigikohus on seisukohal, et seadus (

§ 88

lg 8) ei keela pooltel kokku leppida järjekorda kohustuste täitmiseks (vt RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p 16, RKTKo 08.12.2015, 3-2-1-152-15, p 13). Käesoleval juhul ei ole kostja väide kohustuste täitmise järjekorra õigusvastasuse osas põhjendatud. 16. Kohus on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole kohtu ette toodud selliseid asjaolusid ega esitatud tõendeid, mille alusel saaks kõrvale kalduda lepingu täitmise kohustuslikkusest. Vastavalt

§ 8

lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 ja § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. 17. Kuivõrd maksetähtaeg on möödunud ja laenusaaja ei ole kohustuste katteks makseid piisavas ulatuses teinud, siis on laenusaaja lepingut rikkunud tulenevalt

§-st 100. Seega on võlausaldajal ehk hagejal õigus vastavalt

§ 101lg 1 p 1 nõuda laenusaajalt kohustuse täitmist.

Ka

§ 108

lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus märgib, et

§ 103lg 1 tuleneb eeldus, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.

Riigikohtu 12.06.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 on selgitatud, et rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla (vt ka RKTKo 07.11.2005, 3-2-1-118-05, p 16). Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mille alusel võiks välistada laenusaaja vastutuse lepingu kohustuste rikkumise eest. 18. Käenduslepingus lepiti kokku, et käendaja vastutab laenusaaja poolt tagastamata laenu summa, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti laenusaajalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 22 000 eurot (dtl 55).

§ 142

lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Tarbijakäenduslepinguga

§ 143

mõistes ei ole tegemist siis, kui käendaja on osaühingu juhatuse liige ja osanik ning sõlmib käenduslepingu huvist äriühingu majandustegevuse vastu (vt RKTKo 23.03.2006, 3-2-1-8-06, p 15). Käesoleval juhul oli kostja küll äriühingu juhatuse liige, aga kuivõrd ta osanik ei olnud, siis pole alust arvata, et kostja polnud lepingu sõlmimisel tarbija. Seega on tegemist tarbijakäenduslepinguga, pooltevahelises lepingus on kokku 4 2-25-127328 lepitud ka rahalise vastutuse maksimumsummas, seega ei esine käenduslepingu tühisuse aluseid.

§ 145

lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingu punktis 2.1 on kirjas, et juhul, kui laenusaaja ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib võlausaldaja nõuda laenulepingu täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Seega on võlausaldajal õigus nõuda kostjalt laenulepingust nr Xxx tulenevate kohustuste täitmist, kuivõrd nõuded ei ületa käenduslepingus kokku lepitud summa suurust.

1. Laenuandja loovutas vaidlusalusest laenulepingust ja käenduslepingust tulenevad nõuded Krediidikaitse Grupp OÜ-le, millest teavitati ka kostjat (dtl 106). Seega on hagejal õigus kostjalt nõuda vaidlusalusest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kostja pole sellele vastuväiteid esitanud.
2. Arvestades kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaolusid ja põhjendusi kuulub hagiavaldus täies ulatuses rahuldamisele. Kostja pole esitanud põhjendatud vastuväiteid võlgnevuse olemasolu ja nõuete suuruse osas. Kostja pole esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostja poolt võla tasumine hagejale vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude sellel põhjusel rahuldamata jätta.
3. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalide põhjal. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja tunnihinnaks on 140 eurot (lisandub käibemaks). Hageja on senises menetluses kandnud õigusabikulusid kokku summas 1197,83 eurot (sisaldab käibemaksu summas 231,84 eurot). Lisaks on hageja tasunud riigilõivu summas 560 eurot ehk kokku on hageja näidatud menetluskulud summas 1757,83 eurot (1197,83 + 560). Hageja kinnitas, et ta ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).
4. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna riigilõiv summas 560 eurot. TsMS § 4842 järgi määrab kohus maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Seega on põhjendatud hageja menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 euro ulatuses ning kohus ei arvesta hageja lepingulise esindaja kulude hulka hageja poolt enne hagiavalduse esitamist näidatud ajakulu perioodil 12.11.2025-18.02.2026 mahus 50 minutit. Muus osas peab kohus hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks kokku ajalises mahus 5,75 h. Samuti peab kohus mõistlikuks hageja lepingulise esindaja tunnitasu hinda 140 eurot/h (lisandub käibemaks). Hageja lepingulise esindaja kulu on seega põhjendatud mahus 5,75 x 173,6 eurot (hageja lepingulise esindaja tunnitasu koos käibemaksuga) ehk 998,2 eurot.
5. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulu summas 1578,2 eurot (560 + 20 + 998,2). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 1578,2 eurot ning menetluskuludelt (1578,2 eurot) viivis

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. 24. Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks määrata kostja I menetluskulude rahalist suurust. Kohus märgib, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui 5 2-25-127328 vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 6