← Eesti

2-25-130453/15

Obsah (11)§ 113§ 145§ 162§ 82§ 361§ 101§ 142§ 143§ 65§ 100§ 76

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (Osaliselt õigeksvõtul põhinev otsus) Kohtu nimetus Kohtuniku nimi Harju Maakohus Mai Grauberg Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsivi

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja vaidleb kostja viivise vähendamisele vastu. Hageja leiab, et viivise määr 0,2% päevas on majandustegevuses tavapärane ja mõistlik, kusjuures üldjuhul ületab äriühingute vahel kokkulepitud viivise määr seda määra (üldjuhul on majandustegevuses kasutuses viivise määr 2

(7)0,3 – 0,5% päevas). Riigikohus on samuti leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega. Hageja rõhutab, et antud juhul sõlmiti hagi p-s 1.1 nimetatud rendileping poolte (so hageja ja sohj haldus OÜ) majandustegevuses ning viivise määra osas ei ole tegemist ei erakordse ega lepinguvabadust kuritarvitava tingimusega. Pooltel oli õigus sellises viivise määras kokku leppida, kusjuures hageja nõutav viivisesumma ei ületa põhinõuet. Kostjate taotlus hinnata viivise määra lähtudes Eestis eraisikutele kohaldatavast maksimaalsest viivisemäärast, on asjakohatu, sest käesoleval juhul on viivise määr kokku lepitud poolte (so hageja ja sohj haldus OÜ, kusjuures C. K. oli rendilepingu sõlmimise ajal sohj haldus OÜ juhatuse liige ja ainuomanik) majandustegevuses. C. K.´u viide, et ta on eraisikust käendaja, on asjakohatu. C. K. on sohj haldus OÜ juhatuse liikme ja ainuosanikuna ise sellise viivise määra hagejaga rendilepingut sõlmides kokku leppinud.

§ 145

lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Antud juhul ei ole ühtlasi tegemist ka tarbijakäenduslepinguga. Hageja nõutav viivis ei ületa käesoleval juhul põhinõuet ega ole ka ülemäära suur. Kostjad ei ole tõendanud viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu ei ole alust viivist vähendada. Kostja I ja II seisukoht Kostjad võtavad hagi õigeks põhivõlgnevuse ulatuses 3240,82 eurot ning ei tunnista viiviste täies ulatuses väljamõistmisega ning paluvad kohtul viivist vähendada

§ 162alusel, arvestades selle ebamõistlikku suurust ja kostja majanduslikku olukorda.

Ettevõte ei tegutse enam, kuna majanduslik olukord on väga raske. Ettevõttel on märkimisväärsed võlad ning puudub reaalne sissetulek. Kostja II kui käendaja on samuti suurtes võlgades, tal on 7-kuune laps, kelle ülalpidamine on kostja II esmaseks kohustuseks. Kostja II sissetulek ei võimalda tasuda korraga kogu nõutavat summat. Kohtu põhjendused TsMS § 4 lg 3 II lause kohaselt hageja võib esitatud nõudest loobuda ja kostjal on õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). TsMS § 440 lg 1 kohaselt, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Pooled käesolevas tsiviilasjas kompromissi ei saavutanud. Võlaõigusseaduse (

) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

lg 2 kohaselt kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja.

§ 361

kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

§ 101

lg 1 p 1, 6 § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist ja täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 142

lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa rahuldada nõuet põhivõlgniku arvelt.

§ 143

lg 1, 2, § 144 lg 2 järgi peab füüsilisest isikust käendajaga (tarbijakäendus) leping olema sõlmitud kirjalikult ja sisaldama käendaja vastutuse maksimumsummat. 3

(7)

§ 65

lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kuna kostjad on hagi tunnistanud, leiab kohus, et vaidlust pole selles, et OÜ Tenor ja sohj haldus OÜ (end. Wartmet OÜ) vahel sõlmiti 11.05.2023 rendileping nr 81A9402C (hagi lisa nr 1, rendileping nr 81A9402C ja vara üleandmise akt), mille alusel andis hageja 11.05.2023 tähtajaliselt ja tasu eest kostja I kasutusse kostja I poolt määratud müüjalt (Osaühing Nordcity Center) ostetud lintsaagi BS 350 GH Autocut. Ühtlasi pole vaidlust selles, et hageja ja C. K.u vahel sõlmiti 11.05.2023 käendusleping (hagi lisa nr 2), mille alusel kohustus kostja II vastutama lepingust tulenevate kostja I kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt kostjaga I (käenduslepingu p 1 ja 3). Kostja II rahalise vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 7800 eurot (käenduslepingu p 2) ja leping on sõlmitud kirjalikult ning allkirjastatud käendaja poolt 11.05.2023(dtl 44). Leping vastab seaduses sätestatud nõuetele. Märgitud rendilepingu p 1, 3.1 nähtuvalt kohustus kostja I tasuma vara kasutamise eest hagejale renti igakuiste maksetena 24 kuu jooksul summas 286,49 eurot kuus + käibemaks (p 1 ja 3.1). Maksete tasumisega viivitamise juhuks lepiti kokku viivise määras arvestusega 0,2% päevas (p 1). Kuna kostjad tunnistasid hagi, ei ole vaidlust selles, et hageja on kostjatele arved esitanud, milledest kostja I on jätnud tasumata arved nr 30283, 31716, 33210, 34801, 36404, 38108, 39826, 41609, 43512, 45494 rendimaksete eest summas 3240,82 eurot ja kostja II ei ole täitnud käendaja kohustust – tasuda põhivõlgniku võlg. Kostja on rikkunud

§ 100

, § 361, § 142 lg 1 mõttes lepingustest tulenevaid kohustusi: kostja I liisinglepingust tulenevat tasu maksmise kohustust ja käendaja liisinguvõtja kohustuse täitmise tagamise kohustust. Võlg on tasumata ja seega on nad jätkuvalt kohustuse rikkumises. Kuivõrd kostjad esitasid kohtule 09.04.2026.a hagi õigeksvõtmise avalduse põhinõude osas (dtl 85-86) ning ei esine TsMS § 440 lg 4 nimetatud alust õigeksvõttu mitte vastu võtta ning kohus peab hageja esitatud hagi põhinõude osas põhjendatuks, siis tuleb hagi põhinõude osas rahuldada ning kostjalt hageja kasuks välja mõista kostjatelt solidaarselt põhinõue summas 3240,82 eurot. Kohus peab eeltoodust ning

§ 76

lg 1, 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 361, § 65 lg 1, § 145 lg 1 tulenevalt hageja esitatud hagi põhivõla osas põhjendatuks ja tõendatuks.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäärkohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Vastavalt lepingu punktile 1 on hagejal õigus kostja I poolse arvete tasumisega viivituse korral nõuda kostjalt I viivist 0,2% päevas tähtaegselt tasumata summalt. Hageja on arvestanud viivist tasumata arvetelt seisuga 13.02.2026 summas 2535,70 eurot. Hageja nõuab kostjatelt ka edasiulatuvat viivist 0,2% päevas tasumata põhivõlgnevuselt kuni kohustuse kohase täitmiseni alates 14.02.2026. Kuna kostjad on hagi tunnistanud, ei ole vaidlust ka selles, et kostjad on sattunud arvete tasumisel viivitusse ning viivis on 2535,70 € seisuga 13.02.2026.a. 4

(7)Kuivõrd kostjad on esitanud vastuväite viivise väljamõistmisele, pidades viivise väljamõistmist märgitud ulatuses ebamõistlikuks kostjate keerulise majandusliku seisundi tõttu, on kohtu hinnangul võimalik kostjate vastuväidet käsitleda viivise vähendamise taotlusena

§ 162

mõttes.

§ 113

lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole täidetud

§ 162lg-s 1 tulenevad eeldused.

Tõendamata on kostjate väide keerulisest majanduslikust olukorrast. Kohtu hinnangul ei ole kostjad esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostja II (käendaja) oleks makseraskustes, ainuüksi asjaolu, et kostjal II on väike laps, ei näita majanduslikku keerulist olukorda. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul leidnud kinnitust, et kostjad ei ole võimelised enda kohustusi hageja ees täitma. Täiendavalt märgib kohus, et kuna hageja ja sohj haldus OÜ (C. K. oli rendilepingu sõlmimise ajal sohj haldus OÜ juhatuse liige ja ainuomanik) vahel sõlmitud rendileping sõlmiti poolte majandustegevuses ning pooltel oli õigus kokku leppida igas viivise määras, siis kostjate taotlus hinnata viivise määra lähtudes Eestis eraisikutele kohaldatavast maksimaalsest viivisemäärast, ei ole põhjendatud. Antud juhul ei ole ühtlasi tegemist ka tarbijakäenduslepinguga.

§ 145lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Ühtlasi ei ületa hageja nõutav käesoleval juhul põhinõuet ega ole ka ülemäära suur.

§ 76lg 1, 2 ja § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1, 65 lg 1, Ts

MS § 367 kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 2535,70 eurot ja viivis arvestusega 0,2% päevas tasumata põhivõlgnevuselt (3240,82 eurot) alates

  1. veebruarist 2026 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui summas 705,12 eurot. Kokkuvõtlikult kuulub hageja hagi kostjate suhtes rahuldamisele. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 3240,82 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 2535,70 eurot ja viivis arvestusega 0,2% päevas tasumata põhivõlgnevuselt (3240,82 eurot) alates
  2. veebruarist 2026 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui summas 705,12 eurot. Kooskõlas TsMS § 405 lg 1 p 10 tunnistab kohus lihtmenetluse otsuse omal algatusel viivitamatule täitmisele. Õigeksvõtul põhinev otsus kuulub viivitamatule täitmisele TsMS § 468 lg 1 p
  3. Eeltoodu alusel kuulub otsus viivitamatule täitmisele. Pooled võivad sõlmida kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni kompromissi. Menetluskulude jaotus, suuruse määramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui 5

(7)menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. taotlust, võttes aluseks TsMS § 162 lg 1 ja 2 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. TsMS § 168 lg 6 kohaselt kui kostja võtab kohe hagi õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kuigi kostja on küll võtnud koheselt hagi omaks, kuid ei ole enne ega peale hagi esitamist oma kohustust täitnud, siis oli hagejal õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, ja on kohus seisukohal, et menetluskulud käesolevas tsiviilasjas tuleb eeltoodust tulenevalt jätta kostja kanda. Hageja menetluskuluks on käesolevas asjas lepingulise esindaja kulud summas 2127,5 eurot 9 tunni 15 minuti eest, tunnitasumääraga 230 eur/h ning riigilõiv summas 630 eurot. Kostja on hageja menetluskuludele vastu vaielnud ning leidnud, et hageja õigusabikulud summas 1552,50 eurot ei ole antud vaidluse iseloomu ja mahtu arvestades mõistlikud ega põhjendatud. Tegemist on sisuliselt lihtsa võlanõudega, mille lahendamine ei eelda mahukat õiguslikku analüüsi ega keerukat menetlust. Hageja esindaja poolt märgitud ajakulu 6 tundi ja 45 minutit hagi koostamiseks on ebaproportsionaalselt suur, arvestades asja lihtsust. Samuti on kasutatud tunnitasu 230 eurot tavapärasest kõrgem ning ei ole põhjendatud sellise liiki vaidluses. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu hagi esitamisel 630 eurot. Kohus peab põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 630 eurot. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Järgnevalt hindab kohus hageja lepingulise esindaja poolt teostatud töö ja ajakulu põhjendatust ning vajalikkust. Hageja lepingulisel esindajal on kulunud 13.02.2026 hagi koostamise, sh materjalidega tutvumise, tõendite kogumise, seisukoha kujundamise, kliendiga nõupidamisele 6 h 45 min, 02.03.2026 ja 16.03.2026 kompromissilepingu projekti koostamine, hageja taotluse koostamisele 1 h 30 min, 11.04.2026 tutvumine kostjate 09.04.2026 seisukohaga, arvamuse ja menetluskulude nimekirja koostamisele 1 h. Kohus nõustub mõningal määral kostjate vastuväidetega ning leiab, et käesolevas asjas on nõude aluseks rendileping ja käendusleping ning nimetatud lepingute alusel väljastatud 10 arvet. Hagi sisuline osa on ca 4 lehekülge, tegemist ei ole keskmisest keerulisema õigusvaidlusega, vaid lihtsa võlanõudega. Kohus leiab, et hageja esindaja poolt märgitud ajakulu on põhjendatud ja vajalik hagi koostamise ja nõupidamisel 4 tunni ulatuses. Kohus võtab aluseks asja materjalid ja esindaja tehtud töö, asjaolu, et tegemist ei olnud õiguslikult keeruka vaidlusega ega tuginenud suurele hulgale tõenditele ning leiab, et hagimenetluses on põhjendatud ja vajalik ajakulud kokku 6,5 tundi (sh hagi koostamine, seisukoha ja menetluskulude nimekirjade koostamine, tsiviilasja muude toimingute tegemine ja seisukohaga tutvumine). Kohus märgib, et hageja esindaja tunnitasu ei ole sellises määras vandeadvokaadi puhul tasakaalust väljas, et kohus peaks tunnitasu määra 6
(7)korrigeerima. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 peab kohus põhjendatuks hageja esindaja õigusabikulusid summas 1495 euro (6,5*230) väljamõistmist kostjatelt. Kokku peab kohus põhjendatuks hageja menetluskulusid summas 2125 (630+1495) eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2125 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.