4-25-4513/40

4-25-4513 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Terviktekst Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2026, Tallinn Väärteoasja number 4-25-4513 (2317,25,007994) Kohtunik Kadri Väling Sekretär Ave Mõistlik Väärteoasi P M kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse 19.11.2025 otsusele väärteoasjas nr 2317,25,007994 Menetlusalune isik PM isikukood XXX, elukoht XXX; mobiiltelefon: XX; eposti aadress: XXX Kohtuvälise menetleja esindaja PPA Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Triin Lindau RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 3 ja §-dest 133-134 maakohus otsustas:
2. Rahuldada P M kaebus.
3. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse 19.11.2025 otsus väärteoasjas nr 2317,25,007994, millega karistati P M LS § 242 lg 1 järgi rahatrahviga 80 eurot.
4. Lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste puudumise tõttu.
5. Asitõendiks olev DVD plaat jätta väärteoasja materjalide juurde. Edastada kohtuotsus P Mle ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab 1 4-25-4513 ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav Harju Maakohtu kantseleis 07.05.
6. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. VÄÄRTEO ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi 19.11.2025 otsusega väärteoasjas nr 2317,25,007994 karistati P M LS § 242 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühikut, s.o 80 eurot. Rahatrahv määrati tasumisele 45 päeva jooksul, s.o hiljemalt 12.01.
9. Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt 08.10.2025 kell 21.00 aadressil Linnu tee 70, Tallinn (Sõpruse pst ja Varese tänava vahel, liikudes Varese tn suunas) juhtis P. M mootorsõidukit XXX registreerimismärgiga XXX ja kasutas helisignaali ajal, mil polnud selleks põhjust. Sellega rikkus LS § 39 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.
10. 03.12.2025 esitas menetlusalune isik P. M 19.11.2025 kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles palus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi 19.11.2025 otsus väärteoasjas nr 2317,25,007994, lõpetada väärteomenetlus väärteo tunnuste puudumise tõttu või alternatiivselt otstarbekuse kaalutlusel. Kaebaja taotles asja arutamist istungimenetluses ning tunnistajate A Be ja A K ülekuulamist. 3.1 Kaebuse põhjendustes selgitas P. M, et tema juhitud sõidukis viibis kaassõitjana tunnistaja A. B, kes saab anda vahetuid ütlusi toimunu kohta. A. B kuulati väärteomenetluses tunnistajana üle 29.10.2025, kuid kaebuse esemeks olevas 19.11.2025 väärteootsuses on otsuse tegija märkinud, et tunnistaja ütlustega ta ei arvesta, kuivõrd need on ilmselges vastuolus teiste väärteoasjas kogutud materjalidega. Kaebaja hinnangul oli selline kohtuvälise menetleja seisukoht meelevaldne, otsusest ei selgunud, milles seisneb osundatud ilmselge vastuolu. 3.2 Niisamuti viitas kaebaja menetluslikele puudustele seoses tunnistaja A. K ülekuulamisega, kuna vastav protokoll puudus esialgu e-toimikust, selles ei ole märgitud ülekuulamise kohta ja selle koostamise ajastus tekitas kahtlusi. Kaebaja leidis, et arvestades politseiametnike tegelikku viibimist sündmuskohal, ei olnud võimalik, et väidetav ülekuulamine toimus protokollis märgitud ajal, mistõttu tekkis kahtlus tõendi kunstlikus loomises. Lisaks juhtis kaebaja tähelepanu, et väärteoprotokolli koopias puudus viide nimetatud ülekuulamisele, kuigi see pidi koostajale juba teada olema. Nii pidas kaebaja vajalikuks tunnistaja A. K ülekuulamist maakohtus, et selgitada välja tema ütlusi kajastava protokolli koostamise tegelikud asjaolud, niisamuti tema teadmised väärteo kohta. 3.3 P. M leidis, et tema teos puuduvad väärteo tunnused. Ta selgitas, et helisignaali andmine toimus konkreetses liiklusolukorras tekkinud ohu tõttu. 08.10.2025 kell 21.00 oli väljas pime ja sadas vihma. Ta pööras oma juhitud sõidukiga Sõpruse pst-lt vasakule Linnu teele. Kohe ca 20-30 m peale ristmikku oli teele peatatud/pargitud politsei alarmsõiduk, millisel põlesid sini-punased alarmtuled. Hetkel, kui kaebaja asus mööda sõitma patrullsõidukist, avati ootamatult selle juhiuks ja sõiduteele astus politseiametnik. Politseiametnikust, seisvast patrullsõidukist ja peatatud sõidukist ohutuks möödumiseks pidi kaebaja sõitma vastassuunavööndisse. Tajudes ohtu, andis ta lühikese helisignaali. Helisignaali andmine 08.10.2025 kella 21 paiku Tallinnas Linnu teel kaebaja poolt juhitud sõidukis oli tema veendumuse kohaselt kindlalt seotud liikluses ootamatult ilmnenud ja tekkinud ohuga. 2 4-25-4513 3.4 P. M hinnangul väljendus oht esmalt selles, et Linnu teel peatunud politseisõiduki sõidutee pool asuva juhiuks avanes ootamatult ja politseinik liikus praktiliselt tee telgjooneni. Teiseks seisnes oht selles, et Linnu tee vastassuuna vööndiga piirneval rohumaal/põõsastikus mitmete tulede valguses oli võimalik kellegi (sh kodu- või metslooma) ootamatu sõiduteele liikumine. Kaebaja väitis, et ta pidi sõitma oma algselt liikumistrajektoorilt osaliselt vastassuunavööndisse ja see tekitaski liiklusohu (LS § 2 p 3) ning lühiajalise helisignaali kasutamise. Kaebaja leidis, et kuna helisignaali lühiajaline andmine oli seotud menetlusaluse isiku poolt liikluses tajutud ohuga, oli see tegevus LS § 39 lg 3 kohaselt lubatav. Kaebaja oli veendunud, et ühelegi autost eemal seisvale isikule ei avane täpselt sama pilti, kui autot juhtivale isikule läbi auto esiklaasi. Nii rõhutas kaebaja sedagi, et autojuhi vaateväli ja situatsiooni tajumine erineb oluliselt kõrvalseisjate omast. 3.5 P. M viitas kaebuses ka süütuse presumptsiooni põhimõttele, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Tema hinnangul oli menetleja väärteootsust tehes seda põhimõtet eiranud, jättes arvestamata menetlusaluse isiku seisukohad ja tunnistaja ütlused ning tõlgendades kahtlused tema kahjuks. Nii pidas ta tehtud otsust õigusvastaseks ja põhjendamatuks. 3.6 Alternatiivselt leidis kaebaja, et kui tema tegevuses siiski väärteotunnuste olemasolu möönda, siis tuleks menetlus lõpetada avaliku huvi puudumise tõttu, sest etteheidetava rikkumise näol oleks tegemist vähetähtsa väärteoga. Kohtumenetlus
11. 25.03.2026 toimunud kohtuistungil kuulas kohus ära kaebaja ja kohtuvälise menetleja esindaja, tunnistajad A. K ja A. Be ütlused ning uuris väärteotoimikus asuvaid kirjalikke tõendeid ja videosalvestistel talletatut.
12. Kaebaja jäi 25.03.2026 kohtuistungil kaebuse juurde. Ta leidis, et otsus pole põhjendatud ja kuulub tühistamisele. Alternatiivselt märkis kaebaja, et võimaliku rikkumise korral oleks tegemist vähetähtsa väärteoga, mille puhul puudub menetluse jätkamiseks avalik huvi. Ka märkis kaebaja, et liiklusoht LS § 2 ja LS § 39 lg 3 mõttes ei ole üks ja sama. Kaebaja selgitas, et sündmuskohal tulenes oht, millele ta reageeris lisaks sõiduteekonna muutmisele ka helisignaaliga, politseisõidukist sõiduteele astunud politseinikust. Lisaks tundus talle, et nägi tee ääres ka looma silmi. Tema hinnangul tingisid need asjaolud helisignaali andmise. Nii ei ole tal midagi kahetseda, küll ta väga vabandab sellega kaasnenud asjaajamise pärast. Kaebaja lisas, et kohtumenetluse raames ei ole kohtuväline menetleja suutnud selgitada, miks tunnistaja A. Be ütlusi peaks pidama ebausaldusväärseteks, tema osas on põhjendamatult üles näidatud suhtumist justkui oleks tegemist mõjutatud isikuga. See nii kindlasti ei ole. Tunnistaja A. K osas möönis kaebaja, et ta võis politseisõidukis juhtunu ajal viibida, kuigi kaebaja teda ei näinud.
13. Kohtuväline menetleja palus kohtul jätta väärteoasjas nr 2317,25,007994 19.11.2025 P.M suhtes tehtud otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et P. M on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo. Protokoll on koostatud õigesti. Alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad. 6.1 Kohtuväline menetleja selgitas, et menetlusalune isik juhtis 08.10.2025 kella 21.00 ajal mootorsõidukit Linnu tee 70, Tallinn juures, kui liiklusjärelvalvet teostanud politseipatrull lõpetas teise liiklusrikkujaga menetlustoimingu. Videosalvestuselt on näha, et P. M jäi oma sõidukiga rahulikult seisma politseisõiduki taha. Politseiametnik tuli sõidukist välja, nende vahelt möödub veel lisaauto. Alles siis, kui politseiametnik on ka ukse sulgenud, liigub edasi ja siis liigub P. M politseisõidukist mööda. Kohtuvälise menetleja hinnangul puudus 3 4-25-4513 igasugune oht, et anda helisignaali. Tunnistaja A. K, keda on istungil ja samamoodi ütluste andmisel hoiatatud valeütluste andmise eest, kellele ei ole menetlusalune isik tuttav, tunnistas, et tema kuulis ja nägi P. M sõidukit möödumas politseisõidukist. Ka tunnistaja kinnitas, et sündmuskohal puudus helisignaali andmiseks igasugune oht. Vaadates politseisõidukist välja, ei olnud näha seal mitte midagi, ei toimunud ka mingisugust äkkpidurdust, nagu oli kaebaja poolt kutsutud tunnistajal palutud väita. Tunnistaja tajus vahetult väärteo tehiolusid ja kirjeldas neid. Kohtuväline menetleja hinnangul ei olnud eluliselt usutav ka menetlusaluse isiku väide ootamatult tee poole või kuskil võsas olevast loomast ja samal ajal märgutuledega peatuvast politseisõiduki avanevast uksest, mistõttu pidi ta tegema pidurduse ja andma helisignaali. Politseiametnik tõesti avas ukse, seda näitas videosalvestis. Aga ta tegi seda ohutult. Menetlusaluse isiku sõiduk oli peatunud ja peale seda, kui politseisõiduki uks oli sulgunud, jätkas P. M rahulikult oma sõitu. 6.2 Kohtuväline menetleja märkis kokkuvõttes, et mootorsõiduki juhtimise õigus on privileeg, mitte iseenesestmõistetav õigus ning menetlusalune isik on eksameid sooritades võtnud kohustuse järgida liiklusseadust. Kuigi tema käitumine ei seadnud otseselt ohtu teisi liiklejaid, peegeldus kohtuvälise menetleja arvates kaebaja poolt helisignaali andmises hoolimatu suhtumine liiklusreeglitesse. Sellest oli kohtuvälise menetleja arvates võimalik järeldada, et ta ei võta oma kohustusi liikluses osalemisel piisava tõsidusega, kaebaja ei ole endale piisavalt teadvustanud, et liikluses osalemine tähendab vastutuse võtmist eeskätt oma tegude eest ning laiemalt liikluskorra ja ohutuse tagamise eest. Olukorras, kus isik ei ole vastutust võtnud, on õigustatud rakendada mõjutusvahendeid, mis suunavad teda edaspidi käituma seadusekuulekalt ja vastutustundlikult. 6.3 Kohtuväline menetleja rõhutas, et karistus ei pea olema mugav, vaid eesmärgipärane. Menetlusaluse isiku käitumises ei ole tuvastatud karistust ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, karistusregistri andmete kohaselt ei ole menetlusalusel isikul kehtivaid karistusi. Arvestades eeltoodut määras kohtuväline menetleja kaebajale tema hinnangul rahatrahvi sanktsiooni keskmises määras põhjendatult. Selliselt oli võimalik mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Vähetähtsaks väärteoks menetlusaluse isiku tegu hinnata ei ole võimalik, kuivõrd ta oma süüd ei ole tunnistanud ja kahetsust ei ole väljendanud. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused, muuhulgas selgitades välja kas esineb väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu leidis aset, kas see on õigesti kvalifitseeritud, kas karistus on määratud kooskõlas selle kohaldamise alustega.
15. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse süüdlast teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KrMS § 61 lõiked 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.
16. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse P. Mle ette seda, et ta juhtis 08.10.2025 kell 21.00 aadressil Linnu tee 70, Tallinn, Harju maakond (Sõpruse pst ja Varese tänava vahel) mootorsõidukit XXX registreerimismärgiga XXX ja kasutas helisignaali ajal, mil selleks polnud põhjust. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus menetlusalune isik sellega LS § 39 lg 3 nõudeid ja tema tegu kvalifitseeriti LS § 242 lg 1 järgi. 4 4-25-4513
17. LS § 242 lg 1 kohaselt on karistatav mootorsõiduki või trammijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumine.
18. Menetlusalusele isikule heidetakse ette LS § 39 lg 3 sätestatud rikkumist, mille kohaselt helisignaali võib juht anda asulas vaid ohu tekkimisel.
19. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt puudub vaidlus selles, et P. M möödus väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas oma autoga tee ääres seisvast politseisõidukist ja andis lühiajaliselt signaali. Vaidlus seisneb selles, kas menetlusalune isik kasutas asulas helisignaali ohu tõttu või see puudus.
20. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et väärteoetteheide on väärteoprotokollis jäetud sisustamata. Kirjeldamata on situatsioon, millest tulenevalt oli tegemist kohtuvälise menetleja hinnangul menetlusaluse isiku poolt põhjendamatu helisignaali andmisega. Pelgalt väitega, et oht puudus, sellist etteheidet põhjendada ei ole võimalik. Nii ei ole olnud menetlusalusel isikul võimalik väärteoetteheite osas end kaitsta ja asjakohaseid selgitusi anda. Kohtuvälise menetleja 19.11.2025 otsuses selgub esmakordselt, et menetlusalusele isikule on tehtud etteheide seetõttu, et 08.10.2025 Linnu teel fikseeritud liiklusolukorras puudus patrullpolitseiautost möödasõitu teinud P. Ml helisignaali andmise ajal LS § 2 lg 31 mõttes liiklusoht ehk olukord, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või kiirust või peatuma.
21. P. M on nii kaebuses kui ka kohtuistungil järjekindlalt selgitanud, et ta ei ole toime pannud talle etteheidetud rikkumist ja helisignaali andmine möödasõidul politseipatrullautost oli tema hinnangul põhjendatud. Ta tajus ohtu sündmuskohal möödasõidul eelkõige politseisõidukist sõiduteele astunud politseinikust, niisamuti pidas võimalikuks, et teele võib sattuda teeäärsest võsast loom.
22. Menetlusalusele isikule etteheidetavat põhjuseta helisignaali andmist kirjeldavad esmalt politseiametnikust tunnistaja A. K (K) kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt viibis ta 08.10.2025 tööl koos patrullpolitseinike K R V ja V P. Kella 21.00 ajal oli käsil oli Kristiine kandis lühimenetluse otsuse vormistamine liiklusrikkujale, toiming oli lõpusirgel. K. R. V viibis sõiduki juhiukse juures ja suhtles menetlusaluse isikuga, V. P asus teisel pool sõidukit ja tunnistaja ise viibis patrullsõidukis tagumisel istmel (keskel). Protseduuridest tulenevalt võis K. R. V tunnistaja sõnul kaks korda käia patrullautost sisse ja välja. Patrullsõiduk oli pargitud võimalikult tee äärde, sellel võisid olla sisse lülitatud vilkurid. Ilmastikuolude poolest leidis sündmus aset hämaras, võis põleda tänavavalgustus ja olla ka kerged sademed. Tunnistaja mäletamist mööda ei olnud vastassuunas mööduvaid sõidukeid. Tunnistaja, istus patrullsõidukis, tema vaateväli oli piiratud, lisaks olid sõiduki tagumised klaasid toonitud, mistõttu ei pruukinud tema kohalolu olla väljastpoolt nähtav. Samas selgitas tunnistaja, et auto viibides, kuulis ta helisignaali (ca 2 sekundit) ja nägi halli värvi sõidukit vasakult möödumas, kuid ei täheldanud enda hinnangul ohtlikku olukorda ega osanud esialgu seostada signaali konkreetse põhjusega. Tunnistaja A. K selgitas liiklussituatsioonis ohu tajumise osas, et ohtu peaks tajuma signaali laskja, mitte kõrvalseisja, kuid antud juhul oli liiklusvoog tavaline, ei olnud midagi eristuvat, ummikut ei olnud, oli selline aeglane liiklusjada. Ta nägi auto juures viibinud K. R. V, kes pööras end signaaliandja poole, vaatas teravalt, lõpetas toimingu liiklusrikkujaga, tuli autosse ja küsis tunnistaja käest, kas ta nägi sündmust. Sealt sai tunnistaja aru, et signaal võis olla neile suunatud. Seejärel suundusid nad patrullautoga signaali andnud autot jälitama (tunnistaja mäletas signaali lasknud sõiduki värvi, K. R. V fikseeris sõiduki numbrimärgi) ja umbes minuti pärast said viimase kätte.
23. Kohus peab tunnistaja A. K ütluste osas oluliseks rõhutada, et kui on teada, et tunnistaja viibis sündmuse hetkel patrullsõidukis, tema tähelepanu oli enda sõnul suunatud auto ees pargitud liiklusrikkuja autol, ei võimalda tema ütlused mööda sõitnud P. M juhitud autost 5 4-25-4513 lähtuva osas teha ühest järeldust selle kohta, kas ja millisel määral võis patrullpolitseinikest lähtuv oht olla P. Mle tajutav. See, et tunnistaja ohtu ei tajunud ei tähenda seda, et menetlusalune isik seda ei võinud tajuda. Lisaks peab kohus vajalikuks välja tuua tunnistaja A. K ütlustest sedagi, et tema sõnade kohaselt juhi kohal olnud patrullpolitseinik liikus sündmuse ajal patrullsõiduki sõidutee poolsel alal kahel korral sõidukisse sisse ja välja. Seega kinnitavad tunnistaja A. K ütlused P. M selgitusi selles osas, et sündmuse ajal liikus patrullpolitseinik sõidukist sisse-välja ehk viibis möödasõidu ajal sõidu teel. Menetlusalune isik pidi mootorsõiduki juhina tagama politseiametniku ohutuse. Et ta seda tegi, nähtubki tema tegevusest.
24. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga, et tunnistaja A. Be ütlusi tuleks lugeda ebausaldusväärseks väidetava vastuolu ja mõjutatuse tõttu. Kohtule ei ole nende asjaolude osas tõendeid esitatud. Võimalik erinevus kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlustes patrullautost möödumisel P. M juhitud sõiduauto pidurdamise kirjeldamisel, ei kinnita tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust. Täheldatav erinevus: tunnistaja poolt protokollis kirjeldatud järsk pidurdus ja kohtusaalis öelduna pidurdamisest tajutud jõnksatus, ei ole sellise erinevuse astmega, et muudaks neist nähtuvat kinnitust P. M tegevuse osas.
25. Nii nähtub tunnistaja A. Be ütlustest, et 08.10.2025 kella 21.00 ajal oli ta koos P. Mga ühes autos. P. M viis teda Tehnikaülikooli spordihoonest koju (aadress Köömne 34). Teel pöörasid nad Sõpruse puiesteelt Linnu teele. Linnu tee alguses oli parkinud politseiauto. Oli pime ja kergelt vihmane ilm, nähtavus oli väga kehv. Patrullauto ees seisis kinnipeetud sõiduk. Pärisuunas ei olnud võimalik neist sõidukitest mööda sõita, pidi sõitma vastassuunda. Tunnistaja hinnangul ootas P. M sobivat hetke patrullautost möödumiseks (kuni tee tühjaks saab ja tekkis võimalus sooritada turvaline möödasõit). Tunnistaja mäletas, et vähemalt üks auto tuli vastu. Kui P. M alustas manöövrit, pööras ta vasakule ja siis äkki nagu võpatas ja andis lühikese signaali. Tunnistaja selgitas nii kohtule kui ka kohtuvälisele menetlejale, et kui P. M andis signaali, siis tundis ta sõidukis liikumise muutust (jõnksu). Tunnistaja järeldas, et P. M midagi nägi. Tunnistaja ei olnud täie tähelepanuga liikluses. Ta ei mäletanud, et oleks aru saanud, mis seal täpselt oli. Tunnistaja justkui nagu nägi, et keegi oli patrullsõiduki juures, aga kinnitada seda ei suutnud. P. M ütles midagi, oh pagan või midagi sellist. Rohkem sellest juttu neil omavahel ei olnud. Kui patrullsõiduk neid pärast Mustamäe teele keeramist kinni pidas, siis teatas politseinik, et kinnipidamise põhjuseks oli signaali andmine. Kohtu hinnangul kinnitavad tunnistaja ütlused fakti, et P. M ootas patrullautost möödasõidul kuni vastassuunas liiklejaid enam ei olnud ja möödudes reageeris ootamatule olukorrale. Need omakorda annavad aga aluse järelduseks, et P. M tajus möödasõidul patrullautost ohtu, mille tulemust (pidurdust) tajus ka kaassõitja A. B.
26. Kohtuistungil vaadeldi kuut patrullpolitseinike vormikaamera salvestist ja linnakaamera salvestust. VTMS § 31⁴ lg 1 kohaselt menetleja tehtud foto, film või muu teabesalvestis võib olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui see vastab käesoleva seadustiku § 31 lõike 1¹ punktides 1–3 sätestatule. Selle sätte kohaselt peab salvestiselt nähtuma salvestise seos väärteoasjaga; millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Kohtule esitatud salvestised vastavad neile nõuetele.
27. Vormikaamera P31626 esimesest salvestisest, mis kajastab sündmust 08.10.2025 kell 21:01:58 kestvusega 1 minut 6 sekundit, nähtub menetlusaluse isiku ja teda peatanud politseiametniku vaheline vestlus. Politseiametnik selgitab, et kinnipidamise põhjuseks on põhjendamatu signaali andmine. Menetlusalune isik vaidleb vastu märkides, et politseiametnik seisis tema hinnangul keset teed.
28. Vormikaamera P31626 teisest salvestisest, mis kajastab sündmust 08.10.2025 kell 21:04:25 kestvusega 3 minutit 43 sekundit nähtub, et menetlusalune isik kinnitab helisignaali 6 4-25-4513 andmist, kuid ei tunnista rikkumist, põhjendades seda sellega, et politseiametnik väljus sõidukist. Samas politseiametnik selgitab, et tema hinnangul sel hetkel menetlusaluse isiku sõiduk seisis ning olukord ei olnud ohtlik. Menetlusalune isik vaidleb vastu, et tema liikus sõidukiga ja juhtis tähelepanu ohtlikule olukorrale. Seejuures politseiametnik viitab omakorda võimalusele, et tegemist võis olla pahameele ja enda meelestatuse väljendamisega.
29. Järgnevad kolm vormikaamera salvestist (vormikaamerast P31626 salvestis 08.10.2025 kell 21:26:13, fail kestvusega 44 sekundit; vormikaamerast P32520 salvestised: 08.10.2025 kell 21:23:02, fail pikkusega 3 minutit 51 sekundit; 08.10.2025 kell 21:21:29, fail pikkusega 5 minutit 10 sekundit ja 08.10.2025 kell 21:35, fail pikkusega 5 minutit 27 sekundit) kajastavad menetlusaluse isikuga teostatud menetlustoiminguid. Kuigi need salvestused annavad ülevaate menetluse kulgemisest, ei oma need otsustavat tähendust küsimuses, kas helisignaali andmine oli seotud ohu olemasoluga või mitte. Nii ei pea kohus vajalikuks nende sisu üksikasjalikumalt analüüsida.
30. Linnakaamera salvestiselt (võetud välja 17.10.2025) nähtub, et sündmuse ajal olid ilmastikuolud Tallinnas Linnu tee ja Sõpruse pst ristmikul ebasoodsad – väljas oli pime, põles tänavavalgustus, sadas vihma ja teekate oli märg ning peegeldas. Politseisõiduk paiknes Linnu teel tee ääres, vilkurid põlesid ning politseisõiduki ees seisis teine sõiduk. Patrullauto juures oli näha liikumas politseiametnikke (sh ühte politseiametnikku sõidutee poolsel politseisõiduki küljel). Menetlusaluse isiku sõiduk pööras Sõpruse puiesteelt Linnu teele, peatus enne möödumist, andis teed vastassuunas liikunud sõidukile ning seejärel möödus politseisõidukist. Möödumiseks tuli menetlusalusel isikul liikuda oma sõidukiga oluliselt vasakule poole ja väljuda oma sõidurajalt vastassuunda. Salvestiselt on täheldatav P. M juhitud sõiduki kui ka järgneva kolme sõiduki liikumise ebaühtlus, kõik on sooritanud patrullautost möödasõidu vastassuunavööndi kaudu. See asjaolu viitab olukorra teatavale keerukusele või sõidukijuhtide reageerimisele millelegi. Niisamuti nähtub salvestiselt, et ristmikult vaadates on tegemist teega, kus (menetlusaluse isiku liikumisega) pärisuunas on ristmikult üks rida, vastassuunas kaks rida. Menetlusaluse isiku sõiduk asetses enne möödasõitu pärisuuna ühes reas ja selleks, et politseisõidukist ja tema ees olnud sõidukist ohutult mööduda, ei saanud ta otse sirgel teel liikuda, möödumiseks tuli keerata esmalt vasakule, siis liikuda otse ja siis tagasi oma reale manööverdada.
31. Kohtu hinnangul võimaldavad eeltoodud tõendid kinnitada menetlusaluse isiku versiooni juhtunust, et ta tajus 08.10.2025 kella 21.00 paiku Sõpruse pst-lt Linnu teele keerates ja sealsamas parkinud patrullautost möödasõidul patrullpolitseiniku liikumisest tee poolsel alal ohtu ja pidi selle vältimiseks lisaks vastassuunda liikumisele kasutama helisignaali. Nii leiab kohus, et antud situatsioonis oli P. M poolt tajutud ohtu nii LS § 39 lg 3 kui ka LS § 2 p 31 tähenduses. 25.Kohus selgitab, et LS § 39 lg 3 tähenduses „oht” on sisult laiem mõiste kui LS § 2 p-s 31 defineeritud „liiklusoht”. Kui LS § 2 p 31 kohaselt on liiklusoht olukord, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või kiirust või peatuma, siis LS § 39 lg 3 mõttes ei eelda helisignaali kasutamise lubatavus tingimata juba sellise intensiivsusega olukorra saabumist, vaid piisab ka olukorrast, kus oht on tekkimas või juhile vahetult tajutav ning nõuab temalt reageerimist. Seega hõlmab LS § 39 lg 3 mõttes ohu mõiste ka selliseid olukordi, mis ei pruugi veel kvalifitseeruda LS § 2 p 31 tähenduses liiklusohuks.
32. Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kasutas helisignaali patrullautost möödumisel, sest nägi teel patrullpolitseiniku, tajus temast ohtu, liikus vastassuunavööndisse ja andis ka endast helisignaaliga märku. Seega seisnes LS § 39 lg 3 mõttes oht eeskätt teel viibinud politseiametnikus, kes paiknes patrullsõiduki sõidutee poolsel küljel ja, kelle liikumine ja asukoht võisid menetlusaluse isiku jaoks olla möödumise hetkel raskesti 7 4-25-4513 etteennustatavad. Olukorra hindamist raskendas ka halb nähtavus (pime aeg, vihmasadu, maapinnale kogunenud vesi peegeldas tänava- ja politseisõiduki vilkuvat valgust). Kohtu hinnangul viitab kõik see liiklussituatsioonile, kus juhil võis olla keerulisem ohutult liigelda, ohtu kergemini ennetada. Kohus rõhutab, et ohu tajumine liikluses on eeskätt seotud mootorsõiduki juhi vahetu tajuga. Temal on parim ülevaade liiklusoludest, otsene kontroll sõiduki üle ja kohustus teha kiireid otsuseid. Nii ei saa liikluses tekkida võiva või tekkinud ohu olemasolu hinnata üksnes kõrvaliste isikute vaatepunktist. 27.Kohtu hinnangul ei kinnita kogutud tõendid ka kohtuvälise menetleja kirjeldatud sündmuste käiku. Neist ei nähtu, et menetlusalune isik oleks alustanud möödasõitu patrullautost alles pärast olukorra täielikku ohutuks muutumist. Vastupidi, linnakaamera salvestistelt nähtub, et menetlusalune isik pidi möödumiseks muutma sõidurida, liikuma vastassuunavööndisse (nagu märgitud tegid seda ka P. Mle järgnenud kolm sõiduautot). Samaaegselt tuli tal ka arvestada sõiduteel viibiva politseiametniku ohutusega, mida ta enne manöövri alustamist ei pruukinud tajuda (politseinik ei olnud liikunud tema juhitud auto lähedusse). Nimetatud faktilised asjaolud näitavad, et menetlusalune isik sattus olukorda, mis sundis teda muutma sõidurada ehk kohandama vastavalt tekkinud olukorrale sõiduki liikumist. Need asjaolud kinnitavad, et P. M oli tegutsemas ka LS § 2 p 31 mõttes liiklusohu situatsioonis.
33. Kokkuvõttes märgib kohus, et antud asjas ei ole kogutud tõendeid, mis annaks alust järeldada, et P. M oleks käitunud ebaadekvaatselt või, et tal ei oleks olnud põhjust helisignaali anda. Kohtumenetluse raames ei selgunud P. M tegevuses muid põhjuseid helisignaali kasutamisel, kui liiklussituatsioonis tema poolt tajutule reageerimine. Kohus ei näe P. M poolt lühiajalise helisignaali andmises politseiametnike suhtes mistahes meelestatuse või pahameele väljendust.
34. Puutuvalt menetlusaluse isiku väitesse, et helisignaali andmise võis esile kutsuda võimaliku looma nägemine tee ääres, siis seda asjaolu kogutud tõendid ei kinnita. Arvestades asja menetluse käigus tuvastatut, ei omista kohus sellele asjaolule ka otsustatavat tähendust.
35. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kogutud tõenditega on kinnitust leidnud menetlusaluse isiku poolt helisignaali kasutamine ohuolukorras. Seega tühistab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetab väärteomenetluse P. M suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel KarS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos väärteo tunnuste puudumise tõttu. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Väling Kohtunik 8