Obsah (12)

§ 402§ 406§ 4062§ 404§ 4034§ 403§ 416§ 108§ 82§ 94§ 113§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Harju Maakohus Triin Siimpoeg Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-142666 Tsiviilasi Bigbank AS hagi E Si vastu

113 2 lg-s 1 ja lepingu üldtingimuste punktis 5.3 sätestatust. Hageja on saatnud kostjale ühe tasuta kirja

1. augustil 2024 ja ühe tasulise kirja
2. augustil
3. Seega nõuab hageja sissenõudmiskulu hüvitamist 5 eurot; - krediidi kulukuse määr (KKM) on 16,42% aastas eeldusel, et krediidisumma on 8020 eurot, leping kehtib 120 kuud, intress on 14,40% aastas, aastas, lepingu sõlmimise tasu suurus on 120,30 eruot, igakuine lepinguhaldustasu on 1,50 eurot; - hageja omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete, Maksu- ja Tolliameti sissetulekute registri väljavõtte alusel, avalikest registritest saadud info ja arvelduskonto väljavõtte alusel. Laenutaotlusel märkis kostja oma igakuiseks sissetulekuks töötasu summas 1200 eurot. Hageja tuvastas kostja arvelduskonto väljavõtte alusel, et kostja keskmiseks sissetulekuks on 1200 eurot. Kostja märkis laenutaotlusel, et tal on olemasolevaid igakuiseid kohustusi 234 eurot. Hageja tuvastas kostja arvelduskonto väljavõtte põhjal, et kostjal oli igakuiseid kohustusi 530 eurot. Uuest lepingust tulenev kohustus oli 129,37 eurot. Arvestades kostja sissetulekute keskmist suurust moodustas kostja igakuiste kohustuse osakaal sissetulekutest ca 54,95%. Kostjale jäi seega igakuiste elamiskuludena kasutusse 45,05% sissetulekutest ehk siis 540,63 eurot. Peale majandamiskulude kandmist jäi kostjale vabalt kasutada 454,05 eurot; - juhul, kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ei saa lugeda lepingut
4. oktoober 2024 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja kolme üksteisele järgneva osamaksega võlas. Uuesti määratud maksete alusel oli kostja kohustatud lepingu perioodil
5. veebruar 2023 –
6. veebruar 2033 hagejale tasuma 7899,70 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud põhiosamaksed 1579,92 eurot (osamaksed perioodil
7. märts 2023 –
8. veebruar 2025) ning kostja oli hagejale tasunud 2081,60 eurot. Seega muutub vastavalt uuesti määratud maksetele sissenõutavaks
9. oktoobri 2025 osamakse 24,96 eurot ning edaspidi igakuiselt vastavalt uuesti määratud maksetele 65,83 eurot. Viimase osamakse tasumise tähtaeg saabub
10. veebruar
11. Hageja palub alternatiivselt mõista kostjalt välja edasiulatuvalt alates
12. oktoobrist 2025 uuesti määratud põhiosamaksed nende sissenõutavaks muutumisel uuesti määratud põhiosamaksete tagastamise graafiku kohaselt kogusummas 5818,10 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja menetluskulud on 770 eurot (riigilõiv). Kostja vaidleb hagile vastu esitades sellele järgmised vastuväited: - lepingu sõlmimisel oli ületatud krediidi kulukuse ülempiir; - lepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, sest kostjal ei olnud tasumata kolm järjestikust osamakset; - hageja ei suhtunud tõsiselt oma kohustusse kostja majandusliku seisukorra kindlaks tegemisel. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja palub menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kohtu seisukoht
13. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb osaliselt rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
14. Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude – hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 7516,60 eurot, intressi 378,93 eurot, haldustasu 6,06 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 349,92 eurot ja sissenõudmiskulu 5 eurot. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (

) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus peab hagi rahuldamiseks seega kindlaks tegema, kas kostjal on hageja ees raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud.

1. Hageja ja kostja sõlmisid
2. veebruaril 2023 tarbijakrediidilepingu nr CL-EECxxx, mille alusel võimaldati kostjale laenu 8020 eurot (dtl 37-42). Esile toodud asjaoludel andis hageja oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on hageja ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu

§ 402lg 1 mõttes.

1. Hageja on lepingu alusel teinud kostjale laenu väljamakse
2. veebruaril 2023 summas 7899,70 eurot (dtl 43). Lepingu kohaselt tuli kostjal tasuda krediidisumma, intress ja lepingu haldustasu vastavalt maksegraafikule (üldtingimuste p 1.1, dtl 38). Maksegraafiku kohaselt on igakuise makse suurus 129,37 eurot (dtl 40-42).
3. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.1 Asja lahendamisel peab kohus olenemata kostja vastuväitest hindama, kas lepingus märgitud krediidi kulukuse määr on õige ning kas selle osised on lepingus 1 Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 14. korrektselt välja toodud.2 Krediidi kulukuse määra arvutusreeglid tulenevad

§-dest 406 ja 4061 ning

§ 406lg 6 alusel kehtestatud rahandusministri 13.

oktoobri 2020 määrusest nr 51 („Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“) ja selle lisast nr 1. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 15,31%3.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*15,31% = 45,93%. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli KKM 16,42% aastas (dtl 37), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. Lepingule lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 kohaselt on krediidi kulukuse määr arvutatud eeldusel, et krediidisumma on 8020 eurot, krediidileping kehtib 120 kuud, intress on 14,40% aastas, lepingu sõlmimise tasu suurus on 120,30 eurot, igakuine lepinguhaldustasu on 1,50 eurot (dtl 35). Kohus on krediidi kulukuse määra arvutamisel kasutanud avalikult kättesaadavat kalkulaatorit 4 ning sisestanud Finantsinspektsiooni tarbijaveebilehel minuraha.ee56 avaldatud kalkulaatorisse järgmised andmed: antav krediit 8020; lisakulud 120,30 eurot; kuumaksed; osamakseid 120; aastaintress 14,4%; lisakulud 1,5 saades krediidi kulukuse määraks 16,2%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr (16,42%) ligilähedane rahandusministri 13. oktoobri 2020 määruse nr 51 alusel arvutatud tarbijakrediidi kulukuse määraga. Toodust järeldub kohtu hinnangul, et lepingus on välja toodud kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (

§ 404lg 21) ning tegelik krediidi kulukuse määr vastab lepingus sätestatule.

Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidi kulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. 7. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet.6 Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).7 Riigikohus8 on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist: „Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2 Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p
2. 3 Eesti Pank. Eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr: https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102 4 vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri 2025 lahend 2-24-108094, p 9.
4. 5 https://minuraha.ee/et/volgadest-vabanemine/tarbijakrediidi-kulukuse-maara-kalkulaator 6 Riigikohtu
5. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p-d 13 ja
6. 6 . novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p
7. 8
8. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-1309, p
9. 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ 7.
10. Hageja on selgitanud, et analüüsis kostja esitatud laenutaotlust ning pangakontot ja tegi päringu ka Maksu- ja Tolliameti registrisse. Laenutaotluses märkis kostja enda sissetulekuks 1200 eurot. Konto väljavõtte alusel tuvastas hageja, et kostja keskmine sissetulek oli 1200 eurot. Maksu- ja Tolliameti andmetel oli kostjal regulaarne sissetulek ning jätkuv töösuhe. Hageja tuvastas konto väljavõtte alusel, et kostjal on igakuised kohustused 530 eurot ning majapidamiskulud 86,58 eurot. Sõlmitud lepingu igakuine kohustus oli 129,37 eurot. Seega jäi kostjale vaba raha 454,05 eurot (dtl 30-31). Vaatamata näiliselt küllaltki põhjalikule kontrollile on kohtu hinnangul hageja siiski rikkunud teabe saamise kohustust. Krediidiandja on küll nõudnud kostja käest viimase pangakonto väljavõtet, kuid saadud väljavõtet sisuliselt analüüsides pidanuks krediidiandja nõudma kostjalt täiendavat teavet ning analüüsima väljavõtet nõuetekohase hoolsusega. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise regulatsiooni eesmärk on vältida olukorda, kus tarbija sõlmib lepingu, mis ei vasta tema krediidivõimele ning mida ta seega tegelikkuses täita ei suuda. Kohtule nähtub kostja kontoväljavõtetest (dtl 65-76, 98), et kostja sissetulek on perioodil august 2022 kuni veebruar 2023 olnud äärmiselt ebastabiilne, so muutuvas suuruses. Nii nähtub, et kostja on saanud töötasu augustis 2022 summas 1200 eurot, septembris ja oktoobris 2022 kummalgi kuul ligikaudu 300 eurot, jaanuaris 2023 taas 1200 eurot ning veebruaris 2023 200 eurot. Novembris ja detsembris 2022 töötasu kontole ei laekunud, samal ajal laekusid kontole töötukassa toetused, mis viitab sellele, et kostja ei olnud neil kuudel töösuhtes. Kokkuvõttes ei olnud kostja sissetulek enne lepingu sõlmimist stabiilne, sh puudus kostjal novembris ja detsembris töötasu. Võib eeldada, et kostja oli neil kahel kuul töötu, kuna sai töötukassalt toetust. Kohtu hinnangul ei ole sellises olukorras põhjendatud lähtuda krediidivõimelisuse hindamisel üksiku kuu maksimaalsest sissetulekust selgitamata täiendavalt välja, kuidas on tarbijal võimalik kanda laenukohustusi ning muid igakuiseid kulusid kuudel, mil sissetulek on oluliselt väiksem või ajutiselt puudub. Hageja on krediidivõimelisuse hindamisel arvestanud kostja keskmiseks sissetulekuks 1200 eurot (dtl 57), võtmata piisavalt arvesse kontoväljavõttest nähtuvat sissetulekute ulatuslikku kõikumist. Sellises olukorras ei saa krediidiandja kohtu hinnangul pidada tarbijat krediidivõimeliseks ega järeldada, et tarbija sissetulek on püsivalt tuvastatud ulatuses, vähemalt täiendavaid andmeid küsimata. Kohus märgib täiendavalt seoses hageja esitatud väidetega järgmist. Kohus ei heida hagejale ette, et viimane oleks pidanud prognoosima kostja töökoha püsivust ja sissetuleku stabiilsust kogu laenulepingu kehtivusaja jooksul. Küll aga eeldab nõuetekohane hoolsus olukorras, kus olemasolevad andmed viitavad sissetuleku ebastabiilsusele, et krediidiandja küsib tarbijalt täiendavaid selgitusi ning teeb nende põhjal informeeritud otsuse tarbija krediidivõimelisuse kohta. Kohus märgib, et olukorras, kus kostja sissetulek on ebastabiilne, ei ole põhjendatud lähtuda mingi kindla kuu maksimaalsest sissetulekust selgitamata välja, kuidas saab tarbija kanda oma laenukohustusi ning muid igakuiseid kohustusi kuudel, mil sissetulek on väike või üldse puudub. Asjaolu, et kostjal oli tööandjaga alates
11. novembrist 2022 sõlmitud tööleping, ei anna kohest alust järeldada, et kostjal on nüüdsest igakuine kindlas suuruses töötasu. Kohtu hinnangul tähendab mõistlik hoolsus mh seda, et krediidiandja teeb kõik endast oleneva, et selgitada selline asjaolu välja. Eriti arvestades seda, et ka peale töölepingu sõlmimist oli kostja sissetulek varieeruvas suuruses. Siinjuures tuleks arvestada ka asjaolu, et kostja on sama tööandja juures (xxx) ka eelnevalt töötanud töölepingu alusel, kuid seejärel mitmel korral

lepingu alusel ning alates 24. novembrist 2022 uuesti töölepingu alusel (dtl 60-61).

lepingu alusel töötamised kattuvad ajaga, mil kostja sai töötasu 300 eurot. Minimaalselt oleks hagejal tulnud kostjalt uurida, kas sõlmitud tööleping on eelduslikult pikaajaline või kas plaanitakse töötada osati ka

lepingu alusel. Selline vaheldumine mõjutab otseselt sissetuleku suurust ja regulaarsust ning seeläbi ka tarbija võimet täita igakuiseid laenukohustusi ja muid püsikulusid. Krediidiandja peab krediidivõimelisuse hindamisel veenduma, et tarbijal on lepingu sõlmimise ajal jätkuv ja piisavalt kindel sissetulek, mis võimaldab laenu tagasi maksta kogu laenuperioodi vältel. Nõuetekohane hoolsus seisneb mh kohustuses selgitada välja, millise püsiva sissetulekuga saab tarbija edaspidi arvestada, eriti olukorras, kus tegemist on suhteliselt suure summaga ja pikaajalise kohustusega.7 Käesolevas asjas oli laenusumma 8020 eurot ning tagasimaksete periood ulatus

1. märtsist 2023 kuni
2. veebruarini 2033, s.o kümne aasta peale. Seda enam oli hagejal põhjust veenduda, et kostja sissetulek on piisavalt stabiilne ja jätkusuutlik. Kohtu hinnangul ei saanud hageja eeltoodu pinnalt jõuda järeldusele, kostjal oli laenulepingu sõlmimise ajal regulaarne ja püsiv sissetulek suurusjärgus 1200 eurot (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1). Hageja ei ole seega hinnanud piisava põhjalikkusega kostja sissetulekute suurust ja regulaarsust ega nende mõju sellele, kas kostja on suuteline täitma lepingujärgseid osamakseid pikaajaliselt, s.o kuni aastani
3. 7.
4. Lisaks eelnevale nähtub kontoväljavõtetelt perioodil
5. august 2022 –
6. veebruar 2023 mitmed ülekanded eraisikutele, sh selgitusega „võlg“ ja „kohustus“. Nimetatud ülekannete kogusummad olid augustis 610 eurot, septembris 100 eurot, oktoobris 35 eurot ja jaanuaris 55 eurot. Ka esineb kontoväljavõttel arvukalt ülekandeid selgitusega „makse“ (jaanuaris on need näiteks toimunud kohe peale töötasu ja avansi saamist). Hageja on viidanud, et pöördus kostja poole selgitamaks, kas arvelduskontol nähtuvad kanded isikule O Sa on seotud täiendavate kohustustega. Samas ei ole hageja välja selgitanud teiste samalaadsete eraisikutele tehtud ülekannete sisu, kuigi ka need võivad viidata kolmandate isikute ees võetud kohustustele, eriti arvestades, et mitmed kanded on tehtud vahetult pärast sissetuleku laekumist. Seejuures tuleb arvestada, et selliseid ülekandeid on tehtud ka perioodidel, mil kostja töötasu oli vaid 200-300 eurot, mis paratamatult vähendab tema võimekust kanda laenukohustusi krediidiandja ees. Asjaolu, et osa nimetatud ülekandeid on tehtud mitu kuud enne vaidlusaluse laenulepingu sõlmimist, ei vähenda nende tähendust krediidivõimelisuse hindamisel, kuna need kajastavad kostja üldist maksekäitumist. Krediidiandja ei saa sellises olukorras eeldada, et pärast laenulepingu sõlmimist taoline käitumine automaatselt lõpeb. Vähemasti oleks hagejal tulnud välja selgitada ka teiste eraisikutele tehtud kannete tegelik sisu, nagu hageja tegi üksnes O Sale tehtud ülekannete puhul. 7 Riigikohtu
7. novembri 2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p
8. Lisaks nähtub kontoväljavõtetest ulatuslik sularahaga toimetamine. Kostja sai
9. augustil 2022 laekumise summas 12 000 eurot ning võttis seejärel augusti ja septembri jooksul sularahas välja kokku 4505 eurot. Selline sularaha väljavõtmise maht on krediidiandja vaatenurgast kahtlusäratav, arvestades, et kostja enda töötasu nimetatud perioodil oli kokku ligikaudu 1500 eurot ning sularaha väljavõtmine oli võimalik eeskätt laekunud laenu arvelt. Täiendavalt on kontoväljavõttest näha sularaha sissemaksed summas 2270 eurot oktoobris, 775 eurot novembris ja 105 eurot detsembris. Need sissemaksed langevad ajale, mil kostja töötasu oli kas oluliselt väiksem (oktoobris 300 eurot) või puudus täielikult (novembris ja detsembris). Sellises mahus sularaha sissemaksed ei ole kohtu hinnangul tavapärased ning annavad alust järeldada, et kostjal ei olnud võimalik katta oma igakuiseid kulutusi üksnes regulaarse sissetuleku arvelt ning tal tuli selleks kasutada muid rahalisi allikaid, sealhulgas võimalikke laene. Arvestades kostja varasemate töösuhete ebastabiilsust ja maksekäitumist tervikuna, näitab eeltoodu kohtu hinnangul, et olukordades, kus kostja sissetulek oli väike või ajutiselt puudus, ei olnud tal tegelikkuses piisavat võimekust pikaaegselt oma rahalisi kohustusi täita. Siinjuures tuleb arvestada sellega, et hageja ei uurinud täiendavalt kostja edasise töösuhte ja töötasu kohta, so kas kostja töötasu on ka edaspidi igakuiselt 1200 eurot. Kõike eelnevat kogumis hinnates on hageja kohtu hinnangul rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kuivõrd hageja on esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude, saab hageja nõuda nii põhiosa kui intressi tasumist eeldusel, et tarbijakrediidileping on kehtivalt üles öeldud. 8.1.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on andnud kostjale 26. septembril 2024 täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 13. oktoober 2024 (dtl 50). Kuna kostja selle aja jooksul võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja lepingu üles 31. oktoobril 2024 (dtl 51). Seega tuleb hinnata, kas lepingu ülesütlemise ajal, so 31. oktoobril 2024, olid täidetud

§ 416lg-s 1 sätestatud materiaalsed eeldused.

Lepingu järgi tuli kostjal laen tagasi maksta maksegraafiku alusel igal kuul kindlal kuupäeval (sh tuli tasuda intressi ja haldustasu) (dtl 40-42). Esimene osamakse tuli teha

1. märtsil
2. Hageja poolt esile toodud vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja saanud laenu 7899,70 eurot (dtl 43). Kuna lepingu kohaselt tuli kostjal teostada 120 makset, kujuneb ühe osamakse suuruseks 65,83 eurot (dtl 269-271). Hageja poolt esile toodud vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja teinud lepingu alusel tagasimakseid kokku 2081,60 eurot (dtl 44-49). Arvestades, et käesolevas asjas on tuvastatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, tuleb kõik kostja tehtud maksed arvata põhiosa ja intressi (

§-s 94 sätestatud intressimääras) tagasimakseks. Sellise ümberarvestuse kohaselt on kostja on tasunud põhiosamaksed perioodil

1. märts 2023 –
2. september 2025 täies ulatuses (kokku 2040,73 eurot) ning
3. oktoobri 2025 osamaksest on tasutud 40,87 eurot (2081,60-2040,73). Seega ei olnud kostja
4. oktoobri 2024 seisuga viivituses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Järelikult polnud
5. oktoobril 2024 täidetud lepingu ülesütlemise eeldused (

§ 416lg 1).

Seega jääb lepingu ülesütlemisest tulenev nõue ühes kõrvalnõuetega rahuldamata. 9. Hageja on esitanud kohtule laenulepingu täitmise nõude

§ 108lg 1 ja Ts

MS § 369 alusel ning palub mõista kostjalt välja alates

1. oktoobrist 2025 kuni
2. veebruar 2033 uuesti määratud sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed 5818,10 eurot. 9.
3. Vaidlustamata asjaoludel ei ole kostja hagejale tasunud
4. oktoober 2025 –
5. aprill 2026 osamakseid. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja eelviidatud sissenõutavaks muutunud ning tasumata osamaksed. Kohus mõistab

§ 108

lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud osamaksed. Hageja esitatud ümberarvestuse kohaselt on kostjal osaliselt tasumata

1. oktoobri 2025 põhiosamaksest 24,96 eurot8 ning põhiosamaksed
2. november 2025 –
3. aprill 2026 summas 394,98 eurot (dtl 266). Seega on sissenõutavaks muutunud põhivõla suurus kokku 419,94 eurot. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§-s 94 sätestatud määras intressiarvestust hageja esitanud ei ole. 9.2. Reeglina saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist siis, kui see on muutunud sissenõutavaks (

§ 82, § 101 lg 1 p 1). Ts

MS § 369 võimaldab esitada hagi tulevase nõude täitmiseks, kuid seda vaid juhul, kui on ilmne, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. 9 Nõude eeldusi peab tõendama hageja, sõltumata kostja vastuväidetest või nende puudumisest. Tulevikus sissenõutavaks muutuva nõude eelduse aluseks on esmajoones varasem rikkumine, aga ka muud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega oma kohustuste täitmisest.10 Olukorras, kus kostja ei täida lepingut vabatahtlikult pikema aja vältel ning on viivituses rohkem kui 12 kuu igakuiste osamaksetega, on põhjendatud kohaldada TsMS § 369 ja pärast vaidlustatud otsuse tegemist sissenõutav põhivõlg kostjalt samuti välja mõista.11 Hageja on esile toonud, et kostja ei ole täitnud lepingut enam kui aasta aega – viimane laekumine toimus

1. juulil 2024 (dtl 44). Seega ei ole kostja alates
2. aasta augustist laenulepingust tulenevaid kohustusi enam täitnud. Kohtu hinnangul on hageja poolt esile toodud asjaoludest nähtuvalt, olukorras kus kostja pole enam kui 12 kuu jooksul lepingust tulenevaid kohustusi täitnud, alust hagi rahuldamiseks tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosa maksete ulatuses. Arvestades kostja senist maksekäitumist on kohtu hinnangul põhjendatud eeldada, et kostja kohustust õigel ajal ei täida. Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks

§ 108lg 1 ja Ts

MS § 369 alusel välja ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed. Hageja esitatud ümberarvestuse kohaselt on tulevikus sissenõutavaks muutuvad maksegraafiku järgsed põhiosamaksed kogusummas 5398,16 eurot: 25.05.2026 25.06.2026 65,83 65,83 27.07.2026 25.08.2026 25.09.2026 26.10.2026 65,83 65,83 65,83 65,83 8 Põhiosamakse on 65,83 eurot. Kostja on kokku tasunud 2081,60 eurot. Sellega saab lugeda kaetuks osamaksed kuni

1. september 2025 ning osaliselt
2. oktoobri 2025 osamakse 40,87 eurot. Seega on tasumata 24,96 eurot. 9 vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
3. septembri 2025 lahend 2-23-13049, p
4. 10 Riigikohtu
5. mai 2011 lahend 3-2-1-37-11, p
6. 11 Tallinna Ringkonnakohtu
7. septembri 2025 lahend 2-23-13049, p 19;
8. aprilli 2025 lahend 2-23-10680, p
9. 25.11.2026 28.12.2026 25.01.2027 25.02.2027 25.03.2027 26.04.2027 25.05.2027 25.06.2027 26.07.2027 25.08.2027 27.09.2027 25.10.2027 25.11.2027 27.12.2027 25.01.2028 25.02.2028 27.03.2028 25.04.2028 25.05.2028 26.06.2028 25.07.2028 25.08.2028 25.09.2028 25.10.2028 27.11.2028 27.12.2028 25.01.2029 26.02.2029 26.03.2029 25.04.2029 25.05.2029 25.06.2029 25.07.2029 27.08.2029 25.09.2029 25.10.2029 26.11.2029 27.12.2029 25.01.2030 25.02.2030 25.03.2030 25.04.2030 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 65,83 27.05.2030 65,83 25.06.2030 65,83 25.07.2030 65,83 26.08.2030 65,83 25.09.2030 65,83 25.10.2030 65,83 25.11.2030 65,83 27.12.2030 65,83 27.01.2031 65,83 25.02.2031 65,83 25.03.2031 65,83 25.04.2031 65,83 26.05.2031 65,83 25.06.2031 65,83 25.07.2031 65,83 25.08.2031 65,83 25.09.2031 65,83 27.10.2031 65,83 25.11.2031 65,83 29.12.2031 65,83 26.01.2032 65,83 25.02.2032 65,83 25.03.2032 65,83 26.04.2032 65,83 25.05.2032 65,83 25.06.2032 65,83 26.07.2032 65,83 25.08.2032 65,83 27.09.2032 65,83 25.10.2032 65,83 25.11.2032 65,83 27.12.2032 65,83 25.01.2033 65,83 25.02.2033 65,93
10. Samuti rahuldab kohus edasiulatuva intressinõude

§ 94

lg 1 alusel, kuid seda mitte kindla summana, vaid viitega intressimäära kehtestavale normile. Seda põhjusel, et intressimäär muutub igal poolaastal ning kohtuotsuse tegemise seisuga ei ole võimalik ennustada, missugune on intress järgmistel aastatel. Hageja on arvestanud edasiulatuva intressi püsivana eelmisel poolaastal kehtinud intressimäära alusel, milleks kohtu hinnangul pole alust. Kokkuvõtlikult ning intressimäära muutumise tõttu mõistab kohus edasiulatuva intressi välja viitega

§ 94lg-le 1.

Intress on tasu raha kasutamise eest ehk seda saab arvestada vaid summalt, mis on kostja kasutusse antud. Alates hetkest, mil kostjal on kohustus osamakse tasuda ning ta seda ei tee, asendub intress viivisenõudega. Seega saab intressi arvestada kostja kasutuses olevast laenusummast, mille tagastamise tähtpäev ei ole veel saabunud. 11.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. 11.

1. Hageja on esitanud nõude välja mõista viivis põhiosa summalt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (
2. november 2024) kuni hagi esitamiseni (
3. veebruar 2025) lepingujärgses intressimääras 14,40% aastas (dtl 29). Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal on tasutud osamaksed täielikult kuni
4. september 2025 (vt p 8.1), ei ole hageja viivisenõue

§ 113lg 1 alusel põhjendatud, kuna kostja ei olnud märgitud perioodil osamaksete tasumisega viivituses. 11.2. Hageja nõuab Ts

MS § 367 alusel ka edasiulatuvat viivist alates 27. veebruarist 2025 kuni nõude tasumiseni lepingujärgses määras 14,40% (dtl 29, 37). Selline nõue on kohtu hinnangul

§ 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel põhjendatud osaliselt alates osamaksest, millega kostja on viivituses. Samas tugineb hageja kohtu hinnangul põhjendamatult lepingus kokku lepitud intressimäärale. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise (vt p 7), on lepingus kokku lepitud intressimäär tühine ning sellest lähtuda ei saa. Kuna rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, on võimalik viivis välja mõista seadusjärgses määras

§ 113lg 1 teise lause alusel.

Kohus on arvestanud viivist iga ümberarvestatud ning tasumata põhiosamakse osas alates tasumisele järgnevast päevast, so sissenõutavaks muutumisest alates kuni kohtuotsuse tegemiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 9,97 eurot. Põhiosamakse tasumise tähtaeg Tasumata põhiosamakse (eurot) Viivise periood Viivisemäär (aastas) Perioodi viivis (eurot) 27.10.2025 24,96 eurot 28.10.2025 – 30.04.2026 10,15% 1,28 25.11.2025 65,83 eurot 26.11.2025 – 30.04.2026 10,15% 2,86 29.12.2025 65,83 eurot 30.12.2025 – 30.04.2026 10,15% 2,23 26.01.2026 65,83 eurot 27.01.2026 – 30.04.2026 10,15% 1,72 25.02.2026 65,83 eurot 26.02.2026 – 30.04.2026 10,15% 1,17 25.03.2026 65,83 eurot 26.03.2026 – 30.04.2026 10,15% 0,66 27.04.2026 65,83 eurot 28.04.2026 – 30.04.2026 10,15% 0,05 Samuti mõistab kohus

§ 101

lg 1 p 6 ja

§ 113

lg 1 alusel sissenõutavaks muutunud põhivõlalt (419,94 eurot) välja viivise alates 1. maist 2026 (so alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast) kuni nõude tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja on esitanud põhivõla osas nii sissenõutavaks muutunud kui ka edasiulatuva viivise nõuded, kuid ei ole kohtule esitanud nõuet mõista välja viivis alates iga tulevikus sissenõutavaks muutuva osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni selle osamakse tasumiseni. Kuna kohus menetleb hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel lähtudes nõudest ning hageja ei ole esitanud selget viivise nõuet tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosamaksete osas, ei saa kohus kohustada kostjat vastavat viivist ka tasuma.

1. Hageja palub välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud 5 euro ulatuses. Sissenõudmisega seotud kulude hüvitamises on kokku lepitud lepingu üldtingimuste punktis 5.3 ja hinnakirjas (dtl 38). Hinnakirja kohaselt tuleb kehtiva lepingu makse(te) tasumisega viivituses olemise eest saadetud meeldetuletuskirja eest tasuda 5 eurot (dtl 107). Hageja selgitab nõude kujunemist järgmiselt: tasuta meeldetuletuskiri
2. august 2024 ja tasuline meeldetuletuskiri
3. august 2024 (dtl 52-53). Hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirjad tasumata kohustuse osas lepingu kehtivuse ajal, kuna kostjal oli tasumata
4. juuli 2024 osamakse. Enne tasulist meeldetuletuskirja on hageja saatnud ka ühe tasuta kirja. Seega on 5 euro ulatuses hageja nõue põhjendatud, sest nõudekiri on saadetud

§ 1132 lg-t 1 järgides ning nõutav summa on kooskõlas piirmäära ja lepinguga.

1. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõla 419,94 eurot, tulevikus sissenõutavaks muutuva põhivõla 5398,16 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 9,97 eurot ja sissenõudmiskulud 5 eurot. Rahuldamata jääb osaliselt põhivõla nõue 1698,50 euro ulatuses, sissenõutavaks muutunud viivise nõue 339,95 euro ulatuses, intressi nõue 378,93 eurot ja laenuhaldustasu nõue 6,06 eurot. Samuti ei ole põhjendatud hageja edasiulatuva viivise nõue lepingujärgses intressimääras.
2. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
3. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
4. Hageja nõuab kostjalt põhivõla, intressi, laenuhaldustasu, sissenõudmiskulude ja viivise tasumist kokku 8256,51 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude osaliselt ning mõistab kostjalt välja kokku 5833,07 eurot. Nõude rahuldamise ulatus on seega ligikaudu 70,6%, millises ulatuses jäävad menetluskulud kostja kanda ning ülejäänud 29,4% ulatuses hageja kanda.
5. TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja on esitanud enda menetluskulud hagiavalduses (dtl 212). Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja menetluskulud 770 eurot, so riigilõiv (dtl 32). Riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg 2), mille hageja on käesolevas tsiviilasjas kandnud. Tegemist on põhjendatud kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud 770 eurot, mis tuleb hagejale hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele. Kuivõrd kohus jättis menetluskulud 70,6% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 543,62 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt ei tekkinud kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Siimpoeg kohtunik